Maarja

Artur Räpp „Vaev viib kõrgele”

Noor naine valmistub vahepealses maailmas oma saatelooma abil valima enda tulevikku. Ta ei lähe aga traditsioonilisi teid mööda, vaid valib midagi väga ootamatut.

Ma olen alati pisut kahtleval seisukohal lugude suhtes, mis on jutustatud looma vaatevinklist, eriti populaarseks jutustajaks on osutunud kassid. Kuid ma pean ütlema, et autorid on siiski suutnud mind positiivselt üllatada ning lugude käigus on saanud ilmseks, miks just loom on jutustajaks valitud. Nii ka selles loos. Autor on suutnud kassist jutustaja läbi mõnda asja ka väga toredasti kirjeldada, näiteks seda, kuidas perenaine parfüümi kasutab – „Teadsin, lehas püherdamine oli perenaise viimane asi enne välja minemist.” Juba see lause üksi loob peas elava ja lõbusa pildi.

Ma ei saa öelda, et ma sajaprotsendiliselt sellest loost aru oleksin saanud. Isegi teistkordne lugemine jättis loo pisut salapäraseks, tekitades rohkemgi küsimusi kui esimene lugemine. Loomsaatjate kasutamine tõi meelde Philip Pullmanni „Kuldse kompassi”, kuigi selles raamatus olid loomad oma peremeestega hoopis teisel viisil seotud. Ma aga hindan lugusid, mis panevad kaasa mõtlema ning ka peale lugemise lõppu nende sisu üle juurdlema. Nii et jah, mulle täitsa meeldis.

 

Markus Krist „Külm”

Väike tüdruk on öö hakul üksi kodus ja ootab ema. Äkki kustuvad lambid ja külm trügib tuppa, jäätades kõik oma teel. Tüdruk saab viimasel hetkel küünla põlema pandud ning külm läheb oma teed.

On läinud kuid ajast, kui sellelt autorilt viimast Uppuva Linna lugu lugesin, nii et lõpuks tema uut juttu ajakirjas näha oli rõõm. Hoopis teine maailm kui Uppuva Linna oma, kuid ka huvitav lugeda. Kõhedus hiilib lugu lugedes ligi täpselt samamoodi kui külm peategelasele, kuigi iseenesest ei ole ju tegemist hirmsa looga, pigem on hirmutav mõte sellest, mis Piiega oleks võinud juhtuda. Emaks saamisest peale on just lastega juhtuvad koledad lood need, mis minu jaoks kõige hirmsamad on ning mida ma tavaliselt lugeda ega filmina vaadata ei taha. Tõenäoliselt oskavad teised lapsevanemad minuga siin samastuda. Nii et ma olen autorile tänulik, et ta lasi Piiel selle hiiliva külmaeluka käest pääseda. Autor suutis ka väga hästi pimeda üksildase õhtu meeleolu edasi anda, tehes seda lihtsate vahenditega. Minu jaoks ongi tegemist lihtsa, aga hästi töötava looga.

 

Tim Hornet „Mitme põlvkonna vara”

Aardekütt jahib juttude järgi aaret peitval planeedil varandust, kuid midagi eriti väärtuslikku ta ei leia. Küll aga leiab ta ühe põneva lohe.

Vaevalt jõudsin ma Hornetilt midagi pikemat soovida, kui juba ilmus see lugu. See pakkus lugedes tunduvalt suuremat rahuldust kui need viimasel ajal ilmunud väiksemad jupid. Selles jutus on maailm ja tegelased paremini lahti kirjutatud, mistõttu ei jäänud ma loo lõppedes istuma hunniku küsimuste otsa. Autorile omane kiire ja novellilik lõpp on ka siin omal kohal ning pani mind uuesti alguse juurde tagasi pöörduma, et leida vihjeid sellisele lõpule. Ja need vihjed ma ka üles leidsin, nii et selles suhtes on autor teinud head tööd.

Samuti meeldis mulle peategelase ja tema abilise suhe ning see, et Maverick vandus ebatraditsiooniliselt. Eestlastele omased kergesti suust lendavad sarvilised on siiski väga kultuurikesksed, nii et miks peakski üks planeetide vahel rändav aardekütt meiega samu vandesõnu kasutama.

Tekst oli kergesti loetav, huviga jälgitav ning meeldejäävate tegelastega – mille üle siin kurta saakski?

 

Meelis Looveer „Murdvargus”

Kamp vargaid satub majja sisse murdes olukorda, kus kolm neist nõiutakse peremehe ajusse leidma sealt ammu kaduma läinud seifi. Asi võiks võtta neile kehva pöörde, kui üks tüüpidest kogemata õnnelikku lõppu ei põhjustaks.

Küll seal Jalaka alleel toimub huvitavaid asju! On hea näha, et autor on samasse maailma paigutatud lood sarnaselt üles ehitanud ja hoidnud stiililiselt ühtset joont. Ma ei saa öelda, et varasemates lugudes see kiiresti ühest vaatepunktist teise hüppamine minu jaoks kõige paremini oleks töötanud, kuid ma kas hakkan sellega nüüd ära harjuma või siis ongi käesolev lugu selles suhtes paremini kirjutatud, kuid seekord see mind kuidagi ei häirinud.

Loo idee mulle meeldis, sest meie ajudesse on tõesti peidetud ju meeletult suur maailm, kus võib igasuguseid asju toimuda nii minevikus kui ka olevikus. Ladina keel oli kena lisandus, kuid sellest lähtub ka üks probleem: nõiasõnad „Anima et spiritus, intrare cerebri!” peaks tõlkes tähendama „Hing ja vaim, sisenege ajju!”, kuid loost tuleb ilmselgelt välja, et ajju sisenemine käis kogu kehaga, mitte ainult hinge ja vaimuga. Ja üleüldse on kogu kehaga kellegi ajju sisenemist ning sellisel kujul teise mälestustes viibimist tunduvalt keerulisem mingi loogikaga põhjendada kui ainult hinge ja vaimu rännakut. Vähimal juhul oleksid pidanud nõiasõnad teistsugused olema.

Lõpplahendus mulle aga meeldis. See tuletas meelde, et inimliku lolluse eest pole keegi kaitstud.

 

Raivo Tammus, Harly Kirspuu „200 liitrit”

Kaks sõpra sõidab rongiga Tallinna poole. Rong jääb toppama, sõbrad kohtavad kummalist koletist. Sellest hoolimata jätkatakse teekonda pealinna kursakaaslastega kohtuma. Kuid loomulikult läheb ka seal kooljatega madinaks.

Pean tunnistama, et lugesin kõik teised detsembrinumbri lood enne läbi, et end selleks eelseisvaks katsumuseks ette valmistada. No ei mõista minu vaene väike naisearu Tammuse lugusid, mis sa hing ikka peale hakkad! See kummaline stiil, mis on segu näidendist ja proosast, keelekasutus ja pehmelt öeldes robustsed tegelased. Kõige hullem minu jaoks on aga see, et need lood jutustavad kogu aeg ühte ja sedasama lugu – keski muutub kooljaks ja keegi teine võitleb temaga –, nii et kõigele lisaks on igav lugeda ka. Kui ma just kindlasti pean igakuiselt Tammust lugema, siis palun vähemalt sekka mingeid muid teemasid.

 

Kristi Reisel „Jalgrattapealinn”

Tartus toimuvad kummalised lood jalgratturitega, kes autojuhtidele ette keeravad, kuid pärast justkui kaovad. Tuleb välja, et tegelikult tegutsevad tulnukad, kes jalgrattureid tasapisi üles korjavad ning enda omadega välja vahetavad.

Mul on kuidagi raske selle jutu kohta midagi konkreetset öelda. Iseenesest on see huvitav lugu ning lõpplahendus on ootamatu. Eluline, armas suhe abikaasade vahel, uudne mõte – kõik positiivsed asjad, kuid see lugu ei tekitanud minus mingeid erilisi emotsioone ega mõtteid. Tõenäoliselt on küll asi selles, et see jäi detsembrinumbris viimaseks, niisiis oli ka arvustamisjärjekorras viimane, nii et tegu ei ole mitte sellega, et lool endal midagi viga oleks, vaid sellega, et mina väsisin arvustamisest ära.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0515)