Hea lugeja ehk juba märkas, et seekuine Reaktor satub mitmel korral “Hukkunud Alpinisti” radadele.

Novembri teemaõhtu "Veiko, Veiko ja Alpinist Salongis" jäi suuremal osal toimetusest karantiini tõttu külastamata. Kuid eraldus meid ei heiduta! Haukasime südamekinnituseks pisut loomset toitu ning plaanisime võtta trükikoomiksi kamba peale uurimise alla võtta. Et toimetuse liikmetel on “Alpinisti” ja selle kultuurivälja suhtes erinev häälestus, palus Laura arvajatel kirjeldada ka oma kogemust 1979. aasta filmi ja Strugatskite raamatuga.

2021-01-23 alpinist 031

Et aga toimetuse liikmed on kollektiivselt talveunes, väsinud ja niisama linnukesega, siis piirdus planeeritud kambakesi arvustamine sellega, et arvustasid toimetuse nähtavasti kõige tublimad: Laura ja Joel.

Joel Jans

Minu suhe Strugatskitega on olnud alati väga positiivne ning tegemist on kahtlemata minu ühtede lemmikautoritega, kelle loominguga algas tutvus juba põhikoolis „Purpurpunaste pilvede maa“ ning „Asustatud saare“ kaudu. Mis vanuses ma „Hukkunud Alpinisti hotelli“ lugesin, ei oskagi öelda. Ilmselt kunagi peale keskkooli ning mulje oli loomulikult ääretult positiivne. Filmi osas on mälestused veelgi segasemad. Ilmselt nägin filmi esimest korda päris väiksena ning mäletan, et sellest jäänud mulje meenutas natuke „Navigaator Pirxi“ oma ehk pisut arusaamatu ning tiba õudnegi. Tuleb seejuures ausalt tunnistada, et pole vähemalt 20 aastat seda filmi ka uuesti vaadanud ning seda kummastavam oli "Hukkunud alpinisti hotelli" koomiksit lugedes, et visuaal ning paljud stseenid tulid tugevalt tuttavad ette. Niisama neid niipalju meenutada ei suudaks, aga koomiksi abiga kraamis mälu nad lahkelt lagedale.

Omamoodi veidral kombel tuletas koomiksi lugemine mulle meelde kogemusi anime ja manga’dega.

Seal on üsna tavaline, et kõigepealt olen vaadanud ära live-action anime, seejärel juba anime-sarja mis avab toimumiskohta ja tegelasi märgatavalt enam ning kõige lõpuks mitme tuhande leheküljelise manga, kus saad aru, et esimesed kaks vaid riivasid pinda. "Hukkunud alpinisti" puhul moodustub nüüd koos antud koomiksiga ka selline redel, kus saad koomiksiga isu tekitada. Seejärel filmi otsa vaadata ning lõpuks raamatu kallale asuda. Ainult, et minu puhul sai mööda seda teed nüüd natuke valetpidi astutud. Seetõttu tunnen, et mul on väga raske koomiksile mingit üldist selget hinnangut anda. Tegemist polnud ju värske elamuse, vaid vanade mälestuste äratamisega, kus lugesin pidevalt kaasa noogutades, et nii tõepoolest oli ning selle koha olin üldse unustanud.

2021-01-23 alpinist 008

Minu jaoks oli lugedes võib-olla üheks suuremaks probleemiks isegi liigne allikatruudus. Seda väita tundub absurdne, sest fännid tõstavad tavaliselt kära, kui koomiksi- või filmiversioon läheb algallikast lahku. Sarnaseid näited võib tuua nii „Watchmeni“ koomiksi ekraniseeringust ("Aga kuhu piraadid jäid?") või „Sõrmuste isanda“ filmisarjast (Tom Bombadil?). Praegusel juhul pakuti meile võimalikult filmilähedast materjali ning seda teksti kirjutades mõistsin, et tegelikult oleksin võib-olla tahtnud rohkem algallikatest hälbimist. Ehk, et antud koomiks poleks olnud lihtsalt mäluvärskendaja, vaid pakkunud ka uusi vaateid hotellile ning dialooge, mida tegelased originaalis kunagi ei öelnud. Muidu aga suurepärane koomiks, mis annab enda toonide ja stiiliga hästi edasi filmi sünguse ja salapära.

Triin Loide

Et ennast natukenegi rehabiliteerida, siis ütlen, et ma jõudsin raamatukokku seda lugema, lugesin umbes kuus lehekülge, või noh, mis lugesin, peamiselt vaatasin suure huviga pilte. Graafiliste romaanide võlu minu jaoks ongi see, et kavalamad kunstnikud peidavad igasuguseid toredaid asju taustale ning nende detailide nautimine on suur osa lugemisrõõmust.

Edasi lasin diagonaalis, sest väsimus kippus peale. Lubadus endale, et "tulen järgmisel nädalal tagasi" jäigi selleks, aga kuskile ajusoppi jäi idanema, et peaks selle endale ostma. Ma ei ole kindel kas ma selle looga väga haakun (ma pole näinud ei filmi ega lugenud ka raamatut, nii et ma ei tea, graafilise romaani algus jättis veidi leigemaks kui oleks lootnud), aga mulle meeldis selle kunstiline stiil. Ehk siis plaan endale, et loen oma sendid kokku ja ostan riiulisse paremaid aegu ootama. Võetagu seda siis kiitusena kunstniku stiilile ning lõppeks polegi hetkel rohkem vaja ju teada, sest lugu ennast ta ju teatavasti muutma ei hakanud.

2021-01-23 alpinist 045

Laura Loolaid

Ilma vähimagi kõhkluseta julgen end “Hukkunud Alpinisti Hotelli” koomiksi sihtgrupi hulka arvata. Olen selle filmiga üles kasvanud – talvehommikud, virvendav värvitelekas, lugematud vaatamiskorrad (aga väga harva päris algusest päris lõpuni), une pealt meenuvad tsitaadid… See stseen, kus proua Moses on järsku kiilakas ja elutu mannekeen, sööbis lapsepõlve õõvahetkede varamusse peaaegu sama kindlalt, kui käte rebenemise stseen “Navigaator Pirxist”. Strugatskite raamatut lugesin alles täiskasvanuna ja eraldiseisva tekstina väga ei mäletagi – pigem lisandus lugemisega ammujuurdunud filmitundmusele lisakihte. Mingi eriline koomiksitundja ma ka ei ole, kuid omaaegsed eestikeelsed koomiksid moodustavad ilmselt loomuliku alushariduse mammutosa, mida alles tagantjärele oskan tähele panna. Näiteks õppisin suure tõenäosusega lugema “Tagurpidiantsla” ja “Kilplaste” pealt; samuti tean, et pärast hiilgavalt kirjutatud ulmepala peab end premeerima kahe marjakoogiga.

Hukkunud Alpinisti” koomiksi suhtes ei kavatse ma niisiis erapooletust üles näidata – ootasin seda pikisilmi, toetasin Hooandjas ja kätte saades sirvisin mõnuga, kirjutan sellest, mis meeldib.

2021-01-23 alpinist 017

Algusest peale on selge, et koomiks tõlgendab filmi küllaltki allikatruult – äratuntavad kaadrid tuttavas rütmis, pane vaid tiitrid ja muusika juurde. Siiski, koomiks ei ole lihtsalt äraspidi-storyboard, vaid kehtestab kohe omad reeglid. Näiteks Glebsky saabumisstseenis ei saa armunud lohelendurid üldse leheküljeruumi ja mütoloogilise alpinisti viimase teekonna mõõt põhineb raamatu-, mille filmidialoogil.

Järgnevates kohtumistes ja ühises söömaajas on palju äratuntavat, kuid samuti mitmeid iseteadlikke elemente. Pildiruutudes on justkui filmi ja teksti kontsentraat või destillaat. (Lapsepõlve sisemine hääl: “šokolaad, pastilaa…”)

Ka hakkavad lugedes silma pisidetailid, mis filmis mõjule ei pääseks, paberil aga küll: väiksed infograafika-nükked tuttavate vaadete juures, asitõendid, raportileheküljed.

2021-01-23 alpinist 050

Filmikaadris nähtu on koomiksiruudustikus mitte ainult kontsentreeritud, vaid ka abstraktseks tõlgendatud ja selle kaudu uued rõhud saanud (näiteks proua Moses mõjub koomiksis otsekohe kuidagi robotlikult). Viimse piirini lihtsustatud jooned ja värvid aitavad luua tähelepanupunkte, mida filmis selliselt näha ei ole; samuti markeerivad värvid stseene ja meeleolusid ning aitavad kronoloogilist järge pidada (näiteks sinised kainenenud kaadrid peoõhtu punaste kirgede vastu).

Kogu koomiksivisuaal on pealtnäha lihtne, ütleksin isegi - petlikult lihtne. Lähemalt uurides aga avaneb sügav seesmine harmoonia pildikeele ja sisu vahel - seda eeldusel, et film on lugejale tuttav. Küsimusele, kas koomiks toimib ka filmi tundmata, ei oska mina vastata.

Aga minusugusele kaheksakümnendate lapsele on “Alpinist” üsna hõrk pala.

2021-01-23 alpinist 044



Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0654)