jyrka arvustuse juurde

Pidin hiljuti kokku panema ühe ulmesoovituse. Nimekirja, millest teised siis lugemist võiksid valida. Roger Zelazny jäi sellest nimekirjast välja. Mitte et ma teda oluliseks ei peaks, pean küll – lihtsalt, Zelazny on sedavõrd paljuloetud autor, et teda pole vaja eraldi soovitada. Arvuta, kuidas tahad, aga vägagi tõlgitud autor Eestis. Viis pluss viis romaani Amberi kroonikaid, seitse eripalgelist romaani. Üks jutukogu. Nüüd siis veel üks jutukogu.

Pean kogumikku „Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud ja teisi jutte“ Roger Zelazny parimaks jutukoguks. Mitte et teised halvad oleks, aga see on muarust kõige parem ja tasemelt ühtlasem. Selles kogumikus on koos see, mis tegi Zelaznyst Zelazny ja boonusena on siin näha ka arengut... ei, pigem saab näha, millisest materjalidest ja teemadest sulatus kokku enam kui oluline autor Roger Zelazny.

Debüteeris 1962. aastal. Kirjutas palju lühikesi ja ülilühikesi jutte ning täitis nendega USA ulmeajakirjad. Jutte oli nii palju, et tihti oli ajakirjas mehelt mitu juttu ja siis kasutas Roger Zelazny pseudonüüme, sest USAs on nii kombeks. Pseudonüümidest tuntuim oli Harrison Danmark, mis viitas tol ajal Taanis resideeruvale Harry Harrisonile. 1963. aastal ilmus pikem jutt „Koguja roos“, mis oli ajakirja kaanelugu, mida pandi korralikult tähele ja Zelaznyst hakati juba rääkima kui paljulubavast uuest autorist.

Ja autorile pandud lootused õigustasid end, sest kahe-kolme aasta pärast hakkas romaane tulema ja tulema. Jah, esimesed olid enamjaolt üsna lühikesed ja olid sageli ajakirjades ilmunud lühiromaanide pikemad variandid. Noorel autoril oli vist nii lihtsam, või siis tundus, et ajakirja ei mahtunud kogu lugu ära. Varased romaanid olid enamjaolt mütoloogiapõhised ja olid reeglina diibid ja tõsisemad kui need, mida eesti lugeja reeglina teab. Kas ka paremad kui hilisem nn kommerts? Ei tea. Isiklikult mina ei vastanda diiplust loetavusele, vähemasti Zelazny puhul. Pealegi, need romaanid olid tolleagse ulme muutumiste-suundumuste ehe manifestatsioon – oli ju Roger Zelazny briti uue laine n-ö USA osakonna üks mõjukamaid autoreid.

Umbes-täpselt kümnendi lõpuks muutus Zelazny loodu kommertslikumaks, selliseks intli ajaviiteks. Ei, see pole kriitika, pigem tunnustav hinnang, sest arukat ajaviidet on teha raskem, kui ajuvaba ajaviidet ja/või diipi ja kõrget kraami. Tänamatu on see tegevus samuti, sest on hulk lugejaid, kelle arvates teed sa seda ja teist valesti. Ei, Zelazny ei loobunud mütoloogilise materjali kasutamisest, ta lihtsalt ei pruukinud seda niivõrd pealetükkivalt, segas mütoloogiaid omavahel ja kõige muuga ning ajuti mõtles selle pinnalt suisa uut ja oma välja. Võiks öelda, et autor omandas enda hääle, kui see poleks nii solvav varasema loomingu suhtes. Loomingu, mis pole üldse halb ja mis paistis silma siis ja pole minetanud oma võlu ka tänapäeval. Ütleme, et Roger Zelazny muutus oma loomingus kindla(käelise)maks ja profimaks.

Kogumik „Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud ja teisi jutte“ on just tolle muutumisperioodi kajastus ja sellisena enam kui huvitav lugemine. Ei, ka ilma taustainfota on see hea valik. Seda enam, et raamatus pole ei autori kommentaare, ei pädevat saatesõna ja eks tekstid ole ka mittekronoloogilises järjekorras. Igaks juhuks ütlen, et kommentaaride ja järelsõna puudumine ja tekstide järjekord pole mingi viga. Ideaalis peaks iga tekst lugejale mõjuma ka niisama, ilma igasuguse eel- ja järelinfota. Lihtsalt mulle meeldiks rohkem, kui taolised lisandused oleksid. Samas, piisavalt aruka inimesena annan ma endale hästi aru, et enamikku lugejaid taoline materjal ei huvita.

Kogumik nimi- ja avalugu on üks selliseid, millele ma esimese hooga pihta ei saanud. Lugesin, sain aru, mida autor teinud on ja nautisin, aga ei saanud aru, et millest auhinnad ja muu kisa-kära. Samasuguseid tekste on kogumikus veel: „See Surelik mägi“, „Suured aeglased kuningad“ ja suuresti ka „See tormihetk“. Noh, et kindlasti pole need halvad lood, pigem vastupidi, ja ma suudan täitsa mõista, miks need lood võivad paljudele suisa ilmutuslikud olla. Kuid isiklikult minul need n-ö ei kolksata. Noh, et kui vaatan bibliograafiaid või kogumiku sisukorda, siis ma ühman äratundvalt, sest tekstid on meeles, aga suuresti on see ka kogu mu emotsioon. Lugesin nüüd eesti keeles üle ja ega mius suurt midagi ei muutunud.

Ja siis on kaks-kolm teksti, mis on mu jaoks kuradima olulised ja ehk mõneti Roger Zelazny näidistekstid: „Koguja roos“, „Tee detsembrisse“ ja „Armastus on imaginaararv“. Alustama peaks vast jutust „Tee detsembrisse“, mis oli tõenäoliselt mul esimene loetud Zelazny üldse. Esmatutvusega läks hästi – hea ulmeidee, pluss pingeline inimlik proobleem, mida kosmiline mõõtkava veel lohutumaks muudab. Lugesin, meeldis, jäi meelde, nii jutt, kui ka autori nimi. Aasta oli 1986 või 87. „Koguja roos“ – no mis ma siin ikka, mainiks vaid, et sõgedatel 90ndatel sattus see jutt mu kätte enam kui sageli. Kõikvõimalikud antoloogiad, ajakirjad ja Roger Zelazny autorikogud. Mainiks vaid, et ma olen seda juttu lugenud kümnekonnas tõlkes ja vähemasti neljas-viies keeles. „Armastus on imaginaararv“ on minu jaoks kui kogu Roger Zelazny loomingu võti, või siis hoopis teemade/käsitluste kokkuvõte. Diip, aga nii on! Ja kõigi kolme teksti kohta võiks ka öelda – inimnäoline ulmekirjanduse uus laine, saadagu aru, kuidas tahetakse/suudetakse.

Mis siis üle jäi? Peotäis väga lühikesi jutte, suisa laaste. Jah, ma tean, et nii mõnigi häälekas tegelane siinmaises fändomis ei pea laastu kirjanduseks, mõni ei anna üldse eluõigust lühiromaanist vähemmahukale tekstile. Kuid jah, et kui ulmelaastu lugeda, siis oleks Roger Zelazny üks esimesi valikuid. Eriti kui tahta lugeda mittehumoorikat ulmelaastu. Pole vist saladus, et Zelazny on üldse n-ö napi vormi autor, kel pole romaanitelliseid ja kelle teostes pole kohta tühjale lobale. Kõik vaid lõppeesmärgi nimel.

Kui „Jumalik hullus“ või „Lutsifer“ on mu jaoks pigem sellised noore kirjaniku meistritööd, et võtan midagi klassikalist ette ja püüan enda vaimus ära teha. Võttis, tegi ja hea sai kah. Kuid antud segmendi tippkraam on minu jaoks siiski: „Koletis ja neitsi“, „Mees, kes armastas faiolit“ ja „Deemonauto“, kui ma peaks nimetama vaid kolm. Kui esimene on pigem uhke anekdoot, siis kahe teise puhul kummardan lugejana hardas austuses, et kuidas mees ikka nii napi sõnade arvuga nii vägevalt suudab.

Eestlane lihtsab peab virisema. Nii minagi. Ütlesin eespool, et raamatul pole järelsõna, aga tegelikult ju on. Lihtsalt see järelsõna pähe pakutud tekst on alamõõduline. Olgu, annan sisemisele tsensorile jalaga ja ütlen otse: järelsõna on lahmiv ja rumal. Samas, vaatad autori nime ja ei üllatu. Ei, tegelikult suudab see mees paremini, aga enamjaolt ei taha või ei pea vajalikuks. Ja see on kurb. Või siis oleme me lihtsalt liialt erinevatel lainepikkustel.

Aga olgu, järelsõnaga või mitte, tegu on hea raamatuga, muarust väga hea raamatuga, mida ma kõhkluseta kõigile soovitan. Jah, „Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud ja teisi jutte“ on jutukogu, aga nagu ma eespool juba kirjutasin – see jutuvalik näitab kenasti, kuidas Roger Zelazny alustas, kuidas muutus ja kuhu jõudis. Ja kuigi arengut kaardistav raamat, pole selles mitte üht nõrka teksti. Seda raamatut võib lugeda kui lihtsalt üht head raamatut. Autor kirjutas palju ja kirjutatu oli reeglina ka tasemel, et oli millest valida ja valiti hästi. Ilmne õnnestunud valik kirjastuselt Fantaasia ja kindlasti üks 2022. aasta eesti tõlkeulme tippudest.

jyrka arvustuse juurde

Roger Zelazny

Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud ja teisi jutte

Fantaasia

2022

240 lk

Tõlkijad: Juhan Habicht, Piret Frey, Andrus Igalaan, Arvi Nikkarev, Sash Veelmaa

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0520)