Raamatukogude aasta saab läbi, et anda teed uuele teema-aastale: liikumisaastale. Sestap saab selle looga läbi ka minu väike kummardus raamatukogudele. Ma loodan, et vähemalt üks neist lugudest aitas vähemalt ühel inimesel leida tee oma kodukoha raamatukoguni, kuid päris kindlalt ei tea seda kunagi keegi.

 

Jäine tuul puhus krae vahelt sisse, tungis läbi maavillaste kinnaste ning teksasäärte, moodustades keskealiste põlvede ümber eriliselt jäise sõõri. Sooja tuppa jõudes kasvab sealt ilmselt korralik liigesvalu, teadis Karl, kuid rühkis siiski edasi. Ilm oli hall ja mets vaikne. Siin ei olnud postkaartide sillerdavat lund ega suusakeskuste reklaampiltidel kogetavat elevust. Siin polnud grammi eestki seda lummust, mida igal aastal jõulupiltidesse kätkeda üritatakse – oli külm, tuuline ja lumetormieelne.

Ometi oli siin veidi parem kui kodus, kus perekond koos ämma ja äiaga jõulupraejärgses rammestuses ägasid ja üksteisele närvidele käisid. Sel aastal tundus see sotsiaalne surve eriti rõhuvana, kuid kui Karl endaga päris aus oli, võis seis igal aastal samasugune olla. Lihtsalt tema oli teise jõulupüha hommikul tavaliselt juba ammu kontoris kontrollimas, et kõik töötaks ja korralikult jookseks. Sel aastal pidi ta leppima sellega siin – jäledalt külm ilm, ebamugavalt kõrge lumi, mis vahel saapasse kippus, ning täiesti trööstitult hall ilm sinakasvalge lumega. Täpselt sellises toonis sinakaga, mis vaatamise veelgi valusamaks muudab kui päikese käes sillerdav valevus. Silmad valutasid ja jooksid vett, põlved valmistusid artriidivaluks, kuid Karl rühkis sihikindla sihitusega edasi.

Kõik algas ometi nii ilusasti. Oli kord vajadus ning sellest tõukuv idee teha midagi suurt ja ägedat ja pagana olulist. Kui need mõtted kord ajus liikuma hakkasid, tekkis ka võimalus –  jõud, energia ja aeg. Kui Karl sellele kõigele täna tagasi mõtles, tabas teda uus väsimuselaine. Kõik oli ju ometi olnud õige, kuid lakkas mingil hetkel siiski õige olemast. Polnud võimalik öelda, millal miski täpselt juhtunud oli. Võib-olla oli liigne see energia, millega Karl esmalt ümbritsevatele tõestama pidi, et just siin oli auk, mis vajas hädasti täitmist? Karli enda silmis oli kõik nii selgelt näha, üheselt sõnastatav, kuid vahet polnud, mil moel ta seda teistele selgitas, jäid kaaslased endiselt kõhklevaiks. Ehk olid nad lihtsalt targemad ja taipasid projektiga kaasnevat tööhulka? Ehk olid nad tundetumad ega tabanud projekti potentsiaali? Toona eeldas Karl pigem seda viimast, kuid täna kaldus juba esimese poole. Tööd oli selle kõigega tõesti palju olnud.

Ja siin ta nüüd oli - arstide poolt teadmata ajaks töövõimetuks tunnistatud. „Puhake, härra Kuusk!" ütlesid arstid. „Tegelege kõige sellega, mida aastaid edasi lükanud olete. Käige matkamas, tegelege spordiga, lugege läbi need raamatud, mille lugemist aastaid edasi lükanud olete." Reaalsuses tähendas see seda, et viimased kolm nädalat polnud Karl sittagi teinud. Kümne aastaga kontoris olid ilmselgelt hävinud ka need ajurakud, mis sportimise võimalikkuselegi mõelda suutsid, reaalsest tegutsemisest või jooksukingade omamisest ei maksa isegi rääkida.

Olgu, midagi oli Karl siiski ka viimaste nädalate jooksul teinud. Ta oli täiesti edukalt suutnud rohkem kui kolm korda parajasti koristavale abikaasale jalgu jääda. Ta oli mõnel korral üritanud vanemale lapsele matemaatikat ning nooremale inglise keelt õpetada, kuid iga üksik üritus lõppes alati sellega, et üks osapool solvus ja teine karjus. See, kes parasjagu kumma positsiooni võttis, oli kinni konkreetses situatsioonis ning Karlile tundus, et seis oli kõikide osapoolte osas üsna viigiline.

Karl peatus. Ei, mitte seetõttu, et tal oleks mingi geniaalne idee tekkinud, mitte ka selleks, et ootamatult ilusaks muutunud talvist loodust imetleda. Võib-olla kunagi, kuu või kahe pärast võiks ta ehk loodustki nautida, kuigi see tundus ikka üsna ebatõenäoline, sest mingit erilist looduseimetlejat polnud Karlis kunagi olnud. Samas. Siin ta seisis ja vahtis. Jõllitas üksisilmi üht puurisu, mis ilmselt juba mitme aasta eest tormiga murdunud oli ning nüüd Karli teed takistas. Sellest üle ronimine polnud keeruline, tüvi ulatus umbes vööni, kuid lumiseks saamata oli see siiski võimatu. Ilmselt määriks see jura ka riided ära. Karl vaatas vasemale ja paremale, kuid ümber puu minemiseks oleks ta pidanud ebamääraselt suure kaare tegema, kohati suisa tagasi liikuma, ning seda ta teha ei soovinud.

Väsinud otsustavusega pühkis Karl paarikümnesentimeetrise lumeteki puutüvelt maha ning ronis üle selle. Huvitav, kas ämmal selle kohta oleks miskit ütlemist, mõtles Karl. Näähh, too ei ütleks ilmselt midagi. Täpselt nii nagu ta polnud midagi öelnud ka selle kohta, kui Rita oma vanematele rääkis, et nüüd on nii – meditsiinilises mõttes läbipõlemine ning eks elu näitab, kuhu asi edasi loksub. Ämm polnud midagi otse öelnud, aga terve eilse päeva kostus lauast sagedasi ohkeid. Iga kord, kui proua Härmalill oma väimehe poole vaatas, saatis seda raske ja paljuütlev ohe. Ütlemiseks läks alles siis, kui naiste meelest Karl kuuldekaugusest väljas oli. Ja öeldud oli omajagu. Oli tuntud muret, kuidas Karl ja Rita niimoodi ühe palgaga hakkama saavad. Oli kõlanud kahtlusi, et kas see ikka tõsiseltvõetav haigus on. Oli pagana palju sõnu, mis kõik kõlasid väga häirivalt, sõltumata sellest, kas neid üritati öelda Karli toetavalt või maha tegevalt.

Eks ta peab nüüd neid asju riburadapidi välja mõtlema hakkama. Mingil hetkel kuskil sügisel näis lahkumisavalduse lauale panemine hämmastavalt loogiline, kuid kui Karl sellele võimalusele tõsisemalt mõtles, pidi ta nentima, et praegune töökoht meeldis talle. Talle meeldis nii tema töö kui ka töökaaslased. Tõsi, töö oli pingeline, kuid enamasti mänguline ja haarav. Ideeliselt oli see haarav tänagi, kuid iga kord, kui mõtet pingutada, tabas Karli tappev väsimus. Kui rutiinset tervisekontrolli poleks olnud, oleks kõik ilmselt päädinud sellega, et tänaseks oleks Karl töötu mees, kellel oleks küll idee, et võiks ju oma firma püsti panna ja väikeettevõtjana sama teenuserada pakkuda, kuid reaalselt poleks tal ilmselt mingit võimekust seda teha. Mitte praegu.

Ja just see oligi kõige häirivam. Mitte töökaaslaste pilgud, mitte ämma sosinad, vaid teadmine, et kahe kuradima kahekohalise arvu liitmine nõudis rohkem energiat kui aju hetkel millessegi panustada tahtis.

Karl vandus endamisi, upitas end üle palgi ja kukkus mingisse auku. Veidi ärksamana oleks ta ehk jõudnud paanikasse minna, kuid praegu jõudis ta vaid mõelda, et ilmselt sai sabakondile korraliku sinika, kui juba kellegi nägu ta silmadele väga lähedale sattus.

„Mulle lubati, et täna pole mingeid lugejaid oodata," porises eatu habemik nii lähedal, et Karl võis ninaga mehe lõunasöögi komponendid ära arvata. „See sitane haldjarämps on mu jälle lohku tõmmanud."

        „Mis lugejad?" ei suutnud Karl mõista. „Ma pole kümme aastat midagi lugenud."

„Aga ilmselt oled plaaninud," ohkas vanamees ja astus sammu eemale. Nüüd nägi Karl, et vanamehel oli pikkust heal juhul meetri jagu ning turja järgi aastaid pigem rohkem kui vähem, kuigi habemes halli veel ei leidunud. Karlil endal oli halli juba omajagu – hea põhjus juuste lühikesena hoidmiseks, et oimukohtade värvita lärakad liiga kaugele ei paistaks.

„Nojah, muidugi olen plaaninud. Ilmselt kõik plaanivad."

„Aga kõik ei astu viiviste sissenõudmise päeval raamatukokku. Nii-nii! Astu aga edasi, ega sa siit enne pääse, kui viivised kenasti makstud saad."

Nüüd oli Karl üsna kindel, et oli kukkudes pea ära löönud. Kurat, seda nüüd küll vaja ei olnud! Naine ja lapsed isegi ei teadnud, mis suunas ta jalutama läks, seega siit metsast teda naljalt üles ei leita. Väike lohutus oli muidugi see, et lumesadu polnud kuigi tihe ning ilmselt on ta jäljed veel mitu tundi korralikult loetavad. Aga millal perekond teda otsima asuks? Ja kui kaua kuluks ta kehal, et palgi najal teadvusetult lebades lootusetult maha jahtuda?

Ainult see näis Karlile kummaline, et teadvusetuses mõte raamatukoguga seonduma hakkas. Viimane pikem raamatukogus istumine jäi ilmselt ülikooli aegadesse. Tõsi, ka hiljem olid nad Ritaga mõnda aega koos kohalikku raamatukokku sattunud, kuid üsna pea pärast seda, kui Karl oma tänasele positsioonile sai, kadus selliste asjade jaoks igasugune aeg. Viimasest raamatukogus käimisest pidi möödas olema aastaid. Ei, ta valetas. Alles mullu oli ta kohalikust raamatukogust korra lapsele kohustusliku kirjanduse raamatu toonud. Aga siin ta nüüd oli –  vaimupildis kenas hubases raamatukogus, mille seintel, riiulite vahel, olid suured tõrvikud, laest paistmas ilmselt LED-valgustid ning riiulid igasugust kraami pilgeni täis.

„Tule-tule edasi! Mis sa passid seal?" nõudis vanamees.

Karl ajas end püsti ja liikus edasi. Tema vasakule käele jäi täiesti tavaline teeninduslett, paremale aga uhkete tugitoolidega lugemispesade pundar. Riiulite vahelt paistis veel mugavaid iste- ja lebamiskohti – nii siniseid kui rohekaspruune.

„Niisiis! Nagu ma juba ütlesin, on viiviste sissenõudmise päev, seega: nimi!?"

„Oot-oot, pea nüüd kinni! Mis raamatukogu see selline on?"

„Haldjaraamatukogu Valguta sissepääs, kui sa just detaile teada soovid. Ilmselgelt suure süsteemi tilluke haruuks, kuid kõikide teiste uste juures peaks olema üsna sarnaselt nigel ilm."

„Haa! Siis on lihtne. Valguta raamatukogus pole ma isegi lugeja mitte. Mul on küll Elva raamatukogu lugejakaart ning kunagi ülikooli ajal oli ka Tartu ja Tartu Ülikooli raamatukogude oma, aga Valguta raamatukokku pole ma iial oma jalga tõstnud."

Karl uuris nüüd end ümbritsevat ruumi hoopis uue huviga. Vallalehes ilmunud piltide põhjal oleks ta arvanud, et Valguta raamatukogu on pigem tilluke lugemistuba, kus juba kümmekond inimest ruumi nii ära täidavad, et tekib tahtmine trammist välja astuda. Meest ümbritsev ruum oli aga avar ja ruumikas, riiulid kaugusesse ulatumas ning nii mõnegi lähema riiuli pealt paistis lugusid, mida ta hea meelega lähemalt sirvinud oleks.

„Kas ma ütlesin Valguta raamatukogu?" turtsatas vanamees. „Ei! Ma ütlesin haldjaraamatukogu Valguta sissepääs. Ja viiviseid koguneb siin kõigile."

„Mis viiviseid? Kui ma pole siin varem käinudki?"

„Ilmselt selles see asi ongi," pomises vanamees ja asus laual lebavaid pabereid lappama. „Nimi!"

„Oot! Minu nimi?"

„Sinu nimi, jah. Näed sa siin veel kedagi?"

„Karl Kuusk."

„Einoh, muidugi! See pisike aeg, mil haldjad minu siia letti trikitavad, peab olema see, mil siia satub mees, kellel on kümneid nimekaime! Kas sa tead, mitu sellise nimega profiili on näiteks selles teie totakas näoraamatus, millesse te nii pühalikult usute!? 37! Noh, seda muidugi juhul, kui topeltnimedega kasutajad arvesse võtta. Alustame algusest, Karl Kuusk! Hinga siia!"

Nende sõnadega haaras vanamees laualt millegi luubisarnase ja kõndis sellega leti tagant välja. Kui vanamees luubi Karli nina ees kõrgele üles tõstis, märkas mees, et habemik papi ulatus talle vaevu vöökohani.

„Kui see on haldjaraamatukogu, siis järgmisena ütled sa, et oled härjapõlvlane?"

„Mitte härjapõlvlane, vaid ahjualune. Haldjad arvavad, et minu sugu tuleb viiviste sissenõudmisega paremini toime kui nemad."

Karl pilgutas üllatusest silmi ja vahtis vanameest. Too ei näinud kuidagi välja mehikesena, kes lapsepõlves kuuldud lugudes võis terve pajatäie suppi korraga alla neelata, kuid samas paistis vana ja veidi küüraka keha alt mingi müstiline tugevus ning Karlil polnud mingit kahtlust, et vanamees suudaks ta vajadusel pikali lükata. Selle mõtte saatel kummardus Karl veidi lähemale ja hingas klaasi peale.

„Sellest peaks piisama," pomises vanamees luupi vaadates ning kadus taas teenindusleti taha, ronis ilmselt mingist redelist üles ning vaatas peagi taas Karlile otse silma. Ühele pikale pilgule järgnes mitu minutit, mil vanamees oma luupi uuris ja paberites sahmerdas. Kuidas keegi neist pabereist aru sotti peaks saama, kui neid nii hooletult vasakule ja paremale lennutati, ei mahtunud Karlile pähe. Tõenäoliselt polnud ta muidugi esimene inimene, kes siia sattus, ning võimalik, et kunagi oli selle letil lebava kaose asemel hoopis mingi kord.

Karl võpatas oma mõtte peale ning tuletas endale meelde, et see siin polnud reaalne. See siin oli vaid teadvusetuse nägemus samal ajal, kui tema keha ilmselt puurisu najale toetudes alajahtus. Perekond! Lapsed! Isegi ämm, kes näis lootusetult närvidele käivat, tundus nüüd kuidagi normaalne kaaslane. Ja kuskil olid veel töö ja töökaaslased, kuid isegi siin ja nüüd näis töö peale mõtlemine väsitav. Karl püüdis kujutleda seda projekti, mis pandi ootele, kui ta haiguslehele jäi, kuid aju keeldus. Lõug tõmbus haigutust peites krampi ning surnuks külmumise paanikavirves pühkis ülejäänud mõtted peast.

„Oh sa jutt!" vilistas vanamees mõni aeg hiljem. „Nüüd ma näen seda küll. Teie, noormees, olete raamatukogule päris korralikult võlgu. Ma lähen panen ühe suure katlatäie teed hakkama ja otsin heaga hunniku nosimist välja. Teil läheb siin pikalt."

Nende sõnadega ronis vanamees alla ja kadus ühe lääpas puitukse taha. Esmakordselt turgatas Karlile pähe mõte lihtsalt minema jalutada. Kiiresti nööpis ta mantli uuesti kinni ja astus tagasi sinna, kuhu ennist kukkunud oli. Ainult et nüüd polnud siin midagi. Väikse nurgaõõnsuse seinad olid kaetud maheda tapeediga, põrandal paksemapoolne vaip, ning laeski ei tundunud ühtegi pragu olevat, mis mingile luugile või uksele viitaks. Jah, see pidi uni olema, kinnitas Karl endale uuesti, mingi teadvusetuse sünnitatud veider fantaasia.

„Noormees! Tulge nüüd tagasi ja vaatame teie võlad üle."

Vanamees oli tagasi teenindusleti taga ja ilmselgelt hõikas teda, kuid Karl ei suutnud silmi viimistletud seintelt ja laelt eemale tõmmata.

„Kuidas? Kuidas see võimalik on? Kuhu kadus see uks või luuk või mis iganes see oli, mille kaudu ma sisse tulin?"

Vanamees ohkas raskelt, viipas siis Karli endale lähemale ja selgitas:

„Noormees, ma ju ütlesin, et viiviste sissenõudmise päeval ei pääse keegi välja enne, kui viivised makstud on. See on haldjaraamatukogu, maagiline ja puha. Iga aasta viis kõige lühemat päeva on viivisevabastuse päevad – kes sel ajal siia trehvab, saab lahti terve elueaga tekitatud probleemidest. Neile järgneval viiel päeval on aga viiviste sissenõudmise aeg. Praegu on üks neist päevadest ning ei sina ega mina saa seda päeva enne lõpetada, kui sul kõik võlad makstud on. Haldjamaagia, mis teha. Oled nüüd valmis kuulama?"

Karl ei saanud midagi aru. Ta oli täiskasvanud mees, kelle elu oli aastaid täitnud karjäär ja argimured. Palk pidi jooksma, arved pidid makstud saama, teise lapse sündimise ajal oli vaja suurem eluase hankida ning kuna see oli linnast väljas, tekkis koheselt vajadus teise auto järele... Kõlas nii ebaloogiliselt, et ta isegi oma teadvusetu alateadvusega mingit haldjatejura hakkaks ette kujutama. Aga, noh, kui ta juba siin oli, võis ta sama hästi kuulata, et mis siis edasi tulemas oli.

„Suurepärane! Nii, hakkame pihta. Väiksena olid sa oma lubadustega üsna hoolas, tuleb nentida," teatas vanamees tunnustavalt. „Alles 16-aastasena tekkis esimene võlg. Kas tuleb endale meelde või pean aitama?"

Karlil polnud õrnemat aimu, millest jutt käis. Keskkooli ajal juhtus nii palju asju ning perspektiivist vaadatuna tundusid need kõik pagana väikesed. Jah, ta oli saanud mõne käskkirja ebaviisaka käitumise eest ning mingil hetkel oli ta semminud klassi kõige ilusama oivikuga. See suhe oli Karlile eriti kasumlik olnud – ilusa keha ja pikkade blondide juustega tšikk ning kõikide kodutööde mahakirjutamise võimalus üheskoos. Aga raamatukoguvõlgnevust ta ei mäletanud.

„Tol aastavahetusel," jätkas vanamees, kui Karl vaikselt pead raputanud oli, „lubasid sa, et uuel aastal loed igal nädalal ühe raamatu."

„Võimalik, ilmselt Klarika tõttu."

„Veebruari keskel läksid aga emakeele õpetajaga niimoodi tülli, et saatsid ta avalikult perse ning keeldusid terve ülejäänud aasta raamatut avamastki. Võlgnevus – 40 lugemata raamatut."

„Misasja?"

        „Sul on õigus," jätkas vanamees, „olid alaealine ning alaealiste viivis on alati väiksem. Seega jääb kümme raamatut. Aga jätkame! Ülikooli esimesel aastal lubasid aastavahetusel läbi lugeda sarja „Seiklusjutte maalt ja merelt". Raamatukogu andmete kohaselt oled sa neist läbi lugenud vaid mõned üksikud."

Karl püüdis meenutada, mis paganama värk selle sarjaga oli, kuid mitte midagi ei meenunud. Ülikooli esimene aasta tähistas muidugi seda, et kaine ta kindlasti tol uusaastal ei olnud, aga selles, et ta nii purjus oleks olnud, et mingit veidrat seiklusjuttude sarja lugeda oleks lubanud, polnud ta ka kuigi veendunud.

„Olete te kindel, et teil õige inimese võlad ees on?"

„Täiesti kindel. Sinu rõõmuks arvutan siit maha need lood, mille filmiadaptsioone sa näinud oled ning ühe, mille töötlust lugenud. Oota natuke! Kui jõuame tänasele päevale lähemale, hakkab ehk ka äratundmine tekkima. Oma tänase abikaasaga kurameerides lubasid sa läbi lugeda tema lemmiksarja, kuid reaalselt lugesid esimese raamatu esimesed kolmkümmend lehekülge."

Njah, seda Karl juba mäletas. Rita oli olnud täielikus vaimustuses mingist poolpornograafilisest fantaasiasarjast, kus kõik mehed nägid välja sellised, nagu käiks nad iga päev kaheksa tundi jõusaalis ning kõik naised suutsid sellegipoolest pussitada nii osavalt, et lihasmäed vaid tagantjärele haavu lakkuda said.

„Esimese lapse sünni järel lubasid sa..."

„Oot-oot! Kas sa kavatsed nüüd absoluutselt kõik selle läbi käia, mida ma iial olen kunagi lubanud, enamasti purjus peaga?"

„Nojah! Kõik aastavahetuse lubadused korjatakse kokku, kirjutatakse üles ning nende üle peetakse rangelt arvet. Ja kuna sa oled praegu, viiviste sissenõudmise perioodil, raamatukogus, siis tuleb sul maksta need võlad, mis sa vahepealse aja jooksul kirjanduslikule maailmale võlgu oled jäänud."

„Et nagu mis mõttes maksta?"

„Istud maha ja hakkad lugema. Tead, teemegi nüüd nii, et sina vali endale sobiv tugitool või diivan ja mina toon sulle esimesed raamatud kätte. Saad juba alustada, kuni mina su võlgu üle loen ja kokku rehkendan."

„Ee... Olgu...?" pomises Karl ebaleva vastuse.

Vanamees tuli üllatavalt käbedalt leti tagant välja ja suunas Karli lugemispesade suunas. Suursuguse lahkusega lubas vanamees Karlil endale koha valida ning kui Karl ühele diivaneist maha istus, lohistas vanamees väikese laua sinna samasse.

„Nii! Alustame siis sellest su naise lemmiksarjast. Armastatutele antud lubadused on alati kõige võimsamad ning nende maksmisest ei pääse sa nii ehk naa."

Nende sõnadega suruti Karlile pihku raamat ning paar minutit hiljem maandus veel viis tellist tema kõrvale lauale. Karl vahtis raamatuid ühte- ja teistpidi, keerutas esimest käes kui kuuma kivi, kuid avas viimaks siiski teksti ja asus lugema. Oma hämmastuseks pidi ta tõdema, et lugu läks pagana kiiresti põnevaks. Esmalt igav-imala naistekana alanud loos ilmusid kihid, mis sundisid üha kiiremini ja kiiremini lehte keerama.

„Ma panen sulle siia teed ka!"

Karl tõstis raamatult pilgu, kuid vanamees oli juba kadunud. Väikesel laual auras suur kruusitäis teed, selle kõrval taldrik võileibade ja küpsistega. Hajameelselt manustas Karl söögi ja tee ning luges ise edasi. Seda hetke, mil Karl magama jäi, ta hiljem välja mõelda ei suutnud, kuid ühel hetkel, kui ta viimaks silmad avas, oli ta tollel diivanil kerra tõmbunud, raamat sülest põrandale libisenud ja kokku vajunud. Mingit järjehoidjat polnud tollele muidugi vahele saanud. Küll aga oli Karlil tekk peal ning ta oli täiesti kindel, et sellist ruudulist tekki selle diivani peal enne ei olnud. See oli midagi uut, toodud ilmselgelt pärast seda, kui ta magama jäänud oli.

„Lehekülg 431, kui sa minu käest küsid."

Vanamehe hääl suutis Karli täielikult ärkvele ehmatada. Kui ta nüüd üheks hetkeks mõtlema jäi, sai ta aru, et kummalisel kombel polnud veider raamatukogu tema ehmatamisega hakkama saanud ega ka raamatuvirn ega tekk, vaid see kuradi... Oot, mis asi ta oli? Ahjualune? Ahjualuse hääl oli see, mis veenis Karli, et halb uni pole lõppenud ning kogu see jura jätkub veel mõnda aega. Ta tõusis püsti ning kõndis ühe ärritunud tiiru riiulite vahel. Mis asi see oli? Ja milleks? Kui tegemist oli mingi veidra koomaunega, peaks selgitus tulema kuskilt kuklast –  miskine teema, millega aju püüdis tegeleda ning leidis selleks raamatukogu metafoori. Ilmselt oleks iga koolkonna psühholoogidel oma teooria, mida taoline metafoor tähendab, ning tõenäoliselt erineksid need nagu öö ja päev. Ja mida veel ahjualune sümboliseerima oleks pidanud? Ei, selle peale oli targem ilmselt mitte mõelda. Pealegi! Kui see oli Karli alateadvuse tegemine, siis polnud tõenäoliselt paremat lahendust kui lihtsalt teemaga edasi minna, raamatut edasi lugeda ja vaadata, kuhu see kõik välja viib.

Uue otsustavusega istus Karl diivanile ja asus lugema. Kui esimene osa läbi sai, avas ta koheselt teise, nüüd juba hoopis uue pühendumusega. Pagan, seda pidi ta Rita auks ütlema, et too sari oli tegelikult uskumatult hea. Seal oli... Noh, mõned asjad olid sellised, millest Karl päris täpselt aru ei saanud ning paaris kohas tundus olevat süžeeauke, kuid laias plaanis oli lugu täitsa põnev.

„Inimese silmad on nõrgad," pomises vanamees järjekordset teetassi lauale asetades. „Sa peaksid magama ilmselt."

„Et nagu nii lihtsalt lähengi magama?" imestas Karl, selg trotsi täis. „Kui ma kõik need läbi pean lugema, millest enne juttu oli, siis ma peaksin praegu lihtsalt edasi lugema."

„Ma natuke korrigeerisin su nimekirja ning seda sai tegelikult päris palju lühemaks. Nagu ennist öeldud sai, siis raamatud, mis on seotud sulle kallite inimestega, on väärt rohkem. Tõsi, need tekitavad ka suurema võla, aga seda saab ka teistpidi mõtestada. Ühesõnaga – tõin sulle siia selle sarja, mida su poeg praegu loeb, ja selle teise, mida tütar jumaldab. Jätka sealt ning me saame päeva kohe jupikese maad edasi lükata. Aga enne keera magama. Nuituimestus sulle ilmselt väga ei meeldiks."

Olgu, sellisteks ähvardusteks polnud Karl päriselt valmis, kuid mingil põhjusel ei tekkinud tal ka mingit soovi omaenese fantaasiaga tüli norima hakata. Ta pani raamatu käest, rullis end diivanile ja uuris:

„Kas teil on mingeid mugavamaid kohti ka magamiseks?"

„Mis!? Oot, sa kavatsed haldjatehnoloogiat solvama hakata? No kuule, ütle nüüd, kas sul oli ärgates mingeid probleeme, et pea valutaks või selg kange oleks või midagi? Ei olnud ju?"

„Ei olnud," pidi Karl nõustuma ja tõmbas paksu ruudulise teki peale. Uni tuli hämmastavalt kiiresti. Kui see kõik käis vaid tema peas, pidi aju teemasid palju kiiremini menetlema. Muidugi oli võimalik, et tema alajahtunud keha oli nüüdseks metsast leitud ja haiglasse toimetatud, kuid ka sel juhul pidi teadvusetus ikka veel visalt püsima. Selleks ajaks, mil Karl oma pere lemmikud läbi lugeda jõudis, oli ta raamatukogu diivanil maganud vähemalt kaheksa ööd. Või kas neid sai ikka öödeks lugeda? Ilmselt, kinnitas Karl endale, sest aastakümnete pikkuse treeningu tulemusena nõudis keha õhtuti voodisse minemist ning ajas hommikul üles ka siis, kui tervet ööd puhatud polnud.

„Nii!" teatas vanamees veidra ärksusega. „See viimane raamat veel ning ma saangi kahekümne kuuendale detsembrile joone alla tõmmata."

„Millal ma midagi sellist olen lubanud lugeda?" Tilluke anekdoodikogumik näis pagana veidrana. Anekdoote kuulanud oli Karl palju ning peotäit oli ta ikka ise ka edasi rääkinud, aga sellise kogumiku lugemine ei tundunud küll mõistlik.

„Võta seda kui ravimit," mühatas vanamees. „Ma sain päris mitu võlga selle pisikese kogumikuga katta. Muidugi, kui sa tahad mu elu keerulisemaks ajada, võin ma sulle ka selle puuduva virna tuua, aga mina sinu asemel ei üritaks." Viimased sõnad olid sisistatud läbi hammaste ning vanamehe nina puutus peaaegu Karli nägu. Veidi hirmununa tõmbus Karl tagasi.

„Olgu, olgu!"

„Juba parem," teatas vanamees naeratades ning patsutas isalikult Karli põlve. „Kohe, kui sellega lõpetad, juhatan su taas kenasti välja."

Karl noogutas ning luges iga viimse kui anekdoodi läbi. Tuli tunnistada, et vanamees oli päris muheda raamatu leidnud. See ei nõudnud mingit erilist keskendumist, kuid osutus meeldivalt tujutõstvaks.

„Tundub, et ma sain oma võlad makstud,või kuidas?" uuris Karl raamatu tagakaant sulgedes.

„Suurepärane! Siis saadame su välja." Vanamees viskas endale kulunud mantli õlgadele ja viipas nurga poole, mille kaudu Karl mitme päeva eest sisenenud oli. Nüüd seisis seal riidenagi, millel rippusid tema enda üleriided. Nagi kõrval, kohas, kus enne oli olnud tapeediga kaetud sein, ilutses madal puust uks.

„Ah sa mait! Selle pisiasja olin ma juba unustanud!" Vanamees lükkas avatud ukse taas kinni ja läks otsustaval sammul hoopis teises suunas. „Sina oota siin. Ma toon ühe tõhusama tööriista."

Uudishimulikult astus Karl ukse juurde ja piilus välja –  uksest vähem kui meetri kaugusel lebas ta rinna kõrgusel suur puutüvi, seesama, millest ta üle roninud oli. Isegi lumevaba laik oli puul täiesti nähtav ning otse ukse ees olevas hanges ilutses endiselt Karli tagumikujälg.

Peagi oli ahjualune tagasi, kaasas mootorsaag, mis näis kaugelt liiga suur, et sellise pisikese mehikese kätte mahtuda.

„Tule nüüd eest ära!"

Karl kuuletus ja astus sammu tagasi.

„Nii! Ise ma selle puu viie aasta eest alla lasin, et mingid ullikesed liiga kergesti teed siia ei leiaks. Ma võin ju olla raamatukoguhoidja viiel päeval aastas, aga kui haldjad trikitavad mind siia, võin mina trikitada inimesi siit eemale. Oeh, head tööd on kahju raisku lasta."

Nende sõnadega nihverdas vanamees end puu ja seina vahelt läbi, liikus mitu meetrit paremale ja saagis seal jämedast tüvest ühe paku välja.

„Nii! Nüüd peaks hea küll olema. Juhuslik mööduja astub kenasti etteantud rajal ja raamatukogu sissepääsust mööda, teadjad aga mahuvad läbi küll."

„Ee... Aitäh?" oli ainus vastus, mille Karl välja mõelda suutis. Ilm oli sama vilets nagu siia tulles, sestap tõmbas Karl kraeservad üles ning puges värskelt saetud avause poole.

„Oota korraks!"

Karl peatus ja pöördus ahjualuse poole, kes raamatukogu uksest sisse tormas ning minut hiljem taas väljus.

„Peaaegu oleksin unustanud," lõõtsutas vanamees samblarohelist visiitkaardilaadset asja Karli poole viibutades. „Sinu raamatukogukaart. Nüüd, kus sa võlad tasunud oled, kuulud täieõiguslike lugejate hulka. See kaart aitab sul igal ajal raamatukogu ukse leida. Mitte ainult seda sissepääsu, vaid kõiki, mis üle maa laiali on. Ja haldjatehnoloogia aitab lahendada ajaprobleemi – tuled siia, loed, palju tahad, kuid kui lahkud, saad aru, et päev pole edasi liikunud."

„Ajataskud puhkamiseks?"

„Seda võib ka nii võtta, kuid sul tuleb meeles pidada, et siin kehtivad palju rangemad reeglid kui teie tavalistes raamatukogudes. Vähemalt 60% siin viibitud ajast pead sa kulutama kas lugemisele või unistamisele. Vastasel korral kaob ajahoiuteenus käest."

Karl pomises vastuse, kuid enne, kui ta pominast selgema sõnani jõudis, prantsatas uks kinni ja vanamees oli kadunud. Hajameelselt toppis Karl raamatukogukaardi taskusse ja asus oma jälgi mööda koju minema.

Kodus oli kõik täpselt nii nagu enne. Kogu selle ajaga, mis Karl ära oli, olid nõud küll puhtaks saanud, kuid õhtusöögi tegemist polnud keegi veel alustanudki.

„Oli tore jalutuskäik?" uuris Rita lauamängult silmi tõstes.

„Jah," vastas Karl. Midagi muud öelda tundus veider. Rääkida haldjatest ja ahjualustest? Ei! Selle teadmise tahtis ta hetkel veel endale jätta. Pealegi pidi ta pikalt mõtlema, kas miski sellest üldse midagi mõistlikku tähendas. Kuid raamatukogukaart oli Karlil endiselt kindlalt taskus olemas ning kui ta mitu päeva hiljem taas metsa jalutama läks, oli puuront täpselt samas kohas, nüüd küll ilma ühe pakuta, mille ahjualune oli teisel jõulupühal Karli heaks teelt saaginud.

„Tead, mis?" alustas Rita aastavahetusel, kui nad hoovi peal kaugusest paistvat ilutulestikku imetlesid.

„Mida ma teadma peaksin?"

„Me võiksime uuel aastal sagedamini jõusaali jõuda. Mu riided ilmselt tänaksid mind selle eest."

„Ei! Ei, ei, ei!" pareeris Karl kiiresti. „Praegu ei kavatse ma küll midagi lubada. Täiesti kindlasti mitte! Ja ka sina peaksid seda mitte lubama."

Samblaroheline raamatukogukaart oli ikka veel Karlil taskus ja igal pool kaasas. Praegu, kui ta sellele mõtles, võis ta kaardi piirjooni ka läbi kanga tunda, mis tuletas talle meelde hoopis teistsuguse küsimuse: „Aga, Rita, mäletad sa veel seda raamatusarja, mida sa hullult armastasid? Ma mõtlen seda, mille viienda või kuuenda osa me oma Stockholmi reisilt ostsime? Vaata, mul tekkis sellega üks küsimus. Et kui peategelasest tšikk mingis kolmandas raamatus vangi sattus. Miks ta sealt pääsemiseks maagiat ei kasutanud?"

„Issand! Sa mäletad veel seda lugemist? Oota! Aga millal? Millal sina seda lugesid?"

„Noh," pomises Karl, „mul on praegu rohkem aega kui teistel ja arstid ütlevad, et ma peaks rohkem oma hobidega tegelema..."

Vastuseks kõlanud kiljatuseks polnud Karl valmis. Rita tõmbas mehe hiiglaslikku kallistusse ning kiljus nii, et Karl oli üsna kindel vähemalt ajutises kuulmiskahjustuses.

„See meeldib mulle ikka veel. Muide! Sellele on nüüd sarja tegema hakatud. Kolm hooaega on praeguseks väljas. Oh, me peaksime seda koos vaatama hakkama, kuigi sari pole loomulikult päris nii hea kui raamat."

„Olgu, seda võib," vastas Karl naerdes. Ta oli üsna kindel, et kuskil tehti taas sissekanne tema uusaastalubadusest ning kui ta peaks iial koperdama mõnda haldjate filmiarhiivi või misiganes veidrasse kohta, siis nõutakse temalt selle kohta aru. Jäi vaid üks võimalus – mitte lasta sel lubadusel viiviseks kasvada.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0510)