“Miks sa seda teed?”

Sarvilise käsi, mis hoidis shnapsuklaasi, peatus poolel teel suule.

Jälle see küsimus.

Esimene kord, kui võõrustaja seda küsis, oleks sarviline peaaegu saatnud tondid teda lõhki rebima - tema kaaslased tegutsesid isepäi, kui tegemist oli raske rikkumisega, aga sõnade kaalust nad aru ei saanud.

Kuid ometi jättis ta naise ellu ning tuli samasse koju ka järgmisel ja ülejärgmisel aastal, leidmata muud kui uskumatut lahkust ja kodusoojust. Ainuke häda oli see küsimus.

Seekord ei tõusnud sarviline püsti, et ära minna. Ta sundis end rahulikuks, võttis lonksu ning pani klaasi lauale tagasi.

“Miks sa küsid?” Tema hääl oli kare ja võõra kõlaga isegi tema enda jaoks. Sarvilisel läks haruharva seda tarvis.

Emand naeratas lahkelt ning täitis klaasi taaskord servani. “Ma vabandan, kui see tundub ebaviisakana, kuid keegi teine seda vist ei tee.”

Sokusarvede ja nahast maskiga mees turtsatas. “Ja see ongi kogu sinu põhjendus?”

Ta krigistas maski taga hambaid. “Sest keegi teine seda ei tee?” kordas ta vastust valjult. Aastast aastasse painati teda selle tüütu küsimusega lihtsalt niisama?

“Keegi teine ei hüppa ka pea ees tulle!” Ta osutas karvase käega praksuva kamina poole.

Emand lõi häbenedes silmad põrandale. “Ma väga vabandan, härra. Ma ei mõelnud seda nii.”

“Kuidas sa seda siis mõtlesid, ah?” Sarviline tundis, kuidas raev temas tõstis pead.

Emand vaatas küll maha, kuid ei taganenud. Temas oli enesekindlust.

“Ma usun, härra, et kõik siin ilmas väärivad seda, et keegi neid kuulaks. Ma soovisin kõigest pakkuda end kuulaja rolli, kui teil on soovi rääkida.”

“Kõik?” turtsatas sarviline.

“Jah,” vastas emand. “Ma väga vabandan, kui ma olen sellega kuidagi teid solvanud või pahandanud. See polnud minu soov.”

Sarviline tundis, kuidas ta suu läks kuivaks.

Veel aastaid tagasi oleks ta sellises kohas tondid kohale kutsunud. Ta teadis, et nad piilusid akna taga, valmis igaks ta käsuks. Kuid emand tema vastas oli siiras. Ilmselgelt rumal ja hulljulge, et sarvilisele sellist pakkumist teha, kuid siiras.

See, et keegi sarvilisega vestelda proovis, oli haruldane ning veel harvem, kui üldse, juhtus, et keegi tema suunas inimlikkust üles näitas. Jah, söök, shnaps ja kingitus võis ju kohal olla, kuid tegelikult soovisid kõik, et ta kiiremas korras lahkuks. Ta teadis seda - sarviline polnud rumal. Kuid siinne emand tundis tema vastu huvi.

Tuul vilises ja külm praksus akna taga kõvemini kui tuli koldes. Jäälilled kasvasid klaasidele.

Tondid olid näljased - täna polnud nad veel oma andamit saanud. Nad ootasid kannatamatult, et võõrustaja teeks vea.

Sarviline ohkas vaikselt, kuid näo ees rippuv nahk varjas selle.

No olgu.

Ta lükkas järgmise klaasitäie hinge alla ning hoidmata end tagasi, haaras pudeli. Hetkega oli seegi tühi. “On sul veel?” uuris ta lajatades pudeli põrandale kildudeks.

Emand ei teinud klirina peale teist nägugi - tubli.

“Jah. Muidugi, härra. Sahvris. Ma kohe toon.”

“Ma tulen kaasa!” Sarviline lükkas end püsti.

Emand hakkas vastu vaidlema, kuid nähes külalise veendumust, haaras sõnasabast kinni.

“Kui te seda soovite, härra.”

Peagi astus sokk-mees naise järel kivist seintega kambrisse, kus polnud ühtki akent ning kõik praod hiirte eemale hoidmiseks tihedalt kinni topitud. Mees langetas pea, et sarvi mitte ära lüüa ja tõmbas siis ukse nende järel kinni. Hetkega olid nad pilkases pimeduses.

“Vabandust, härra, kuid ma ei näe nii teile shnapsu võtta,” kohmetus emand.

“Kuss,” susises sarviline ning emand jäi paigale.

Sarviline kuulatas.

Kõik tundus vaikne.
Aegamisi lasi ta pimedusel enda ümber võimust võtta, kuulatades veelgi tähelepanelikumalt.

Nüüd oli kuulda ka emanda õhkõrna hingamist ning selle kõige taga, vaevumärgatavana, kostus näljaste tontide ving - olgugi, et see oleks pidanud olema juba üsna vali.

“Sa tahtsid teada, miks ma seda kõike teen?” sõnas sarviline, teades, et tondid teda ei kuulnud. “Nende pärast. Kui tontidel pole juhti ega käsku, rebivad nad inimesi oma lõbuks lõhki. Keegi teine ei suuda neid ohjata.”

Jah, ta oli selle küsimuse peale aastaid mõelnud, kuid alles nüüd sai ta selle välja öelda - esimesele inimesele kes küsis.

Sarviline polnud midagi enamat kui vang oma töös. See oli needus, kuid ta ise valis seda kanda. Vähemalt nüüd - ta võttis selle oma vastutuseks. Ilma temata oleks tontidest veel rohkem kurja tulnud.

“Teile ei meeldi inimeste kannatused?” kõlas emanda uuriv hääl pimeduses.

Sarviline turtsatas. “Kas peaks? Ka mina olin kunagi inimene, kuigi seda võib olla raske uskuda.”

Nad seisid pimedas ja vaikuses.

“Aitäh, et sa seda minuga jagasid,” vastas emand viimaks.

“Ah, mis kasu sest jagamisest on?” turtsatas sarviline.

“Kes teab, ehk leian ma lahenduse?” muigas naine kuuldavalt. “Mul on aasta aega mõelda. Praegu aga teie shnaps.”

 

*

 

Sarviline ei mäletanud viimast korda, kui ta süda nii valjult lõi. See ootusärevus ja pinevus oli võõras. See algas juba siis, kui uue aasta külm esimest korda õuele tuli, kui tondid hakkasid vaikselt tema kõleda kodu ümber kogunema, ning suurenes iga päevaga. Kui tuli aeg, et tööle asuda, rappus ta südamelöökidest juba kogu vats. Siiski, et tontidele oma ärevust mitte näidata, käis ta enne mitmes majas, sundides end seal sööma ja jooma, isegi kui isu selleks polnud. Ükski võõrustajatest ei eksinud etiketi vastu, nii et tondid muutusid aina näljasemaks.

Jõudes lõpuks emanda majani käis sarvilise pea ringi ja süda kloppis. Kuid ta koputas siiski uksele. Tuttav nägu avas peagi. Tema taga paistmas soe kodukolle.

“Tere tulemast, härra!”

Sarviline turtsatas ja astus sisse, teadmata isegi, mida ta leida lootis.

Kõik oli nii nagu alati: hea ja paremaga kaetud laud ning pudel shnapsu.

Sarviline võttis istet, emand aga jäi tema kõrvale seisma, valmis abistama.

“Palun laske hea maitsta, härra,” julgustas naine.

“Ahh? Jah!” Sarviline asus mugima, kuid tema mõtted käisid endiselt ringi, oodates lubatud kingitust.

Tema suu ajas kõike sisse, nagu komme ette nägi - vaid paari minutiga oli laud tühi.

“Verivorsti ja kukleid on veel, kui te soovite, härra,” lisas emand lahkelt.

“Ma arvan, et sellest on küll. Nüüd sooviksin ma näha seda kingitust, mis te mulle tegite.”

“Ma mõistan, härra,” noogutas emand. “See ootab teid väljas.” Ta asus end riidesse pakkima.

“Sa tuled kaasa?” üllatus sarviline.

“Teistmoodi ei saa ma seda teile anda. Lisaks, pole midagi ilusamat kui näha kingisaaja nägu sel õigel hetkel,” muigas emand.

Sarviline turtsatas. “Tondid on näljased. Nad rebivad su lõhki.”

“Mitte siis kui ma teie käest kinni hoian,” vastas emand kelmikalt ja ulatas paksus labakindas käe.

Sarviline kõhkles. Ta võis ju kunagi ammu olla inimene, kuid nüüdseks polnud ta juba aastasadu kedagi puutunud, rääkimata kellegi käe hoidmisest. Vähemalt oli naine oma riietusega külmaks ilmaks valmistunud.

“See on teie valik, härra,” lisas emand, käsi endiselt valmis. “Ma väga tahaks teile kingitust anda.”

Sarviline ohkas ning võttis õrna käe oma piraka kämbla vahele. “Juhata siis teed ja ära lahti lase.”

“Oodake veel sellega natukene,” muigas emand. “Ukse kõrval seina vastas on üks suur kott, mis tuleb meil ühes võtta ning ise ma seda kanda ei jaksa, teil aga on teine käsi veel täiesti vaba.”

Sarviline vaatas piraka koti poole. Kuidas naine midagi nii suurt üldse tuppa sai?

Hetkega oli kott tema õlal.

Tegelikult ei seganud see teda üldse, kuid ta ei saanud seda välja näidata. “Nii, et ma pean oma kingituse jaoks vaeva nägema?” turtsatas ta.

“Ma loodan, et see pole minust liiga jultunud, kuid ma ise vajuks koti raskuse all kindlasti siruli ning oleksin kohe tontide kõhutäis. Teie aga kingitusest ilma,” muigas emand.

“Olgu see kingitus parem seda väärt,” urises sarvik-taat.

Nad sammusid ühiselt, lumi kriuksumas nende jalgade all. Emand juhatas nad läbi teede ja alleede, mööda majadest ja põldudest. Tondid tuhisesid ja vilisesid nende ümber ning muutusid aina valjemaks - kurjad, et nende juures oli inimene, kelle verd ei saanud maitsta. Lisaks jäid nii ju kodud külastamata, mis vähendas veel rohkem kõhutäie võimalust.

Viimaks, jõudes linnapiirile, jäi emand seisma.

“See maja seal,” näitas ta käpikus käega. “See on ääreni patuseid täis.”

“Vot kus kingitus nüüd,” turtsatas sarviline valjult. “Nagu ma poleks enne patuseid näinud.”

“See, kullake, on vaid esimene kingituse osa. Las tondid söövad esiteks kõhu täis. Me saame niikaua siin oodata.”

Sarviline vaatas korraks oma kaaslase poole. Naise põsed olid külmast punased ja huuled lillad, kuid ometi oli ta temaga siia välja tulnud. Sarvilist oli korduvalt petta proovitud, kuid tema kaaslane tundus siiras.

“Sa võid koti seniks maha panna,” lisas naine mõtlikult, kuid siis kohmetus silmnähtavalt. “Ma tahtsin öelda Te võite, härra.

Sarviline turtsatas läbi muige ja asetas piraka pauna maha. Ka emand oli ilmselgelt ärevil.

Majake nende ees polnud midagi erilist. Vaid aknad olid rohkem elajate eest kaitstud kui muidu – nende ees jämedast puidust pulgad kui trellid.

Sarviline tõmbas rinna karget õhku täis. “Tondid!” hüüdis ta külmale ja tuulele. “Te võite kõik, kes seal majas on lõhki rebida. Minge!”

Kui vihane herilaseparv tuhisesid tondid majakese kallale. Sarviline aga pöördus oma kaaslase poole. “Kes seal on?” urises ta. Midagi siin lõhnas pettuse järele. Naine ise oli küll siiras, kuid äkki keegi kasutas teda ära. See poleks olnud esimene kord. Ta teadis, milleks inimesed võimelised olid. Ka tema ise inimesena polnud just kõige ausam.

“Mitme kandi surmamõistetud,” sõnas naine ootamatult kalgilt. “Meil oli aasta, et nad kõik kokku ajada ja põrssa kombel täis nuumata. Mitmed neist oleks juba aasta algul elu kaotanud, kui me poleks seda ülla eesmärgi nimel pikendanud. Tontidel on pidusöök.”

Naise hääles oli kuulda kummalist hellust. Tondid olid küll kohutavad olevused, kuid sarviline tundis nende vastu mingit hoolimist, ning paistis et sama tegi ka emand.

Maja poolt kostusid kriisked ja karjed. Keegi röökis. Keegi proovis põgeneda. Mööbel ja asjad lendasid valjult vastu seinu ja põrandat. Verd pritsis ukseavast ja akendest.

Nad jälgisid seda vaikides.

“Mind ei pea kogu aeg teietama,” sõnas sarviline viimaks kui muuseas, ise majakest jälgides. Ta köhatas. Tegelikult oli see isegi värskendav, et kõik ei peitunud võltsviisakuse taha.

“Seda on hea teada,” vastas emand soojalt. “Ah! See käis kiiresti!” Tema hääl oli äkki ärevust täis. “Müts ja vammus tuleb kohe selga ajada!”

“Mul pole külm.”

“Usalda mind.” oli naine juba koti juures ja sikutas selle suud.

Alles nüüd märkas sarviline, et esimene end puugi kombel verest täis söönud tont vaarus majakesest välja. Silmad söögist pahupidi ja jalg pehme, ise paksu verekihi all.

“Tõmba pähe nii, et sarved ei paistaks,” ulatas naine talle kotist pika veripunase mütsi. Sarviline vangutas küll pead, kuid tegi nagu kästud.

“Ja nüüd kuub.” See oli paks maani mantel, samuti veripunane.

“Ma endiselt ei näe, mis kasu sellest-” alustas sarviline.

“Tondid võtavad sind eeskujuks,” seletas naine kuue nööpe kinni pannes. “Ning kui sina oled punane kui veri ei tule ka nemad selle peale, et endilt verd maha raputada.”

“Võibolla tõesti, aga miks see hea on?”

“Siis on vere lõhn neil kogu aeg ninas, mis tähendab, et järelikult nad just sõid.”

Sarviline võttis paar hetke sellele mõtlemiseks.

“Seega ei mingit inimeste lõhki kiskumist enam?” üllatus ta.

“Just nii,” sulges naine viimase kuuenööbi. “Päris kaval, eks. Needust maha võtta, eriti veel nii vana, on võimatu. Me saame jätta põhilise samaks, kuid vormi muuta.”

“Nii nagu pahupidi pööratud inimene on küll samadest juppidest tehtud aga enam mitte inimene. Päris kaval,” noogutas sarviline kaasa.

“Ja…jah,” kogeles naine, ilmselgelt kasutatud kujundist häiritud, siis aga tuli ta näole lai muie. “Nüüd tuleb sinu kingituse kõige magusam osa.”

“Kõige magusam osa?” kordas sarviline.

“Just nii. Sa saad otsustada, mida sa tegelikult tahad,” naine toetas oma teise käe sarvilise kämbla ümber. ”Nagu ma ütlesin, needust murda me ei saa, kuid nüüd on sul on võimalik ise valida kuidas sa selle juppe kokku paned. Kingitused, shnaps ja külastamine korra aastas - kõik peavad kuidagi alles jääma. Ka tondid jäävad su kõrvale, kuid niikaua kuni sul on kuub seljas, on nende isu täis.”

Emand libistas vaikselt enda käe pirakast peost välja.

“Ma ootan huviga, mille sa järgmiseks aastaks välja mõtled,” naeratas ta kelmikalt ja lippas tuldud teed tagasi.

Sarviline oleks kui puuga pähe saanud, tema esine täitumas veripunaste tontidega. “Aga… aga su kott?” hüüdis ta naisele järele.

“Las jääb. Äkki läheb sul tarvis!” kõlas vastus üle lume.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0384)