Selle kuu juttude keskmine tase on minu meelest päris hea. See pani mind lausa mõtlema seepeale, et praegu on vist mingi hea ja edasiviiv energia ulmikkonnas ja korralikult kirjutavaid ja sõnaosavaid inimesi on kas juurde tulemas või on nad julgemaks läinud oma avaldamise suhtes. Vanemad saavad küpsemaks ja stabiilsemaks. Ent mingi üllatusega märkan endas tunnet, et sellest ei piisa. Mitme kohta ütleks, et normaalne või hea või tubli, aga ma tahaks saada öelda, et selle autori tulek või hetkesaavutus on sündmus. Mida tähendab aga ulmekirjanduslik sündmus?

Reaktorit iseloomustab õhinapõhisus, tegutsemine kõige kiuste. Edasiviiv produktiivsus, mida on vastandatud tarduma sundivale perfektsionismile. Vana katse, et ühel (vist fotograafiaalasel) kursusel olid õpilased jagatud kaheks grupiks – kvantiteedipõhise hindamisega ja kvaliteedipõhisega. Esimesed pidid semestri jooksul tegema ühe suurepärase, teised pidid iga natukese aja tagant saatma uue pildi. Semestri lõpuks olid kõik parimad pildid kvantiteedipõhisest grupist, sest neil oli eksperimenteerimisruum, neil oli pidev tagasiside ja neil oli teostamisharjumus ja nii edasi. See võiks ju olla Reaktori moto – kui seda annaks kuidagi sõnastada nii, et see kõlaks ka motiveerivalt. Tähendab, „Reaktor - kvantiteet, mitte kvaliteet!” ei ole see loosung, mille poole ma tahan tüürida… Pigemini, et läbi kvantiteedi vältimatu kvaliteedini. Või vältimatute kvaliteedikildudeni. Suurepäraste hetkedeni.

Praegu oli üsna hea jutukuu. Järgmine võib olla kesine. Kuud pole vennad. Mingi keskmine tase on pigem jäänud üsna positiivse peale püsima. Kuid tahakski ehk järgmiseks aastaks seda, et korraliku sooritamise, oma käsitöömeisterlikkuse lihvimise ja Reaktori üldise taseme kergitamise asemel püütaks seista silmitsi küsimusega:

milline on järgmine Sündmus eesti ulmes?