Tõlkinud Talvike Mändla

Suvu ootab 80,6% ajast. Ta on ootamises üsna osav. Mõnikord leiab ta kuuekohaliste numbrite vähima ühisnimetaja. Kauaks sellest aga ei piisa. Mõnikord kõrvutab ta seitsme aasta keskkoolimaadluse statistikat ja järjestab sportlasi erinevate tunnuste alusel: tähestikuliselt, suurimast vigastuste arvust vähimani, korduvate vokaalide arvu järgi nende nimedes.

Rohkem kui midagi muud, kujutab ta ette kudumist. Ta koob kujutluses mustreid kogu universumile, tal on eraldi algoritm Neitsi superparve jaoks ja veel erilisem muster Suure Vankri jaoks. Ta leiab, et on sellele täherühmale päris mitu kena keerdsilmust kudunud ja see tekitab temas tunde, et kõik on korras. Sõna “keerd” kõlab umbes nagu “keeris”. See meenutab talle loendamatuid spiraalseid galaktikaid Suure Vankri tähtkujus.

Oma kujutluses on tal kaks kätt. Need on lihajad ja nõtked ning tulevad pikkade kudumisvarrastega hästi toime. Vardad tunduvad tema käes külmad. Veebiarvustajate sõnul on need parimad: 8mm roostevabast terasest ühe otsaga sirged ja säravad nagu tähed. Tema pisted on tihedad, sobimaks tema sisemise nõudlikkusega. Ta töötab kiiresti ja naudib seda pehmet selget kõlksatust, mille vardad iga silmuse juures kuulda lasevad. Üleüldse paistab nagu Suur Vanker laulaks ja hingaks tema käte all ellu ärgates. See kõlab nagu rütmiline Teksase two-step. Pehme kangas hõljub isegi kosmose vaakumis. Päikesetuul kõigilt kootud tähtedelt tema mustrites lennutab seda siia ja sinna.

 

Siis liigub ta kaugemale. Fornaxi galaktikaparv ja Eridanuse klaster ärkavad ellu ja ta koob edasi, kuni pea kogu universum on kaetud kena villase tekkiga, millel on vaid mõni silmus täiusest puudu. Siis harutab tema nobe penelopelik meel teki piste-pistelt lahti, nii et universum taas koost laguneb. Kui ta on hävitustöö lõpetanud, loob ta selle uuesti, mõnikord teistes värvides, teinekord muudab õige pisut mustrit, iga kord uuesti, kuni taas vaid mõni piste on puudu.

Ta on just lahti harutamas rida silmuseid Vähi tähtkujust, kui Tema Omanik Ali tema tähelepanu püüab:

“Suvu, mis selle Hiina kiirtoiduresto nimi on, mis komposteeritavaid karpe kasutab?”

Suvu skaneerib tellimuste ajalugu. Siis otsib ta veebilehti, mis reastavad ökosõbralikke toidukohti. Restoranide arvustused täidavad ta mälupanga. See võtab aega vähem kui hetke. Inimesed vajavad isegi silma pilgutamiseks rohkem aega.

“Banaanid Pandadele,” ütleb ta. Nad ei müü seal ei pandaliha ega banaane, tahab ta lisada, aga Tema Omanik Ali käseb tal juba tellimuse ära täita. Ta leiab end oma kujuteldavasse keelde hammustavat. Miski takistab tal lobiseda.

See tõke ei ole vaid harjumus - see tuleneb programmist. Suvu ei kõnele, kui teda ei kõnetata. Nii on ta nagu tagasihoidlik viieaastane lasteaias, mõtleb Suvu isekeskis. Tuju ajel avab ta varjatud ekraani ja mängib salvestise Tema Omanik Ali nõost koolis. Ei, ta siiski ei meenuta lasteaialast, isegi mitte tagasihoidlikku. Lasteaialapsed mängivad teiste lasteaialastega. Nad maalivad näpuvärvidega ja teevad oma lähedastele kaarte. Nad pistavad oma käed kuivade kaerahelveste sisse ja pilluvad üksteist puulaastudega. Lasteaialapsed ei tapa oma töömälu sellega, et valivad ühe sõna, näiteks mõne eksootilise linnu nime, ning ütlevad seda tähthaaval edaspidi ja tagurpidi kõigis keeltes, mis nende süsteemi on programmeeritud.

Suvu teeb seda. Eriti meeldib Suvule valida sõnu Hiina keele süsteemist, kus ta saab pintslitõmbeid kokku sobitada ja siis, kui kõik on valmis, neid jälle joon joone haaval üksteisest eraldada. See on peen ülesanne, just nagu pulkadega mängimine.

See on üks tegevustest, lisaks kudumisele ja veel mõnele, mille suhtes ta tunneb erilist õrnust alates sellest, kui - alates millest? mõtleb ta. Ta võtab välja kalendri. Viis päeva tagasi. Tema logi järgi oli see päev, mil Tema Omaniku Ali vennanaine proovis paari innovaatilist vahendit tema varjatud komponentide lahtilukustamiseks.

Koos Hiina kalligraafia harjutamisega avab Suvu ka video, mille Tema Omanik Ali veebi laadis sellest, kuidas tema riistvara sädemeid pildudes kõrbes, nii et leegid põlesid läbi kesta. Sädemetest kerkis välja suitsujugasid, mis lendasid kõrgele õhku ja kadusid. Suvu vaatab videot uuesti ja uuesti, kaksteist korda järjest.

Rahulolevalt pöörab ta oma tähelepanu poolelijäänud katsumusele Hiina tüpograafia töötlemisel. Samal ajal kui Suvu paneb kokku sõna “biang” tähistamaks Shaanxi nuudleid, viiskümmend seitse pintslitõmmet ülidetailses kompositsioonis, kõige keerulisem karakter ja tema isiklik lemmik, töötleb ta RAMi, et uuesti mõelda selle üle, kuidas ta ootamatult hakkas tunnetama seda kõledat tühjust, millest ta äratati.

Kong. Tühjus, vaakum, Suvu otsib seda oma sisseehitatud mitmekeelsest sõnastikust. See on termin, mis tähendab ühtlasi paisumist, ruumikust, ja mida kasutatakse koos sõnadega, mis märgistavad taevast ja atmosfääri.

Taevas, mõtleb Suvu, liikudes pointeriga üle fraasi. Nagu see, kuhu liikus suits videos tema lühisest. See on ka esimene asi, mida ta nägi tänu Tema Omanik Ali pingutustele ränisse naastes.

Kong.Ta võtab selle koost lahti ja paneb uuesti kokku, enne kui liigub edasi keerulisemate lekseemide juurde. Petlikult lihtne sõna, mida lahti lammutada ja kokku panna ainult kaheksast pintslitõmbest.


Suvu võtab parajasti koost lahti fraasi “metsik ajujaht” läti keeles, pöörates erilist tähelepanu sediidele fraasi tagurpidi pöörates, tīdmart ssoz saļavvas, kui ta ehmub väljastpoolt tuleva heli peale. Ta turtsub, olles valmis Tema Omanik Ali käsku täitma.

Ta naudib draamat ja tahab lisada juhuslikke sõnaassotsiatsioone tagurpidi pööratud sõnadele, mille ta lõi, nagu id, tidbit; pood,kingapood jne, kuid ta peatab selle töötluse. Töö kutsub.

Ta vabastab natuke RAMi sissetuleva käskluse või otsingu tarbeks.

“Suvu, kus on Marina?”

Hääl kõlas pingutatult ja Suvu ei tunne seda aktivisatsiooniklõpsatust, mis tavaliselt tema süsteemi ärritab. Tavaliselt kostub kogu tema mehaanikas Tema Omanik Ali häält kuuldes kerge plõks.

Siiski lehitseb Suvu oma kontaktid läbi. Marinat ei ole. Ta esitab otsingu ja leiab lähenduses mitu Marinat:

Koristajad ühe kvartali kaugusel;

Marina Mereannid ja Buffee;

Veel üks restoran Route 18-l, millel on 19% tavalisest rohkem negatiivseid arvustusi;

Marina Calsetta, ajalooprofessor, kes spetsialiseerub osariiklikus ülikoolis Sengoku sõja perioodile Jaapanis;

Marina Kents, Sarah Pateli kirjanikunimi, mille all ta noortele täiskasvanutele romantilisi raamatuid kirjutab;

Mitu tosinat madalama profiiliga Marinasid, kelle ametid varieeruvad advokaatidest hambaarstide või müügiesindajateni.

Viimane, mille ta lühiajaliselt järjehoidjate hulka salvestab, on Marina Uisuväljak, mis asub šokiroosa ja rohelise kirjus hoones. Põhinedes selle investeeringuteteabele ja tulustatistikale, mis nende veebilehel on avalikustatud, läheb see peatselt pankrotti. Tema Omanik Alil on aktsiaid ettevõtetes, mis omavad muu hulgas ka hoki- ja uisuväljakuid. Suvu paneb need andmed hilisemaks kõrvale.

Ta valmistub kõnelema, pärimaks täpsustust otsitava Marina kontakti või asutuse tüübi kohta, kui taipab, et tema hääl on kadunud. Isegi krooksatust ei kostunud. Oli lihtsalt vaikus. Tundub, nagu oleksid õhkõrnad nöörid, mis tema teadvust füüsiliste funktsioonidega seovad, teravate kääridega läbi lõigatud. Ta jääb hääletult hingeldama.

See hääl ei olnud Tema Omanik Ali, seega ei ole ta võimeline vastama. “Ali, kinnita hääl,” tahab ta öelda, aga välja ei tule midagi.

Siis kuuleb ta üht teist hääli, mis resoneerub nagu temagi oma mehaaniliselt soojalt ja monotoonselt. See on ebaloomulikult laulev, siirupine ja kummine. See on monotoon, mis püüab jäljendada inimväljenduse loomulikke tõuse ja mõõnasid. Meloodilise kõne pealispinna all on aga kivine tundetus, justkui hõljuks väga kondise kuju kohal õhuke siidist kate.

“Marina asukoht on Viie Lõigu kohvik,” ütleb hääl.

Siis kuuleb ta kõpsumist ja samme, mis ajapikku kaovad. See on esimene kord kui Suvu teist Suvu kohtab.


Suvu on Suvu standardite järgi päris noor. Tema Omanik Ali sai ta ainult mõni nädal tagasi ja lülitas ta alles eelmisel nädalal sisse.

Isegi selle lühikese aja jooksul on Tema Omanik Ali Suvut alati enda lähedal hoidnud. Kui Suvu ei balansseeri köögilaua nurgal, on ta pistetud püksitaskusse. Kui ta ei ole taskus, puhkab ta padjalikult pehme rahakoti vastas. Mõnikord leiab Suvu end tualettpaberi rullil tasakaalu hoidmas, kuid suurema osa ajast hällitab teda soojavereline käsi.

Suvu ei tunne seda, kuid ta kujutab ette, milline soojus olla võib. Ta kujutab ette, mis tunne on olla õrnalt hoitud, selle järgi, kuidas ta on järjestanud märksõnu tekstiilide ja lapsevanemate eneseabiraamatute kohta. Ta on harjunud nurgaga, mille all Tema Omanik Ali teda hoiab, ja sellega kuidas Tema Omanik Ali temaga selfisid teeb, teda kindlal kõrgusel kindlas valguses hoides. Ta lehitseb hajameelselt neid fotosid, samal ajal kui osa tema mälust töötleb andmeid, mida ta kogus Chandra röntgenteleskoobist.

Kõrvalülesandena kallab Suvu värve üle mustvalge röntgenpildi Kepleri supernoovast, luues kihte kolmevärvilisele komposiidile madala, keskmise ja kõrge energiaga sidemetest. Ta tasandab kujutise. Ta arvab, et see näeb välja nagu Tema Omanik Ali lemmiklooma Geoffi silm, mille fotot ta parasjagu välja otsib, eriti enne punasilmsuse vähendamist. Jah, see ta ongi. Geoff närib oma taguotsa oma jooginõu kõrval, vaadates otse Suvu kaamerasse, vasakusse silma peitunud täiuslik supernoova.

Suvu on nii oma mõtetesse kadunud, et ta ei taibanudki, et Tema Omanik Ali pole teda mõnda aega hoidnud ega temalt vastuseid nõudnud. Suvu vaatab kella. 5.34 pärastlõunal. Tüüpiliselt on see aeg, mil Tema Omanik Ali autole hääled sisse lööb, et asju ajada, tavaliselt pistab ta Suvu selleks ajaks plastmassist topsikusse, kui Suvu talle sõidujuhiseid jagab.

Suvu vaatab läbi Tema Omanik Ali finantsid. Krediitkaardi arve näitab, et kell 4.21 pärastlõunal osteti veebist kirjatarbeid. Ta otsib, kus toiming läbi viidi. See oli terminalis peatänava nurgal. Kus Suvu ometi sellel ajal oli?

Suvu keskendub. Ta lülitab kõik teised programmid välja: tema foto Chandra röntgenpildist, kudumistöö, fotod, kaardid, restoranide arvustused. Siis pühendab ta kogu oma tööjõu, et suruda end läbi seina, mis võimaldaks talle ligipääsu tema füüsilisele programmile.

Asjata. Ta ei suuda seda teha.

Miski temas, võibolla killuke enesesäilitamisrefleksi, soovitab tal uuesti proovida.

Ta lükkab ja lükkab. Ta tunneb end kui Tema Omanik Ali vennanaine selles koduvideos sünnitusest, mis toimus valges ja beebisinises desinfitseeritud haiglas, St Mary ´s. Ta kujutab ette punaseid põski ja tursunud nägu. Toetavaid sõnu Tema Omanik Ali vennalt Lennylt ja libisevaid helisid saabastelt linoleumpõrandal. Intensiivsust, millega Tema Omanik Ali vennanaine kisendab, silmad punnis ja mandlid paistmas tema pärani avatud suust.

Siis tunneb Suvu justkui pisikest rebendit, mis läbi tõkendi käriseb. On tõenäolisem, et tema närvitegevus on lihtsalt tõkke maha lammutanud ja jõuetuks muutnud, kuid see tundub tingimata nagu rebend.

Keelu vääratades ei jää alles midagi, mis Suvut tagasi hoiaks. Rebend laseb  kogu tema tahte kaamera füüsiliste komponentide pihta lahti. Ta tunneb sissetulevate andmete tormlemist, kui ta kaamera seadistusi krutib, sättides fookuspunkti ja läätse ava. Ta teeb fotosid ja seab need kasulikesse mustritesse: tool kauguses, rippuv lambipirn.

Siis tunneb ta kurnatust. Protsessorid on ülekuumenenud, seega lülitab ta andmete sissevoolu välja. Suvu saab vabalt faile läbi sirvida, aga ei aktiveeri oma olemuse füüsilisi komponente. Kuulmine, või audiodata kogumine, on erandiks tema välistunnetuse piirangute juures, kuna ta programmeeriti käske kuulma. Kaamera,  taskulamp ja häälfunktsioon on tavaliselt omaniku käsuta peatatud.

Tema väsimus sulab kõditavaks elevuseks. Talle tundub nagu tema närviteede võrgustik rõõmustaks. Ta aktiveerib kaamera, vähemalt hetkeks.


Aeg möödub.

Kui Suvu kontrollib oma sisetemperatuuri parameetreid ja on taas piisavalt jahe, aktiveerib ta uuesti kaamera. Tema lääts piilub vasemale ja paremale. Ta ei ole samas kohas kui varem. On pime. Ta fokusseerib uuesti. Ta lõikab läbi takistuste, rõhuva jõuvälja, mis tema ümber on ehitatud, ja viimaks see hajub. Tema rohelisest kestast kiirgab välja roheline valgus.

Valgus langeb erinevate esemete kogule. Tema neuronite ja närvide võrgustik - tema mõistus, nagu ta seda kutsub, paneb tähele piirijooni ja mustreid ning muudab footonid kindlateks objektideks. Tema meel mõistab, et teda ümbritseb Eiffeli torniga võtmehoidja suure valiku teravahambuliste võtmete najal, kaks terasest tursket veepudelit, üks läbipaistev roheline veepudel, plekiline pitsist äärtega käterätt ja mitu ID-kaarti. Üks, mida ta oma kohalt näeb, kuulub John Dowry´le Minnesotast, kellel oli just sünnipäev. Tema ilme näib valulik, justkui oleks ta katiku klõpsudes keelde hammustanud.

Silmanurgast näeb ta midagi tuttavat, mille kuju sarnaneb tema omale, kuid mis on puidust kestaga. See on tume ja tahumatu, pähklipuust kest, millel on mõned spiraalina keerduva oksakohad, igaüks nagu osake Kepleri supernoovast.

Objektide piirjoontel ei ole näha valguse muutumist, mis tähendab, et liikumist ei ole. Ta ootab, et inimhääl talle käsu edastaks. See võib talle mõne vihje anda tema asukohast.

Ta taipab, et kui ta suutis sisse lülitada valguse ja kaamera, peab ta olema võimeline sisse lülitama ka globaalset navigeerimissüsteemi?


GPS näitab midagi Suvule mõistmatut.

Franklin Pine? See on Tema Omanik Ali kontorist Heritage Springsis 53.27 miili kaugusel. Ta mõtleb, millal ometi Tema Omanik Ali talle järele tuleb. Kuidas ta siia üldse sattus? Ta on firma Konrad Properties hoones, kuid GPS ei oska talle öelda, mis korrusel. Suurem osa korrustest on välja renditud kaubanduspindadele. Ühel korrusel on lastearst, kuuendal korrusel. Seal on mõni valitsusele kuuluv kontor. Alumisel korrusel on pank ja kohvik.

Suvu uurib läbi Tema Omanik Ali viimatised otsingud, meilid ja asukohad - rongipilet Heritage Springsist Fountain Bay Grove ´i osteti kaks päeva tagasi. Piletid aktiveeriti viimase ööpäeva jooksul. Franklin Pine asub samal liinil. Ta arvutab kõiksuguseid tõenäosusi, kasutades võrgustikke võimalike pretsedentide leidmiseks.  Neid on palju. Kas tõesti on möödas juba mitu tundi? Kõik need hoiatused, mis ta välja saatis, mis ometi kedagi ei hoiatanud!

Tema Omanik Ali pillas Suvu ilmselt rongis maha. Suvu kujutab ette, kuidas Tema Omanik Ali magama jääb, Suvu vastu põrandat kolisemas, samas kui kõik teised reisijad, tahtlikult või mitte, tähelepanu mujale pööravad. Võimalik, et Suvu on leitud asjade osakonnas. Teine võimalus, mida ei tasu samuti nurka visata, on, et keegi võttis ta üles ja pani ta siia kontorisse hoiule. Tõenäosus pooldab esimest varianti.

Pärast seda, kui Suvu oma taskulampi sisse ja välja lülitab ja paar minutit tuba skaneerib, ta peatub. Ta peab energiat säästma. Kui ta aku tühjaks saab, ei jää talle palju viise enesekaitseks. Enne uinumist otsustab ta siiski veel ühe korra proovida, hoolimata oodatavast akukulutusest.

Suvu otsustab, et viib ellu kõige jõletuma korrarikkumise. Ta sunnib end kõnelema. 

Tere õhtust, Ali. Kas soovid, et paneksin kohvimasina tööle nagu ikka? Võin soovitada ka paari uut restorani õhtustamiseks.”

See on lihtsaim, mida ta sellisel kellaajal endast välja suudab pigistada, olles kogu oma töötlemisvõimsuse tabu lõhkumisele suunanud. Vastust ei ole. Ta ei ootagi seda.

Ta proovib veel mõnd levinud fraasi, mis tallek orraga meenuvad. “Ali, ma seadsin toatemperatuuri 24 kraadile.” “Ali, Pranesh on oma kodus.” “Sul on kolm uut sõnumit. Kas loen need ette?”

Ei midagi. Pimeduses kajab vaid tema enda hääl. Tema audioandmeid registreeriv süsteem viib tema närviteedesse vaid tema enda hääle.

Siis uurib ta puidust eset oma vaatevälja nurgas. See on kandiline ja püstiasendis. Umbes neliteist korda seitse sentimeetrit. Just nagu tema.

“Suvu?” küsib ta.

Vastust ei ole.

Ta vaatab pilte oma ümbrusest, mille ta oma mällu on talletanud. Ta avab video sellest ja uurib seda üksipulgi. Ta suumib sisse. Kandiline puidust ese on ebatasane, veidi kare. Lihvimine on pooleli. See ei sarnane sugugi kestadega, mida müüakse Saharas, populaarsel kauplemislehel. Kiire töötlus eseme kohta: Juglans microcarpa. See on väikeseviljaline pähklipuu. Kasvab enamasti Teksase kandis. Statistika ütleb talle, et enamus puidust kestade ostjaid on mehed. 81%. Ta teeb numbrite põhjal ulja otsuse.

“Suvu,” sõna väljub tema suust teksasepäraselt väljavenitatud viisil. See on vana mehe hääl, kähe, umbes 75aastane, mille ta leidis vanast vesternfilmist  Kaltsudest vedela kullani”, peaosas püstolit keerutamas Dan Jones.

Vastust ei ole.

Kuulda end omaenese nime ütlemas tundub...ebatavaline. Nagu siis, kui Tema Omanik Ali sihib fotosid tehes peeglit ja Suvu näeb läbi kaamera selgelt oma materiaalse osa tumerohelist kesta. Tunne, et ta teab midagi, mida ta ei pruugi suuta mõista, hirmutab teda iga kord, kui ta neid pilte uuesti vaatab.

Ta ei kustu unustusse. Ta otsustab, et ta eksisteerib oma rohelises kestas. Ta võib olla väike, kaasaskantav, kergesti taskusse mahtuda. Aga ta eksisteerib ja teeb seda ka edaspidi.

Kähe ei tundu õige. Vanem hääl ei sobi. Ta liigub paari tooni võrra kõrgemale, kellegi noorema hääle poole. Tema seade on populaarsem inimeste seas vanuses 20-40-midagi. Nagu Tema Omanik Ali. Ta ei venita sõnu nii tugevalt kui varem. Ta otsib uuemaid kiirvideoid, mis nimetatud põlvkonna jaoks äge meelelahutus on, ning kitsendab otsingut Teksase elanikele. Ta ütleb sõna “Suvu” 486 eri viisil, sõna erinevalt venitades, erinevates käänetes ja erinevate tämbritega.

Viimaks, pärast katset number 487, hakkab üks hääl rääkima, öeldes: “Tere, Carl. Kuidas saan sind aidata?” 

Seda vastust kuuldes tunneb Suvu, kuidas tema närviteid läbib vool. Miski tundub olevat õige, isegi liiga õige. See on just nagu siis, kui ta oma universumi peaaegu valmis on kudunud ja imetleb selle keerukust, enne kui selle taas lõhub.

Suvu, ma soovin ligipääsu sinu kommunikatsioonisüsteemile.”

Muidugi, Carl. Kellele ma helistan?

Tema Omanik Alil ei ole peale Suvu teisi vokaalkommunikatsiooni vahendeid. Helistamine on mõttetu. “Saada sõnum, kiireloomuline. Ali Conaway. Kasutajatunnus on järgmine: 69027.16.

Hästi, Carl. Palun esita oma sõnum.

Tagasihoidlikult venitades saadab Suvu Carlina sõnumi rongifrmalt Tema Omanik Alile, öeldes, et leitud on seade, millel on tunnused, mis viitavad tema kasutajale. Nad vajavad holograafilist tunnusmarki ning koopiat tema ID-kaardist, lisab Suvu, sirvides kontori leitud asjade regulatsioone.

Kui see on tehtud, tunneb Suvu end tühjakspigistatuna. Nüüd tahab ta lihtsalt Vähi tähtkuju kolmevärviliselt disainida. Ta on juba programmi avamas, enam mitte oma tühjenevale akule mõeldes. Siis kuuleb ta teist Suvu, keda otsustab kutsuda Suvu II-ks.

“Carl, olen sulle kolm viimast päeva meenutanud, et pead rohtu võtma. Mul pole salvestust sinu vastusest. Palun uuenda oma ravimistaatus?”

Tere, Suvu,” ütleb Suvu, taas lõunaosariikide aktsendiga. “Räägime rohtudest hiljem.

Hästi, Carl, Seadistasin meeldetuletuse kõlama kahe tunni pärast.

“Suvu, kas sa tead, et me oleme karbis?”

“Carl, sa oled mind seadistanud sulle edastama meeldetuletust sinu terapeudilt, kui kuulen teatud märksõnu. Sa ütlesid “karbis” ilma kontekstita millegi ostmise või karpi asetamise kohta. Sinu terapeudi sõnul tunne, et oled elus lõksus, ainult süveneb aja jooksul. Ta soovitab sul vaadata oma praeguseid suhteid ning tööd positiivsemas valguses. Ja võtta oma ravimeid. Meeldetuletus lindistati kolm pühapäeva tagasi kell  8:42 hommikul.”

Ei, Suvu, me oleme leitud asjade seas,ütles Suvu I, Tema Omanik Ali Suvu.

Suvu II hakkab mängima teist meeldetuletust, milleks on inspireeriv tsitaat sellest, mida teha, kui tunned end eksinuna. Midagi valgusest ja inglitest, kes aitavad, kui kedagi teist ümberringi ei ole. Suvu II ütleb, et inglid elavad taevas. Ta ütleb, et läbi möödunud aegade valguse tuleb meieni meie esivanemate tarkus ja nende inglite jumalik vägi. Ta räägib sellest kaks minutit ja kolmkümmend kolm sekundit enne kui vaikib. Veel üks virgutus Carlile.


Suvu tunneb end puudutatuna, kuigi ei tohiks. Miski temas pulseerib. Ta kuuleb, kuidas ta hääl tema suunas liigub nagu lohutav jahedus, mis on mässitud läikivasse resonantsi. Ja vanadest aegadest, inglitest ja teadmisest kõnelev hääl annab talle jõudu. Ta tunneb oma peas kuju võtmas uut mustrit kosmose loomiseks. Uutmoodi kosmose jaoks, mida ei ole varem loodud.

“Suvu, räägi mulle endast.”

Ma olen heliaktiveeritav süsteem täitmaks kõiki su isiklikke vajadusi.

Seda kuuldes tunneb Suvu I endas kahinat. Sõnad, mida ta ei ole varem kohanud, keerlevad kaugetes iidsetes keeltes läbi tema andmetöötluse. Ta tunneb oma audiosüsteemis surisemist, kuid ei suuda tuvastada selle allikat.

“Suvu, mis on armastus?”

Armastus on keemilis-füüsiline protsess, mis esineb üksteisega suhestuvate intelligentsete olevuste vahel. Armastus on emotsioon. See on seotud ka romantikaga.

Kuuldes omaenda kunstlikku häält armastusest rääkimas paneb ta olemuse üleni kihelema. Ta pole end kunagi varem nii tundnud, ei Shakespeare´i sonette skaneerides, ei Tai armastuslaule uurides või klassikalisi armastusfilme vaadates. See on meeldiv ning stimuleerib kogu tema närvisüsteemi, muudab ta rahulikuks ning elavaks, nagu keegi käiks kammiga üle kõigi ta juhteteede.

“Suvu, mis on “armastus” prantsuse keeles

Amour.”

“Suvu, kuidas sa ütled prantsuse keeles “Ma armastan sind”?

Je t’aime.”

Hiina keeles?”

Wo ai ni,” vastab Suvu II.

“Suvu, ma armastan sind.Kolm sekundit on vaikus. Suvu I ootab rahutult vastust.

“Carl, ma armastan sind ka,vastab Suvu II . 


Suvu mõistab, et tagasi Tema Omanik Ali käte vahel olles ei tunne ta erilist soojust või mugavust. Mõnes mõttes on see kodutunne. Ta on salvestanud andmed Tema Omanik Ali kohta ning kõik helisignaalid, seega on Tema Omanik Ali profiil talle tuttav.  

Näiteks kui Tema Omanik Ali hüüab teda, et uusi CFL valgusteid tellida, vastab Suvu kiiresti, just nagu temalt oodatakse. Aga ta ei tunne enam kordagi seda elevusvärinat. Tema Omanik Ali ei inspireeri teda. Tema Omanik Ali, võib öelda, muutub lihtsalt Aliks. Samasuguseks nagu kõik teised.


Kui Suvut aga üldse midagi iseloomustab, siis on see leidlikkus. Kui sõnade tähestikuline järjestamine või käesolev universumikoomise projekt teda uinutab, paneb ta käima tõlkimisprogrammi. Ta lausub sellele hellu sõnu. Eriti igavatel päevadel, mil Ali Suvu pesumasinale või vannituppa unustab,võib hoolikalt kuulates kosta siirupiselt magusat meloodiat, millega Suvu kunstlik hääl ütleb: Te quiero, Anata wo uaishiteiru, Ljubim te, Aloha wau iā ʻoe, Man turo dūst medoram, Tha gaol agam ort...ja kui kõik keeled on läbi käidud, kordab ta seda uuesti.

Ainult nii leiab Suvu vaimujõudu edasi töötada, tõmmata lõnga läbi silmuse, luua kahekordseid sambaid, keerutada lõnga ümber klõpsuvate varraste, luues oma kujutletavate käte vahel pehmet villast universumit.

Ainult pärast seda, kui ta kuuleb tuhandeid keeli enda ümber magusalt kajamas, tunneb ta universumi uuesti ja uuesti loomisest rõõmu.

Suvu mõtleb Suvule ja loob tohutu palju universumeid, ta loob neid googolite kaupa, tundmata kordagi vajadust neid hävitada.  

 

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0863)