Küberpunk on olnud üks mu lemmikutest kirjandusžanritest esimesest kogemusest saati. Sealt alates olen raamatute ja filmide vahendusel huviga kübertuleviku maailmades seigelnud. Seega võite ette kujutada mu suurt rõõmu, kui kuulsin välja kuulutatavat küberpungiteemalise larpi. Kõige põnevam oli muidugi oodata, kuidas saavad korraldajad hakkama mängu tehnilise küljega, sest mis on küberpunk ilma virtuaalsuse, arvutite ja onlines sahmimiseta? Ilma küberita on see lihtsalt punk, ei muud. Kuid kuna korraldustoimkonnaks olid inimesed, kes on teada oma sügava huviga nii larpikorralduse teooria kui praktika vastu ja on varem korraldanud terve hulga põnevaid mänge, siis ei saanud kahtlustki olla, et tegemist tuleb kindlasti huvitava ja hästi ette valmistatud mänguga.
Foto: U. Lipso
Mängu sisuks oli õhtu ühes põrandaaluses baaris just valimiste eelõhtul, kui häälte pärast heitlesid omavahel augmenteerimiste pooldajad ja vastased. Veidikese vürtsina oli kübermaailma lisatud ka näpuotsaga hämarates nurgatagustes tegutsevaid vampiire, sest kellele siis vampiirid ei meeldi? Kõik ju teavad, et ainus, mis suudab zombiedest paremini maailmale vürtsi lisada, on vampiirid või küborgid-robotid, ning kübervamppunklarpis olid nii vampiirid, kui androidid täiesti olemas.
Eeltöö mängule oli kaasaegne: googlidokumendid, kodulehed, FB - kõik olid olemas. Mänguõhustikku tekitas ja hoidis ka see, et korraldus järgis, ma nüüd ei teagi kas euroopa või põhjamaade traditsioone või mõlemat, igatahes mängurite privaatsusele pandi keskmisest eesti mängust tublisti enam rõhku. See tähendas, et mänguinfo, mängijate info, koduleht, pildid mängust jne oli varjatud, et ei satuks liiga vabalt võõrastesse kätesse. Kuna ma unustasin mängu kodulehe bookmarkida, siis iga kord, kui oli soov mängu reeglite ja muu kohta infot saada, oli hirmus peavalu sobrada postkastis privaatselt saadetud kirju, et otsida kodulehele viivat linki. Sama teema on ka mängujärgsete piltidega - lingid jäid bookmarkimata ja hiljem arvustusele pilte juurde otsides sobrasin mööda prügikasti ringi. Üleüldse on mul pärast viimaseid mängukogemusi tekkinud tunne, et ma peaksin hakkama ise rohkem pilti tegema, täpsemalt laskma iseendast iseenda aparaadiga pilti teha või kohe kohapeal küsima inimestelt, kas nad on nõus Reaktori jaoks poseerima - ainult et ma ei ole eriti hea fotograaf. Sest järjest keerulisem on kasvõi Reaktoris ilmuvate arvustuste jaoks pilte hankida, ükskõik siis kas autoriõiguste või privaatsuse tõttu. Näiteks eelmise, orkimängu, tagasivaate jaoks mul ei õnnestunudki fotosid saada, kuigi ma igaks juhuks enne mängu küsisin korraldajalt üle, kas pilti tehakse, et ega ma ei pea vahepeal rollist välja minema ja ise tegema hakkama ja sain kinnituse, et spets fotograaf pildistab. Hiljem selgus, et pildistas küll, kuid mitte teistega jagamise jaoks. Ega siin virisemine ei aitagi, tuleb uute oludega kohaneda ja tunnistada, et Eesti larpi muretu lapsepõlv on lõppenud. Samast vallast oli ka mängu sisekorrapunktid selle kohta, et kedagi ei solvataks, ahistataks jne. Eks võib õhata vanade heade aegade järgi, kus kõik see oli ka reeglitesse kirja panemata loomulik ja eelduslik, kuid tundub, et uus aeg nõuab rohkem kirjasõnasse raiutud reegleid.
Foto: U. Lipso
Kui mänguõhtu kätte jõudis ja mäng lahti läks, siis igatahes mu ootused ei saanud sugugi petetud. Mäng oli tõepoolest suurepärane ja ka tehniline pool, mis ju alati ja igal pool alt veab, töötas nagu vaja ning küberit, et meeleollu sisse elada, oli täiesti piisavalt. Paljud mängijad olid oma kostüümidega kõvasti vaeva näinud ja lausa lust oli rahva seas liigelda - kõikjal säravad augmentatsioonid, tehnojubinad, huvitavad aksessuaarid. Vahepeal oligi lihtsalt mõnus baarist üks jook võtta, veidi eemale tõmmata ja lihtsalt rahvast jälgida. Baar töötas nagu kellavärk, teenindus hea, jookide valik mitmekesine, huvitav ning täiesti alkovaba. Ka baari kujundus, sildid ja muu oli hästi tehtud. Ka mängupaik üldiselt oli sobilik ning toetas vajalikku atmosfääri - low life ja high tech piilus igast nurgast vastu. Vana head aasia hõngu, mida juba William Gibson oma lugudes kõrgesti hindas, tõid kenasti esile nii Hiina saatkond, kui paberlambikestega ja idamaa kaupa täis nuudliputka. Nuudlid olid suurepärased ja kriitikana mängukorraldajate suhtes tuleb öelda, et nad soovitasid enne mängule tulemist kodus kõhu täis süüa - ning olleski korraliku mängijana end burksi täis puginud, piirdusingi mängul vaid ühe nuudliroaga ning muu maius jäi minust punnis kõhu tõttu puutumata.
Foto: M. Krošetskin
Mängu kulg ise oli just selline nagu iga mängija endale kujundas - agressiivsemad said kismat, esinejad said esineda, keelepeksjad keelt peksta, vampiirid verd imeda, vabadusvõitlejad androide vabastada, twitteris jagasid tulisemate sündmuste kohta infot uudisnäljas ajakirjanikud ja moetrende loovad meediastaarid. QR-koode lugevate nutiseadmete abil said häkkerid häkkida, tantsijad said tantsida, tossumasin tossas ja DJ lasi tümmi, vahepeal esinesid live-bändid. Nurgakliinik tegi lihunikutööd ja augmenteeris soovijaid, poliitikud tegid propagandat ja... jah, valituks osutusid vaid need, keda valiti (kui just korporatsioonid häältega ei manipuleerinud). Valimisvõitlus kiskus paiguti päris räpaseks ja veriseks, nii virtuaalis, kui reaalis. Hea oli, et kandidaatide häälte arvud jooksid reaalajas seinal, täiesti vabalt oleks võinud sinna joosta veel reklaamvideod, live-intervjuud ja reportaažid - edaspidistele mängudele võiks mõni punt mängijaid vabalt oma telejaamaga tulla, päris huvitav oleks.
Ka eraldi virtuaalruum oli reaalse ruumina olemas, samasugune ruuduline ja infot ning viirusi täis nagu tuntud arvutimängus “Shadowrun”, millest mängukorraldajad tundusid olevat edukalt veidi šnitti võtnud olevat - ei olnud mingit raskust (hiljutise shadowruni-mängu kogemuse baasilt) end 2056 aasta korporatsioonidest valitsetud Hong Kongi Free Enterprise Zone´i kujutleda.
Mulle meeldis mäng väga ja loodan, et edaspidi saab veelgi sellistes maailmades seigelda. Tulevikumaailmas toimuvaid mänge on ka varem olnud ja näha on, et katsetatakse aina enam eri tehnilisi võimalusi ning rõõm on näha, et need toimivad. Kui sääraste mängude traditsioon jätkub, siis usun, et kostüümid ja tehnikapool areneb nii mängijate, kui korraldajate poolt jõudsalt aina edasi, täpselt samamoodi nagu mõõga ja maagia mängudes on tarbe-esemete, relvade ja turviste kvaliteet aina tõusnud. Mängijatel-korraldajatel koguneb aina enam kogemust, silmaringi, tehnilist võimekust ja on julgust uusi süsteeme ja vidinaid katsetada. Tulevikumängude kvaliteedi edenemine tõstab kindlasti ka mõõga ja maagia mängude taset, sest eriefektideks kasutatavat tehnikavärki akumuleerub rohkem ja rohkem levivad ka oskused ja julgus tehnilisi abivahendeid kasutada.
Lõpetuseks soovin jõudu ja jaksu korraldajatele edaspidiseks ja loodan, et ka mängijate seast leidub inspireerunuid, kes soovivad ise mõne säärase mänguga edaspidi kätt proovida. Küberpunkmaailm on seda väärt, et temas seigelda!
Foto: U. Lipso
