theraua

Vaikselt hakkab juba jõulutraditsioon tekkima, et kui advendiaeg on käes ning päkapikud juba piiluvad, siis pöördub pilk härra Kalmsteni poole, et kas talt ka mõni uus raamat on tulemas. Ja nagu tellitud! Autor oli nõus saatma mulle arvustamiseks värske teose, seekord viikingite saaga stiilis Põhjala müütilise draama. Suhteliselt õhukesse raamatusse mahub nii omanäolist maailmaloomet, õdede-vendade vahelisi arveteklaarimisi kui ka hulgaliselt muid huvitavaid seiku. Ja lugemise vahele on hea nautida viimasel ajal juba peaaegu et kohustuslikuks saanud illustratsioone, mille autoriks on Liis Roden.

Saaga jutustatakse lugejale müütide ja legendide stiilis, väga detailidesse laskumata ning tänu sellele on ka lugu ladus ja tempo mõnus. Tegevus algab põhjahõimude juures (minu ettekujutuses kuskil Skandinaavia põhjaosas, saamide elupaigas), kust edasi hargneb lugu nii Edela-Norras Taani väinade piirkonnas kui ka Lõuna-Rootsis. Põhjala ruunimaagial on küll loos väga oluline roll, kuid kahjuks seda väga palju püünele ei lasta – pigem on see seotud jumalustega, keda korraliku panteoni kohaselt on ikka kaksteist. Mulle oleks meeldinud, kui peamine taust oleks lugejale edastatud loos tunduvalt varem ja süstemaatilisemalt. Hetkel justkui visatakse lauale erinevate jumalate nimed ning tutvustatakse osa neist, aga tegelikult ei mängi nad mingit rolli ja saadud detailide eesmärk jääbki arusaamatuks. Samas on peamiste niiditõmbajate taustamängud loosse lisatud piisavate sutsakatena ning annavad lugejale parasjagu uusi detaile, et raamatu pealiini võimalikult huvitavana hoida.

Veidi tekitab nurinat raamatu tegelaste suhteline lihtsus: nad on kergesti ettearvatavad ning neil puudub sügavus. Tegelikult on seda sügavuse puudust tunda ka taustamaailma juures: meile ei tutvustata maagia toimimise loogikat, tegelased ei põhjenda oma otsuseid ning teevad kaugeleulatuvaid otsuseid väga kergekäeliselt. Samas see lihtsus mõneti isegi sobib, sest lugu on lühike ja konkreetne ning lugeja saab vabalt ette kujutada, kuidas pimedatel talveöödel lõkke ääres Täheraua saagat jutustati, et järgmisel põlvkonnal ei ununeks Igavikulõpulahing; iga ümberjutustamisega kaotabki lugu sügavust ja nii mõnegi vähemolulise detaili.

Teine nurinat tekitav aspekt on põhiliste tegelaste nimed – kindlasti oleks võinud valida need veidi vähem sarnased. Kui sul on loos korraga, risti-rästi ja läbisegi Valrafn, Valdruna, Vardran ja Valsun, siis nende vahel orienteerumine nihutab loo sisult fookuse ära.

Viikingid on mulle alati meeldinud: kohati nii müütiliste kui ka käegakatsutavate sõdalaste eesmärgiks ei olnud mitte ainult võimalikult palju vara kokku riisuda, vaid ka oma oskusi ja julgust proovile panna, eelistades surra võideldes, et siis teises ilmas lahinguid ja pidu edasi pidada koos sinna juurde kuuluvate hüvedega. Antud loos tunduvad aga need sõdalased – ja eriti just peategelase vennad – kuidagi väga lihtsalt intriigide püünistesse langevat ning mitte kuigi intelligentsed. Arvestades, milliste saagade ja lugudega raamat konkureerib, on ka siin on tunda ilmselgelt lühiromaani formaadist tulenevat lihtsustust.

Loo lõpp on see-eest lahendatud vägagi huvitavalt ja ka legendidele kohaselt, samas muidugi nii, et kui kirjanikul peaks mingi hetk tekkima isu antud maailma uuesti külastada, siis on küllalt lahtiseid lõimesid, mida saatusepunujate kombel uueks raamatuks põimida. Küll tahaks aga sellisel juhul näha paremat tegelaste ülesehitust, veelgi detailsemat maailmaloomet ja rohkem isikupärast ning loogilist loo kulgemist.

Seekord tuli arvustus kuidagi väga mustades toonides, kuigi tegelikult on tegu vägagi autentse saagaga: lihtsalt väga keerukat mitmekihilisust ei tasu antud loost otsida. Küll aga on siin külluslikult jumalate intriigidega vürtsitatud peredraamat ja seiklusi. Mulle meenus lugedes kohe lapsepõlvelemmik, Vana-Kreeka müütide kogumik „Iidsete aegade lood”, mis oma ajal sai kapsaks loetud. Loodetavasti läheb antud raamatuga samamoodi.

theraua

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0557)