Jutt on meie toetajatele kuuldemänguna kuulatav „Tumedate Tundide Ekstra“ 8. osas

https://www.patreon.com/posts/tumedad-tunnid-8-45393337

 

Ma ei unusta kunagi 2009 aasta jõuluõhtust lumetormi. Olin läinud keskusesse, oma naisele Lucyle ideaalset jõulukinki otsima, ja tagasiteel algas tugev lumesadu.

Kiirtee asemel olin valinud tagasiteeks sünge ja üksildaselt läbi maakohtade lookleva kaherealise tee. Lumehelbed visklesid tuuleklaasist mööda, vastu kottpimedat taevakardinat. Kaugtuled hääbusid enne horisondil paistvaid halle mäetippe tuhmiks kumaks. Sõites läbi tormi, haaras selle lihtne öine ilu mind täielikult endasse.

Äkitselt hakkas rool mu pihkude vahel vibreerima ja auto viskus kursilt kõrvale. Tulin oma lummusest välja just viimasel hetkel ja jõudsin veel paremale pöörata. Püüdsin anda oma parima, et jäisel teel mitte liiga palju ja järsult rooli keerata ja olukorda veelgi hullemaks muuta. Auto liugles aga omasoodu ja hetke jooksul olin juba kindel, et kraavisõidust ma seekord ei pääse. Alles viimasel hetkel, päris kraavipervel, said rehvid pidamise tagasi.

Mu süda tagus kiiresti ja kõvasti, aga silmad olid endiselt hüpnootilisest lumesajust väsinud. Tegin aknad lahti, et külm tuul meeled jälle erksaks teeks. See oli olnud napikas. Kaalusin võimalust tee kõrvale tõmmata ja oodata, kuni suurem sadu järele annab, aga see tee oli ohtlik ka ilma lume ja kiilasjääta. Aastakümnete jooksul oli nende mändide vahel liiga palju inimesi surma saanud ja ma ei tahtnud saada üheks neist.

 

Vähem kui kolm aastat tagasi oli mu naaber, Paul Vickers, püüdnud ilmselt teele hüpanud kitse eest kõrvale põigata ja auto üle kontrolli kaotanud. Üks asešerifidest leidis ta järgmisel hommikul. Loomulikult surnuna.

„See oli silmapilkne,” oli šerif Royce mulle pead raputades öelnud. „Paulil oli näol samasugune surmani hirmunud ilme nagu neil surnud matkajatel, kes mäekurusse lõksu jäid ja nädala pärast leiti. Nagu nemad, nii teadis ka Paul, et sellest ta eluga välja ei tule.”

Ma ei öelnud talle, aga mul oli hea meel, et Paul suri. Ta oli avariis kaela murdnud ja ta oleks elu lõpuni halvatuks jäänud. Jah, sellest on kahju, et ta oli tol ööl üksi kartnud ja kannatanud, aga kui aus olla, siis ei olnud kaela murdmine ainus põhjus, miks ma tema surma pärast pisaraid ei valanud. Ta polnud tore mees. Alustas Carrolli pubis pidevalt kaklusi ja kui Carroll ta välja viskas, siis läks koju ja peksis seal oma vanamoori. Nii mõnigi kord tegi ta seda nii hullusti, et vaene naine haiglas lõpetas.

Püha taevas… ja kui te juba küsite… kas polnud see mitte aasta hiljem, kui ka Jen Harperi väike tütar Suzie surma sai. Mudilane oli keset ööd üles ärganud ja nähes värskelt maha sadanud lumevaipa, ilmselt otsustanud õue mängima minna. Sellest õnnetusest sosistatakse linnas siiani. Öeldakse, et rekkajuht, kes tema peast üle sõitis, oli lumest nii pimestatud, et ei peatunudki, vaid sõitis edasi.

Ma olin siis Carrollis kui šerif Royce ja Jake juhi kätte said. Kui too kuulis, et on väikese Suzie Harperi surnuks sõitnud, langes ta põlvili ja tagus rusikatega oma laupa. Tema hingeõhus oli tunda viski hapukat lehka.

„Palun, šerif,” nuttis ta, ila suunurgast tilkumas. „Sa pead mind uskuma… ma ei näinud teda… ma...ma… oh jumal…”

Jake lõi tal käed raudu ja šerif Royce viis ta ära.

Hiljem istungil väitis juht, et ta mäletab otsasõitu mingile väikesele keset teed seisnud lumehunnikule, aga mitte lapsele. Nagu oleks keha vedelenud teel juba enne, kui 18-rattalise rehvid oma töö tegid. Kuigi juhi versiooni päriselt ei usutud, kuulutas kohtunik Davis selle siiski õnnetuseks. Peaaegu kõik linnas arvasid, et juhi aju on selle hirmsa mälestuse oma peas vaimse tervise kaitseks lihtsalt ära blokeerinud. Mina jäin ses osas skeptiliseks, aga Lucy uskus teda.

„Lucy,” ohkasin ja vaatasin kella armatuurlaual. Oli juba hilja ja ta oli kindlasti juba mures. Tahavaatepeeglisse ilmusid autotuled. Mõne hetke pärast vuhises minust mööda pikap ja andis signaali. Kehitasin õlgu. Ta ilmselt arvas, et ma olen mingi vanamees kes ei oska sõita. Tõsi… ma olen vana. Ja ma olen ettevaatlikum kui enamik teisi. Ma tahtsin kiiresti koju jõuda, aga hoidsin kiirust korralikult alla kiiruspiirangu, et ma üldse koju jõuaksin. Vahetasin rada ja sõitsin nüüd parempoolses. Imetlesin möödudes lumega kaetud mände. Torm oli suutnud tekitada mingi rahuliku selguse, maagilise tunde, mis asus peaaegu aset leidnud avariist põhjustatud ärevuse asemele. Olen sõitnud läbi paljude tuiskude ja tormide, aga sel õhtul oli see kuidagi teistsugune. Nagu oleksin näinud erakordselt selget und. Tundsin oma kontides, et juhtumas on midagi erilist – jõuluime, nagu neis vanades mustvalgetes filmides. Tõmbasin sügavalt kopsudesse karget ööõhku ja mändide lõhna ning naeratasin. Võib-olla oli see avatud aknast sisse lendlev ja näol sulav lumi, mis oli mu naha niimoodi kirvendama pannud.

„Seekord tulevad kindlasti valged jõulud;” ütlesin omaette ja naersin. Hoolimata ilmateadetest,sadas meie väikeses linnas jõulude paiku alati.  Diego mahajäetud farmi juures kurvist välja tulles nägin silmapiiril paistvat linnakuma. Haigutasin. Ma olin kogu sellest šoppamisest väsinud. Kõik, mis ma tahtsin, oli Lucy kõrvale voodisse heita ja magama jääda. Natuke aega hiljem sõitsin mööda Ian Thomase onnist. Ian oli üllatuslikult jõulukaunistused üles pannud. Ta polnud seda kunagi varem teinud. Ma lehvitasin täispuhutud lumememmele ja olin tänulik, et Ian on lõpuks ometi otsustanud linnakese ühise tähistamisega kaasa tulla. Ma olen kindel, et tema naisele Marthale oleks see meeldinud, kui too oleks veel meiega olnud. Mõned kahtlustasid kuritegu, aga enamus väitsid, et ta oli teise mehega jalga lasknud. See poleks mind sugugi üllatanud. Martha oli alati olnud rahutu hing. Vana hea Ian oli vist end hakanud üksikuna tundma. Raputasin pead ja otsustasin, et palun Lucyl küpsetada talle oma kuulsaid kaera-rosina küpsiseid. Meie väikesel kogukonnal polnud küll palju pakkuda, aga pühade ajal püüdsime alati teineteisele toeks olla.

Jõudsin linna piiridesse. Peatänav tundus tühi ja kolme kvartali ulatuses olid kõikide poodide vaateaknad kaunistatud. Tore oli näha linna täies ehtes ilma, et inimesed vaadet varjaksid. Ma polnud ka kunagi varem näinud, et absoluutselt kõik majad oleksid tuledes olnud.

Mr Rothi tööriistapood paistis teistest eredamalt silma. Nagu Ian Thomaski polnud ta eelmistel aastatel osalenud, aga tema vabanduseks olid usulised kaalutlused. Mõtiskledes, mis küll võis olla tema meelt muutnud, tuli mulle meelde, et paar kuud tagasi oli ju proua Roth härra Rothile otsa peale teinud, kui sai teada, et tema mehele meeldib lõbunaistega aega veeta.

Ma ei taha surnutest halba rääkida, aga kuulduste järgi oli ta tihtipeale niimoodi linnast väljas „lõbutsemas“ käinud. Kui Jake väikese 22-kaliibrilise revolvri proua Rothi värisevatest kätest ära võttis, väitis too, et pole meest tulistanud. Või vähemalt ei mäletanud ta, et oleks seda teinud. Kuidas asjalood ka polnud, igatahes oli proua Roth end vanglas üles poonud. Linnapea Wayne oli tööriistapoe oksjonil ära ostnud ja nii see lugu lõppes.

Ahmisin endasse jõulurõõmu ja seda kummalist tunnet, mida tekitasid laiad valged lumehelbed. Mulle tuli meelde aeg, mil olin alles väike poiss ja õhinal jõuluõhtul kingitusi ootasin. Ma polnud sellele ammu mõelnud ja tundsin, kuidas silmad pisaraist märjaks muutusid.

„Sellised ongi õiged pühad“, ütlesin ja naeratasin nii laialt, et see tegi haiget. Need ongi Jõulud.

Keerates peatänavalt vasakule, panin raadio tööle ja hakkasin „Aisakelladele“ kaasa ümisema. Jõulupühad polnud alati nii rõõmsalt möödunud. Kakskümmend aastat tagasi ei olnud näiteks nii. Tegelikult ei tähistatud jõule siis meie linnas üldse. Keegi ei oska öelda, mis täpselt muutus, aga igatahes oli see muutus paremuse poole. Iga aastaga võttis aina rohkem rahvast pühitsemisest osa, kuni lõpuks olid peaaegu kõik kaasatud.

Härra Everett oli sellesse muutusesse vast kõige rohkem panustanud. Ta võttis linna ühiseid traditsioone väga tõsiselt. Kohe esimesel aastal pärast siia kolimist ehtis ta oma maja nii ära, et võitis kohaliku ajalehe korraldatud konkursi. Ja ka kõik järgnevad konkursid kakskümmend üks aastat järjest.

Keerates Main Streetile ei imestanud ma üldse, kui nägin, et kõige eredam valgusvihkude vehklemine paistis tulevat härra Everetti maja poolt. Tavalise lumelt peegelduva rohe-punase valguse asemel vaheldusid sel aastal aga hoopis sinised sähvatused punastega. Püüdsin ette kujutada, millised kaunistused on see valgete juuste ja pika habemega vanamees sel aastal oma aeda üles seadnud. Aga need polnud jõuludekoratsioonid. Ei, hoopis kaks politseiautot seisid maja ees.

Väike kingitus, mille olin Lucyle ostnud, lebas kõrvalistmel ja ma kujutasin juba ette,  kuidas ta nägu särama lööb, kui ta seda kuuse all märkab... Kortsutasin kulmu, ütlesin endale: „Paar minutit siia-sinna ei loe enam midag,i“ ja keerasin oma auto samuti härra Everetti sissesõiduteele.

Hoovis seisev kuju hüüdis mulle: „Tere, Hank! Sa nii hilja väljas!“

Algul ei tundnud ma teda ära. Lumega kaetud tume politseivorm ei lasknud mul täpselt aru saada, nii et pidin silmi kissitama ja pea autoaknast välja pistma: „Aa, hei Jake! Kas härra Everettiga on kõik korras?“

Jake jalutas auto juurde ja kükitas, et minuga näost-näkku rääkida. „Teadn, ma ei teagi päris täpselt. Ta hakkab vist vanaks jääma. Ära solvu.“

Naersin. „Ei solvu. Täna isaga kahekesi väljas? Kiirabi polnud vaja?“

Jake ohkas. „No me leidsime ta Campbelli maja juurest hulkumast. Pani vaikse signa tööle, kui tagauksest sisse läks.

Raputasin pead. „Tundub nagu Alzheimer.“

„Jah, tundub küll.“

„Ega Campbellid ometi süüdistust esita?“

See pere oli alles hiljuti ühest läänepoolsest suurlinnast siia tulnud. Nad olid kolinud Sandersi majja pärast seda, kui Jack Sanders oli endale ketassaega otsa peale teinud. Härra ja proua Campbell ega ka nende teismeline poeg polnud end naabritele tutvustanud, veel vähem nendega sõprust sõlminud, nii et kellelgi polnud päris täpselt aimu. mis inimestega tegu on.

„Nad on nädalaks ära sõitnud,“ ütles Jake. „Me peame neile muidugi teatama, kui nad tagasi tulevad, aga midagi lõhutud ju pole, nii et...“

„Ma ei imestaks, kui neil relv oleks. Ikkagi suurlinnainimesed. Oleksid nad kodus olnud, oleksid sa võib-olla hoopis härra Everetti laiba eest leidnud.“

Jake noogutas. „Kuule, Hank, äkki lähed sisse? Paps räägib seal praegu härra Everettiga. Tead, me ei tahaks teda jõulude ajal haiglasse saata... äkki saad tal natuke aega silma peal hoida, kuni ta pea jälle selgeks lööb. Ma tean, et seda on palju palutud. Kui sa ei saa, siis ma jään ise.“

Vaatasin veelkord kinki kõrvalistmel ja sosistasin: „Pühade ajal oleme koos.“

„Mis sa ütlesid?“

„Ei midagi, Jake. Muidugi ma saan jääda. Sellest pole midagi.“

Jake juhatas mind härra Everetti maja ukseni. „Paps, Hank on siin. Ta saab jääda!“

„Kohe tulen,“ vastas šerif Royce.

Jake viipas käega ukse poole: „Mine aga mine sisse, nad on köögis.

„Aitäh, Jake.“

„Ole tubli,“ ütles Jake ja astus tagasi lumesaju kätte.

Härra Everetti elutuba oli täis jõuluehteid kogu maailmast. Mõned tundusid olevat väga vanad ja väärtuslikud. Võtsin lahti ja panin kokku antiikset matrjoškat, kuni šerif Royce köögis härra Everettile seletas, et keegi peab tunnikeseks tema juurde jääma, lihtsalt selleks, et ta jälle kuhugi rändama ei läheks. Mõni hetk hiljem astus ta köögist välja ja kergitas mulle tervituseks oma stetsoni äärt. „Hank, juunjor ja mina peame tagasi maanteevalvesse minema. Olukord on juba poolhull ja ma ei taha, et keegi selle ilmaga kinni jääks. Aitäh abi eest.“

„Võta heaks, šerif. Lucy magab juba niikuinii, ta ei pahanda.“

Pärast mehist patsutust seljale astus ta korraks kööki tagasi. „Ma astun homme korraks läbi, härra Everett, et vaadata, kas kõik on korras. Häid jõule teile!“ Ta surus mul kätt ja lahkus siis, lüües ukse oma selja taga pauguga kinni.

Vaatasin aknast, kuidas kaks politseiautot lumetuisku kadusid. Härra Everett tuli mu selja taha, pomises midagi, millest ma aru ei saanud, endale nina alla ja kõndis siis kööki tagasi. Mina vaatasin endiselt aknast välja ja imetlesin tuledes maju. Ainult Campbellide oma oli pime nagu tindiplekk ilusal ülikonnal.

„Ma´i hakka ulluks minema!“ karjus härra Everett.

Ohkasin. Siis läksin kööki ja istusin laua taha tema vastu maha. „Ma ei arva, et sa lähed.“

Härra Everett raputas pead. „Üks mu ehetest jooksis minema. Leidsin ta Campbellide maja ümber nuuskimas.“

„Kas tõesti?“

„Jah. Tore, et neid kodus polnud, see oleks võinud väga... väga halvasti lõppeda.“

Ma noogutasin.

Härra Everett ütles vaiksel häälel: „Nad oleks maha tapetud.“

„Jaa, sul vedas, et... mida sa ütlesid?“

Härra Everett raputas pead. „Ei midagi olulist.“ Ta tõukas tooli laua äärest eemale. „Pean kusel ära käima.“

Ta lahkus toast ukse kaudu, mis muuhulgas viis ka võõrastetuppa. Uks vajus tema selja taga kinni, aga mitte täielikult. Paari tolli laiusest praost paistis värviliste valguskiirte kaleidoskoop. Tõusin kortsutades kulmu. Lükkasin ukse lahti ja nägin kõigis vikerkaarevärvides tulesid kaunistamas seinu ja ruumi keskel seisvat suurt jõulupuud.

Kuld ja hõbe helkis ja vilkus. Punased, sinised ja kollased varjud keerlesid, pöörlesid ja põrkusid. Lillad, rohelised ja oranžid pulseerisid ja sulasid ühte. Kuigi see oli üks hämmastavamaid asju, mida mu vanad silmad olid kunagi näinud, võttis siiski veidi aega, enne kui suutsin otse puu poole vaadata.

„Mu jumal,“ ütlesin ühe oksa poole küünitades. See väljapanek oli rohkem altar jõuludele kui lihtsalt tähistamine.

Rippuvatest läbipaistvatest keradest kiirgas veidrat valgust. Kissitasin silmi ja püüdsin näha, kuidas nende pirnid töötasid, kuid ükski neist ei tundunud olevat vooluvõrku ühendatud. Nende vahel kaunistasid kuuseoksi tosinad keraamilised kujukesed. Need elutruud pisiskulptuurid tundusid võbelevas valguses liikuvat.

Naaldusin lähemale

Need kujukesed... kujukesed liikusidki.

Paul Vickersi koopia sirutus minu poole, tillukesed käed õhku haaramas. Väike nägu oli agoonias väändunud ja sülgas hääletuid needusi. Põrkusin ehmunult tagasi, karjatus kurgus kinni, aga oli juba hilja. Silmapilgu jooksul olin neid kõiki näinud: Suzie Harper, pea ja rind sisse muljutud, keha tõmblemas; Diegode pere, näod vingumürgitusest sinised; Martha Thomas, kõri läbi lõigatud ja püüdmas õhku ahmida; Härra Roth, veri nirisemas mitmest kuulihaavast rinnus; proua Roth, silmad pealuust välja tungimas. Jack Sanders, verega kaetud ja oma siseorganeid süles hoidmas. Seal oli veel teisi... palju teisi.

„Ilus, kas pole?“ ütles härra Everett kusagilt mu selja tagant.

Pöörasin kiirelt tema hääle suunas, nägin pesapallikurika vilksatust ja mu pead läbis rebestav valu, enne kui kõik pimedaks läks.

Ma ei tea, kui kaua ma teadvuseta olin, aga kui ärkasin, surises kogu mu keha ja ma ei saanud oma käsi liigutada. Midagi märga ja kleepuvat jooksis mööda mu paremat kõrva alla. „Mida... kura...“

Härra Everett ja mina olime tagasi köögilaua taga. Mu käed ja keha olid tooli külge teibitud.

„Sa ei tohi talle haiget teha,“ ütles härra Everett. „Sa ei tohi talle haiget teha. Ei tohi... haiget... teha!“

Ma ei näinud enam kahekordselt ja püüdsin oma pilgu fokusseerida nelja tolli pikkusele kujukesele, mis seisis keset lauda näoga härra Everetti poole. Rohelistes ja punastes toonides keep ümbritses ta kitsaid õlgu ja kuldne päkapikumüts istus viltu peas.

„E-everett...?

Härra Everett viibutas kujukese poole sõrme. „Hank ei ole üks pahadest ja sa ei saa teda, sa oled juba niigi palju võtnud.“

„Lase mul minna,“ mõmisesin.

„Ei!“ karjus härra Everett „Ma ei tapa teda ära, sa väike lirva.“

Kuulsin vaikset helinat, kui kuju pöördus, pisikesed kuljused mokassiinide küljes. Kuju – väike inetu elukas – kallutas oma pea küljele. Tema metsarohelised silmad muutusid kitsasteks piludeks, kuni ainult nööpnõelapeasuurused iirised olid nähtavad. Ta tegi grimassi ja suutäis teravatipulisi hambaid krigisesid üksteise vastu, nagu oleks metalli kraabitud. Siis ta sisises ja hüppas laualt mu rinnale.

„Jeesus Kristus, Everett! Võta ta ära, võta ta minu pealt ära!“ Ma väänlesin ja püüdsin elukat maha raputada, kui see ülespoole rabeles ja mind näost haarata püüdis.

„Ole rahulikult, Hank, ja ta ei tee sulle midagi.“

Surusin käed rusikasse ja hoidsin hinge kinni, kui see end mu habemest kinni hoides mu vasaku silma juurde upitas. Ta naeris, hüppas mu näost eemale lauale, tegi kukerpalli ja tõusis kuljuste kõlinal jalule.

„Lase mind koju Lucy juurde, Everett. Ma vannun, et ei räägi kellelegi su lemmikloomast sõnagi. Jumala nimel, ei räägi.“

„Ta tahtis seda Campbelli poissi, väikest varganägu. Too on sellest saadik asju pihta pannud, kui nende pere siia kolis. Oleks poiss kodus olnud, oleks ta maja põlema pannud.“

Mu lõug vajus ripakile. „Sa tahtsid Campbellide poissi ära tappa?“

„Ei, ei, muidugi mitte.“ Everett naeris ja osutas olendile. „Tema tahtis. Mina püüdsin teda peatada. Põrgut, ma alati püüan, aga sellest ei tule midagi välja. Kui linnas on mõni mädamuna, siis ta hakkab neid jahtima. Täiskasvanud, lapsed, vahet pole, kes... Hei, ära vaata mind nii! Sa tead sama hästi kui mina, et Suzie Harper oli talumatu, vastik väike jõnglane. Temast oleks kasvanud hirmus inimene ja ta sai, mille ära teenis. Need olid kõik halvad inimesed.“

Sikutasin oma köidikuid ja tooli käetoed nagisesid. „See ei ole ju võimalik...“

„Argentiinas 1954-ndal,“ ütles härra Everett oma toolis lösutades. „Siis ta leidis mu. Jumalast ehtne Päkapikk, Hank, vaat mis ta on.“

„See on koletis“

Elukas hüppas jälle minu poole, hambad paljastatud.

Härra Everett lõi rusikaga lauale: „Ei! Jäta ta rahule!“

Olevus osutas minule ja siis jõulupuule, mis tulede säras külalistetoas seisis.

„Mind ei huvita,“ vehkis härra Everett tõrjuvalt käega. „Mine tee teises toas oma tähtsaid asju ja jäta meid, mehi, rahule.“

Elukas sisises.

„Kohe, kurat võtaks!“

Elukas tõstis rusikad ja raputas neid pea kohal.

Härra Everett pani käed rinnale risti ja vaatas tema poole, kuni too laudlina mööda alla ronis ja külalistetuppa läks. Siis ta ohkas ja ütles nagu muuseas: „Need kuuse küljes rippuvad kujukesed on pahade inimeste vangistatud hinged. Tavaliselt sõi ta nad kohe ära, aga nüüd viimastel aastatel on koguma hakanud. Sa ei usuks, kui ma ütleksin, miks.“

Neelatasin ja proovisin uuesti oma köidikuid. „Palun, sa pead mind minna laskma.“ Tool nagises taas. Kindlasti kuulis ta seda, aga ma teadsin, et ühe korraliku tõmbega oleksin ma vaba.

Külalistetoas purunes miski kildudeks. Siis kostis valjem mürtsatus ja veel üks.

Härra Everett tõstis käe ja vaatas kella. „On aeg, Hank. Seda ei saa enam peatada, isegi kui sa tahaksid. Ma olen seda aastakümneid oodanud ja nüüd, nendel jõuludel, see viimaks juhtub.“

Ta tõusis aeglaselt ja suurt lihanuga käes hoides astus minu poole.

Mu silmad läksid suureks. „Mida kuradit sa teed?“

Jõulutulede valgus peegeldus noateralt, kui härra Everett selle kiirelt kaarega allapoole liigutas. Tõmbusin toolil tagasi niipalju kui võimalik ja püüdsin oma keha püstisemasse asendisse saada, kui noatera mu käe kõrvalt mööda vuhises. Tooli vasak külg raksatas ja purunes. Tõstsin järgmise löögi tõrjumiseks käed.

Härra Everett muheles ja osutas noaga minu poole.

Vaatasin alla, segaduses selle üle, kuidas mu käsi sai vaba olla. Siis taipasin, et ta ei olnud mitte mind püüdnud lõigata, vaid teipi.

„Ega sa mulle kallale tule, Hank? Ma lasen su vabaks.“

„Aitäh,“ noogutasin ma, kuid tõmbusin siiski pingule, kui ta mulle lähenes.

„Nüüd... see päkapikk, sa nägid, mida ta on meie linna heaks teinud. Kui õnnelikud on kõik viimastel aastatel olnud. Kahjuks tead sa nüüd, miks. Mulle on see alati naljakas tundunud.“

Kui ta mu jalgade küljest teipi lahti lõikas, ütlesin: „Selle koletise juures pole midagi naljakat.“

Ta kõndis tooli seljatoe taha viimast teipi lahti lõikama. „Noh, päkapikud ju teatavasti levitavadki pühaderõõmu. Aga kes oleks võinud arvata, et nad teevad seda niiviisi? Eemaldades meie hulgast musta südametunnistusega või süngeid inimesi. Päkapikud suudavad näha, kes me tegelikult oleme, mida me oleme teinud ja isegi seda mida, me tulevikus teeme. Nad tunnevad meid ja mõistavad meie üle kohut.“

Külalistetoast kostis uus seeria klirinaid.

„Minu jaoks on niikuinii liiga hilja, aga sina võid neile öelda, kui tahad. Ütle, et nad tunneksid pühaderõõmu või muidu võib tulla Päkapikk.“

Niipea kui teibi surve mu rinnal järele andis, lõin jalaga tooli tahapoole ja sööstsin ukse suunas. Külalistetoa poolt kostis suurem mürtsatus, nagu oleks puu ümber kukkunud. Ma pöördusin ja nägin elukat lävel seismas ja oma lõugu laksutamas. Kõdunevate kuuseokaste lehk tabas mind, kui ukse poole viskusin. See lendas raamide purunedes lahti. Libisesin välistrepil ja kukkusin lumme. Lumi näpistas mu käsi ja nägu.

Härra Everett hüüdis toast: „Vabandust, et ma sind lõin, Hank. Minu töö oli neid kaitsta. Sa ei saa seda mulle pahaks panna, ega ju?“

Jooksin oma autost mööda, taskust telefoni otsides. Valisin hädaabinumbri ja tõstsin telefoni valust ägisedes kõrva juurde.

„Šerif, tule ruttu!“

„Hank, mis juhtus?“

„Lihtsalt tule ruttu!“

Lõpetasin kõne ja jooksin kaks kvartalit kuni oma majani. Lucy magas diivanil, paks juturaamat sülle vajunud. Uksest sisse uhkav külm õhk pani ta silmi avama ja õlgu vabistama.

Ta haigutas: „Tere kallis. Sa tuled hilja.“

Lõin ukse kinni, keerasin lukku ja vaatasin aknast välja. Läbi valge udu ei saanud ma aru kas härra Everett või tema elukas oli mulle järgnenud.

Lucy ahhetas: „Issand, Hank, sa oled verine.“

Tormasin läbi maja ja kontrollisin üle kõik aknad, kas neil pole märke sissemurdmisest. Märke polnud, siiski soovisin ma, et šerif Royce kiirustaks.

„Sa hirmutad mind.“ Lucy haaras mul käsivarrest, siis surus oma soojad käed mu põskede vastu. „Ütle, mis lahti on!“

Sain aru kui pöörane ma võisin tunduda, aga kõige seletamiseks polnud aega.

„Everett...“ suutsin öelda, ikka veel hingeldades. „Midagi juhtus. Šerif Royce tuleb kohe.“

„Kas ma saan midagi teha?“

„Ei:“ ütlesin, võtsin tal õrnalt käest ja viisin tagasi diivani juurde. „Oota siin ja ära lase kedagi sisse.“ Nägin juba küsimust ta huultele kerkimas ja tõstsin käe: „Palun, Lucy. Ära ava ust, ükskõik mida või keda sa ka väljas ei kuuleks.

Ta noogutas ja ja mina jooksin ülejäänud maja kontrollima. Väike elukas oleks võinud majja sisse saada miljonil erineval viisil, nii et pärast kiiret ülevaatust võtsin kapist oma Remingtoni ja istusin Lucy kõrvale tugitooli, jahipüss süles.

Hoolimata minu vastuseisust läks Lucy kööki ja tõi sealt esmaabikarbi. Ta sidus mu kõrva kinni samal ajal, kui mina hoidsin oma silmi uksel ja sõrme päästikul. Kui ta lõpetas, hakkas aknast paistma sinist ja punast vilkumist.

Kuju kõndis esiku akna tagant mööda ja koputas uksele. Panin püssi palge ja noogutasin Lucyle, et ta ukse avaks.

„Tere õhtust, Lu...“ Šerif Royce’i silmad läksid suureks ja ta sirutas käe puusal oleva püstoli poole, samaaegselt Lucyt kõrvale lükates.

Olin püssi langetanud juba enne, kui ta lause lõpetas. „Šerif, oled sa üksi?“

Šerif Royce vaatas alul Lucy ja siis minu poole. „Mis põrgu päralt su kõrvaga juhtunud on, Hank? Ja miks, kurat, sa mind püssiga sihid?“

„Vabandust, ma ei teadnud, kes veel võib väljas olla. Kas te Everetti juures käisite?“

„Jah, me leidsime ta. Mul on kahju, Hank. Oleksime pidanud ta ikkagi haiglasse viima.“

Raputasin segaduses pead: „Mida?“

„Jake arvab, et see oli südamerabandus.“

„Everett on surnud?“

Šerif Royce vaatas mind hämmeldunult. „Sa ei teadnud? Aga sina olid ju...“

Kukutasin jahipüssi tugitooli kõrvale ja trügisin šerif Royce´ist ja Lucyst mööda. Lumesadu oli piisavalt nõrgemaks jäänud, et võisin piki meie tänavat näha. Härra Everetti maja ees seisis Jake´i politseiauto kõrval kiirabi. Jooksin maja poole, Lucy ja šerif Royce mulle järgnemas ja karjumas, et ma peatuksin.

Peatusin kiirabiauto kõrval, kus parameedikud olid parajasti härra Evereti surnukeha autosse tõstmas. Enne kui uksed sulgusid, märkasin ta näkku tardunud enesega rahulolevat irvet.

Jake kõndis minu juurde: „Vähemalt nägi ta jõulude saabumise ära.“

Vaatasin kella, see oli pool üks. „Kus see väike koletis on? Nägid sa teda?“

Jake kissitas silmi: „Mis, tal on kass või midagi?“

Raputasin pead. „Või midagi...“

Astusin majja, kuulatasin tähelepanelikult ja jälgisin igat nurka, ega seal miski ei liiguta. Kõdunevate kuuseokaste jälk lehk oli endiselt kohal, kuid hajumas. Astusin hämaralt valgustatud kööki, oodates eluka rünnakut. Märkasin, et tooli, mille külge ma seotud olin olnud, enam polnud. Külalistetoa uks oli suletud.

Asetasin käe puust ukselingile ja kõhklesin. Šerif Royce, Jake ja Lucy olid mulle järele tulnud ja seisid murelikult sosistades mu selja taga.

Neelatasin raskelt ja lükkasin ukse lahti.

Suur kuusk oli pikali. Kõik need imekaunilt hiilanud kerad olid purunenud pisitillukesteks klaasikildudeks. Kõik kujukesed olid tundmatuseni purunenud. Enamusest oli järel vaid pulber. Puu all lebas katkine köögitool.

Jake pani mulle käe õlale. „Siit me ta leidsimegi. Tundub, et ta tahtis ehet puu külge riputada ja siis ta süda üles ütleski. Vaene mees tõmbas endale puu peale.“

Hoidsin karjatust tagasi. Mõtted tormamas peas, vaatasin toas ringi. Tundsin, et kusagil kuklas on vastus kõigele. Mürtsatused, klirinad, kõdunenud kuuseokaste lõhn ja h

ärra Everetti viimased sõnad... kõik need ketrasid aina mu peas.

„Hmm,“ mühatas Jake ja põlvitas. „Mis läga see on?“

Lucy naeratas: „Tundub nagu kuusevaik:“

„Härra Everett suri, tehes seda, mida ta armastas,“ ütles šerif Royce.  „Aitäh, Hank, et sa neil viimastel hetkedel temaga olid.“ Ta osutas mu seotud kõrvale. „Tundub, et see puu sai sinust kah tüki kätte, ah. Pani vist korraks peas kellukese helisema?“

„Kellukesed,“ ütlesin. Kusagil kaugel oleksid nagu kuljused tilisenud.

Lucy kallistas mind. „Äkki läheksime haiglasse, sul võib peapõrutus olla.“

„Kellukesed,“ ütlesin uuesti. „Kas te ei kuule neid?“ Jõllitasin vaiguloiku. See tundus olevat laienenud tagaukse suunas. Kõndisin üle toa akna juurde ja uurisin puutumatut lund, kuulatates õrna tilinat.

Maailm väljas oli valge, liikumatu ja vaikne... maailm oli valesti.

Äkki tabasin liikumise. Elukas seisis metsapiiril, keset suurt hulka erkrohelisi kuuseokkaid, ja vaatas minu poole. Siis ta lehvitas. Mu veri tardus soontes.

„See puu kukkus päris suure hooga,“ sosistasin hajameelselt. „Sain sellega vastu pead ja see lõi mind vist veidi sassi küll.“ Pöördusin aknast eemale. „Tule, Lucy. Lähme koju.“

Noogutasin šerif Royce´ile ja Jake´ile. Siis jätsime Lucyga nad oma tööd tegema. Ta ei küsinud midagi, kui me läbi lume koju sumpasime, ja me ei rääkinud sellest ööst enam kunagi.

Mõned meie linnas ütlevad, et minevik tuleks rahule jätta. Ma olen nendega üldiselt nõus, aga igal detsembril tuleb mulle meelde see torm ja see, mida nägin seal metsaserval. Igal aastal, kui hakatakse kaunistusi üles sättima, mõtlen ma,  kas peaks kellelegi rääkima, milles peitus härra Everetti jõuluehete tõeline saladus.

Nüüd, kui ma olen vana ja Lucyt enam pole, tundub, et on viimaks aeg....

Kui ma seisin seal langenud kuuse kõrval, nägid mu silmad lugematuid väikeseid vaiguseid jälgi mis viisid metsa poole. Vaadake, kujukesed polnud ainsad ehted, mis mind hirmutasid. 

Need ilusad hiilgavad kerad olid samuti erilised. Need olid munad, millest koorusid tuhanded kuusevaigused beebipäkapikud ja Jõuluhommiku esimesel tunnil pidasid nad oma pühadesöömaaega.

Häid Jõule

Tõlkis: Priit Öövel