Kirjastus Skarabeus eesotsas Arvi Nikkareviga ikka jaksab ja suudab Eesti ulmemaastikku mitmekesistada, tuues ka seekordses kogumikus lugejani kaheksa uut lugu ja nii mõnegi eelnevalt eestikeelsena mitteavaldatud autori. Kogumiku nimi „Ohver” pärineb küll ühelt lühiloolt, kuid sama hästi võib see ka kirjeldada kõiki kaheksat lugu, mis on suuremal või vähemal määral seotud millegi ohvriks toomisega – küll võib see väljenduda teiste kaitseks välja astumises, oma eluaastate ohverdamises tulevaste pahategude eest või lihtsalt enda loomalikkusse taltsutamises. Üldiselt võib öelda, et vähemalt minule oli antud kogumiku näol tegu igati õnnestunud lugemiskogemusega, sest pooled lood olid lausa suurepärased. Ning ega ülejäänudki kehvad ei olnud, lihtsalt minu maitsele jäid veidi nõrgaks, kuna pole kas korralikku tegevusliini või ideed, mis suudaks läbi kogu loo särada.
Karistus Avansiks – William Tenn
Nagu pealkirjastki nähtub, on antud loos tegu ja potentsiaalne tagajärg ümber pööratud ja see loob väga huvitavaid suhtedünaamikaid. Tempo ei ole just kõige kiirem ja veidi on tunda ka ajahamba puremist, aga kogu jutu vältel on tunda õhus pinevust ja muutuseid tuleb ka pea igal leheküljel kuni lõpuni välja. Ja mis peamine – maailma ülesehitus on kogu loo tausta väga suurepäraselt sisse põimitud: küll kirjeldatakse võõraid planeete, võõreluvorme kui ka Maa tehnoloogilist taset, ja seda kõike väga ladusalt, võtmata ära fookust peategevusliinilt.
Bikuni surm – Sakyō Komatsu
Rahuliku ülesehitusega ja alguses ka veidi arusaamatu, kuna jutu keset hägustavad kõrvalliinide kirjeldused, mis justkui haakuvad jutu põhiteemaga ainult osaliselt. Kuna ma ei ole suur Jaapani kultuuri austaja, siis see lugu tundub minu jaoks veidi liiga rahuliku tempoga ja võõrik, kuid samas ei saa öelda, et loos puuduksid sügavamad ideed ning ulmeline element.
Imeilus sõprus – David Weber
Mulle meeldib autori militaarulme isegi väga – olen kuulanud tema teoseid kümnete kaupa ja üldiselt neid ka täiel rinnal nautinud. Antud eellugu Harringtonide ja puukasside imelisest sõpruse sobitamisest on väga mõnus lugemiskogemus ja minu arvates on tegu kogumiku parim looga. Mis sest, et jutt ise on pigem selline noortekas, kus tavalist teismeliste suhtedraamat on vähe ja pigem proovib autor tempoka jutustamise ja mitmekülgse maailmaloomega edasi anda noorte kogenematust ja maailma avastamist. Kui siia mõni võrdlus tuua, siis mulle pakkus samasugust elamust nagu H. Beam Piperi „Little Fuzzy” raamat. Ning kuigi treecat’id on kuuejalgsed haaravate jäsemetega kassid, siis minu vaimusilmas on nad pigem midagi nugiste sarnast – no ei ole ma kassiinimene ikka kohe kuidagi.
Valusate mälestuste arhiiv – Jeffrey Thomas
Maailma ülesehitus on igati korralik ning ka peategelane suhteliselt sümpaatne, aga lugu ise on enamiku ajast kindla eesmärgita. Meile kuvatakse lihtsalt pilke peategelase igapäevaelust ning alles lõpus saab tükkidest laotud pusle kokku. Kuigi need episoodid on iseenesest suhteliselt haaravad, jäi minu jaoks sellest veidi liiga väheks: oleks tahtnud veelgi paremat lugu läbivat tegevusliini.
Ohver – Jeffrey Thomas
Autori teine lugu oli veidi sisukam: ülesehitatud maailm on igati täiuslik ja ka peamine tegevusliin täiesti korralik, aga ka siin jääb väga heast loost justkui midagi puudu. Intriigid ja loopöörded toovad küll lõpupoole jutule veidi tempot juurde, aga liiga vähe ja liiga hilja. Võib-olla on põhjus loo keskmes olev streikimine ja ametiühingud, mis tekitavad minus hoopis teisi emotsioone kui autori koduturul teisel pool suurt lompi.
Kohtunik – Marina ja Sergei Djatšenko
Kindlalt minu teine lemmik antud kogumikust, kuna lugejat hoitakse pidevate märulistseenidega ärkvel ning peategelase tasutalugu suudetakse ka väga parajate ampsudena edasi anda. Jutu käigus suutsid autorid mind väga hästi valejälgedele juhtida, nii et üllatusmomente oli loos piisavalt. Ja loo tegevuspaik on algusepoole justkui suvalisest Eesti linnast välja võetud: kirjeldatud korterelamute fassaade leidub pea igas meie väheke suuremas asulas.
Siharzad – Tapani Tolonen
Kuigi jutt on ajalooliselt huvitav ja araabiapäraselt veidi saladuslik, siis mind häiris viis, kuidas lugu edastati. Kasutatakse raamjutustuse mustrit ja see teeb loo igavamaks: kohati on tunne, nagu loeks justkui ajalooõpikut. Samas päris tuim tükk ka ei ole, kuna autor suudab päris korralikke loopöördeid sisse tuua ning üritab äratada uinunud lugejad jälle ülesse. Ilmselt antud juhul oleks lühem ja konkreetsem loo idee esitlus mõjuvam olnud.
Punane kui lumi, valge kui patt, must kui mu süda – Reetta Vuokko-Syrjänen
Kuigi ka sellel lool ei ole justkui kindlat tegevussihti, suudab see pööratud punamütsikese lugu mind oma salapärasusega köita. Lugedes tundsin ennast korduvalt mõtlemast, et tegelikult selline kohati liiga abstraktne ja siis teisalt väga realistlike valusate teemadega manipuleeriv lugu ei tohiks mu maitse olla, aga kõikide nende faktide kiuste suudab ta panna mind peategelasele kaasa elama ning tema libaks-käimisi huviga nautima.
