Saabus öö, trükikojaga saadi kokkuleppele ja parandused uudisteveergu viidi sisse. Homne leht küll hilineb, kuid on ikkagi värske ja põrutavast infost tulvil. Telefon helises. Tegevtoimetaja vajutas kunstküüne otsaga telefoni „valju“ peale, nagu tahaks kogu toimetust süüdistada sekretäri liigvarases kojuminekus.

„Tere, Kohalikud Sõnumid siinpool!“

Kõlarist kostus valju nohisemist, siis küsis madal meeshääl:

„Kas Mats Kark on seal?“

„Jah, on küll. Mis küsimuses?“

„See intervjuu, mis ta tegi Kalmar Kesikuga... Eee... Õigemini need pildid, mis seal juures olid, noh, täpsemalt ülemises reas vasakult teine.“

„Mis selle pildiga on?“

„Allkiri on mõnitav.“

„Kedagi ei mainita ju nimepidi!“

„„Sõgeda pilguga külahullud šarlatani seansil“ – see on mõnitamine!“

„Seal pole ühtegi avaliku elu tegelast.“

„Ma olen külavanem.“

„Kaevake kohtusse!“ nähvas tegevtoimetaja ja lõpetas kõne.

Kõigi pilgud pöördusid Mats Karki poole, kes viipas pilditoimetaja suunas:

„Tema valis pildid.“

„Sina tegid pildiallkirjad,“ viskas too kuuma kartuli Matsile tagasi. Väike närviliselt nihelev mees nooksas seepeale tegevtoimetaja suunas. „Sina toimetasid!“ partsatas kartul tegevtoimetaja ette telefoni kõrvale.

„Ma ei saanudki aru, mis ürituselt need pildid olid.“

„Südametarkuse Loengud Kooljapää lasteaia saalis kolm kuud tagasi. Sellest tuli ju hirmus skandaal tookord: haridusasutus üüris oma ruumid välja mingile ajupesukampaaniale. Nõiad sõitsid kohale, lõid oma amuleti- ja kristalliletid püsti, hullutasid inimesi pendlikursustega, tagusid pool õhtut gongi, tantsisid india rahvatantse, lõpuks terve saalitäis rahvast rivistati üles nagu Pekingi olümpiamängude võimlejad ja Kalmar Kesik pani nad roppusi tegema – muidu täiesti normaalsed inimesed väänlesid maas ja hõõrusid ennast rahapaberitega, tagumikuvahe tõmmati üle.“

„Püksid maas või jalas?“ küsis seksiveeru toimetaja.

„Jalas-jalas ikka, muidu oleks see sinu teema olnud. Ega ma intervjuus enam seda vana lugu meenutanud. Esmatähtis oli Kesiku uus armuke, ämma pärandi jagamine ja muu jokk-värk. Uut pilti ta ei tahtnud, silm oli sinine ja lõug paistes, me siis võtsime varasemast valikust, nii-öelda Kesiku erialase tausta iseloomustamiseks.“

Kogukas majandustoimetaja ärkas iluunest: „Kas rahapaberid anti hiljem Kesikule?“

„Ei! Need jäid inimeste endi kätte, see oli külluserituaal niisugune! Küsige tema enda käest, ta oli ju seal!“ Kuum kartul oli jälle pilditoimetaja käes, aga too ei andnud alla:

„Mina ei hõõrunud, ma pildistasin!“

„Kes käskis külavanemat pildistada!“

„Kust mina teadsin, et ta külavanem on, alles pärast tuli välja, kui ma korraldajate kohta küsisin – kauboisaabastega mürakas, karvane diafragma särgist välja rippumas. Väga hea pildi sain!“

„Miks sa meile ei öelnud, et see on külavanem?“ küsis PR.

„Keegi ei küsinud, te kõik ütlesite, et head pildid!“

Kuum kartulipuder pritsis mööda avatud kontoriruumi laiali.

Kartulimõtluse katkestas koputus toimetuse uksele. See oli öise vahetuse turvamees.

„Teile on külalised, kas juhatan sisse?“ küsis ta ukse vahelt sisse küünitades.

Vägevad karvased kämblad haarasid tal selja tagant ümber õlgade ja tõmbasid hellalt välja tagasi. Nähtavale ilmus Kooljapää külavanem isiklikult.

„Tere-tere, kõik see pere!“ Ja turvamehele: „Me oleme etteteatamisega.“ Suurt kasvu habemik tuli sisse. Seekord oli tal viisakas hall ülikond seljas ja särk eest kinni, oma kaabu asetas ta lähimale lauale. Turvamees kadus nagu õhk.

„Hassan, tule sisse!“

„Oi, meie tume poisu!“ kiljatas sotsiaalse sidususe teemadega tegelev naisreporter, kui nähtavale hõljus kohevasse sulejopesse pakitud nõtke pakistanlane, valla näidispagulane, keda järjekorras majutasid kõik selle kandi külad ja keda jälgiti ka sotsiaalmeedias. Habemehakatisega tõmmu varateismeline vaatas ringi oma tavapärase päästke-mind-siit-hädaorust-pilguga.

„Ma siin mõtlesin, et tutvustaks Hassanile öist tööelu. Kõigepealt käisime muuseumis ja vestlesime sealse valvuriga. Siin on ta päevasel ajal muidugi käinud, tee on tuttav, aga mida te öösel teete, seda ta ei teadnud.“

„Oi, me just saatsime lehe trükki,“ kudrutas naisreporter ja sööstis Hassanit kallistama. Poiss lubas sel juhtuda, kuid näis apaatne.

„Kommi, limonaadi?“

„Kohvi või teed?“ hõikas majandustoimetaja kööginurgast.

„Ei miskit,“ vastas külavanem nii enda kui ka Hassani eest.

Üks ja teine toimetuse töötaja viskas pilgu rulooga varjestatud klaassein poole, mille taga peitis end peatoimetaja. Kahe rulooribi vahele oli tekkinud piilumisava.

„Te siin ikka teate, et rikute inimeste elusid ja teete kahju?“ asus külavanem asja kallale.

„Me võitleme harimatuse ja pettusega!“ vastas Mart Kark. „Kui mõni šarlatan ütleb lihtsale inimesele, et pista kristall lapsele pepusse ja polegi vaja arstile minna, siis see lihtne inimene usub! Petised seavad ohtu meie kaitsetud kodanikud – lapsed, vanurid, puudega isikud, vaesed! Me oleme aateline ajaleht, me võitleme vaimupimeduse vastu!“

„Ja sellepärast kaevate vana loo uuesti üles ja joonistate mulle pildi peal saba taha?!“

Tegevtoimetaja kergitas kulmu ja haaras riiulist kausta viimase nädala kokkuköidetud lehtedega.

„Mis saba?“

„Mina ei ole midagi teinud, need ei ole fotošopitud pildid. Originaalid on arhiivis, vaadake ise. Seal oli selline vaibamuster.“

„See siin on parkett, mitte vaip,“ osutas tegevtoimetaja vaidlusalusele fotole.

„Lihtsalt vari!“

„See on saba,“ kinnitas külavanem.

Koguneti laua ümber ja uuriti pilti. Ega päris hästi näha ei olnud, aga aimata võis ja päris kindlapeale sai öelda, et saba mis saba – kohev, altpoolt heledam, pealt tumedam, rõngassehoidev. Kui oleks video, siis saaks teada, kas liputab.

Külavanema silmad hiilgasid vihast. Ta lõrises vaikselt, nii et naisreporter pidas õigeks talle õla peale pai teha. Kui oleks julgenud, siis oleks kõrva tagant süganud.

„Ma kandideerin sel sügisel erakonna nimekirjas vallavolikokku ja teie lasete saba läbi! Lasteaia juhataja juba võeti koha pealt maha, aga sellest polnud küllalt?!“

„Ma väga vabandan, see pildimoonutus on tõesti viga, õiendame selle järgmises numbris koha ära. Homne, see tähendab tänane leht on juba trükki läinud, tagasi kutsuda enam ei saa, aga järgmises, järgmises kindlasti... Kõõks!“ jõudis tegevtoimetaja öelda, enne kui külavanema pikaksveninud küünistega käsi üle ta kõri käis. Siuh-niuh-viuh! tõmbas sama kämmal mööda laua ümber kogunenud toimetuse liikmete kaelu. Majandustoimetaja, kes oli kohvimasina juurde asjatama jäänud, püüdis peatoimetaja ukseni jõuda, kuid paari pika hüppega ületas külavanem, ulakas saba ülikonnapükste rebendist välja turritamas, teele jäävad arvutilauad ning langes ka tema. Järgmisel hetkel oli külavanem vastakuti oma uksele ilmunud peatoimetajaga. Kuivetu vanamees, veel pikem kui kogukas karvik, silmad poolsuletud, suu kriipsuna kokku surutud, seisis sirgelt ja liikumatult, ainult lõuapärad liikusid ja hambad krigisesid.

„Sulle on uut skandaali vaja, et see saba summutada,“ jõrises külavanem vastase nina all. „Aga palun, siin see on! Kodustatuks peetud islamiterrorist korraldas kohalikus toimetuses terroriakti! Kirjuta, vana vereimeja, kirjuta! Juhtum reaalsest elust! Silmamoonduseta!“

Külavanem taganes ettevaatlikult peatoimetajast kaugemale ja pöördus pakistanlase poole, kes seisis apaatselt seal, kuhu naisreporteri kallistused olid ta jätnud.

„Hassan! Sirp! Eeeehhh, pagan… Hassan, please take the sickle out!“

Hassan tegi, nagu kästud – võttis jope hõlma alt vanaaegse sirbi, mis nägi välja nagu koduloomuuseumi püsieksponaat.

 

Vanemkonstaabel Reinusson ja nooremkonstaabel Reps revideerisid väljakutse laekumise hetkel metsas ebaseaduslike lageraidurite laagrit ja jõudsid seetõttu sündmuskohale alles kolmveerand tundi hiljem. Reinusson tõmbas sõrmedega läbi punase juuksepahmaka ja Reps urgitses tikuga oma hambavahesid. Neist varem olid kohale jõudnud vabatahtlikud tuletõrjujad ja Tartu kiirabi. Tuletõrjevoolikuga kinniseotud Hassanit, kes köidikust hoolimata püüdis kõiki lähedal viibijaid hammustada, veeti parajasti kiirabiautosse. Konstaablid, kes välimuselt oleksid võinud olla isa ja poeg, kuid tegelikult polnud kaugeltki sugulased, lonkisid toimetuse trepil konutava peatoimetaja juurde.

„Mis siis seekord juhtus?“ küsis Reinussona.

„Astusime Kooljapää saba peale,“ nentis peatoimetaja.

„Aga miks sa seda vaest Hassanit hammustasid, ta oli ju muidu ka täitsa tore poiss?“ küsis Reps.

„Ah, ei teagi, vihastasin. Mul oli nüüd päris hea meeskond, tegid tööd ja puha, mitte nagu eelmised. Ja turvamehest on kahju, olime lähedased.“

Peatoimetaja niutsatas haledalt ja pühkis silmanurgas pisara. Konstaablid langetasid leinas pilgu – kes oleks võinud arvata, et nii kaua siinilmas elanud mees siit kolkast oma tõelise armastuse leiab.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1090)