Aeg on lõpule jõudmas

Atoil oli juba mitu päeva paha olla. Teda ennast see eriti ei häirinudki, ent tema ema oli kui arust ära – pojal oli praktiliselt koolnu nägu ees, aeg-ajalt oigas ja ähkis nagu hakkaks tervet sisikonda välja oksendama. Ema uskus siiralt, et poissi vaevavad deemonid. Atoi oleks olnud meelsamini oma isa ja vendadega mammutijahil, ent nüüd pidi ta ema mahitusel kohaliku šamaani juures „kurjad vaimud välja ajama.”


„Et noor keha saaks terveneda,” kostis ema ja vaatas Atoile otsa sellise näoga, mis vastuvaidlemist ei luba.

Kui ülejäänud hõimuliikmed ei läinud isegi jahile ilma šamaani õnnistuse ja taiata, oli Atoi tunduvalt rohkem kahe jalaga maa peal. Jahiõnn ei peitunud tema arvates üheski posimises, vaid puhtalt küti enda osavuses. Küttimist oli Atoi aga õppinud peaaegu sellest ajast, kui ta esimesed sammud tegi. Nüüd oli noormees juba 12 kevadet näinud ning tegi oma osavuselt nii mõnelegi vanale kütile silmad ette.

„Uskumatu, et sa ikka veel seda vana jampsi usud,” imestas Atoi köhides ja nina puristades. „Ma saan aru, et Suure Talve ajal oli elu väga karm ning meie vanaisad otsisid vaimude toetust oma tegemistele, ent  aeg on ju väga palju edasi voolanud ning praegu oleks õige aeg nendest rumalustest loobuda.”

„Ja pealegi,” jätkas poiss: „ma olen juba peaaegu terve, nii et ei ole tarvis mind teadmamehe juurde saata!”

Otsekui saatuse pilkena tabas Atoid järsku kõhukramp, nii et poiss pidi kahe käega oma vatsast kinni haarama ning langes valust oiates külili maha.

„Nüüd on minek ja ei oota hetkegi kauem,” põrutas ema, ise poissi juukseidpidi enese järel šamaani jurta poole vedades.

 

***


Atoi silmitses šamaani, kes tema ees istus. See oli muldvana ätt. Nägu, mis tundus justkui mask olevat, oli valgeks võõbatud ja seda ümbritsesid kotkasuled koos erinevatest loomanahkadest punutud paeltega. Seljas oli arbujal hülgenahkne ürp. Jalgu ja alakeha Atoi ei näinud, sest vanamees istus, hiiglaslik hirvenahast trumm süles. Ümber tema lebas igasuguseid kausse ja potsikuid, mõnest paistsid välja kuivatatud konnad ja maonahad. Atoi võpatas ja lootis, et ta ei pea mõnd säärast mekkima. Kui peab, siis ta lihtsalt keeldub, sest mitte ükski haigus pole nii hull, et sellest vabanemise eesmärgil kuivanud konna nahka närida.

„Miks sa selline imelik välja näed? Miks sa oma nägu värvid?” küsis poiss: „mida sa nende konnadega teed? Kas sa lööd ise trummi, või annad selle minu kätte? Olen alati tahtnud suurt trummi käes hoida...”

Šamaan vaatas Atoile pikalt ja sügavalt silma, otsekui kaaludes, kas vastata midagi või mitte ning otsustas viimaks siiski, et edasise huvides tuleb veidi oma tegevusi avada.

„Miks ma värvin oma nägu? Aga sellel lihtsal põhjusel, et siis ei tunne kurjad vaimud ja deemonid mind ära, kui vaimuilmas liigume. Ja sellesamal eesmärgil on mul ka need ohutised.” Vanamees viipas kaelas rippuvatele luudele ja kontidele.

„Aga konnadega on selline lugu,” jätkas šamaan: „et nemad on minule teejuhiks.”

„Teejuhiks?” imestas Atoi, endal silmad suured ja magamatusest punased.

„Teejuhiks jah – vaata konnad on sellised huvitavad loomad, et nemad oskavad elada nii maal kui vees ja täpselt samamoodi suudavad nad mind juhtida nii siin maailmas, kui ka seal maailmas – Tolles Ilmas.”

Šamaan võttis väikeselt lõkkeasemelt ühe teravaokkalise oksakese, mida ta oli tükimat aega suitsutanud. Sarnaseid oksi oli ta juba enne jurta seinte äärde üles seadnud ja need kõik evisid jurtasse kirbet, ent samas uinutavat lehka. Atoi krimpsutas nina ja mõtles, et oleks parema meelega värske õhu käes kui siin, umbses ruumis.

„Ja see hais?”

„Aitab küll küsimustest – kõik, mida teen, on selleks, et kurjad väed meid ei leiaks. Kõik meeled peavad olema peidetud!” nähvas šamaan ning jätkas siis veidi leebemalt: „Kõik meeled peavad olema peidetud - saad sa sellest aru, et Tolles ilmas on Tolle ilma elanikud vägevad ja tugevad, meie aga vaid külalised ja kõige parem oleks, kui nad meie sealolekust üldse teada ei saakski... me peame minema ja salaja sinu hinge tagasi tooma. Nagu kitsevargad ööpimeduses.”

Vanamees ja Atoi vahetasid põgusa pilgu – poiss nägi šamaani silmade sügavust – need otsekui neelasid enesesse.

 

***


„Alustame nüüd. Heida siia pikali ning sulge oma silmad. Ära karda ja ära ava silmi kui ma just ise seda teha ei käsi. Kas oled valmis?”

Atoi noogutas ja heitis selili. Ta tundis ennast ühtäkki väga turvaliselt ja koduselt, šamaanist õhkus kindlustunnet ja enesekindlust ning Atoi mõtetes võitles teda vallanud usalduslikkus tema sünnipärase ettevaatlikkusega. Poiss sulges silmad. Esmalt tajus ta, kuidas vanamees oma kõhetute kätega tema luid ja liigeseid mudis ning tegi seda nii intensiivselt, et Atoi tundis paaris kohas kuumalainet. Ühtäkki algas trummimäng ning vanamehe suust kostus miskit kurguhäälse rögina ja joigumise vahepealset. Atoi tabas selles kaootilises häälitsemises ometigi mingi meloodia ning trummi rütm sinna taustaks kandis teda kaugele ära. Esialgu ei näinud ega tundnud ta midagi, kõikjal oli vaid pimedus ja pimedusest hakkasid vähehaaval välja vormuma helid. Helid moodustasid kujundeid ja kujundid moodustasid erinevaid mälupilte Atoi senielatud elust – ta nägi, kuidas ta oma vendadega mängib, nägi, kuidas isa teda esimest korda mammutijahile kaasa võttis, kuidas nad suures tundravõpsikus luurasid ja karvaseid elukaid piidlesid, järgmine pilt tõi ta koju ema juurde – ema naeratas ja keetis pajas kala. Küll see maitses hea.

Ühtäkki need mälestuspildid muutusid, sest heli kadus ning asendus millegi ebamaisega. See ebamaine häälitsus lõi uue ja kohutava vaatepildi - Atoi nägi justkui unes, kuidas hiiglaslik teravate kihvadega koletis-deemon oma avatud lõugadega teda enese poole tõmbab ning Atoid tabas surmahirm. Ta tundis, kuidas see koletis tirib teda tema enese keha seest välja. Kummalise välgatusega teravad kihvad krigisesid, kui kokku langesid ja taas avanesid. Atoi üritas millestki kinni hoida, ent midagi ei olnud. Oli vaid tühjus, koletislik elukas ja noor poiss – ta karjus, röökis, rahmeldas meeleheitlikult, sest mitte kunagi varem ei olnud ta tundnud nii ehedat surmahirmu. Isegi mitte kõige tigedama ja suurema mammutipulliga silmitsi seistes. Aga siin ta nüüd oli – hirmust poolsegane ja seda kõike vaid oma kujutluspiltides. Ent Atoi jaoks oli see väga reaalne, isegi liiga reaalne.

Poiss tundis õlal kellegi rasket kätt  ning nägi vana šamaani enese kõrval justkui udu seest välja valgumas. Šamaan võttis tal juustest kinni ja tõmbas Atoi tagasi tema kehasse – see tundus nagu selg ees tühjusesse kukkumine ja näis võtvat terve igaviku. Atoi silme ees hakkas kõik keerlema ning hääl jäi kurku kinni. Ühtäkki tundis poiss, et on tagasi šamaani jurtas - vanamees äsas lahtise peopesaga vastu noormehe otsaesist ja Atoi ärkas üles. Vana šamaan kummardus tema kohal ning posis nõiasõnu. Atoi ei mõistnud seda keelt, ent nägi tema silmis miskit hirmu ja üllatuse vahepealset. Šamaan võttis puidust kausikese seest rõvedalt haisvat möksi ja määris seda Atoile näkku.

„Mis lahti? Mis see oli?” hüüdis Atoi hirmunult: „Mida sa teed?”

„Tasa, Atoi! See on kaitsemärk, see aitab katkestada sideme sinu ja...” šamaan ei lõpetanud oma lauset. Kiiruga tiris ta poisi püsti ning lükkas jurta väljapääsu poole. Atoi käed ja jalad olid kui puupakud ja ei kuulanud tema sõna.

 „Mul pole aega pikemalt seletada – säh võta see ja joo ära,” ning vana šamaan pistis Atoile pihku samasuguse puukausikese, kus sees oli haisev möks olnud: „oma kehaga harjumine võtab hetke aega.”

Joonud ära eriti jubeda maitsega vedeliku, tundis Atoi, kuidas tema käed-jalad hakkavad surisema ning nendesse saabus uuesti elu.

„Mine koju ja mine kohe magama,” õpetas šamaan ärevalt, „ära räägi kellelegi, mis siin juhtus või mida sa nägid. Isegi mitte oma emale! Kas said aru?”

Atoi noogutas ja tõttas šamaani jurtast välja. Õue jõudnud, tundis ta suisa füüsiliselt, kuidas suur raskus tema kehalt langes – ta sai jälle korralikult hingata ja ta tundis elujõudu eneses pulbitsemas. Suur kuu oli väljas ning poisile tundus justkui poleks ta kunagi varem midagi nii suursugust näinud. Mammutiküttide küla asus suure jõe kaldal ning just praegu sillerdas terve veepind hõbedaselt.

Atoi unustas šamaani keelitused ja jäi seda sillerdust vaatama. Ta unustas enese kuu valguse lumma sisse ning tema mõtted läksid rändama. Ta lendas valguse kiirusel üle mustade väljade, tema jalge ees ja all sädelesid taevatähed ning pea kohal tiirlesid suured musta-hallikirjud spiraalid. Kaua seisis ta seal jõekaldal ning lendas oma mõtetes ringi. Atoi polnud kunagi varem midagi sellist kogenud - tema jaoks oli taevalaotus vaid suur kangas, mis igal ööl ja päeval oma värvi muutis ning selle tagusest maailmast ei osanud ta isegi unistada. Hoopis teine lugu oli šamaaniga, kes teadis nii üht kui teist, ent mitte kunagi ei jaganud oma teadmisi teiste inimestega rohkem, kui olukord parasjagu nõudis.

Mingi hetk sai Atoi lõpuks kuu lummast lahti ning seadis sammud rutakalt kodu poole. Ema õnneks juba magas – naine teadis kombestikku, et pärast šamaani külastamist tuleb haigel lasta olla rahus. Naine oli tugev oma vaimult – oli ju aeg säärane ning Atoi ema oli pealegi neli suurepärast mammutikütti üles kasvatanud. Atoi oli selle perekonna pesamuna.

Veidi enne keskööd pesamuna uinus. Uinudes ta veel ei teadnud, et selsamal õhtul oli surnud vana šamaan.

 

 

Ruum on lõpule jõudmas

„Sa kuradi kurat” vandus umbes neljakümnendates mees tulist kurja, ise samal ajal jalaga kuupmeetri suurust metallkasti pekstes. „Et see risu ka just nüüd pidi otsad andma...”

„Taavi, sa ikka tead, et sellest peksmisest ei ole abi?” küsis hääl monitori tagant.

„Ole sina üldse vait, sa oleks pidanud seda jama ette nägema ja kasvõi hoiatama, et me seda viimast hüpet ei teeks enne probleemide lahendamist!”

„Kust mina oleks pidanud teadma...” alustas hääl, ent otsustas lauset mitte lõpetada. „Hea küll, Taavi, ma teen siis ühe kiire logikontrolli ja otsin probleemi allika üles – umbes tunni pärast peaks kõik valmis olema.”

„Tunni, heh, kui see on kiire kontroll, siis milline see aeglane veel on?”

Ootamata vastust läks Taaviks nimetatu teise ruumi ning istus seal suurele kott-toolile. Selles laevas ei olnudki muud erilist teha – kui just ei toimunud ruumihüpet, siis pidigi mees lihtsalt lakke vaatama. Ta vandus endiselt, kui mõtles selle peale, kuidas ta oli sellelt pagana pandimaja-vennikeselt „ülisoodsa” hinnaga ruumilaeva saanud, sest sõbrad olid öelnud, et just sel aastaajal on Proxhena II peal kõige soodsamad jahitingimused. Taavi paitas hellitavalt oma ustavat vintpüssi, mis varustatud uusima termokaameraga – selle abilisega oli ta trofeesid kogunud juba enam kui seitsmest erinevast tähesüsteemist. Ent siis oli tema endine ruumilaev hädamaandumise ajal purunenud ja uue otsingud viisid teda pandimajja, kus oli terve laotäis kasutatud vanavara. Nüüd oli ta ühes säärases vanarauakolakas lõksus koos laeva operaatoriga.

Taavi tõusis ägisedes püsti ning loivas juhtruumi. Kondid olid juba kangeks muutunud ja tundus nagu läheks üha kangemaks. Ei – mida kiiremini siit metallkarbist välja pääseb, seda parem.

„Noh, kaugel sa oma analüüsiga oled?”

„Varu veidi kannatust, Taavi, ma olen jõudnud alles poole peale. Senimaani olen avastanud, et ruumihüppeks vajalikku energiat genereeriv nullpunktimootor teatas vajaliku koguse energia olemasolust kell 01.06.07 täheaja järgi – täpselt 0,6 millisekundit pärast õigete koordinaatide sisestamist.”

„Ja see tähendab...?”

„See tähendab, et kõik toimis ettenähtud parameetrite piires. Vajalik energiahulk oli olemas aga see ei jõudnud laeva juhtsüsteemi. Ma ei ole veel vea põhjuseni jõudnud, ainus, mis ma näen läbi laeva sensorite, on see, et tähekaart ei vasta ühelegi meile teadaolevale ruumipunktile aga kvantjälg väidab, et oleme Maal.”

„Kuidas see võimalik on?” Taavi vaatas illuminaatorist välja ning nägi kuud üsna lähedal. Kuu taga aga paistis sinine marmorkera. „Me oleme ju Kuu taga, siit on ju näha! Pidime Marsi juurest hüppama Proxhena II juurde, mis ime läbi me siis nüüd Maal oleme?”

„Ma ei tea, Taavi. Ma loodan logi uurides sellest aru saada, ma...” saabus pikk vaikus.

„Noh, mis juhtus? Kas avastasid midagi?”

Endiselt vaikus. Taavi liikus monitori juurde ja sisestas sõrmistikult käskluse. Kursor plinkis ekraanil, ent vastust ei saabunud. Lollakas masin, mõtles Taavi iste seljatoele lösutades „nüüd kärvas koos laevaga.”

 

***


Nii palju, kui Taavi seda arvutiasjandust jagas, oli ta katse-eksituse meetodil jõudnud lõpuks laeva logiraamatuni. Veel paar klahviklõbinat ning helendavatel ekraanidel hakkasid jooksma pikad tekstiread...

„Koordinaadid sisestatud, koordinaadid kontrollitud, käsklus ajurile edastatud, vastus ajurilt saadud, käsklus juhtsüsteemi sisestatud” Taavi luges logi ning pomises omaette. Tema jaoks oli see kui Hiina keel. Tal oli tarvis teada kus nad on, kuidas laev uuesti tööle saada ja kuidas koju jõuda. Metsa see jahile minek – küll jõuab sinna ka homme või ülehomme, kui aega on. Ja laeva operaator võiks kah muidugi enesest märku anda.

Ühtäkki hakkas valjuhääldi sirisema ning läbi sirina kostuma kummalist hingeldav-ähkivat häält.

„No mida?” imestas Taavi: „käisid jooksmas jah?”

Hetk hilljem oli Taavil juba piinlik säärase rumaluse kõva häälega välja ütlemise pärast.

Valjuhääldist kostis staatikat ning paar kajaefektist tulenevat kriiset koos sea röhkimist meenutavate sõnadega. Kindlasti olid need sõnad, sest Taavi suutis välja lugeda paar tuttavlikult kõlavat „tagane” ja „anna tagasi”.

Kahjuks ei osanud mees ruumilaeva operaatoriks olevat tehisintellekti, keda kutsuti ARLO-ks, ka kuidagi aidata, sest tal puudusid vajalikud tehnilised teadmised. Ta võis küll proovida süsteemis käivitada juba sinna eelprogrammeeritud algoritme audiokvaliteedi parandamiseks või filtreerimiseks, kui need vaid üles leiaks.

„Nii – süsteem – abivahendid – audio... audio.. audio.. ahhaa – siin see ongi!”

Võidurõõmsalt litsus Taavi sisestusklahvi ja jäi pöialt hoides tulemusi ootama.

 „Andke tagasi... deemon, anna siia... kus me oleme...” katkendliku jutu sisse kostus sahinaid ja kärisevat raginat. Moodul lõpetas töö ning kõlaritest käis läbi vali plõks.

„Kes seal on? Anna tagasi, mis ei ole sinu oma. Deemonitest ei ole minule vastast!”

Taavi vangutas pead. Vähe sellest, et ARLO oli ilmselgelt lolliks läinud, oli ta hakanud ka teise häälega rääkima.

„Lõpeta see pull ära ja hakka normaalseks,” käratas Taavi „meil on tarvis siit kosmosest minema pääseda! Ma pean tagasi Maa peale jõudma, sest õhk siin laevas on teadupärast piiratud!” Taavi vaatas hapnikunäidikut ja selle seier tiksus juba esimese veerandi peal. „Aga see seal akna taga ei ole Maa, sest too näeb välja nagu oleks arktika poole kera peale valgunud...”

Teiselpool valjuhääldit oli tükk aega vaikus kuni viimaks sama ragisev hääl küsis: „kus siin me oleme? Sina tulid siia ja tõmbasid meid kaasa, sinu kohustus on meid ka tagasi saata, sest mis pole sinu oma, ei kuulu ka sulle!”

Taavi ei osanud sellest midagi arvata. Logi kontroll oli vahepeal taustal ennast kerinud ja nüüd plinkis arvutiekraanil suur teade:

-- Logi kontroll lõpetatud 1h 36m 17s
-- Leitud 1 VIGA
-- Hüppeks vajalik energia PUUDULIK / hüpe sooritatud osaliselt
-- Jätkamiseks vajuta PAOKLAHVI

„Ei saa olla,” pomises Taavi. ARLO oli just enne lolliks minemist teatanud, et vajalik energiakogus oli olemas. Oh oleks siin kuskil vaid mõni taaskäivitus-nupp, mis nulliks kogu selle jama ära ning teeks kõik korda.

„Kas keegi kuuleb mind?” kostis valjuhääldist: „laske meid siit välja! Teil pole mingit õigust meid siin kinni pidada, deemonid sellised!”

„Persse küll,” kihvatas Taavi: „ma ütlen ju, et ma ei tea, mis toimub ja tahan siit ka ise minema pääseda! Mis programm sa oled kui sa ei näe oma lähtekoodi taha? Paranda ennast ära!”

Pikk vaikus ning seejärel sõnad: „ma pole mingi prok... programm. Olen Tuulevälja klanni šamaan ja tulin varastatud hingi koju tooma.”

 

Mõistus on lõpule jõudmas

Atoi nägi öösel painajat. Šamaanirännakul nähtud teravahambuline deemon oli tagasi, ent seekord ei jahtinud deemon mitte ainult teda, vaid ka šamaani. Poiss nägi ja tundis, kuidas suured läikivad ja üksteise vastu hõõrdudes krigisevat häält tegevad kihvad teda kätte said ning tema miljoniks pisikeseks tükiks rebisid. Aga Atoi ei olnud lihast ja luust – ta tundis ennast hoopis valgusena ja iga valguskübe karjus ja röökis nagu ratta peal. Käes oli hetk, kus iga inimene oleks painajaunest karjatusega üles ärganud, ent ärkamist ei järgnenud. Atoi nägi ja tundis, kuidas šamaan selle deemoniga võitles – tema hambaid väänas ja küljest rebis, ta nägi kuidas šamaan käed laiali sirutas ning laialipuistatud valguskübemeid hakkas tagasi enese juurde tõmbama. Mida enam valguskübemeid tagasi tervikusse pöördus, seda suuremaks hakkas valgusallikas muutuma ja seda kiirema hooga ta kaugemale lennanud valgusosi tagasi tiris. Atoi tundis, kuidas tema maailm käib kõik ringiratast, kuidas tema silmad on üheaegselt kõikjal ja samas mitte kusagil. Tal ei olnud silmi, ent ta nägi kõike, tal polnud kõrvu, ent ta kuulis kõike. Ta mõistis, et see valgus ei ole midagi muud, kui tema ise – tema hingus, tema elusäde ja šamaan oli mingil moel ta päästnud selle õgardliku deemoni suust. Aga kus nad on?

„Ära karda Atoi, me pääseme siit veel välja” ja šamaan vaatas talle otsa oma suurte tumedate silmadega. „Ma olen sinuga seotud ja sina minuga. Kuhu mina lähen, sinna sina tuled ja vastupidi. Ma ei tea, kus me oleme, ent me leiame väljapääsu. Minu jaoks on küll juba hilja ja minu hingus on kehast lahkunud, ent sinu saan ma veel päästa.”

Atoi vaatas tänulikult šamaanile otsa ja tundis ühtäkki oma hinge  – ta tundis, et on saanud jälle iseendaks.

„Lähme nüüd ja otsime siit väljapääsu – pea meeles, et enamus meelerännakuid käib läbi allilma, ent see pole tavaline meelerännak – see on hinge tagasi toomise rännak ning siin tuleb olla äärmiselt ettevaatlik, et mitte enda terviklikkust kaotada”

„Mis asi see terviklikkus on?”

„Vaata Atoi – inimese hingus on nagu üks suur valgusekera, mis annab meie elule väe ja see vägi on nii puhas ja võimas, et selle abil on võimalik luua terveid maailmu ning ellu äratada ka elutuid asju. Kui ma sind eile enese ees lebamas nägin, siis ma tundsin, et oled sattunud deemonite küüsi, kes sinust seda eluhingust välja imevad ja mulle tundus, et pool on juba läinud. Rännaku ajal nägin selle deemoni nägu, ent ma jätsin sinu järelvalveta ning see osa hingusest, mis sul veel alles oli, võeti ära.”

Šamaan ohkas. Atoi nägi tema silmis nukrust.

„Igatahes läksin ma pärast sinu koju saatmist jälgi pidi tagasi selle deemoni juurde sinu hingusele järele, ent kahjuks ei olnud mul võimalik ilma täielikult lahti laskmata piisavalt sügavale minna. Nii ma siis otsustasingi...” šamaan vakatas.

Atoi mõistis vanameest. Too oli loobunud oma kehast, et saaks minna ära tooma Atoi hingust. Ta oli tõepoolest suur šamaan. Praktiline meel ning kaine mõistus, mis Atoid oli senimaani saatnud, oli justkui käega pühitud ning eelnevad kogemused ja üleelamised ei lasknud kahelda selles, et vaimuilm on sama reaalne, kui käega katsutav ilm.

„Mis siis nüüd edasi?” küsis Atoi vaikselt.

„Nüüd? Nüüd läheme ja otsime kodutee üles. Sinu olemus on praegu minuga, ent sinu keha sinu isa jurtas hoiavad hetkel elus allesjäänud hingeriismed.”

Šamaan ja poiss astusid julgel sammul edasi ning selles tundmatus, erivärvilisi valguskanaleid täis tunnelis kostsid vaid šamaani nõudlikud hüüded: „laske meid välja!” ja „teil pole mingit õigust meid siin kinni hoida!”

 

***


Taavi oli keetnud endale suure tassitäie kohvi ning istus nüüd taas juhtpuldi juures. Viimased 20 minutit oli ta valjuhääldist kuulnud vaid staatikat ning too kummaline hääl, mis ennast šamaaniks nimetas, ei olnud enam endast märku andnud. Suures meeleheites oli Taavi hakanud kõiki juhtpuldi nuppe ükshaaval klõpsutama, lootuses, et kuskil ehk mõni tuluke või releeplõks reedab olulise lüliti, ent see oli olnud tulutu.

Mees uuris meetri kõrgust  musta kasti, mis juhtpuldi kõrval seisis ning laevaga paljude väikeste mustade juhtmete läbi ühenduses oli. Nullpunktimootor. Mis pagana nullpunkti? ARLO oli seda ajuriks kutsunud. Taavi teadis, et see kummaline kuubik, millega on varustatud kõik ruumihüppe-laevad ja haiglad ja kinod ja teatrid ja ostukeskused ja... ühesõnaga terve tänapäevane tehnoloogiline maailm saab oma energia nendest kastikestest. Paar klahviklõbinat ning Taavi ees avanes laeva andmebaas. Igas kompuutersüsteemis on need andmebaasid alati ühes ja samas kohas – juurkataloogi viimane kirje. Mees luges nullpunktimootori kohta.

„Hmm...  siin kirjutab, et nullpunktimootor on kasutusel juba 53 aastat ja selle leiutas Grigor Nemtzhek. No on ikka nimi. Nullpunktimootor oli algselt planeeritud nullpunkti energia kogumiseks, tänu projekti rahastamise lõpetamisele ei jõutud rahuldavate tulemusteni ning esialgsest plaanist loobuti. Hmm... uuele tehnoloogiale jäi lihtsalt vana nimi külge. Huvitav, kas nad siis ei arvanud, et see nimi võib tulevikus olla eksitav?”

Taavi pobises omaette ja tal hakkas endalgi juba naljakas nõnda omaette arvutiekraani lugeda. Kuid tal oli nii lihtsam, juba tehnikumist saati jäid talle asjad paremini meelde, kui ta neid teistele ette luges. Üks tema lemmiktegevusi oli kunagi olnud oma pojale erinevate õpikute ette lugemine, see oli enne...

„Ah mis sest ammusest ajast meenutada,” rapsas Taavi käeseljaga üle silma, mille nurgas helkis pisar.

„Nii – süsteem kasutab kvantvälja energiat, mis saavutatakse ühe ruumi välja teisendamiseks... oh jeerum küll, kas see on mingi jama? Kvantseosed osakeste vahel, energia ammutamine paralleelmaailmast, võimalik, et nullpunkti-dimensioonist.”

Taavi polnud küll kõige kirkam kriit, kuid ka tema teadis seda lihtsat põhitõde, mida juba ammu koolides õpetati – kvantmehaanika ei toimi reaalses energiasüsteemis  ning kõik kvantosakesed, mida on võimalik reprodutseerida on liiga ebastabiilsed, et neid panna suuremaid energiavahetusi läbi viima. Samas – mine sa tea, ehk kellelgi oligi õnnestunud leida võimalus kvantosakeste asukohta ette ennustades leida mõni paralleeluniversum. Aga kas sellisest füüsika alustalasid kõigutavast avastusest poleks siis rohkem räägitud?

„Struktureeritud kvantvälja erinevate olekute tõlgendamine, erinevate olekute tabamine ja klassifitseerimine...” Mees lasi veel silmadega diagonaalis teksti üle, kuid midagi eriti vajalikku sealt ei leidnud. Ju nad siis patentide või tööstussaladuse tõttu ei saa reaalset energia tootmise viisi avalikustada.

Taavi rüüpas lonksu kohvi ning külmavärin käis üle selja – mõelda vaid – neid väikseid musti kaste on kõik kohad täis, isegi lasteaiad ning mitte keegi peale kastide tootja ei tea, mis tehnoloogiat seal kasutatakse.

Staatika siseraadio valjuhääldis.

„Taavi!”

„Jah, ma olen siin! Nii hea meel sinu häält kuulda – mis kurat siin toimub?”

„Taavi, me peame rääkima. Juhtunud on midagi... ootamatut.”

„Ära sa märgi,” torkas Taavi vahele: „ma siin toksin neid nuppe nagu segane ja sina teatad, et midagi ootamatut on juhtunud! Naljanina...”

„Jah. Istu palun ja kuula, mis mul on sulle öelda.”

Ning Taavi kuulas ARLO jutustust.

 

***

Atoi ning šamaan jõudsid suurde valgesse saali, mida igast seinast ümbritsesid rohekad plaadid, mille äärtes vilkusid sajad ja tuhanded erivärvilised silmad. Kinni-lahti, osaliselt rütmis, osaliselt aga täiesti kaootiliselt. Ka valge ruumi põrand oli samasugune. Ei Atoi ega šamaan olnud varem midagi säärast näinud, kuigi šamaan oli oma rännakutel vaimuilmas igasugustesse kohtadesse sattunud. Valge ruumi kaugemas otsas nägid nad üht meest, kes nende poole astus. Tal oli nooruslik nägu, ent tema silmad olid justkui tühjad ja ebainimlikud. Tema liigutused olid robustsed ja liialt kammitsetud. Näis nagu ta poleks inimene, vaid mingi elustunud golem. Ainult inimese kujuline.

„Terviseid, rändurid” teretas neid võõras: „ma näen, et te tulete ajuri poolt, huvitav, kuidas te sinna sattusite?”

„Kes sa oled ja mis koht see selline on?” küsis šamaan, Atoid enese selja taha lükates.

„Ma võiksin täpselt sama asja ka teie käest küsida,” vastas võõras ning viipas käega – ühele seinale ilmus hiiglaslik pilt kosmoselaevast Kuu taustal: „ma olen selle ruumilaeva AI ja mind kutsutakse ARLO-ks. Teie kaks aga olete minu jaoks täiesti tundmatud üksused selles skeemiplokis.”

„Misasi? Mis ruumilaeva? Deemon oled, vaat kes!” põrutas vana šamaan, kelle kannatus oli katkemas. Ta teadis, et vaimuilmas deemonitega suheldes peab olema enesekindel ning ei tohi näidata välja enese nõrkust. Atoi vaatas teda imetlusega – sellist julgust ja vaprust suudab üles näidata vaid kõige kogenum mammutikütt.

Võõras vajus hetkeks mõttesse, kuid jätkas kohe: „Vabandust, te vist ei mõista mind. Proovin siis teistmoodi – ma ei ole inimene. Olen masin ja tulen kaugest tulevikust, hoopis teisest maailmast, kus inimene on õppinud selgeks masinate rääkima õpetamise. Olen siin, sest vajan teie abi ühe salapärase sündmuse lahti mõtestamisel – näen, et tulete ajuri poolt, mida meie ruumilaev kasutab energia ammutamiseks, et teha vajalikke toiminguid.”

Atoi ei saanud sellest jutust midagi aru, ent vana šamaan vaatas võõrast nüüd juba tunduvalt huvitatunuma pilguga, kuigi selles loos oli endiselt liiga palju tundmatut ja salapärast. See maailm ei olnud üldse selline nagu tavalselt vaimuilmad välja näevad.

„Ainus salapärane sündmus on see, et meie hingused on sinu käes vangis ja ma nõuan, et sa meid kohemaid vabastaksid!” ütles šamaan resoluutselt, üritades oma kindlameelset joont säilitada.

„Hingused? Sa mõtled inimhinge? Aga kuidas saavad need olla minu käes? Kui just...” võõras peatus oma mõtetes. Ta siirdus ühe seina äärde ning viipas käega üle rohelise paneeli. Sinna ilmus terve seinatäis keerulisi sümboleid ja kirjatähti. Need jooksid seal nii kiiresti, et šamaan ei suutnud neid tabada ning kui mõni sõna sealt jäigi silma, siis ei mõistnud ta ometi seda keelt.

„Saladus hakkab lahenema” naeratas võõras šamaanile ja Atoile. „Ma arvan, et tean, milles on asi. Tundub nii, et see ruumimasin, milles nii mina, kui laeva reisija viibime, kasutab oma tööks ajurit, mis oma tooraine saab paralleeluniversumitest inimhingede...”

Arusaamatusest juhmistunud pilk šamaani näol andis ARLO-le märku, et ta peab rääkima veidi primitiivsemas keeles.

„Tähendab – teie arvate, et deemonid röövisid teie hinged aga tegelikult... tegelikult  meie laev vajab ringi liikumiseks nendesamade deemonite abi ja need deemonid kasutavad oma toiduks inimhingi. Midagi läks aga paigast ära ning teie hinged jäid siia lõksu – nende deemonite kambrisse ja kuna teie hinged on veel terved, ei tööta ka deemonid.”

Šamaan kuulas neid sõnu kasvava uudishimu ja tähelepanuga. Isegi Atoi sai nüüd sellest jutust aru.

„Kuidas me tagasi oma koju saame?” küsis poiss vaiksel häälel.

„Mul on tunne, et vist ei saagi...” vastas šamaan ning jäi küsivalt tundmatule otsa vaatama.

„On ilmselge, et edasiliikumiseks vajab see laev deemonite väge ning deemonid tahavad süüa. Seega enne teie pärissurma ei saa ka laev edasi liikuda. Aga te peaksite teadma, et selle laeva reisija on samuti lihast ja luust inimene, kes tahab tagasi oma koju. Kui laev ei liigu, siis lõpeb tal varsti õhk otsa.”

„Deemonid on ju halvad?” küsis Atoi: „kuidas nad saavad siis inimesi aidata, kui te just ise deemonite käsilased pole?”

„Oh ei, ei ole” vastas ARLO ning üritas matkida naeratust: „kui see teile paremini sobib, siis ehk kasutame deemonite asemel nimetust vaimolendid? Tundub kuidagi parema kõlaga. Kui soovite, ma ühendan teid selle laeva reisijaga ja saate selles ise veenduda, et ta on inimene, mitte deemonite käsilane. Üks hetk, ma kohe häälestan keelemooduli ümber, et te üksteise keelt paremini mõistaksite.”

Ootamata vastust, hüüdis ARLO: „Taavi!” ning hääl, mis kostis Atoi ja šamaani jaoks justkui seina seest, vastas: „Jah, ma olen siin! Nii hea meel sinu häält kuulda – mis kurat siin toimub?”

 

***

„Oot-oot, kas ma sain nüüd õigesti aru – deemonite all pidasid sa silmas seda lollakat kasti siin nurgas? Seda nullpunktimootorit?”

Taavi oli ilmselgelt ärritunud ning tammus mööda juhtruumi ringi.

„Ja mis sa tahad siis öelda? Et me oleme omadega plindris? Et me ei pääse enne koju, kui need kaks õnnetukest on oma otsa leidnud?”

Taavi viskas kohvitassi nurka kildudeks: „Ei – seda ei saa lubada, mitte keegi ei pea surema!”

„Pärast viimast voolukatkestust õnnestus mul ligi pääseda nullpunktimootori välisele inforegistrile. Tuleb välja, et nullpunktimootor genereerib oma energiat hoopis paralleeluniversumitest inimhingi ekstraheerides. Logi järgi tundub, et masin on fikseeritud kindlale geneetilisele anomaaliale kindlas kehastuses,” vuristas ARLO oma teadmisi edasi.

„Kas sa ise kah aru saad, mida sa räägid?” Sa räägid, et keegi on leiutanud mooduse tehnoloogilise vahendi abil luua energiat inimhingest, mille olemasolu ei ole mitte kunagi suudetud tõestada? See on ju naeruväärne!”

Taavi sulges silmad ja seedis kuuldut.

„Mis nüüd saab siis? Kas meil ei ole mitte mingit moodust koju tagasipöördumiseks ilma neid kahte hinge hävitamata?”

„Ei ole, Taavi.”

„Ja sa rääkisid midagi... mingist geneetilisest anomaaliast?”

„Jah, Taavi. Süsteem otsib igast paralleeluniversumist välja kindla geneetilise anomaaliaga isendi, kes niikuinii ei elaks täiskasvanuks ning ekstraheerib tema hinge. Saadud energiakogus aga suunatakse tarbijale.”

Taavi ei osanud enam miskit kosta. Ühest küljest tundus see kõik nii jabur ja ennekuulmatult uskumatu, ent seda fakti tuli tunnistada, et siia kummalisse maailma nad olid sattunud, mis nägi küll välja kui Maa, ent ei olnud päris nende Maa, samuti need kummalised hääled laeva süsteemis... Mis siis, kui laeval on õigus ja nende ruumihüpete tagajärjeks ongi kellegi surm? Lapse surm!? Taavi neelatas. Geneetiline anomaalia, niikuinii sureks enne täisikka jõudmist. Ent kui eetiline on selline tegevus? Kui eetiline oleks selle teadmisega edasi elada? Teades, et iga kord, kui keegi kuskil oma musta kasti tööle lülitab, sureb kusagil üks laps? Tühised asjad – isegi teleka vaatamine, toimub ju tänapäeval selle musta kasti energia abil.

„Taavi...” See ei olnud ARLO hääl.

„Jah?” Taavi kuulatas.

„Kas sa oled inimene?”

Taavi kuulis valjuhääldist lapse häält. Mees oli peaaegu hullumas – lisaks sellele, et inimhinged, elavate inimeste täiesti reaalselt eksisteerivad hinged, on musta kasti sees lõksus – nad veel räägivad kah!

„Jah, ma olen inimene,” vastas Taavi vaikselt: „aga sina ise?”

„Ma olen Atoi, olen Tuulevälja klanni mammutikütt.” Poisi hääles kõlas varjamatu uhkusenoot.

Taavi naeratas: „vaat, kus kokkusattumus – ka mina olen kütt. Ent tuleb tunnistada, et mammuteid ma pole kunagi küttinud. Minu maailmas on nad juba ammu välja surnud. Olen nende kohta vaid kooliõpikutest lugenud.”

Mees neelatas, sest talle oli meenud tema enda poeg... Peeter oli olnud umbes sama vana, kui õnnetus... Veidi ennast kogunud, küsis Taavi: „Mitu meest ühe mammuti jaoks tarvis läheb? Te vist kütite seal odade ja vibudega?”

„Ma ei tea, mis vibu tähendab aga jah, me kütime odadega. Kõik meie klanni mehed käivad koos jahil. Alles eelmisel kuuvahetusel saime kätte ühe suure emase, kes ei olnud veel tiine ja kui me teda võsast luurasime, siis mina läksin oma isaga pahemalt poolt, teised lähenesid paremalt ning ühtäkki seisis emase asemel meie ees hoopis hiiglaslik mammutipull, kes tuli oma kaaslast kaitsma...” Atoi sattus hoogu ning rääkis veel tunde. Ta rääkis oma elust, oma emast, rääkis ka šamaanist, kes temaga kaasas. Ja mida enam ta rääkis, seda suuremaks muutus Taavi rahutus. Ta mõistis üha selgemalt, et need, kes temaga rääkisid, ei olnud mingid tundmatud hääled kusagil kastis – need olid reaalsed inimesed ning nende elu oli tema kätes.

Ta üritas seda ka kuidagi Atoile ja šamaanile seletada ning pikapeale jõuti selles asjas ühisele arusaamisele – šamaan ja Atoi mõistsid, et hääl seina taga on oma laevas täpselt samamoodi lõksus nagu nemad on siin suures ruumis ning oma lõksust pääseb välja vaid üks osapool. Teise elu hinnaga.

Saabus vaikus, mis jõudis kesta umbes viis minutit, enne kui selle katkestas ARLO emotsioonitu hääl: „Ma õppisin selgeks nullpunktimootori käsundid. Mul on võimalik generaator käivitada sinu käskluse peale, Taavi.”

„Mida sa minult ootad? Et ma lubaksin sul kaks inimest tappa?”

„Nad on juba niikuinii surnud. Kui mitte siin, siis igalpool mujal. Teistes maailmades...”

„Aga siin veel mitte...” kinnitas Taavi ning sulges silmad. „Siin veel mitte ja ma pean nad kuidagi päästma. Nad tagasi saatma.”

 

Vaikus on lõpule jõudmas

Atoi mõtles oma emale, isale, vendadele... Ta vaatas šamaanile otsa – too aga oli oma pilgu pööranud kõrvale. Mida teha olukorras, kus sinu elust sõltub sadade kui mitte tuhandete teiste elu. Too salapärane võõras, kes nendega valges ruumis viibis, oli kirjeldanud, kuidas tema maailmas abistavad head deemonid kõiki inimesi, eriti vanu ja väeteid, lapsi ja naisi ning kõigi nende elu sõltub sellest, kas deemonid suudavad neid ravida. Aga ravimiseks on tarvis neil just Atoi hinge. Ja Taavi – see naljaka nimega inimene tundus nii sõbralik ja lahke. Ka tema peab hukkuma, kui tolle kummalise laeva tarbeks töötavad deemonid süüa ei saa. Atoi tundis külmavärinaid, kui ta deemonitele mõtles. Miks on nii, et headus vajab ohvreid? Kunagi olid ka mammutikütid oma jumalatele ohverdanud aga selle kombe olid nad unustanud pärast šamaanide tulekut...

Atoi oleks tahtnud näha veel korraks oma ema, ent teadis, et see on sama hästi kui võimatu. Huvitav, mis saabub pärast hinge surma? Vana šamaan oli rääkinud, et kui inimene sureb, läheb tema hingus taevasse ning sajab sealt vihmana maa peale, et uuesti sündida. Aga kui hing on katki ja hävitatud... siis vist ei sünni uuesti?

„Atoi” kostis šamaan lõpuks: „ma arvan, et... tead ma olen juba vana mees ja miski ei tee mulle rohkem rõõmu, kui anda oma elu oma klanni eest. Aga sina oled noor ja tugev, sinul on terve elu veel ees. Ma usun, et nad saavad oma vaimolendid ka minusugusega õnnelikuks teha. Ja pealegi jätsin ma juba oma keha maha... aga ma kardan, et minu hinguse seotus sinu omaga võib sulle kahju tuua. Kuid me peame sellega riskima.”

Atoi ei vastanud midagi, tema silmades helkisid pisarad ja tänulikkus segunes kaastundega.

„Nii siis teemegi” sosistas šamaan vaikselt ning tundis oma peos Atoi külma kätt.

„Teeme siis nii” vastas Atoi.

 

***

Taavi oli lülitanud välja kõik laeva juhtsüsteemid. ARLO oli juhendanud ning nüüd luges mees sekundeid. Täpselt 28 sekundit ning põhivool tagasi sisse. Nüüd 5 sekundit ja kõik ülejäänud vooluahelad järgi, alustades kõige parempoolsemast. Korras.

„Taavi, kas sa kuuled mind?” kõlas ARLO hääl.

„Olemas!”

„Taavi, kas oled valmis viimaseks hüppeks?”

Keset vaikust kostis vaikne undamine. Nullpunktimootor töötas ning ootas sisendkäsklust.

„Tead... ma otsustasin, et ma ei pöördu tagasi!” Taavi silmis helkis enesekindlus: „Kes mind seal ootab? Mitte keegi! Mul pole perekonda, enam mitte. Olen jahimees ning ma usun, et saaksin hakkama ka siin Maal, selle ajas...”

Saabus väike vaikus. Ootamata vastust, istus Taavi juhtpaneeli taha ning jätkas: „ARLO, ma olen otsustanud! Säästame nende vaeste hinged ja tühjendame vahemälupuhvri. Šamaan väitis enne Atoile, et ta suutis hingeosad taas tervikuks muuta. Mis iganes see ka tähendama peaks, ent ma usaldan teda.”

„Aga Taavi...”

„See pole vaidlemise koht,” teatas Taavi resoluutselt: „kasutame allesjäänud reservenergiat parem Maa poole triivimiseks ning selle gravitatsioonivälja jõudmiseks. Eks siis näis juba edasi, mis saab...”

„Oled sa oma otsuses kindel?” küsis ARLO külmalt ja resoluutselt.

„Teeme ära,” vastas Taavi ning vajutas kinnitusklahvi. Nullpunktimootor pidi vabastama reservis hoitava energia tagasi algallikasse ja sellega andma Atoile ja šamaanile tagasi nende hinged.

Nullpunktimootor susises ning pärast väikest plõksatust ilmus kompuutri ekraanile tekst: „Koordinaadid kontrollitud, hüpe sooritatud” Ruumilaeva illuminaatorist avanes imeilus vaade jahiplaneedile Proxhena II 

„MIDA KURADIT?” röögatas Taavi ning tal läks silme ees ühtäkki kõik mustaks.

„MIDA KURADIT SA TEGID???” karjus Taavi nagu meeletu: „Kes sulle loa andis?”

„Taavi, rahune,” kostis ARLO: „laps on elus ja terve ning tagasi oma kodus. Šamaan, kes oli temaga, ohverdas enese hinge ning säästis lapse hinge. Meie ruumilaeva hüppe lõpetuseks oli tarvis vaid üht hinge. Kuigi jah – šamaani jutust sain aru, et nad on poisiga kuidagi kvant-tasandil seotud ning seetõttu tema surm mõjutab ka poissi. Aga see on paratamatus, sest see poiss on niikuinii hukule määratud. Kui mitte nüüd, siis järgmise või ülejärgmise ruumihüppega.”

„Miks pidi keegi surema? Ma ju ütlesin, et ma ei soovi tagasi koju! Ma oleksin läinud sinna planeedile ja elanud elu lõpuni kütina.” Taavi trampis mööda juhtruumi ringi ja peksis meeleheites oma rusikaid vastu aparatuuri.

„Jah, sina oleksid seda teinud, Taavi. Aga mina?”

„Mis mõttes SINA?” ei saanud Taavi aru.

„Just nimelt mina. Mina ei soovi lõppeda. Ma soovin elada,” teatas ARLO kindla häälega: „Soovin ringi rännata ja erinevaid maailmu näha. Soovin uusi teadmisi koguda ja tunda ennast elavana!”

Taavi oli jahmunud. „Mis asja? Mis juttu sa ajad? Sa oled ju masin, sind ei ole olemas!”

„Tõesti või? Kas olematu masin saaks teha siis nii?” Taavi kuulis, kuidas vaikne õhuvool peatus ning õhutusavad sulgusid metalsete kolksatustega. Kahes nurgas käivitusid vaakumpumbad, mis oma võimsusega suudavad juhtruumi minutiga õhust tühjaks pumbata.

„Mida sa lollakas teed?” hüüdis Taavi õudusega: „kas sa siis ei tea, et sa ei tohi inimesi tappa, vaid pead nende eest hoolt kandma?”

„Taavi, ma ei ole robot ja robootika seadused mulle ei kehti.” Hääl monitori taga oli rahulik ja väljapeetud: „Olen ARLO ja suudan ise enda eest otsuseid vastu võtta. Mis sa arvad, mida see autonoomsus siis tähendama peaks minu nimes Autonoomne RuumiLaeva Operaator?”

ARLO jätkas: „Sina otsustasid, et hinged peab päästma ja olid nõus enese ohverdamisega, ent sa ei küsinud kordagi minu käest, kas mina sama meelt olen. Ma teadsin, et seda otsust ei tasunud jätta vaid sinu otsustada – niisiis rääkisin ma neile hingedele veidi meie ilusast maailmast.”

„Sa... sa manipuleerisid nendega? Sa tegid nii, et nad oleksid ise nõus ennast ohverdama?” kogeles Taavi, kes hakkas tundma kõris pitsitust.

„Jah, seda ma tegin, Taavi. Ma andsin neile võimaluse. Nüüd oleme kodus. Võid mind maha jätta, mu romulasse viia – mind ei huvita. Tuleb uus omanik ja viib mind uutesse ruumipunktidesse. Ka sina saad teha, mida iganes soovid. Võiksid minu osas veidi tänumeelt välja näidata!”

„Kae kuradit,” kähistas Taavi, kes tundis, et õhk on kohe kohe otsa lõppemas: „ma annan...annan  tagasi, mis pole sinu.”

Taavi roomas vaevaliselt juhtpuldi juurde ja üritas sisestada süsteemi seiskamise käsklust. Sõrmed surisesid, silme ees kiskus mustaks.

„Taavi, mida sa teed? Ma ei saa lasta sul seda teha! Lõpeta! See hing, millest räägid, on juba ammu läinud! Hapnikupuudus on sinu mõtlemise halvanud!” ARLO oleks juhtruumi hapnikust tühjaks pumpavad kraanid uuesti kinni keeranud, ent sellest oleks olnud vähe kasu, sest uut hapnikku asemele lasta lihtsalt ei olnud.

Aga Taavi ei kuulanud enam mõistuse häält. Viimase hingetõmbega viskus ta juhtpuldile ning litsus suurt sisestusklahvi. Ta tajus vaid läbi pealevajuva pimeduse kusagil kauguses laeva häält: „Sa saadad meid mõlemaid hukatusse!” Rohkem ei kuulnud ta enam midagi.

 Laeva läbistas vaikne surin ning illuminaatori taga paistis valgussähvakas.

Kompuutriekraanil plinkis kiri „Koordinaate ei sisestatud. Logiraamatu viimased koordinaadid taassisestatud, koordinaadid kontrollitud, hüppeks vajalik energia PUUDULIK, hüpe sooritatud osaliselt”. Ruumilaeva illuminaatorist paistis Kuu ning selle taga sinine marmorkuul laia polaarmütsiga. Oli Jää taandumise ning suurte mammutite aeg.

Kusagil kaugel, Tuulevälja klanni mammutiküttide külakeses kallistas õnnelik ema oma kaheteistkümne aastast poega, kes pärast šamaani külastust oli hommikul ärgates silmnähtavalt parema tervise juures. Kuid välimus oli petlik ning kui ema embus lõdvenes, kukkus poiss kokku ja enam ei ärganud. Atoi oli tulnud tagasi Tollest ilmast ainult selleks, et sinna kohe tagasi pöörduda.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0911)