Mart Sander – laulja, kunstnik, telejuht, näitleja, stsenarist, lavastaja. Mis veel nimetamata jäi?

Praegusel hetkel kindlasti „Kirjanik”!

Elad ka üsna aktiivset seltsielu, et kuidas sa seda kõike jõuad?

Filmitegemine ja muusikutegevus, noh need käivad ilusti „seltsielu” alla. Kirjandus on vastupidi, eeldab üksindust. Seega ma leian, et balanss on paigas. Ma tüdinen piisavalt kiirelt nii seltsielust kui üksindusest, nii et iga projekti järel vajangi vaheldust.

Õudusjutud raadios ning ka Mart Sanderi raamatud-filmid on päris sageli ulmelised. Kui oluline on su jaoks ulme, kõik see fantastiline?

Minu jaoks õuduse ja ulme piir on õhuke. Tegelikult ulme ongi „mittemaine õudus”, ehk siis – tegelikult on ju „ulme” reeglina ikka vägagi hirmuäratav. Päris sellist „seiklus teisel planeedil” ulmet mul ei ole seni tehtud, aga paar mõtet on mul idanenud küll. Samas aja ja ruumiga manipuleerimine lipsab sageli raamatutest ja filmidest läbi. 

Millised olid su esimesed kokkupuuted fantastilise kirjasõna ja vastavate filmidega?

Stanislaw Lem ja tema Ijon Tichy! Tema oli lapsena minu suur lemmik – olin kunagi umbes 10-aastasena haiglas ja lugesin nii palju tema raamatuid, kui ema jaksas raamatukogust tuua. Arvan et Lemi novellide natuke vallatu ja samas äärmiselt põnev ning omapärane vaib on midagi sellist, mida ma alateadlikult kogu aeg otsin ja luua püüan. Järgnes Asimov ja muud Mirabilia sarja raamatud. Filmidest meenuvad omal ajal Soome telest tulnud „Ahvide planeet”, „Time machine”, „Fahrenheit 451” – ikka need vanad 60-te versioonid. No ja muidugi Briti telesari „Safiir ja teras” – see oli üks esimesi ulmesarju, mille täiesti andunud fänn ma olin.  

Oskad ja/või tahad sa nimetada oma erilisi lemmikuid fantastikas?

Need saidki vist juba ette loetud! Üldiselt ma vaatan kõike, mille tegevus toimub avakosmoses või kosmoselaevas või võõral planeedil. Igasugu draakonifilme, kus taljesse õmmeldud nahkmantlite ja blondeeritud föönisoengutega mehed sätendavate mõõkadega vehivad, vaatan tunduvalt vähem. Lugemuses on fantastikasse paras auk tulnud; õudust läheb tunduvalt rohkem. Mulle on hakanud meeldima lugeda füüsiliselt vanu raamatuid – ehk siis mitte ainult vanasti kirjutatud, vaid ka soovitavalt üsna vanasti välja antud köiteid. See annab ajarännule veel väikese vürtsi juurde. Sain hiljuti just Edward Bulwer-Lytton’i romaani „The Coming Race” trüki aastast 1871. Suure põnevusega ootan aega, mil seda lugema hakkan.

Mis on lugudes sinu jaoks olulisim, ehk mis teeb loo sinu jaoks heaks?

Ikka stoori… kui narratiiv pole huvitav, siis olgu seal küll head karakterid või olgu see väga hästi kirjutatud – see ei pruugi mind haarata. Lugesin just ühte raamatut ühelt oma lemmikautorilt, mida võiks nimetada eesti ulmeklassikaks... ja pettusin. See oli väga hästi kirjutatud, karakterid olid peenelt välja töötatud, aga narratiiv oli pehmelt öeldes üks segapuder. Puudus see miski, mis oleks lugejale oluline. 

Millest loo kirjutamine sinu puhul algab. Kas loo kokkupanek algab üldideest, üksikust lausekatkest, mõnest kirjeldusest, mõnest tegelasest

Kõigist neist, sõltuvalt olukorrast! Umbes nagu muusika loomine. Mõnikord tuleb terve teos kusagilt alateadvusest esile, teinekord meloodiakatke või mõni intervall, harmoonia, rütmifiguratsioon või hoopis mõni riim, mis nagu nõuab viisi… Sageli saan inspiratsiooni oma unenägudest. Vahest loon mõne asja lühikese visandi, hiljem aga arendan selle pikemaks. Nii sündis tegelikult uus romaan „Kaarnakuld“: algselt oli see ainult 1. peatükk, millest lootsin vändata lühifilmi. Siis see jäi seisma ja läks poolteist aastat, kui Indrek Hargla tundis huvi, kas mul on mõni novell tema uude antoloogiasse. Kraamisin selle loo välja ja siis mõtlesin – aga miks ei võiks see olla millegi palju suurema algus? Ja enne kui arugi sain, oli 350 lk juurde tekkinud.

Väga sageli paigutad sa oma loomingu kahe ilmasõja vahelisse aega, perioodi, mille kohta võib isegi öelda „kadunud kümnendid”. Miks just need aastad?

Mine tea, karmavõlg ilmselt! Visuaalselt ilus aeg, millega ometigi suhestume kui „modernsega”. Nüüd on küll hüpe veel sada aastat varasemaks – „Kaarnakulla” tegevus toimub kusagil ampiirajastul, pärast Napoleoni sõdu. Seda pole just täpselt raamatus mainitud, aga on mitmeid vihjeid, mis lubab oletada, et aastanumber võiks olla näiteks 1819. No ja muidugi on seal grammike ajaga manipuleerimist, aga üsna vähe.

Kas ainult tundub, või seisad sa tõesti Eesti filmimaailmas pisut omaette?

Seisan küll. Ma ei ole mitte kordagi elus saanud mitte sentigi riiklikku toetust; ei filmidele ega muuseas ka näiteks ühelegi oma raamatule. Vot, mis juhtub, kui igal pool on eesotsas su kunagised „sõbrannad”, kellele sa kolmkümmend aastat tagasi konnasilmale astusid. Kui vaadata Eesti Filmi almanahhe, siis ega minu filme seal kunagi sees pole. Ei lubata enam ka EFTA-le kandideerima. Mind ootab ees põnev aasta – 10. jaanuaril jõuab mu „Kuues saladus” üsna ilusa pauguga USA levisse. See on film, mis kuulub ainult mulle (näiteks „Kennedy Intsident” kuulub GO3-le ja samuti kõik mu telesarjad, nii et nende levi eest ma ei näe sentigi), nii et loodan, et ometi kord hakkab see eriala ka midagi sisse tooma. Jaanuaris on mulle USA levitaja poolt korraldatud pitching ehk ajurünnak Netflixi esindjatega – ma käin neile välja „Kaarnakulla” idee ühehooajaliseks seriaaliks. See ei ole „tüüpiline Sanderifilm”,  kus grupp inimesi ajab ümber laua juttu. See vajab üsna massiivset eelarvet, tohutult võttepaiku, näitlejaid, virtuaalreaalsust – mina üksi ei saaks sellega hakkama. Nii et praegu töötlen ma raamatut ümber stsenaariumiks.

Kui su filme ajalises järjestuses vaadata, siis tundub, et aasta-aastalt on sul välja kujunenud oma seltskond, kellega sa filme teed. On nad lihtsalt sulle kui stsenaristile-lavastajale sobivad, sõbrad-tuttavad, või on tekkinud teatav oma seltskond, mõttekaaslaste kogum?

Minu jaoks film on alati natuke see, et „võtame sõbrad kokku ja teeme pulli”. Tõesti tunnen end paremini tuttavas, välja kujunenud seltskonnas. Lisaks säästab see aega – ma ei pea operaatorile või valgustajale seletama, mis ma täpselt tahan; inimesed juba taipavad mu soove õhust. Kui mõne inimesega klappi ei teki, siis ta ei ole võtteplatsile oodatud, sest see tähendaks ebatervet õhustikku ja selliseid segavaid faktoreid ei saa tööprotsessi lubada. Liiga lähedasi suhteid ka mitte – seksiseiklused võtteplatsil võivad välja viia väga valusate tagasiöökideni!

Pole vist saladus, et oled ka suur B-filmide sõber, külastad igal aastal Haapsalu õudusfilmide festivali ja omad ka kuuldavasti ise suurt obskuursete filmide kollektsiooni. Mis filmid sulle sealt eriti meeldivad ja on ka su loomingut kõige rohkem mõjutanud?

Oh heldus. Haapsalus on hoopis teine teema: see on selline fluidum, mis tekib olles „üks massist”. Kultuurikeskus on seal nagu selline kosmoselaev, kus on kõik olemas, kust ei pea kunagi väljuma, kus sünnitakse, elatakse ja surrakse. Seal võib näidata mida tahes, aga ikka on iga film nagu uus – isegi siis, kui oled seda varem korduvalt näinud. Tekib filmi ja vaataja vaheline sünergia, kahekõne. Ja kindlasti on HÕFFi publik juba ka minu käekirjaga harjunud; nende reaktsioonid on alati täpselt sellised, nagu ma ette kujutan.

Eestis teab Mart Sanderit ilmselt igaüks, iseküsimus, kui adekvaatne see teadmine on. Aga kui oluline on sulle läbimurre laia maailma?

Jah, see on oluline. Eelkõige just seetõttu, et olen siin endale tahtmatult kindlustanud olukorra, kus mul tegelikult justnagu keelatakse erialaline töö. Film on asi, mida maailmas reeglina ei tehta oma raha eest, see vajab dotatsiooni. Meil on rahajagamine monopoolselt EFI käes ja sealne võimuladvik näib olevat igavene, elades üle kultuuriministreid ning presidente. Paraku on see viinud selleni, et Eesti filmil ei ole enam Eesti filmitegija nägu – sel on Eesti Filmi Instituudi nägu. Ma usun, et iga uue tööga ma natuke kindlustan oma vundamenti. Vaja on vaid korraks jalg ukse vahele saada ja seda mitte enam eemaldada.

Kirjanduslikult olen ka lootusrikas – „Litsid” ilmuvad praegu Soome suurima kirjastuse WSOY kaudu; WSOY on aga osa Bonnier Groupist, millel on kirjastused neljakümnes riigis ning läbirääkimised käivad nii selle triloogia kui teiste raamatute tõlkimiseks. Vaatame, mis nad „Kaarnakulla” peale ütlevad.

Su kõige värskem raamat, romaan „Kaarnakuld”, jõudis enne jõulu raamatulettidele. Ilmselt ei ole vaja sind ja romaani tutvustada, sest oma (ustav) lugeja on sul olemas, raamatul on ka videoreklaam, aga on midagi sellist, mida sa tahaksid võimalikule lugejale või kõhklevale ostajale selgituseks või soovituseks öelda?

Ei! Ma arvan, et looming, mida tuleb ette selgitada, on natuke puudulik. Selles raamatus on absoluutselt kõik kaante vahel kirjas!

Intervjuu ilmudes on „Kaarnakuld” juba Jõulu Bestseller. Noortekirjanduse #2, üldarvestuses #6.

Foto: erakogu