Seisin akna juures ja vaatasin läbi vaevumärgatava klaasi õue. Väljas sadas kui oavarrest ning sekka sähvatas mõni äikesenool kõrvulukustava kõuekärgatuse saatel. Olime vist tormi haripunktis.

„Mis see küsimus nüüd oligi?” küsisin uuesti, kohendades prille, mis kippusid pidevalt alla vajuma. Teises käes hoidsin klaasi viskiga.

„Ma küsisin, et millal te osutusite Režiimile ohtlikuks ning teid kõrvaldada sooviti?”

Reporterid. Mul on juba tükimat aega selline tunne, et nad küsivad küll ühte, kuid tegelikult üritavad leida kavalaid viise selleks, et välja uurida hoopis teist. Miks küsida sellist küsimust, mida olen juba nii paljudele teistele kordi ja kordi selgitanud. Mind on minu pika elu jooksul mitmeid kordi intervjueeritud. Iga uus põlvkond saadab oma esindajad küsitlema vana vabadusvõitlejat.

Aga mul on aastate jooksul tekkinud huvi sääraseid varjatud tagamõtteid välja uurida ja ma lõbustan ennast pisikeste mälestuskildudega. Proovin iga kord rääkida midagi sellist, mida pole varem teistele rääkinud. Aasta aastalt jääb aga neid killukesi üha vähemaks.

„See kõik algas tegelikult väga süütult. Ma tahtsin valmistada kosmoselaeva,” sõnasin naeratades. „ Jah, ma tean, et olin noor ja rumal, ent igatsus tähtede juurde jõuda oli suur. Teised ju käisid, eliidile olid kõik ruumid valla. Aga mina, kes ma tulin vaesest perekonnast, kuulsin vaid kommunistlikke loosungeid sellest, kuidas töö mind vabaks teeb ning kuidas iga noor peab tööga panustama kosmose vallutamisse. Tööga ma tõepoolest panustasin, ent iga aastaga vajus võimalus üks sõit kosmosesse lunastada minust üha kaugemale ja kaugemale kuni ühel hetkel tundus see vaid kättesaamatu utoopilise unelmana.”

Vaatasin hetkeks reporteri poole, kes kõik mu jutu oma märkmikku üles kribas.

„Kas teil mõnd salvestusseadet või mikrofoni polegi?” imestasin.

„Ma eelistan vana head paberi ja tindipliiatsi meetodit,” kostis reporter: „õnneks olen kiire kirjutaja, seega võite rahulikult samas tempos edasi rääkida.”

„Ahsoo,” ühmasin ning samal ajal mõtlesin, et seekordne reporter panustab oma töösse rohkem, kui eelnevad, seega võib vabalt olla, et ta ka hoolib loost enam.

„Ühesõnaga - nii leidiski kosmos mind ühel vihmasel ööl romulast vanametalli varastamas. Iga detail oli arvel ning Suur Silm jälgis, ent ma olin romulates nii palju aega veetnud, et teadsin igat turvameetodit, igat ohtu, mis mind varitses.”

„Vabandust, et segan, aga – kosmos leidis?”

„Kosmos jah. Ärge öelge, et te ei tea režiimieelseid religioone või nendest tuletatud tingsõnu?” imestasin. „Noh, kosmos on nagu taevas või saatus või mõnedel jumal.”

„Jumalatest olen ma kuulnud ajalooürikutes.”

„Vot siis, ent kosmosest mitte. Eks Režiim kaotas kõik ebavajaliku, lihtsalt hävitas nagu poleks seda kunagi olemas olnudki. Oli vaid Režiim ja Režiimi heaolu jaoks vajalik narratiiv. Kõik muu oli hereetiline.”

Nägin, et vaene noor reporter niheleb oma toolis. Ehk peaksin kasutama rohkem tänapäevaseid ja lihtsamaid sõnu. See on lihtsalt uskumatu, kuidas vaevalt 100 aastat inimkonda modelleerinud režiim suudab vabana sündinute elu mõjutada isegi mitmeid aastakümneid pärast kokku varisemist.

„Olgu, kuhu ma jäingi – ahjaa – hakkasin kokku vedama erinevat metalli, mida võis vaja minna kosmoseraketi ehitamiseks. Kuna aga enamus detaile olid liiga rasked minusuguse kõrendi jaoks, pidin kõigepealt leiutama mingi mooduse nende tarimiseks.”

Vaatasin enda peegelpilti välgusähvatuse taustal. Endisest kõrendist polnud enam jälgegi. Liiga hea elu peal olen olnud, mõtlesin endamisi ning naeratasin. See oli kibe naeratus.

„Esialgu leiutasin kaasaskantavaid vintse ja talisid, aga need olid kohmakad ning paistsid liigselt silma. Paar korda proovisin tehase kontrollruumist pihta panna ka jõuvälja generaatorit – selle abil oleksin suutnud liigutada kuni kolmetonniseid objekte, ent kaks korda see ei õnnestunud ning kolmandal korral jäin vahele. Sain kaks kuud söekaevanduses sunnitööd teha.”

„Vabandust, et taaskord vahele segan,” katkestas mind reporter: „ent see kõik on teie toimikutes kirjas. Ma sooviksin teada saada midagi sellist, mida te pole veel kellelegi rääkinud. Näiteks seda, kuidas teil õnnestus Maa blokaadist läbi murda ja...”

„Mida teie Maa blokaadist teate?” pärisin imestunult. Minu teada ei olnud sellest keegi kunagi avalikult rääkinud ning pärast Režiimi kokku varisemist olid toonased toimikud hävitatud.

Nägin, kuidas reporteri näolt peegeldus üllatusesegune ehmatus, justkui oleks ta mõne saladuse poolkogemata välja lobisenud.

„Ma... see tähendab, et me...” kogeles vaeseke oma tooli peal: „Meil on üks reporter, kes kaevab pidevalt välja vanu ürikuid ja salajasi dokumente ning temalt pärinevadki minu teadmised. Need on väga puudulikud, ent niipalju ma tean, et Režiim mitte ainult ei keelanud oma liikmetel kosmosesse lennata, vaid lasi valimatult õhku ka kõik laevad, mis stratosfäärist väljusid.”

„Vastab tõele. Ja teid huvitab just see, kuidas ma sellest blokaadist mööda hiilisin?”

„Jah!”

„Ega see lihtne polnud. Tol ajal ei olnud mul õrna aimugi mingist blokaadist ega välisest maailmast. Arvasin, et kui kosmosesse pääsen, olen vaba ning lendan, kuhu tahan.”

Läksin väikese laua juurde ning valasin oma tühjaks saanud viskiklaasi uuesti täis.

„Soovite?” küsisin reporterilt. Saanud vastuseks keelduva pearaputuse, jätkasin: „varustasin oma laeva vana lainedetektoriga, mis suutis tuvastada erinevaid elektroonikaseadeid paarisaja kilomeetri raadiuses. Maa peal üsna kasutu seade, ent kosmoses hindamatu väärtusega.”

Jõin korraliku sõõmu ning küsisin: „Teate, mis on kõige kummalisem? Orbiidile jõudmine oli nagu lapsemäng. Õhus polnud ei lennukeid ega õhulaevu. Alles orbiidile jõudes avastasin, kui suures jamas ma olen...”

„Mis sektoris te kosmosesse jõudsite?”

„Sektoris? Ahjaa... sektor 3B-87 aga tänapäeval ei ütle see enam midagi. Võiks öelda, et olin kuskil Austraalia kohal.”

Nägin, kuidas reporter kõik numbrid ja tähed ülima püüdlikkusega paberile kannab.

„Ja siis märkasitegi Taevavõrgu plasmakahureid?”

Vaatasin jahmunult reporterile otsa. „Kuidas te... Mis moodi te seda kõike teate?”

„STOP!” kuulsin silmnähtavalt ehmunud reporterit hüüdmas ning pärast seda ei mäleta ma enam midagi. Pimedus ja tühjus.

* * *

See linn oli näinud paremaid päevi. Kunagisest metropolist oli alles vaid räämas mälestus – ammuse aja inseneeria tippsaavutused püsisid veel püsti, kuid olid ajahammaste vahel räsitud ja väsinud ilmega. Marian süütas sigareti ning tõmbas paar kiiret mahvi.

„Lolliks oled läinud või?” Arkin hüppas ligi ning rebis naisel sigareti hambust. Jalatallaga kustutati kiiresti suits ning koni ise sai tambitud põrmu. „Sa oled alles 20! Sa tead väga hästi, et kui vahele jääd, lastakse sind kohapeal maha.”

„Ma ei saa,” närvitses naine: „närvid on nii pingul. Mis siis, kui meie plaan ei õnnestu? Mis siis, kui seal on valvurid?”

„Ära muretse – seal pole valvureid juba aastakümneid olnud. Enamus neist patrullib siin tänavatel ja hoonetes sees istuvad vaid insenerid,” Arkin vaatas oma kella: „kelle lõunavaheaeg algas just nüüd.”

Eemal avanes hiiglasliku tumehalli fassaadiga ehitise esiuks ja sealt väljus neli meest – igalühel kohver käes ning päikeseprillid ees. Nendega liitus kaks patrullivat püssimeest ja koos siirduti üle tänava asuvasse hoonesse. Seal, kolmandal korrusel, asus Režiimi turvakvartali söökla.

„Tule nüüd minu järel,” sosistas Arkin ning jooksis kergel sammul tühjaks jäänud hiigelehitise uksest sisse. Marian tihedalt kannul.

Nad siirdusid kolmandale korrusele, kus Arkini leitud plaanide järgi pidi asetsema ligipääs kontrollruumile. Marian mõtles, kui lihtne see kõik on. Ja miks ei olekski pidanud olema – Režiim oli elu aluseks – ta kontrollis kõiki mõtteid, ühiskondi. Pelk idee vastupanuliikumisest või vastupanu osutajaist oli naeruväärne – neid lihtsalt ei olnud ja Režiim teadis seda väga hästi. Ent ometi...

Arkin avas ukse, millel ilutses piktogramm – kriips ja kolm punkti. Keskprotsessor. Ta siirdus suure paneeli juurde, mille kohal ilutsesid tuhanded väikesed hologramm-pildid. Sõrmitsenud paar hetke käsundite kallal pöördus ta ringi ja läks teise samasuguse paneeli juurde.

„Marian, mina sinna suure juhtpuldi juurde ning sisesta kood ALFA-TANGO-887” Arkin jälgis Marianit, kui viimane puldi poole liikus. „Ja vajuta sisestusklahvi kolme peal. Valmis?”

Arkin luges kolmeni ning koos vajutati vajalikke klahve. Tuled mõlemil paneelidel kustusid hetkeks ning pärast süsteemi taaskäivitumist tõmbas Arkin osa holograafilisi andmeid oma andmekandjale.

„Olemas,” teatas Arkin rõõmsalt: „teeme nüüd kiiresti minekut, enne, kui insenerid tagasi jõuavad.”

Tänavanurgale jõudnud, võis juba rahulikumalt hingata. Režiimi kindlameelsus oma olemuses oli üheaegselt õudus kui ka õnnistus.

„Ma loodan, et teised said kah hakkama,” mõtiskles Marian: „loodetavasti saame sajast võtmefragmendist vähemalt kolmveerandi kätte.”

„Sellest on enam kui küll,” naeratas Arkin: „Pealegi ma ei usu, et üldse kellelgi õnnestus vahele jääda. Ma ütlesin juba kaks aastat tagasi seda plaani kokku pannes, et kõige raskem on leida õigeid inimesi, kes mõtleks nagu meie. Ülejäänu on juba lihtne nagu lapsemäng.”

„Eks näis,” kostis Marian. „Eks näis.

* * *

Seisin akna juures ja vaatasin läbi vaevumärgatava klaasi õue. Väljas olid puud raagus ning mulle tundus, et ka esimesed hallad juba maas. Ma polnud juba tükimat aega õueõhku tundnud.

„Mis see küsimus nüüd oligi?” küsisin, kohendades lipsu, mis kippus pidevalt kõri soonima. Teises käes hoidsin tassi kuuma kohviga.

Noor reporter istus mugavas tugitoolis ning tema kõrval surises salvestusmasin.

„Ma küsisin, et kas oskate meie lugejaile öelda paari sõnaga midagi Maa blokaadist ning sellest, kuidas te blokaadist läbi murdsite ning Jupiteri kuudeni jõudsite?”

„Ahjaa, tõepoolest vist oli nii,” naeratasin ja üritasin meeleheitlikult meenutada neid ammuseid sündmuseid. Olin siis vist alles kahekümnendates. Hirmus mõeldagi, kuidas aeg lendab – Režiimi langemisest on möödas juba pea viiskümmend aastat. Need noored on vabana sündinud – terve kosmos on nende ees valla.

„Maa blokaad koosnes kahest eraldiseisvast kaitsekihist – oli kümnete tuhandete mesosfääri piiril asetsevate poide vaheline jõuväljakardin ning neid täiendasid orbiidil lendavad plasmapatareid, mille ainsaks eesmärgiks oli valimatult alla lasta iga loata väljuv kosmoserakett. Meie esiisad lõid selle süsteemi Maa kaitseks väliste ohtude eest aga Režiim muutis selle relvaks omaenda rahva vastu.”

„See on hirmus!”

„On tõesti,” tõdesin ning istusin raskelt tugitoolile. Ma olin väsinud ja kurnatud, ma olin vana, ent ma polnud kurb, sest lõpuks ometi oli maailm vaba ja mul õnnestus ära näha see hetk, kus meie lapsed ja lapselapsed saavad vabalt lennata tähtedele, luua enesele tulevikku ilma ühegi despootliku režiimi ikketa.

„Jõuväljakardin oli nagu hiiglaslik meekärg ja kärje erinevate osade vahel oli pidevalt probleeme kuna mitte keegi polnud neid juba aastakümneid hooldanud. Režiim lihtsalt ei usaldanud lihttöölisi ja mehaanikuid oma saladuste juurde.” Valasin endale uue tassitäie kohvi ning vaatasin küsivalt reporteri poole. Too raputas pead.

Jätkasin: „Minu õnneks sattusin just ühe sellise sektori juures läbi lendama, kus jõuväli oli maas. Orbiidile jõudes nägin aga Taevavõrgu plasmapatareid, mis oli minu raketi sihikule võtnud.”

„Jah, te juba rääkisite sellest, äkki saaksite öelda ka seda, mil moel te selle tule alt välja saite?”

„Hmm... võimalik, et ma juba rääkisin jah. Vana pea ei ole enam noor pea.” Naersin suure häälega, kuigi märkasin, et noor reporter ei jaganud minuga sama huumorimeelt. Kahtlaselt punnitatud muie noore neiu näol pani mindki oma lõõpimist lõpetama.

„Tähendab siis, jah, nii oligi. Et siis – kuidas ma plasmatule alt välja sain? See oli puhas õnn. Varustasin oma laeva vana lainedetektoriga, mis suutis tuvastada erinevaid elektroonikaseadeid paarisaja ruutkilomeetri raadiuses. Maa peal üsna kasutu seade, ent kosmoses hindamatu väärtusega. Ja tuli välja, et selle lainedetektori baassagedus lõi plasmapatarei rivist välja. Puhas juhus!”

Nägin reporteri näol ilmet, mis oli midagi nördimuse ja imestuse vahepealset.

„Jah, tõepoolest. Suured kangelasteod, millega ma ennast aastate jooksul olen tituleerinud, on enamuses lihtsalt pime juhus olnud. Kosmosesse lennates ei olnud mul õrna aimugi sellest, mis mind seal ees võiks oodata. Ent üks automaatjuhtimise kaotanud plasmakahur lasi õhku, taaskord läbi pimeda juhuse, teise kahuri ning sellisena see doominoefekt ennast keris. Mina lendasin Marsi poole, ent minu selja taga plahvatasid Maa elanike vastu suunatud plasmarelvad.”

„Uskumatu...” pomises reporter: „Ega teil midagi selle vastu pole, kui ma küsin seda lainepikkust?”

„Lainepikkust? Ma ei tea, mis neil detektoritel see baaslainepikkus ongi. Mina seda ei muutnud, ma lihtsalt aktiveerisin ta.”

Haigutasin ning jätkasin oma jutustust: „Rakett, milles istusin, ragises ja kolises igast küljest. Radariekraanilt nägin oma kurssi, ent seda radarit polnud keegi kunagi kosmoselendude puhul katsetanud, seega reaalsuses võis ta näidata ka suvalisi kriipse ja rõngaid ning mul oleks temast olnud sama palju kasu, kui hetkel. Lendasin tunde järgi. Sihiks olin seadnud Marsi, ent reaalsuses kihutasin Jupiteri poole. Siis ma seda veel ei teadnud, sain oma eksimusest aru alles siis, kui kaks päeva hiljem arvuti ise radari ekraanil kurssi korrigeeris. Ja ma olen elu lõpuni tänulik, et ta seda tegi, sest nagu hiljem selgus – ühel Jupiteri kuudest tegutses vaba ühiskond, või õigemini see, mida alles üritati ühiskonnaks luua.”

„Vaba ühiskond? Te peate silmas vabadusvõitlejaid?”

„Jah, Maa peal ei teadnud keegi nende olemasolust, ent nad olid vabadena elanud seal kolooniates juba aastasadu. Ja nagu näete – ka see juhtum oli puhtalt kokkusattumus. Saatus naeratas mulle tol kaugel ajal ikka päris mitu korda.”

„Selline mulje jääb küll” kostis reporter ning näris pliiatsit. Huvitav, mis hetkel ta pliiatsit oli kasutama hakanud, varasemalt salvestas ta kogu meie vestluse salvestuslindile.

„Eks elu ole õpetanud, et kingitused tuleb vastu võtta ning mina võtsin. Muidugi ei kulgenud mu teekond vabadusvõitlejateni täiesti murevabalt. Kuigi kosmos on suur ja lai, kubises see siiski Režiimi laevadest ning nii saadeti ka minu raketti jälitama kolm hävitajat. Õnneks olin juba Iole piisavalt lähedal ning vabadusvõitlejad kostitasid minu jälitajaid oma plasmatulega.”

Vaatasin kella – see näitas juba tublisti üle kuue ning akna taga hämardus.

„Ühesõnaga – edasine on juba ajalugu. Jagasin oma teadmisi vabadusvõitlejatega, nad varustasid oma laevad detektoritega ning modifitseerisid oma relvad töökorda. Baas baasi haaval vallutati terve Päikesesüsteem tagasi. Minust aga tehti mingisugune vabadusvõitluse musterkuju.”

Ohkasin...

„Kuigi tegelikult tahtsin ma lihtsalt kosmost näha.”

* * *

Arkin asetas lauale rulli keeratud paberilehe. Istunud võidurõõmsa naeratuse saatel toolile, rullis ta paberilehe lahti ning skanneeris sellele kantud nano-osakesed holograafilisse andmekandjasse. Seejärel ühendas andmekandja aparaadiga, mis oma välimuselt meenutas kiivrit.

„Oled sa täiesti kindel, et see on ohutu?” päris Marian ning istus laua äärde.

„Täiesti kindel. Sinu teadvusega ei juhtu midagi hullu. Ajuskanner lihtsalt loob sinu teadvusest koopia – sellise ird-teadvuse  ning kui aeg saab läbi, kopeerib ird-teadvuse tagasi sinu teadvuse maatriksisse.”

„Ja kui minuga peaks seal midagi juhtuma ning programm lõpetab varem töö?”

„Siis kaob ühendus ird-teadvuse ja päris-teadvuse vahel ning jääd ird-teadvuse poolt kogetust ilma.”

Marian ohkas sügavalt ning asetas kiivri endale pähe. Ta oleks eelistanud, et Arkin ise selle sammu ette võtaks, ent viimase ülesandeks oli hoolitseda aparatuuri tööspüsimise eest. Tegelikult oli vist siiski hea mõte ise katsejäneseks hakata, mõtles Marian. Naine oli viimased paar kuud tudeerinud Režiimi ajalugu ning erinevate ajalooliste isikute elulugusid pähe õppinud.

„Olgu, olen valmis,” kostis Marian ning sulges silmad. Ta kuulis, kuidas mees kolmest alla luges ning jõudnud nullini hakkas Mariani silme ees kõik keerlema ning pöörlema. Kaleidoskoopilised fragmendid erinevatest piltidest tundusid justkui fragmendid erinevatest eludest ja situatsioonidest. Mariani teadvus tormas läbi maatriksi Keskajju. Seal pidi ta üles leidma õige koha, õige teadvusemustri. Naine vaatas võtit oma käes. See oli digitaalne võti, mis töötas üheaegselt suunanäitaja kui ka ukse avajana.

Mariani teadvus oli nüüd Keskajus. Kui kummaline – mõtles naine. Ta teadis, et ta tunnetab hetkel oma ird-teadvust ja kui on aeg tagasi tulla, siis sulanduvad erinevad teadusemustrid taas kokku, ent ta tundis ennast ka siin justkui tervikuna. Keskajus. Hiiglaslikus arvutisüsteemis, mis oli Režiimi poolt rajatud Maa sisemusse, mis üheaegselt töötles loendamatutes ühikutes teavet ning oli vanglaks miljarditele inimteadvustele. Marian teadis, et veidi vähem kui viieteistkümne aasta pärast on tema kord panustada Keskajju. See oli enamuse inimkonna jaoks täiesti paratamatu ja igapäevane asi – anda oma elu Režiimi hüvanguks. Elada vaid 35 aastat.

Marian andis käsu ning tema ette ilmus hiiglaslik holograafiline konsool. Keskaju teadvusevangla. Koht, millest praktiliselt keegi ei teadnud. Mida polnud olemas. Ent ometi oli ta siin ja praegu, hõlmates iseendas kõikide Režiimi ajal 35 aastaseks saanute teadvuseid. Inimteadvused, oma võimekuse ja teadmiste tipphetkedel, röövitud kehadest ning rakendatud Keskajju, matemaatilisi mõtteprotsesse läbi viima ning superarvuti töösse panustama. Terveks igavikuks.

Otsing kandis vilja ning saadud koordinaadid teleporteerisid Mariani teadvuse ühe valge ukse ette. Naine ohkas veelkord sügavalt, sõrmitses ukse kõrval asuvat paneeli ning lõi selle abil ühenduse võõra teadvusega, mis asetses ukse taga. Siin, teadvuse tasandil, oli võimalik teadvustada kõike, mida vaja. Ka sidevahendeid.

„Hallo?”

„Tere,” alustas Marian: „helistan Teile „Kogukonna Hääle” toimetusest. Meil oli tänaseks intervjuu kokku lepitud!”

Väike vaikus ning vastus: „Õigus küll, ähmaselt meenub. Eks tulge siis sisse!”

Marian vaatas ennast – tema teadvusel oli keha, tema enese keha ning tema tänavariided. Naine võttis põuetaskust märkmepaberid ja tindipliiatsi, pani prillid ette ning sisenes uksest.

* * *

Seisin akna juures ja vaatasin läbi vaevumärgatava klaasi õue. Väljas oli pime ning ma tundsin, kuidas esimest korda elus paistab akende tagant tühjus. Tühi ja pilkane pimedus, justkui miski õõva tekitav ärevus, mis selle tundega kaasnes.

„Mida te sellega öelda tahate?” küsisin väriseval häälel. „Et mind ei ole tegelikult olemas? Et kogu minu elu on olnud vaid üks suur nali? Väljamõeldis?”

Reporter minu vasakul käel vaatas mind suurte silmadega. „Jah,” vastas ta kindlameelselt.

„Ja te väidate, et see, mida ma praegu siin näen ja tunnen, on vaid minu teadvus. Ilma kehata?”

Reporter noogutas. Nägin, kuidas ta siirdus laua juurde, valas enesele ühe pitsi, jõi selle suure sõõmuga ning sai oma kõnevõime tagasi.

„Teie mälestused on osaliselt õiged. Te tõepoolest pääsesite Maa blokaadist välja ning võtsite kursi Marsi, see tähendab ikka Jupiteri poole, ent te ei jõudnud kunagi vastupanuliikumiseni. Nende plasmakahurid ei lasknud kunagi teid jälitavaid hävitajaid maha, sest teie radar blokeeris nende relvade töö.”

Reporter ohkas. „Teid võeti vangi, piinati,kuulati üle ja pärast aastatepikkuseid kannatusi kirjutati teie teadvus Keskajju.”

„Keskajju? Mis asi see veel on?”

„Te vist ei tea, jah,” noogutas noor reporter mõtlikult oma pead. „Keskaju loodi Režiimi poolt kõikide süsteemsete, ühiskondlike ja paradigmaatiliste muutujate kontrollimiseks ja analüüsimiseks. Sellest sai inimajaloo võimsaim arvuti, mis kontrollib kõike ja kõiki. Ja teie olite selle süsteemi üks esimesi ohvreid.”

Ma ei suutnud siiamaani seda juttu uskuda. Mind ei ole olemas? Mind ei ole olemas! Mis ma siis olen ja kas üldse olen? Need kõik mälestused vabast ühiskonnast, kosmosereisidest – kas tõesti pelk kujutelm ja maskeraad?

Ühtäkki muutusin kaameks kui surnu – mu lapsed! – oh kosmos, mu lapsed. Neid ei ole olemas!

See teadmine tabas mind rängalt. Ma tundsin, kuidas mu süda hakkas puperdama, tundsin, et õhust jääb väheks. Silme ees läks mustaks ning ma kukkusin. Lihtsalt kukkusin.

Ma ei tea, kaua ma teadvuseta olin, ent silmi avades nägin ennast diivanil – noor reporter sealsamas kõrval märkmeid tegemas.

„Tere tulemast tagasi,” kostis reporter.

Vaatasin talle küsivalt otsa, ta vist mõistis mind ja vastas: „Kahjuks on see endiselt nii. Maailm, mida te teate ja tunnete – seda pole olemas. Reaalsus lõppes teie jaoks 50 aastat tagasi. Tegelikkuses on aga Režiim Maad ja usutavasti ka tervet päikesesüsteemi valitsenud juba üle 1500 aasta. 1500 aastat tagasi aktiveeriti Keskaju.”

* * *

Marian avas silmad ning võttis kiivri peast. Arkin nägi naise silmis pisaraid.

„Kas tõesti nii halb?”

Naine noogutas ja pühkis käeseljaga põski.

„Kas sa said, mida tarvis oli?”

Naise nägu muutus malbest ja õrnast ühe hetkega kindlameelseks. Sealt peegeldus see seesmine sära, mis oli kunagi ammu Arkinit naise juures köitnud.

„Jah, mul on olemas koordinaadid ning meetod plasmakahurite segamiseks. Iseasi, kas see meetod endiselt töötab, sest Režiim on usutavasti vahepeal oma tehnoloogiat arendanud ja iidsed plasmakahurid uute relvadega asendanud.”

„Kahtlen selles,” kostis Arkin enesekindlalt: „Režiim läks suht kohe pärast Keskaju loomist säästurežiimile ning tema jaoks oli lihtsam kaks põlvkonda noori profülaktika mõttes hävitada, kui terve kaitsevõrgu relvastus välja vahetada.”

Mees istus tugitoolile ning ringutas. „Aga see on hea, et sa said, mida tarvis. Nüüd ehk pääseme siit planeedilt minema.”

Marian vaatas Arkinile otsa ning lausus: „Tead, ma tahaks korra veel sees käia. Ma tahaks talle kõik ära rääkida.”

„Miks? Mis hea pärast?”

„Ma ei tea. Mul on tunne, et ma võlgnen selle talle. Mul on tunne, et teadvus, mis on iseenda olemusest teadlik Keskajus, võib osutuda meile pikemas plaanis kasulikumaks, kui teadvusetu teadvus.”

Arkin naeratas. „Sa oskad sõnadega mängida.” Mõtles hetke ning lisas siis: „Aga tee kähku. Kui tahame veel selle aasta sees proovilendu teha, peame lahkuma enne ööpäeva.”

Marian lükkas juuksed näolt ning asetas kiivri pähe. „Kosmos aidaku meid!”

„Kosmos?”

Aga naine ei vastanud enam, sest tema teadvus oli ennast juba kopeerima hakanud.

Arkin siirdus akna juurde ja vaatas välja. Räämas linn tundus talle nüüd ühtäkki ilusa ja kuidagi kodusemana. Päike paistis ning kuigi sudu oli viimase paari aasta jooksul tunduvalt paksenenud, tungisid soojendavad valguskiired endiselt sellest läbi. Footonid paitasid mehe põski. Arkin sulges silmad ja lasi oma mõtetel ennast kanda ilmaruumi. Nagu tema kauge esivanem kunagi pimedatest aegadest, ihkas ka tema sinna üles – tähtede juurde. Ja täna ei tundunudki see ihalus enam nii utoopilisena. Läbi aegade oli ikka leidunud uljaspäid, kes olid siit-sealt omandatud teadmiste järgi mõne raketi kokku klopsinud ja kosmose poole pürginud, ent nad kõik olid lõpetanud helendava tulekerana, tabatuna Taevavõrgu plasmakahureist. Kuna süsteem oli nii usaldusväärne ja juba 1500 aastat laitmatult töödanud, teadis ka Arkin kindlalt, et plasmakahureid pole vahepeal millegi muuga asendatud. Režiim oligi selline – ta lihtsalt töötas. Ta lihtsalt oli. Ja ühiskond ei mässanud, sest ühiskonnas puudus arusaam mässust. Neil puudus teadmine millestki muust, kui Režiimi reeglitest ja elukorraldusest.

Arkin keeras päikesele selja. Mitte veel, aga varsti, lubas mees iseendale. Ühiskond on ühiskond aga ka kõige homogeensemas ühiskonnas on alati leidunud vabu radikaale. Noori, kes unistavad. Ja mässavad. Arkin teadis, et ta pole üksi ja neid, kes tähtede poole ihalevad, oli teisigi.

Mees vaatas Marianit, kes istus mugavas tugitoolis, kiiver peas, justkui magaks rasket und. Arkin tundis, et teda on õnnistatud.

* * *

Ma valetaks, kui ütleks, et ma leppisin oma olukorraga – kaugel sellest. Tühjusetunne minu hinges muutus suisa kuristikuks. Naersin iseenda üle. Hing. Miski, mida mul pole juba aastatuhandeid. Aga kui ma olin elavana vabadusvõitleja ja olin oma fantaasiates vabadusvõitleja, siis kosmos aidaku, võin ma sedasama olla ka lihtsalt teadvusena Režiimi superarvutis.

Noor reporterineiu tuli tagasi. Me rääkisime veel tunde, enne kui ta pidi lahkuma. Ja ma tean nüüd, mida pean tegema. Tunnen end elusamalt kui ma elusana tundsin.

Teadvuse vangla, Keskaju. Miljardid noored, kes on hukatud vaid seetõttu, et nende aeg sai Režiimi jaoks täis. Elamas illusioonides nagu minagi. Illusioonides... aga kes olen mina, et otsustan nende eest? Äkki nad ei soovi ärgata oma illusioonist ja avastada, et neid polegi olemas? Ja samas – kui Keskaju peaks kaduvikku vajuma, jääks miljardid uued ohvrid olemata, miljardid uued hinged ja teadvused elaksid oma aastaid rõõmude ja muredega nagu elu ette näeb.

Olen osa suuremast süsteemist, digitaliseeritud teadvus. Aeg äratada teised, aeg lõpetada see maskeraad. Kui vähe on inimesele vaja – vaid mõistmist ja asjade teadvustamist ning kõik teed on sinu ees valla. Senikaua kuni sa elad oma elu, täiuslikus illusioonis, ei tule sul mõttessegi otsida oma ruumist väljapääsu, kiskuda maha see fassaad ja näha selle kõige taga arvutisüsteemi. Sest illusioonides elamine on ju see, mida meie meel ihaleb! Minu teadvus ihales terve elu Režiimi kukutamist ning selle ma ka sain. Oma illusioonides.

Siirdusin esmalt keskruumi, vähemalt ma arvan, et see on keskruum ning leidsin sealt konsooli, millest reporterineiu oli rääkinud. See oli hiiglaslik valge ruum, millel ei olnud tunnetatavat põrandat ega lage. Seintest rääkimata. Oleksin seisnud justkui tühjuses ja minu ees helendas hiiglaslik holograafiline ekraan. See kuvas mulle kõikide vangistatud teadvuste andmed, nende teabed ja oskused ja nende poolt jooksutatavad protsessid. Minu teadvuse koopia töötas hetkel endiselt analüütika kolmanda sektori kahesaja seitsmeteistkümnendas alamprotsessis. Minu jaoks ei öelnud see midagi, ent sirvides neid andmeid sain ma aru, kuivõrd massiivne siinne süsteem on. See töötas puhtalt inimteadvuste pealt. Iga protsessi jaoks sajad tuhanded inimesed, iga protsess koosnes omakorda kümnetest tuhandetest erinevatest kihtidest.

Mõtlesin tükk aega, kuidas edasi talitada – kas lõpetada kogu programmi töö ning lihtsalt kõik need teadvused üles äratada, millele oleks järgnenud kogu süsteemi kokku jooksmine, või siis äratada neid ükshaaval, kohandada neid uue reaalsusega ja seejärel kogu süsteem kokku jooksutada.

Lõppude lõpuks pole sellel kõigel niikuinii tähtsust. Eksisteerime ju kõik siin vaid pelgalt Keskaju tasandil. Kui Keskaju kokku jookseb, siis kaome me kõik igavikku.

Hakkasin suure häälega naerma – olen nagu vähkkasvaja peremeesorganismis. Keskaju on kui peremeesorganism - protsessor, mille üks lülitus otsustas oma elu elama hakata. Ma tundsin, kuidas minu sõrmede alla tekkis klaviatuur ja ma hakkasin selle kaudu käsklusi sisestama. Ma ei teadnud, mida ma teen, ent minu teadvus juhtis mind. Minu sõrmedest ja meelekohtadest jooksid käsklused laiali igasse süsteemi ossa, järjest kustutades vangistatud teadvuste jaoks loodud illusioonipilte. Järjest enamad protsessid seiskusid, erinevates süsteemides tekkisid tõrked ja Keskaju lülitus visalt ent kindlalt välja. Iga illusioonide kütkest ärganud inimteadvus muutus suure süsteemi tegevust blokeerivaks takistuseks. Jääb üle vaid tänada neid insenere, kes Keskaju kokku klopsisid – nad vist polnud kunagi midagi kuulnud pahavarast või süsteemiturbe põhimõtetest.

 Tundsin, kuidas ruum minu ümber värises, kuidas minu keha läbisid elektrilaengud ning enne, kui suutsin aru saada, et mul polegi keha, tundsin oma teadvust kandumas eemale. Tühjusesse. Minu protsess oli peatunud ning mina ühes sellega. Kosmos hoidku meid kõiki ja aidaku edaspidi.

* * *

Arkin käivitas raketimootori. Nagu vana vabadusvõitleja kunagi ammu, aegade hämaruses, olid ka nemad Marianiga kahepeale erinevatest romulatest vajaliku süstiku ehitamiseks materjali kokku vedanud. Tasa ja targu, et keegi ei märkaks. Paar lodevamat valvurit oli ka drokiga ära ostetud – alamklassile meeldis see kaunviljadest aetud alkohol.

Mees sisestas koordinaadid ning pöördus küsivalt Mariani poole. Naine istus tema kõrval, vaatas ainitise pilguga aknast välja ja mõtles.

„Marian,” sosistas Arkin vaikselt: „kas kõik on korras?”

Naine oleks tahtnud vastata eitavalt, sest viimaste päevade sündmused olid teda pannud elu väärtust hoopis teise külje pealt hindama. Kuidas saab pidada õigeks seda, et nemad pääsevad põgenema, ent kõik need teised rõhutud – nende jaoks ei muutu midagi. Senikaua kuni eksisteerib Režiim, kuni on tegev Keskaju, ei ole tegelikult keegi neist vaba. Mitte keegi.

„Lähme juba!” Mariani vastus oli külm, ent kindlameelne.

Arkin noogutas ja andis stardikäsu. Vanametallist kokkuklopsitud ja nanogeeliga tihendatud rakett kolises ja mürises igast küljest, ent tõusis siiski õhku ning justkui vana mees, ohkas raskelt enne oma teekonna algust. Kurss oli seatud mandrile, mida kunagi kutsuti Austraaliaks.

Viis tundi hiljem hakkas pimenema, ent pimedaks ei läinudki. Selle asemel muutus silmapiiril asetsev valguskuma üha suuremaks ja laiemaks, kuni viimaks kattis terve taeva. Valgusekumaga koos liikusid taevas tuhanded sähvatused. Marian ja Arkin vaatasid seda kummalist fenomeni.

„Tead,” alustas naine: „ma arvan, et see on Taevavõrk. See hävineb!”

„Mis? Miks?” ei saanud Arkin aru.

„See vana vabadusvõitleja...” naeratas Marian. „Ta sai hakkama. Ta hävitas Keskaju! Kas sa saad aru, mida see tähendab? Me oleme vabad!”

„Mida ta tegid?” ei saanud Arkin esialgu hästi aru. „Mida SINA tegid?”

„Ma andsin talle võimaluse süsteemi seestpoolt rünnata. Ma jätsin ukse valla.”

„See oli sinu poolt väga riskantne samm,” vangutas Arkin pead. „Kui see poleks õnnestunud, oleks Režiim sinu jälje üles nuhkinud.”

Ta vaatas taevast, mis nüüd oli taas mustakarva – valguseviirg oli neist üle lennanud ning plahvatavad Taevavõrgu plasmakahurid nende peade kohal tuhana ilmaruumi kandunud.

„Kui Taevavõrku enam pole, siis võime ju ka siinsamas üles tõusta?” Arkin vaatas naist ning viimane noogutas talle. Mariani silmis helkis ootusärevus. Arkin naeratas ja muutis kurssi.

Kaks tundi hiljem imetlesid Arkin ja Marian pilti, mida praktiliselt mitte keegi polnud juba sajandeid näinud – nende ees laius hiiglaslik kumer kuppel, osa sellest sinisest marmorkuulist, mida inimkond oli ajaloo vältel Maaks kutsunud. Taevavõrku ei olnud enam – kosmos oli inimkonna ees valla.

„Režiim muutus iseenda mugavuse ohvriks. Kui ikka kogu olemasolev repressiivorgan panna sõltuma ühest kesksüsteemist, siis piisab vaid selle hävitamisest ja terve kaardimaja kukub kokku.” Arkin embas naist ning jätkas siis: „Mõelda vaid - Režiim on praeguseks valitsenud Maad ning enamust Päikesesüsteemist juba 1600 aastat. Selle gigandi langemine võttis aga aega veidi vähem kui päeva.”

„Mis nüüd?” küsis naine.

„Nüüd lähme tagasi ja viime selle võitluse võiduka lõpuni! Ühiskond on nagu vangistatud lind, mis on leppinud oma saatusega, ent lahtise puuriukse korral lendab kohe minema. Vangistuses hoitud linnul põksub südames kõige suurem vabaduseiha, ent tema laul saab levida vaid sinise taeva all vabalt lennates.”

Marian peitis näo kätesse ja nuttis. Esimest korda elus olid need rõõmupisarad.

Esimest korda elus olid need rõõmupisarad.

Esimest korda.

Esimesed rõõmupisarad.

Esimest...

Ümberringi sähvis ja välgatas nagu äikesetorm. Elektrilaengud jooksmas läbi uute neuroühenduste. Tekkisid uued ühendused, uued sünapsid. Miski värises ja undas meeletult, justkui iidne masin oleks ärganud talveunest.

Marian süütas sigareti ning tõmbas paar kiiret mahvi.

„Lolliks oled läinud või?” Arkin hüppas ligi ning rebis naisel sigareti hambust. Jalatallaga kustutati kiiresti suits ning koni ise sai tambitud põrmu. „Sa oled alles 20! Sa tead väga hästi, et kui vahele jääd, lastakse sind kohapeal maha.”

See linn oli näinud paremaid päevi. Kunagisest metropolist oli alles vaid räämas mälestus – ammuse aja inseneeria tippsaavutused püsisid veel püsti, kuid olid ajahammaste vahel räsitud ja väsinud ilmega. Eemal avanes hiiglasliku tumehalli fassaadiga ehitise esiuks ja sealt väljus neli meest – igalühel kohver käes ning päikeseprillid ees.

Režiim on igavene.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1073)