“Siin ei ole kedagi,” pomises Rändur Hansikale vastuseks. “Ma olen kolm kohalikku päeva juba ringi vaadanud, aga midagi ei hakka silma. Siin nagu ei oleks kunagi elu olnud.”

Rändur vaatas laisal ilmel mäenõlvalt ümbritsevat mustavat metsaviirgu. Teravatipulised kuused õõtsusid majesteetlikult üksikute raagus lehtpuude kohal hilissügiseste tuulte meelevallas. Hämar taevalaotus oli täis halle määrdunud pilveronte, mis laisalt üksteisest üle rullusid. Kärbunud lehed keerlesid ümber seisja, mõned neist ründavalt Ränduri keha tabades, et seejärel vabandust palumata edasi tormata. Kõdu järele haisev niiskus tungis kõikjale, kuhu vähegi sai.

“Jah, ühtegi elusignaali ei ole esile kerkinud,” vastas Hansika kilejalt sirisev hääl Ränduri kõrvus. “Äkki kuluks sulle väike puhkus ära, sest päevatsükkel hakkab peagi lõppema. Siinne loodus on ammu taibanud, et pimedas ei ole mõtet tühja toimetada.”

“Kas sa näed mingit muutust energialaigu asukohas?”

“Muidugi näen. Praegused andmed näitavad, et selle kese asub sinust endiselt poole kilopikkuse kaugusel. Kohalike keeles võiks see tähistada umbkaudu ühte versta.”

“Miks peaks see viimane faktoid mind huvitama?” päris Rändur tüdinult teise targutamise peale.

Jälitaja keha oli tõesti väsinud, sest küngast ümbritsev lõputu soine pinnas pani isegi treenitud organismi proovile. Ta oli maandumisest saadik üritanud energiat kiirgava objektini jõuda, kuid sihtmärk hoidis visalt distantsi.

Rändur pidi õnne tänama, sest lennumasin, millega ta planeedile laskus, keeldus pärast ülikeerulist hädamaandumist töötamast. Ainus loogiline seletus rikkele oli maapinnal olev võõras energiaväli. Ei jäänud muud üle, kui proovida jalgsi anomaaliat uurima minna. Lugematud kilopikkused tuima lirtsuvat vantsimist, aga ei mingit tulemust. Kõige tipuks ei suutnud ükski puude vahele lendu saadetud luureterake temani infot toimetada, jäädes tihnikusse kadunuks.

“Mu jutt ei peagi huvi pakkuma,” jätkas Hansika häirimatult. “Proovin sind lihtsalt olustikuga kurssi viia. See piirkond, kus me viibime, kandis omal ajal Eestimaa nimetust. Nende uute teadmistega kohalikust eripärast oskad eestlaste kogukonnaga… Noh, suudad inimestega kergemini ühise keele leida.”

“Kui me ei ole seni ainsamat elumärki tuvastanud, miks peame mingite terminite peale aega raiskama? Ma ei ole näinud ühtegi jälge elanike tegevusest, katseid metsikut loodust piirata või märke saastest. See ei ole võimalik, et inimkond oskaks või suudaks nii märkamatult planeedil eksisteerida.”

Rändur mõtles erinevatele stsenaariumitele, mis võisid viia näiteks eluasemete kadumiseni, aga millegi usutavani ei jõudnud. Terve inimtsivilisatsioon oli otsekui haihtunud.

“Kas planeedi teised punktid on ka asustamata?”

“Ma pean korrektsuse huvides täpsustama, et nii taimne kui ka loomne elu on jätkuvalt alles. Kuid inimesi ja nendega seonduvat ei paista kusagil olevat. Kõikide mandrite kuivalade punktid on luureterakeste poolt enam-vähem üle käidud. Kõikjal valitseb tühjus ja meie tehnika.”

Rändur ohkas ainult. Hansikale kättesaadava Rändurite Andmekogu põhjal pidi planeet olema asustatud mõõduka hulga rahvastikuga. Inimolendite kohta välja arvutatud argengumudelid ennustasid primitiivset ühiskonnakorraldust ning pea olematut kõrgtehnoloogilist taset. Ei midagi sellist, mis võimaldaks elanikel end massiliselt ära hävitada. Ja ometi olid nad kadunud. Planeet triivis kõrgema intelligentsi poolt hüljatuna läbi kõleda ilmaruumi ning esmapilgul ei viidanud mitte miski looduslikule või kosmilisele katastroofile.

“Kas sa oled veendunud, et need on meie loodud masinad?”

“Täielikult! Ma ei ole veel kohanud mõistuslikku tsivilisatsiooni, kes oskaks iseenese tarkusest sellist tehnoloogiat välja mõelda. Tõsi, masinad on küll meie praeguse tasemega võrreldes veidi aegunud, aga sellele vaatamata äratuntavad.”

“Kas oled kindel, et neid ei ole lõhutud, vaid on lihtsalt pika aja jooksul töötamast lakanud?”

“Ma ei ole mitte ainult kindel, vaid lasin luureterakestel mõnda neist masinatest analüüsida. Kuule, kui on teema, mida ma üldse tunnen, siis on selleks meie tehnika ja automaatika.”

“Ja targutamine,” torkas Rändur vahele.

“Üks meist peab ju mõtlema ka,” ei jäänud Hansika võlgu, “et sa saaksid primitiivide ees usutavat füüsilist keha mängida.”

“Ma olen oma kehaga väga rahul.”

“Sulle on alati meeldinud sellised räpased mängud ja piiratud võimekus. Mulle näib, et sellel on mõningane perversne õnnemaik juures.”

Rändur kõigest mühatas vastuseks.

“Muide, rääkides kohalikest, eestlane on omamoodi naljakas nimi ühele rahvagrupile, kes peaks andmete järgi siinses maanurgas elama.”

“Tundub, et sa ei jäta järjekordset kogukondlikku fakti mulle täpsustamata.”

“Kas sa oled väga hõivatud?” vuristas Hansika edasi. “Igatahes, nii palju kui Andmekogu keelelised arenguanalüüsid oskavad öelda, on nimetuse esimese osa tähenduseks “eestpoolt”. Ma olen siin vaaginud seda üht ja teistpidi, et miks peaks üks rahvagrupp end sellise nimega kutsuma. Kas see võib kuidagi vihjata nende eelistusele paaritumisprotsessis?”

Rändur heitis pead vangutades pilgu pilvemassi poole, mille varjus hõljus orbiidil süsteemivaheline ruumilaev. Parema meelega oleks ta soovinud mõne teise Ränduriga suhelda selle asemel, et ühe jutuhimulise tehisaru loba taluda. Paraku ei mehitatud taoliste rutiinsete missioonide tarbeks laevu kuigi heldelt.

“Ilmselgelt ei ole need analüüsid kuigi pädevad. Tihti on nimetused seotud pigem geograafia või hoopis millegi kolmandaga.”

“Ma arvan, et minu seletus on siiski parem.”

“Ausalt, mulle tõesti ei lähe see korda, mida sa arvad!” hakkas Rändur kannatust kaotama. „Anna mulle lihtsalt fakte, kui ma neid küsin.“

“Ma usun, et sind võiks huvitada järgmine fakt. Ma nimelt näen sinu poole liikumas üht elusat inimest!”

“Mida?” ei suutnud Rändur kuuldut uskuda. Kas tõesti on mõni inimolend siiski elus? Nüüd nägi temagi näitusid, mis kirjeldasid ootamatu objekti lähenemist. See liikus sirgjooneliselt Ränduri suunas. “Sul on tundlikumad sensorid. Kas sa oskad täpsustada, kust see tuleb?”

“Ma pakun, et energialaigu suunast. See paistab olevat inimene, nii palju kui ma ülalt nähtut uskuda saan. Spektraalanalüüsi järgi vähemalt, sest pilved ei lase korralikku optilist pilti luua.”

Rändur vabastas vöölt süsimusta elusvikati pulga, mis moodustas omaniku käsu peale lülilise struktuurina pika varre ning kaardus otsast imepeeneks lõiketeraks. Elusvikati relvana kasutamist tuli Ränduritel üliharva ette. Pigem oli seadme nuuskurivõimet rakendades võimalik materjale analüüsida või tera abil vajadusel erinevaid materjale tükeldada. Selliseid sulameid või keemilisi konstrukte, mida elusvikati nanostruktuurne pind läbi lõigata ei suutnud, polnud just palju. Jämedamate objektide puhul oli küsimus pigem ajas.

Seletamatu eelaimduse kõhedus läbistas Rändurit. Ta pigistas elusvikati vart ning andis käsu ümbritsevat nuuskida. Abivahend väänles usjalt Ränduri ees ja püüdis muutusi registreerida. Ainsaks erinevuseks oli laetud osakeste kontsentratsiooni vaevumärgatav tõus õhus.

Hämarast metsaviirust hakkas paistma kuma, mis iga hetkega tugevamaks muutus. Tüved heitsid künkal seisva Ränduri suunas teravaid varjuposte, mis aeglaselt üle maapinna ja võsase tausta hiilisid. Ühtäkki libises puude vahelt välja omapärane kiitsakas kuju, kel rippus lõua otsas lühike punakas habemenäss ning keha kattis pikk pruuni värvi rüü. Ränduril oli hägus ettekujutus inimolenditest ja nende jagunemisest väliste tunnuste alusel kaheks erinevaks sooks. Antud juhul paistis olevat tegemist eakama mehega.

“Ole tervitatud, hea külaline!” alustas mees maheda häälega, mis kostis üllatavalt selgesti Rändurini. Ta oskab Rändurite keeles suhelda, imestas viimane, kuid ei näidanud seda otseselt välja.

Tervitaja näol oli lai naeratus. Oma vasakus käes hoidis mees puidust keppi, mis ulatus kolmandiku võrra kandjast pikemaks. Ränduri elusvikat analüüsis kiirelt, et tegemist oli esemega, mis valmistatud siinsel laiuskraadil väga levinud okaspuu liigist. Mehe vaba käsi laiutas avalalt, peopesa Ränduri poole suunatud, millega sooviti tõenäoliselt oma külalislahkust näidata. Midagi saabuja olekus või tema ilmes häiris Rändurit, kuid ta ei suutnud selle põhjust üheselt tabada.

“Kellega on mul au rääkida?” vastas Rändur võimalikult sarnase tooniga. Ta püüdis jäljendada saabuja omapärast aktsenti.

“Mind kutsutakse Männikepimeheks,” vastas habemik muheledes. “Ma mõistan, et tegemist ei ole just tavapärase kohaliku nimega, aga sellisena mind kõige paremini tuntakse. Millise nimega austatud külalist kutsuda võib?”

Rändur oli esiti vait, oskamata midagi sobivat välja pakkuda. Koodeks nägi ette, et Rändurid pidid tsivilisatsiooni külastades endale usutava taustaloo ja identiteedi looma. Praegusel juhul aga oli olukord äärmiselt veider ning ta ei saanud eelnevalt ettevalmistatud isikut kasutada.

“Pika-Hansu poeg Hans võiks hästi sobida,” kõlas Männikepimehele mittekuuldavalt Hansika hääl Ränduri peas.

“Hans,” lausus Rändur kuuldavalt.

“Niisama lihtne ongi – Hans?” päris Männikepimees kerge üllatusvarjundiga.

“Pika-Hansu poeg, Porkuni külast.”

Männikepimees silus naerusel ilmel habemetutti, kuid ei paistnud Ränduri luiskamist pahaks panevat. Hansika oli vist suutnud usutavad nimed ette laduda.

“Olgu pealegi. Kui Hans siis Hans. Mis sind meie kanti toob, Hans?”

Rändur võttis end kokku ja lausus Hansika poolt ette söödetud uuele identiteedile keskendudes: “Ma olen pikalt rännakult oma kodukülla naasmas. Käisin naaberriigis uusi teadmisi ammutamas. Neil on seal vägevad masinad käima löödud, mis kogu töö hoopis isepäi ära teevad.”

“Ahaa, äärmiselt huvitav!” ütles Männikepimees häält kõrgendades ja kõhistas oma pugisevat naeru selle jätkuks. “Ja mida need vägevad masinad siis ka teevad?”

“Noh, kaevandavad rauda, valmistavad teisi masinaid.”

“Nii. Kuidas see võiks Porkunis kasulik olla? Ei ole siin ju raudagi.”

“No ehk on võimalik juba siin olevaid vanu masinaid ümber teha.”

“Nii. Hea küll. Aga mida need masinad tegema peaksid?”

“Kuidas mida? Aitaksid igapäevastes töödes: ehitamine, raske kandami vedamine, toidu valmistamine. Neid võib kasutada milleks iganes.”

“See kõik on väga tore, aga nendel masinatel puudub hing.”

Rändur oli hetkeks segaduses.

“Hing? Kas see on kuidagi meeltega seotud? Inimese vaimne seisund?”

“Võib ka nii öelda, jah.”

“Ma ei mõista, kuhu me jutt viib. Kas puudel on hing? Kas maapinnal, mis meile elu kasvatab, on hing? Masinad ei ole tõesti inimesed, kuid neil on oma teadvus. Neid võib võtta kui isiksusi, kellel on hing. Naabermaade elanikud on masinaid hästi hoidnud ja nende sisemaailma kasvatanud. Ka Porkuni rahvale kuluksid need teadmised ära.”

“Nii.”

“Mis nii? Kuidas puutub masinate hing või selle puudumine Porkuni külarahva abistamisse?”

“Ehk on parem, kui sulle näitan, austatud külaline.”

Männikepimees võttis mõlema käega oma sauast kinni ja vehkis sellega õhus. Ta pomises nina alla mingeid sõnu, millest oli eemalt võimatu aru saada. Ränduri elusvikat võttis kiiresti võitlusasendi ning selle moodulitest koosnev nanostruktuur jäigastus.

“Kuidas läheb?” kõlas Hansika hääl täiesti valel hetkel valjult Ränduri peas. Midagi oli paigast ära, sest signaal ei tulnud tavapäraseid kanaleid pidi. Hoopis elusvikat ise suhtles Ränduriga Hansika häälel.

Seejärel kaotas Rändur teadvuse.

“Hei, sõber,” kostis Rändurini läbi teadvusuima kellegi hääl. “On sinuga kõik hästi?”

Rändur suutis pilgu lõpuks teravustada, et näha enda kohal seda sama Männikepimeest, kellega ta just kohtunud oli. Või kas see oli ikka alles juhtunud?

“Luba ma aitan su püsti, Hans,” pakkus mees naeratuse saatel abivalmilt oma kätt. Rändur suutis end istukile ajada.

Nende ümber oli kõik muutunud. Ei olnud jälgegi kõledast hämarusest, mis just hetk tagasi Rändurit piiras. Tundus, et käes on hoopis karge sügishommik. Taevas säras kohalik täht, mida planeedi elanikud Hansika väitel Päikeseks kutsuvad, valitses tuulevaikus ning maapinnal asuv koltunud lehesodi oli kaetud pärlendavate veepiiskadega.

“Mis juhtus?” suutis Rändur enda mõtted lõpuks mingiteks sõnadeks vormida. Kehal ei paistnud vigastusi olevat ning kõik jäsemed olid kontrollitavad. Pea tuikas võikas valus. Ükski närviliides ei reageerinud tema käskudele ning igasugused signaalid puudusid. Juhtunust olid mällu jäänud kõigest fragmendid.

“Sa vajusid õhtul millegipärast kokku ja näed praegugi kuidagi nõrk välja,” patsutas Männikepimees Hansule õlale ning hõikas selja taha põõsaste poole: “Toivo, tule siia ja aita mul külaline püsti tõsta!”

Võsa vahelt tõttas nende juurde nahkses vammuses tumega pea ja ülimalt kahvatu näoga habemik, kes, hoolimata kartlikust olekust, maas istuja teise käe enda õlale tõstis ning koos Männikepimehega Hansu aegamisi püsti vedas. Rändur raputas pead, püüdes süsteeme ajus käima loksutada. Endiselt ei mingeid signaale. Ta oli justkui kogu võrgust välja lõigatud. Jõud hakkas siiski jäsemetesse naasma, kuigi tasakaalu hoidmisega oli veel probleeme.

“Kui kaua ma ära olin?” jätkas Rändur ning piidles umbusklikult Toivot, kes püüdis igasugust pilku vältida. Planeedil oli siiski rohkem kui üks inimene alles, aga Rändur ei suutnud praegu sellele teemale keskenduda, vaid püüdis aru saada, mis temaga üldse juhtunud oli.

“Kõigest ühe öö,” kõhistas Männikepimees veidral moel, nagu teeks see kõik talle nalja. “Arvasin, et on parem, kui hoian sind siin soojas ja ei hakanud külla abi järele jooksma. Jätta auväärt külaline keset karmi sügisööd deemonite mesti, see ei oleks olnud kuigi ilus tegu.”

Nüüd nägi Rändur enda lamamisasemel loomseid nahku, mis ta kehale ilmselt külma eest kaitset pakkusid. Rändur tänas, kuigi ta rüü suutis sisemist temperatuuri iseseisvalt reguleerida.

“Aga ärme siin pikemalt aega raiska, vaid püüame su Porkunisse viia, kust sa oma jutu järgi pärit oled.”

Männikepimees nõksas peaga Toivo poole, kes jättis Ränduri toetamise esimese hooleks ning kadus sörkides metsaraja kaudu puude varju. Tundus, et mees tundis kergendust, kui neist eemale pääses. Rändur ei suutnud kõiki detaile meenutada, aga ei hakanud ka pärima, miks just Porkunisse. Ju oli ta tõesti sealt pärit.

“Toivo ajab hobuvankri lähemale, et meie jalavaeva vähendada,” lausus Männikepimees. “Peagi oled kodus, kus saad puhata ning veidi kerekosutust. Tundub, et see kulub sulle ära.”

Rändur suutis end nii palju koguda, et võttis käe teise õlalt ja jäi oma jalul seisma. Alles nüüd märkas Rändur, et tema kaaslasel puudub männist kepp. Männikepimees haaras maast elusvikati, silmitses hindavalt selle süsimusta lõiketera, kuid ulatas lõpuks Rändurile.

“Ära seda maha unusta, Hans. Sitke tööriist teine.”

Nende sõnade taustal kostis puude vahelt hobuste hirnatusi.

* * *

Küla keskus koosnes peamiselt tosinast talumajast, mis paiknesid Porkuni järve kaldal. Majade vahelt paistis üle vee viiv puidust sild saarele, millel kõrgus kivist tornide, vallikraavi ja kõrge müüriga linnus. Männikepimees oli vankriga sõites kutsunud seda Küngassaare kindluseks. Küla ise oli suhteliselt vaikne, kui mitte arvestada mõnda meest või naist majapidamiste juures toimetamas. Saabujatele ei pööratud erilist tähelepanu, vaid mõni üksik tõstis korraks pilgu, et siis taas pead vangutades tegemisi jätkata. Justkui oleks tahetud märku anda, et ega taoline kibedal tööajal ringi retklemine üks õige tegu ole.

Männikepimees lasi Toivol vankri küla keskväljakul peatada ning pöördus Ränduri poole: “Olemegi pärale jõudnud. Mul on tarvis oma asju ajada, sina aga puhka end välja, Pika-Hansu poeg Hans. Küllap kohtume peagi veel.”

Rändur mõistis esiti vaid tänada, hüppas vankrilt mudasele platsile ning haaras elusvikati taas pihku. Seepeale ajas Toivo hobused liikuma ja peagi oli veider paar läinud.

“Hei!” hüüdis Ränduri kõrval üks peene häälega heledapäine poiss ja sakutas külla saabuja püksisäärt. Rändur suunas pilgu tähelepanu nõudjale, kuid avanev pilt tekitas õudust.

Poisil nahk ei olnud mingist otsast tavapärane, vaid kaetud erinevas suuruses nöörjate soontega, mille vahel tukslesid pisemad kiud, mis omakorda hajusid juhusliku suurusega kapillaaride lehtriteks. Kohati oli näha väikeseid veriseid lekkeid ja teisalt paranevaid kärnasid. Mõned verekiud olid nii õhukeste seintega, et punast vedelikku oleks võinud reaalselt liikumas näha, kui sinna teist värvi objekte puistatud oleks. Poiss kannaks nagu verd väljaspool keha.

“On sinuga kõik hästi, pisike?” küsis Rändur ilmselt ebaõnnestunult ärevust varjates.

“Täitsa kombes,” vastas poiss ja vedas suule vigase naeratuse. Kollaselt ebaühtlane hambarivi just väikemeest ei kaunistanud.

“Ega sa… haige ole?”

“Ema ütleb, et mul on selline viga küljes. Sünnist saadik olen oma ihumahla loodusele jaganud, mis muidu ainult õele ja teistele naistele lubatud on. Kas tahad näha, kuidas soon naksuga lõhkeb?”

“Ei ole vaja,” lausus Rändur jahmunult. “Kas sul siis üldse valus ei ole?”

“Natuke kipitab, aga ei midagi hullu. Sa oled siin uus, jah?”

Poiss takseeris Rändurit hindavalt ja noogutas.

“Muidugi oled! Männikepimees toob üliharva kedagi siia,” jätkas poiss. “Mu vanaema rääkis, et kui tema vanaema veel elas, siis toodi üks külaline.”

Ränduril hakkasid mingid udused mälupildid oma algsest missioonist esile kerkima. Vankris loksudes oli talle lõplikult selgeks saanud, et ühendus orbiidiga oli täielikult kadunud ning ükski kehasse siirdatud tehisliides tema kutsungitele ei reageerinud. Elusvikat oli tardunud tööriista kujule, mille sarnast võis mõne teisegi külaelaniku käes märgata. Ei jäänudki muud üle, kui üritada kohalike abil toimuvast mingi pilt ette saada.

“Külaline, ütled sa? Seega siia saabub teisigi külalisi?”

“Tavaliselt käivad siin kaupmehed või head inimesed naaberküladest,” vastas poiss imestaval toonil, “aga need ei ole külalised.” Siis tõmbas ta silmad vidukile ja maalis kavala ilme ette. “Ega sa ei tüssa mind, külaline? ”

“Mul ei olnud midagi sellist plaanis,” jätkas Rändur ja vaatas ringi. Mitte keegi ei pööranud omapärasele paarile tähelepanu. “Kas sulle on räägitud, millised need külalised välja võisid näha?”

“Ma ei tea,” lausus poiss muretult õlgu kehitades. “Võib-olla… No nad on seni sinu masti onud ja tädid olnud küll. Kõik on läinud sinna järve.”

Poiss viipas hooletult Porkuni järve suunas.

“Mis moodi järve? Küngassaare kindlusesse ikka?“

“Ei, järve.”

Rändur kortsutas esiti kulme, aga manas koheselt näole taas lahke ilme. Poiss võis temaga lihtsalt nalja teha. Eks peab mõnelt täiskasvanud kohalikult järele uurima, mis siin toimub. Praegu aga tundis Rändur kõhus veidrat pitsitust, mis võis tähendada, et ta keha vajab hädasti toitu. Ränduri organism oli kohandatud siinse planeedi orgaanikat omastama.

“Olgu pealegi. Kust võiks minusugune külaline kehakinnitust leida?”

“Kõrts asub järve kaldal, kõigest käänaku taga.”

Poiss lidus seejärel mööda porist külatänavat minema.

“Ma unustasin küsida, mis su nimi on?” hüüdis Rändur jooksjale järele.

“Iko!”

* * *

“Siin on teie mõdu, härra,” ütles higist nõretav kõrtsmik, kui oli tüseda kannu Ränduri ette lauale põrutanud. Magusalõhnaline vaht kobrutas julgelt üle kannu servade kulunud ja rasvasele puitpinnasele. “Soovisite kehakinnitust joogi kõrvale, aga mul on praegu pakkuda ainult küpsetatud sea põske või sabasuppi. Porkunis ei ole kõige paremad ajad.”

“Sea põsk sobib suurepäraselt, kõrtsmik,” lausus janune Rändur ja rüüpas kannust korraliku sõõmu. Magus mõdu oli hägune, kuid siiski joodav.  Rändur surus üleskerkiva röhatuse alla. Kõrts oli sellisel tunnil inimestest tühi. “Ei ole kõige paremad ajad, ütlesite?”

“Kohe näha, et te ei ole kohalik,” vastas kõrtsmik ohates köögiukse poole tatsudes. Vehkis seal kätega kellelgi poole ja naasis seejärel Ränduri laua taha istuma. “Lugu ongi täpselt nii, nagu ütlesin, härra.“

Tüsedal mehel olid jämedad kämblad, mis sulgusid kaasa haaratud mõdutoobi ümber nagu raudkangid. Kõrtsmiku leemetav täidlane nägu varjus toobi taha, kui jooginõu suule kerkis, kuid üle selle kaare jälgisid silmad terasel pilgul saabunud külalist.

“Küngassaare peremees viib külarahva peamise saagi ja lihakraami kindlusesse, et järvedeemoneid rahustada. Me oleme oma sadakond aastat saanud rahumeelselt elada. Külalised tulevad ja lähevad, kuid meie, Porkuni lihtrahvas, tahame lihtsalt rahus omi toimetusi teha.”

“Kas see on toosama Männikepimees, kes siit vankriga kindlusesse sõitis?”

“Männikepimees, Kullaperemees, lihtsalt peremees… Teda kutsutakse mitmete nimedega, aga keegi täpselt ei tea, kust ta pärit on või mis asju ajab. Kui aus olla, siis ongi parem lihtsal inimesel mitte oma nina igale poole toppida. Ta hoolitseb meie eest ja meie aitame teda.”

Kõrtsmik võttis toobist uue sõõmu ja tõmbas määrdunud linase varrukaga suu puhtaks.

“Rääkisite ennist järvedeemonitest?” päris Rändur. “Kes või mis need sellised on?”

“Legendi järgi olla tegu vanasarviku enda ihust loodud rüütlitega, mis rahva kiusamiseks saanud kunagi ellu kutsutud. Kõigevägevam kõrgel taevas olla ise sarvikuga selliselt kokku leppinud, et lihtinimesi nende pattude eest karistada. Küngassaare peremees mõistab meist kõige paremini Kõigevägevama keelt ja soove. Tema hoolitseb, et vanasarvik järvedeemoneid meie kallale ei laseks.”

“Üks poiss küla pealt, Iko, ütles, et rännumehi satub Porkunisse päris tihti.”

“Ah see Õie poeg räägib tihti hullu lapsejuttu, mis on külaelanikud päris ära tüüdanud. Kuid selles on tal õigus, et külalisi satub meite kanti küll. Teie aga, härra, olete teist masti mees, kelletaolist minu silmad meie külas veel näinud ei ole.”

Rändur tõmbas toobi järsult suult. “Mis moodi teist masti mees?”

“Noh, kuidas nüüd öelda… Näen teie hoolitsetud kätest, et teist ei ole tõsist töömeest. Lisaks sellele laseb hoolitsetud peakarv teid pigem mõneks õpetlaseks või jumalameheks pidada. Samas rüü, mida kannate, oleks nagu päris võõrast kangast kootud, ning see vikat…”

Kõrtsmik näitas silmadega seina najal seisva Ränduri tööriista poole.

“Siin lõhnab valskuse või lausa jumalateotuse enda järele. Ma tahaksin, et te nüüd oma joogi eest tasuksite, soovitavalt hõbedas.”

Rändur taipas korraga, et nad ei olnud ruumis kahekesi. Vaikselt oli nooruke sulane toidukambri ukseavasse ilmunud, näost kahvatu ning pilk ärevalt vestlejate poole suunatud. Võiks arvata, et pajas või ahjus valmiv toit kannaks ruumi söögilõhnu, kuid midagi sellist tunda ei olnud. Tundub, et see polnud algusest peale plaanis. Köögisulane hoidis käsi kramplikult selja taga justkui midagi varjates.

“Hea kõrtsmik,” ütles Rändur üle keha pingule tõmbudes, “mina ei soovi mingisugust halba ei sinule ega tervele külarahvale. Ma olen tulnud rahus, soovin vaid veidi kehakinnitust ja ulualust, ning rändan siis edasi.”

Korraga löödi kõrtsiuks pärani ja ruumi astusid tõsiste nägudega erinevas vanuses külamehed, kõigil silmad vilamas ja käed pigistamas mõnd põllutööriista või nuga. Nad jäid poolkaares kõrtsmiku selja taha seisma.

“Nüüd on aeg vanasarviku meelt rahustada, sest vastasel korral oleme silmitsi armutute järverüütlitega. Praegu ei piisa ükskõik millisest hulgast Männikepimehele saadetud andidest, aga meil on midagi paremat pakkuda. Austatud külaline, andestagu Kõigevägevam teile te patud!”

Nende sõnadega kahmas kõrtsmik üllatava kiirusega lauajalast kinni ning tõukas selle määratu jõuga Ränduri peale. Külarahvas hakkas läbisegi sajatusi karjuma, üritades samal ajal võõrast torgata või talle obadusi jagada.

Rändur suutis end küljele veeretades raske tammepuust laua alt pääseda ja elusvikatist kinni haarata. Juba jõudis üks külamees oma nuudiga hirmsa hoobi anda, mis Ränduri pead tabades oleks viimase kindlasti lömastanud. Rändur tõrjus elusvikati varrega kallaletungijate lööke ning teraga vehkides õnnestus endale veidi ruumi teha. Üks meestest haaras maast tabureti ja saatis Ränduri suunas teele. Elusvikati teras lõikus hoo pealt saadetise pooleks, mis paiskas tabureti jäänused kummalegi poole Rändurit.

Kõrtsmik, kes oli meeste rivi taha taandunud, hõikas üle lärmi: ”Ärge kartke saatana käsilast! On ainult õiglane see mees oma käskija juurde tagasi saata! Kõikvõimas ise näeb seda pealt ja õnnistab meest, kes võõra manala teele saadab!”

Külameestest, kes Rändurit piirasid, ei paistnud viimasele erilisi vastaseid olevat. Kõigi missioonile saadetud uurijate kehatüüpide jaoks oli välja arendatud sobiv võitlusprogramm, mida kriisiolukordades kasutada. Ränduri löögid kallaletungijate liigeste pihta või vastu päid viisid mitmed neist kiiresti rivist välja. Vahel tungis elusvikati teravik ründajate jäsemetesse, aga üllataval kombel ajasid sellised haavad külamehed hoopis vihasemaks. Visale vastupanule vaatamata õnnestus Ränduril oma osavus ja jõud lõpuks maksma panna, mille peale paar viimast püsti jäänud meest tegid hirmu toel kõrtsist sääred.

“Kas nüüd arutame asja edasi?” päris hingamist aeglasemaks reguleeriv Rändur kangestunud kõrtsmiku käest, kes ühtelugu usumärki ette lõi ja midagi omaette pomises. Köögisulane pillas halvatult lihanoa käest ning puges kõrtsmiku suure kere varju.

“Kao siit, deemon!” suutis kõrtsmik Ränduri poole segaselt puristada.

Rändur ohkas, ning rapsis enda mustalt ürbilt tolmuga segatud verepritsmed maha. Ta kiskus oma taskupaunast välja pisikese hõbedase maagikamaka ja heitis köögisulasele.

“See peaks mu kulud täielikult korvama.” Rändur nõksatas peaga purunenud mööblijäänuste suunas. “Ma leian endale ööseks mõne teise varjualuse. Eks ma pean valgustama naaberkülasid, millise lahkusega Porkuni rahvas saabujaid vastu võtab.”

Rändur astus õue ja tema selja taga löödi kõrtsiuks pauguga kinni. Külatänav oli vaikne, siin lähedal loksus vaikselt järvevesi ning aeg-ajalt võis lautadest kuulda koduloomade kaeblikke hääli. Nii palju kui neid lihtrahvale alles jäänud oli.

Rändur tundis keset porist külateed seistes nõutust. Pärast juhtunut vaevalt talle keegi ulualust pakub, kõht oli endiselt piinavalt tühi ja üldiselt ei olnud mees kuigi palju targemaks saanud. Üheks võimaluseks oli Küngassaare kindlust külastada ning Männikepimehelt endalt aru pärida, kuid ehk oli mõistlik esialgu metsast mõni uluk kinni püüda, et veidi jõudu koguda. Võis arvata, et kindluse peremees on osadega külast mestis ning siin oli vaja mingi muu lahendus leida, kui lihtsalt jõuga rahvast läbi raiuda. Järverüütlid võisid veidi oodata.

Rändur kükitas mõtlikult metsa serval, jälgides loojuvat päikest ning Porkuni küla peegeldava järve ja toretseva Küngassaare linnusega. Ta oli elusvikati abil surmanud ühe pikkade kõrvadega halli looma, mille liha oli tuim, kuid siiski toitev. Veri nirises lõuale, kui ta saakloomast lihalisi palu küljest rebis ning alla kugistas. Kõrtsis pruugitud magus jook tekitas korraliku januaistingu, mille leevendamiseks pidi Rändur tükk aega mõnd allikat otsima. Järve vett ta ei julgenud esialgu puutuda, kuna korralikud analüüsivahendid ei olnud töökorras.

Mida ta mõistis hetkeolukorra kohta arvata? Oli arusaadav, et Männikepimees lollitas vähem haritud külarahvast veidrate lugudega, et endale mõnusamat elu pakkuda. See oli üks tüüpilistest madalama klassi tsivilisatsiooni arengumudeli tupikteedest. Mütoloogia kasutamine ja ressursside kontrollimine võimaldas suhteliselt kerge vaevaga populatsiooni ohjes hoida. Seda muidugi piiratud alal ja kogukonnas.

Endiselt oli vastuseta Ränduri enda teadvuse kaotus Männikepimehega esmasel kohtumisel. Samuti ei suutnud Rändur leida ühtegi jälge masinatest, mis olid ometi enne mitmel pool näha. Raske uskuda, et ta hetkel nähtavat maailma kuidagi ette kujutas, sest üldiselt tundus kõik olevat väga loogiliselt toimiv ja reaalselt tajutav. Lisaks kõigele avastas ta, et elusvikat ei ole täielikult rikki läinud, vaid kangestunud nanoriist sisaldas osaliselt Hansika teadvust. Rütmiliselt värisev vars nõudis ühel hetkel Ränduri tähelepanu ning peagi mõistis mees, et need on katsed temaga suhelda. Ta suutis üsna kiiresti tähestiku kokku panna, et selle järel juba sõnad ja laused moodustada.

“Mulle tundub,” alustas Rändur vestlust vart teatud rütmiga pigistades, kui oli looma söömisega ühele poole saanud, “et sa ei ole päris terviklik, Hansika.”

“Ma olen täiesti ühes tükis! Loogika, leksika, emotsioonid, andmed, enesealahoiuinstinkt...”

“See peab küll üks pisike tükk olema.”

“Muide, ükski teine tehisisiksus ei ole sellist pihus hoidmist tunda saanud kui mina elusvikati varres praegu. Sul on pehmed käed!”

“Vähemalt ei ole sa teadvuse elusvikatisse ülekande järel oma loomust kaotanud. Ma küll ei tea, mismoodi sinu praegune olek mind keerulises olukorras aidata võiks.”

“Vaat sedamoodi, et ma….”

Siinkohal edastas Hansika arusaamatuid tähekombinatsioone, millest Rändur ei suutnud midagi arusaadavat kokku panna. Hansika jauras veel mõne hetke, aga jäi siis vait, justkui taibates, et ei suuda kaaslasele midagi mõislikku öelda.

“Sellest ei ole lugu,” lausus Rändur leebelt, püüdes Hansikale kaasa tunda. See emotsioon nõudis mehelt omajagu pingutust. “Ma ei taha midagi muud kui töökorras elusvikatit. Kas sa suudad nuuskuri tööle panna?”

“Ma olen igati võimekas, aga vikat on omadega läbi. Ma täpselt ei tea, mida see habemik eile seal mäenõlval korraldas, aga üht ma ütlen: tema kepist tulvas suurel hulgal kiirgust. Elusvikati varjestus on korralik, sest see riist on loodud ekstreemsete tingimuste jaoks. Seda enam on mul raske mõista, kuidas vanamees meid nõnda kärsatada suutis.”

Rändur katsus tahtmatu refleksiga oimukohti. Teravad valusööstud läbisid ta pead.

“Tundub, et see vanamees on põhjuseks, miks ükski liides mu kehas ei vasta. Kas on võimalik, et Männikepimees suutis planeedilt meie ruumilaeva rivist välja viia?”

“Kui aus olla, siis ma ei tea. Ma olen vikatis juba terve kohaliku öö ja päeva istunud ning meeleheitlikult sinu tähelepanu võita püüdnud. Olen laeva osas sama tark kui sina. Ma tean, see on karjuv vasturääkivus. Kõige ahistavam on, et mul puudub igasugune sidevõimekus!”

“Hea küll,” rahustas Rändur vikatielanikku. Pidevalt surisev vars tegi ta käed tuimaks. “Ma küll ei tea, kuidas sa täpselt elusvikatisse said, aga tõenäoliselt tegid enda teadvusest koopia ja laadisid alla. Ma ei usu, et isegi sina oleksid laeva omapäi triivima jätnud. Mind teeb murelikuks, et “taeva Hansika” ei ole meid otsima tulnud.”

“Mu meelest on päris põnev, kui see otsing toimuma saaks. Mina tulen mind otsima! Enam veidramaks minna ei saa.”

“Ausalt öeldes oleksin hetkel nõus taluma ka kahte sind, kui see tähendaks ühendust laevaga ja võimalikku abi. Usu mind, rohkem ma sellist asja ei ütle.”

“Sa oled väga armas. Kujutan ette, millist pingutust see sinult nõuab.”

“Mind häirib, et ma ei näe kusagil meie tehnikat. Kui külast lahkudes ümbruskonnas ringi käisin, jõudsin enda mälu järgi ühe vana kaevandusmasina juurde, aga selle asemel ilutseb seal nüüd hiidkivi.

“Rändrahn, nagu kohalikud seda kutsuvad.”

“Mõõtmete järgi võiks selle massiks pakkuda üle 4000 kilokaalu. Täksisin rändrahnu pinda veidi elusvikatiga. Ma ei usu, et inimesed suudaks olemasolevate vahenditega kaevandusmasina teisaldada ja selle rahnuga asendada. See ei ole lihtsalt loogiline. Pealegi, miks peaks keegi midagi sellist tegema?”

“Me oleksime nagu faasist väljas. Kõik on üldiselt paigas ja loogiline, aga midagi on valesti. Ma nimetaksin seda Nihkemaailmaks!”

“Sellist juttu ajab virtuaalne kaaslane, kelle jaoks nullid ja ühed on fikseeritud suurused. Midagi on tõesti paigast ära. Muide, ma kutsusin Iko õhtuks siia. Pärast väikest juhtumit kõrtsis ei soovinud ükski külaelanik minuga pistmist teha, aga poiss lubas vähemalt kohale tulla.”

“Oh, sind ja su vastupandamatut sarmi! Ma pean sind hoiatama, et kohalikud ei suhtu kuigi sõbralikult täiskasvanute lembusesse laste suhtes. See olla üks Suurtest Pattudest… Aaaahhh! Ära nüüd nii kõvasti seda vikati regulaatorit pigista!”

“Mu käsi juba tulitab sinu suvalisest mölast! Katsu veidi tõsisem olla. Pealegi… Mul on tunne, et kuulen kedagi tulemas.”

Rändur ajas end sirgu, sest ta märkas puude varjus mingit liikumist. Tuul oli vaibunud ning hämarus mässinud küla ja ümbritseva looduse endasse. Hääled metsas olid vaikinud. Justkui hinge kinni hoides jälgisid iidsed tammed nende ümber toimuvat. Need võimsad puud olid aegade jooksul küla poole alla vaadates nii mõndagi näinud, kuid mis täna öösel toimuma hakkab, ei aimanud ilmselt nemadki.

“Härra!” hüüdis poiss puude vahelt välja astudes. Ta toetus kätega põlvedele ja kogus veidi hinge, enne kui edasi rääkida sai. “Järverüütlid tulevad! Ma tean, et nad tulevad. Meie pere varjus keldrisse, teised külainimesed samuti.”

“Miks siis sina peitu ei poe, Iko?” küsis Rändur.

“Mind need rüütlid ei puutu. Ma olen verepoiss!”

Poiss võttis sõrmedega vasakul randmel looklevast paisest kinni ja pigistas seda. Kostis naksatus, mille järel kattus käe nahk tumeda verega. Iko lakkus käe puhtaks ja ei teinud haavast erilist numbrit.

“Järverüütlid on minu elu jooksul kaks korda Porkuni kandis ringi käinud, kuid mina ei paku neile huvi. Esimesel korral olin üksi metsas ringi jooksmas ja ei jõudnud õigel ajal koju. Siis nägin esimest korda rüütleid. Ma koperdasin kogemata ühele neist raudmeestest järve lähedal lihtsalt otsa, kui lepavõsast välja tormasin. Oi, kui valusa laksu vastu pead ma sain, härra! Määrisin tahtmatult järverüütli jala oma verega kokku. Tol korral lõhkes vist oma tosinajagu verepaunu korraga. Ma ei mäleta kõike nii täpselt, sest olin üsna väike põnn, aga põrutada sain ikka korralikult. Too järverüütel vaatas mind oma põlevate täppidega läbi kiivri ja tõukas siis mu kõrvale nagu mingi puunoti.”

„Ta ei teinud sulle midagi?“

„Ei.“

“Kuidas need rüütlid teistesse külaelanikesse suhtuvad?”

Iko kallutas pea taas küljele ning kortsutas kulme.

“Ega te jälle minuga nalja tee, härra? Seda teavad ju kõik! Rüütlid veavad alati kellegi endaga kaasa. Noh, sinna järve, kust nad ise välja ronivad.”

“Ja keegi ei tea, kes nad on ja miks külaelanikke ära viivad?”

“Männikepimees teab kindlasti. Ta räägib kogu aeg, et peame loomi ja vilja kindlusesse viima, kus ta järveisandate meeli rahustada püüab. Kui keegi külaelanikest pattu teeb, tulevad rüütlid ja viivad kellegi ära. Seepärast meil külaväljakul see mastimänd seisab. Enne teist järverüütlite tulekut aitas mu isa Kuuse-Peetri posti külge siduda, sest ta olla kelleltki seapekki varastanud.”

Rändur säilitas rahuliku oleku, kuigi sisimas keeras.

“Te siis ohverdate lausa enda elanikke, ilma et nad oleks korralikult süüdi mõistetud?”

“Ma ei saa aru,” lausus Iko. “Miks peab keegi neid veel süüdi mõistma, kui nad on juba pattu teinud?”

“Hea küll, las see praegu olla. Sa ütlesid ennist, et järverüütlid tulevad.”

“Vaadake järve poole, härra! Kas näete seda helendust järve keskel?”

Kindluses asuvas vahitornis hakkas kaeblikult kumisema kell.

* * *

Nad kükitasid Ikoga järve kalda roostikus kaelani vees, kui järve põhjast kumav valgus jalgealuse nähtavaks muutis. Tontlik järv oli peegelsile ja ereduse keskpunkt paistis aegamisi pinnale lähenevat. Siis hakkas vesi tasakesi õõtsuma ning juba surusidki läikivad ogad end pikkamisi järvepinnalt välja.

Neid oli kaks. Ränduri ettekujutus järverüütlitest oli midagi täiesti teistsugust. Ümarad sarvedega kiivrid, mis olid kaetud puruks rebitud veetaimede jäänustega, seirasid majesteetlikult ümbrust, kui rüütlid kalda poole tammusid. Peagi ilmusid nähtavale nende turvistatud õlad, käed ja kuldsete plaatidega kaetud rinnakorvid. Kummaski käes hoidsid rüütlid pikki helkivaid lõiketerasid, mida Ränduri hinnangul ükski külaelanik käes hoida ei suudaks, nendega vehklemisest rääkimata. Rändurite Andmebaasist oli ta planeedile saabumise eel leidnud ajalookirjeid inimeste algelistest soomusrüüdest ja võitlusrelvadest, kuid järverüütlid nägid pigem välja nagu jumalikud kujud keset barbaarset maisust.

Tugevnenud lained kandsid Ränduri ja Ikoni mudaseid hoovusi. Nad pidid vaeva nägema, et mitte enda päid liiga kõrgele tõstes rüütlitele oma asukohta reeta. Rändur pigistas käes elusvikatit, et Hansikat toimuvaga kursis hoida.

“Kuldsed metallist võitlejad, kel pikad lõiketerad käes, räägid sa?” küsis Hansika. “Midagi jaburamat on raske välja mõelda! Sellise kohmaka rüü ja varustusega on pea võimatu midagi tulemuslikku saavutada.”

“Kas sa näed siin kusagil neile tõsist vastast?” päris Rändur Hansikalt ja haaras Ikost kinni, kes püüdis roostiku kaitsvast varjust välja ujuma hakata. Järverüütlid olid kaldale jõudnud ja seisatanud, nagu peaks mingit plaani.

“Ma ei väida, et nad oma ogade ja teradega kohalikes hirmu ei ärata, aga iga pisemgi väljatõukur augustaks need mehikesed tundmatuseni.”

“Paraku ei ole praegu kusagilt ühtegi väljatõukurit võtta. Isegi mu elusvikat on rohkem surnud kui sarnase kujuga heina niitmise töörist, millega külarahvas toimetab.”

“Endiselt ei mingit austust!” väristas Hansika vastuseks ja jäi hoopis vait.

Järverüütlid keerasid järsult ringi ja võtsid nüüd suuna küla keskväljaku poole, kus kõrgus tume ohvripost. Rändur kordas sosistades Ikole juhtnöörid üle ning lasi lõdiseval poisil minema joosta. Mõne hetke pärast ujus Rändur ise kaldale ja raputas enda kaitserüü kuivaks. Tundus, et konflikt rüütlitega on vältimatu. Rändur tegi mõned soojendavad liigutused kätega, et aineringlus kehas käima saada. Siis oli aeg järverüütlitele järgneda.

Ränduri üllatuseks ei paistnud rüütlid maismaal liikudes sugugi kohmakad olevat. Jälitatavad olid küll korraks mastimänni juures külaväljakul peatunud, aga siis eri suundadesse liikunud ja tegid seda üpris tõtlikul sammul, mida nende keha suurust arvestades – umbkaudu kaks inimkeha pikkust – ei oleks oodanud.

Rändur valis ühe neist välja ning püüdis majanurkade või puude taha varjudes rüütliga sammu pidada. Teine järverüütel paistis kindluse või järve poole tagasi suunduvat. Ränduri jälitatav jõudis kõrtsi juurde ja kummardus ukse kohale. Ühe ainsa hoobiga suutis rüütel ukse pilbasteks lüüa. Suur kogu piidles hoone sisemust, kuid taganes peagi ja suundus hoopis kõrgendiku poole, kus Rändur ennist Ikoga kohtunud oli.

Plaan, kuidas rüütlist jagu saada, oli iseenesest labaselt lihtne. Iko hoidis metsaviiru juures jälitatava tähelepanu enda peal, kuni Rändur puude vahel silgates rüütliga maad vähendas, et hiiglasele märkamatult ligi hiilida. Iko käes olev elusvikat paistis rüütlile huvi pakkuvat, mistõttu püüdis kogukas jälitaja puid murdes poisini tungida.

Iko põgenes üha sügavamale laande, aga jäi siis ühe tihniku varju pidama. Rüütel oli parajasti tüvesid ragistades metalse kehaga sihtmärgi suunas liikumas, kui naksatas ootamatult paigale. Rändur oli ka kehast väljaturritavate ogade peale hüpanud ja rüütlile selga roninud. Järverüütel keeras pea kuklasse ning viskas ühe pika lõiketera käest, et tüütu ronija maha pühkida. Ränduril õnnestus pugeda ogade vahele, mis takistasid järverüütli kohmakail kämmaldel temast kinni haarata.

Rüütel katsetas uut meetodit parasiidist vabanemiseks ja kukutas end seljaga vastu lähimat kuusetüve. Viimane raksatas hoobilt pooleks. Rändur karjatas valust, kui ogade vahele pressitav puumass ta rinnakut rõhus. Ventileerimissüsteem oli hetkeks halvatud, kuid aineringlus leidis kiiresti alternatiivsed teed ja jäsemed näisid olevat tegutsemisvõimelised. Kui rüütel valmistus uut puutüve põrmustama, hüüdis Rändur Iko nime.

Poiss kargas peidust välja ning viskas elusvikati Ränduri poole. Viimane tahtis selle kinni püüda, kuid järverüütel oli kärmem. Metallist rüütli vaba käsi haaras elusvikatist kinni ja Rändurile tundus, et nüüd on lõpp lähedal. Rüütel virutas jalaga Iko poole, kes saadud hoobist lendas kohutava hooga vastu tüve ning jäi selle ette näoli liikumatult lamama. Verd lahmas üle poisi keha ja eemalt ei olnud võimalik näha, kas see oli kõigest paunade lõhkemise tagajärg või mõni suurem kehaline vigastus.

Rändur puges ogade vahelt veidi kõrgemale ning ulatus peaaegu rüütli massiivset kiivrit puudutama, kui teda tabas taas võigas pressimine uue kuusetüve vastu. Saadud hoop lõi mõistuse paigast, aga jäsemed hoidsid kangestunult siiski keha paigal. Taastudes nägi Rändur, kuidas rüütel valmistus kolmandat tüve purustama. Rändur aimas, et seda ta ilmselt üle ei ela.

Aineringlus taastus uuesti ja isegi ventileerimissüsteem elustus, kuid sellest kõigest jäi väheks. Järverüütel oli liialt massiivne, et Rändur suudaks pelgalt oma jäsemetega seda kahjustada. Hetked tundusid mööduvat igavikuna, kui Ränduri aju palavikuliselt töötades püüdis lahendust leida. Kui mu vikat ometi tõeliselt elus oleks, suutis ta mõelda.

Justkui imeväel keeras elusvikat end rõngasse, haaras rüütli randme oma kammitsasse ning rebis selle armutult omaniku küljest lahti. Metalne käelaba kukkus tuhmi mütsuga niiskele pinnasele. Elusvikat tõukas end laba küljest lahti ja silkas mao liikumist jäljendades või juhuslikult kerra tõmbudes järverüütli jala ning lõiketera hoopide eest kõrvale.

Rändur kasutas hetke ära, haaras üle kiivri järverüütli silmaavadest kinni. Röögatuse saatel jalgadega rüütli selga surudes õnnestus tal vaenlase kiiver nii paigast nihutada, et rüütli põlevad silmakoopad hoopis näoplaadi varju jäid. Segaduses järverüütel vehkis maruliselt lõiketeraga tühja ja tammus tagurpidi ringi otsekui proovides uut tüve tabada, et seljas olev parasiit lõpuks kahjutuks teha.

Rändur tõukas end rüütlist eemale ja maandus rullides pehmele pinnasele. Ta sirutas käe välja elusvikati poole. Tema üllatuseks see kuuletuski täielikult kutsungile ning vibas kiiresti peremehe suunas. Hea oli tunda pihus elusvikati jahedat süsimusta tera. Mingi ime läbi oli selle funktsionaalsus siinses Nihkemaailmas taastunud. Hansika?

Nüüd ei olnud vigasest ja puuduva nägemisega rüütlist Rändurile enam erilist vastast. Võitluse käigus sai Rändur metallkoletise käest küll mõned hoobid, aga ei midagi kriitilist. Peagi oli ka rüütli lõiketera hoidev käsi kehast eraldatud ning elusvikat näris metallturvisesse sügavaid vagusid. Ühel hetkel järverüütel komistas ning langes kõhuli maha. Rändur lasi elusvikatil õlgade vahelt kiivri aluse ümber rullida ja tõmbas järsult. Sädemeid pildudes eraldus järverüütli pea keha küljest.

Alles nüüd oli Ränduril aega näha, et rüütlis ei olnud midagi bioloogilist. Tegemist oli tehisliku olendiga. Õhus võis tunda kärsahaisu. Rüütli purunenud kaelast ulatusid välja katkenud liidesed ja juhtimisliinid, mis näisid äärmiselt tuttavlikud. Ränduril ei olnud vaja pikalt juurelda mõistmaks, et tegu on tehnikaga, mille sarnast on nad varemgi sellele madalas arengujärgus planeedile tarninud.

“Härra?” kostis Rändurini nõrk hüüe.

Rändur tõttas koheselt eemal lebava poisi juurde. Iko oli endiselt elus, kuid üks käsi ja jalg olid saadud hoobi tõttu viga saanud. Suurem verejooks paistis olevat kadunud, mistõttu Rändur võis kergemalt hingata. Ehk on võimalik väikemeest veel päästa, kui ta kiiresti oma vanemate juurde toimetada.

“Ega sul väga ebamugav ole?” päris Rändur Iko käest, kes oli tugevasti rihmadega ta selja külge seotud, nii et peaga ainult tahapoole nägi.

“Mu käsi teeb põrguvalu,” vastas Iko hämmastavalt reipalt, arvestades läbielatut, “aga jalga praktiliselt ei tunne. Ma saan hakkama, härra.”

Rändur oli esiotsa poisi koju kiirustanud, kuid nad leidsid talumaja tühjana. Keldriluuk oli hingedelt maha kistud ja võis arvata, et teine järverüütel käis siin neid otsimas. Segi paisatud asemed, taburetid, pada ja söetükid muldpõrandal – sarnane pilt avanes ka küla teistes eluhoonetes. Kõrts oli hoopis leekidesse puhkenud. Rüütel oli Porkuni küla rüüstamas käinud. Ei jäänud muud üle, kui Küngassaare peremehe juurde aru pärima minna.

Rändur ei julgenud seetõttu Ikot kuhugi jätta, vaid otsustas ta vigased jäsemed ära fikseerida ning rihmadega endale selga võtta. Külalise hinge näris süütunne, et tema tulek oli sellise mastaabiga traagilised sündmused käivitanud.

“Sa oled väga vapper, Iko,” lausus ta vaikselt poisile.

Nad peatusid tõstesilla ees, mis oli praegusel hetkel alla lastud. Kindluse peavärava külgedel põlesid sammaste sees vaiad, mille sinkjalt hele valgus paistis otsekui teispoolsusest pärit olevat. Massiivsed raudneetide ja plaatidega kaetud väravauksed kõrgusid teisel pool tõstesilda. Üle peegelsileda musta vee kandus kõrtsihoone põlemise hoogsat raginat. Tulekeeled olid enda alla matnud terve peahoone ning osa kõrval asuvast tallist. Ülejäänud küla oli tontlikult pime. Polnud näha ühtegi kustutama ruttavat elanikku või muud elumärki.

Raskelt sammus Rändur üle tõstesilla, jõudis väravausteni ja tõukas ühte neist. Aeglaselt kägisedes vajus viimane avali ning Ränduri ees palistus kindluse hämar siseõu. Kiviplaatidest tee viis otse sammastega peahoone sissepääsu juurde. Kahel pool teed katsid maad teatud vahemike tagant raudvõredega kaitstud ringid, millest õhkus soojust, kui Rändur neist möödus.

Peahoone taga kõrgus vahitorn, kindluse müürid joonistasid maapinnale kuu valguses teravaid kontuure. Õue külgedel võis näha aedikuid, talle ja aitasid, mis olid tõenäoliselt külaelanikelt võetud loomade ja vilja tarbeks ehitatud. Tulijaid nähes hakkasid mõned loomad häälitsema, et neile tähelepanu pöörataks. Ühtegi teist hingelist aga näha ei olnud. Kui Iko tal seljas ei ripuks, võiks kogu eelnevat külaelanikega kohtumist väljamõeldiseks pidada.

Rändur võttis vöölt elusvikati ja lasi sellel end lahti rullida. Hansikal oli õnnestunud kuidagi vikat töökorda saada. Vähemalt sellisel määral, mis lubas nanostruktuuri vabalt juhtida ning soovitud määral painutada või pingutada. Elusvikati analüsaatorid olid Nihkemaailma jõudes kahjustada saanud, kuid Rändur vajas niikuinii peamiselt võitlusrežiimi.

“Kuskil siin tuiab see teine rüütel,” väristas Hansika Ränduri pihus, “aga sina marsid otse peauksest sisse?”

“Hea, et keegi meist see tark mees taskus on,” vastas Rändur ja suundus tõepoolest sirgelt peahoone ukse poole. “Kui sul on mõni parem plaan, siis lase tulla. Ma tahan külaelanikud päästa, mitte kusagil põõsas passida.”

“Sirgelt karukoopasse jalutamine ei ole kuidagi tervemõistuslik, aga ega mul midagi paremat sellesse varde voola küll.”

“Sind ja sinu nilbeid…”

“Eks igaüks mõtleb oma rikutuse tasemel!”

“Sellise tasemeni mina lihtsalt ei küündi,” lausus Rändur ja jäi seisma.

Peahoone uks tundus lukus olevat ja vajas seega elusvikati töötlust. Tekkinud pimedast avausest uhkas läpatavat kuumust.

Rändur vaatas üle õla ja küsis: “Kuidas on, Iko? Kas sa jääd enda otsuse juurde minuga sinna alla kaasa tulla või ootad siin?”

“Muidugi tulen kaasa!” rõkatas poiss.

* * *

Veider seltskond – vibelev elusvikat, võõrapärases rüüs mees ja viimase seljas rippuv sant poiss – liikusid pikalt mööda erinevaid saale, kambreid ja lõpuks ka maa-aluseid käike. Üks omadus oli esimestel tubadel ühine: siin polnud keegi pikka aega elanud. Kõik esemed ja mööbel olid paksu tolmukorraga kaetud ning lagunemise märke paistis igast nurgast. Mida sügavamale seltskond liikus, seda askeetlikumaks muutus ruumide sisustus.

Jõudnud pimedasse võlvlaega käiku, tundis Rändur kopitanud niiskuse lämmatavat hõngu. Käidud tee suuna järgi otsustades olid nad tõenäoliselt Porkuni järvepõhja alla jõudnud. Põlev vai, mille Rändur Iko õpetuste järgi peasaalis süüdanud oli, valgustas vaevu lähimaid pindu. Kusagilt kaugusest kostis nendeni ühtlast undamist. Kerkivad kuumakraadid muutsid liikumise vaevalisemaks, kuid Rändur suutis enda keha reguleerida, et liikuvkoed saaksid maksimaalselt energiat.

“Härra,” alustas Iko, kui nad olid vaikides pikalt vantsinud, “ma ei taha teid segada, aga kas te kuulete neid hääli?”

“Kas sa mõtled, et need on külainimeste kaebed, mis sealt alt kostavad?”

“Ma ei tea, aga kõhe on kuulata küll. Härra, mis te arvate, kas mu vanemad on ka seal?”

“Väike Iko, ära muretse. Me leiame su vanemad üles. Nad on head inimesed ja ei ole midagi valesti teinud.”

Iko jäi vait, kuid Rändur tundis, et poiss on endiselt pinges.

Peagi hakkas midagi ees kumama. Palavus oli nüüdseks nii rängaks muutunud, et isegi Ränduril oli organismi normaalselt funktsioneerimas hoidmisega raskusi. Higi, mida Iko ja Rändur kahepeale eritasid, muutsid rõivad vettinuiks.

Seltskond jõudis lõpuks ühte avarasse võlvkambrisse, kust undamine oli alguse saanud. Keset ruumi seisid hiiglaslikud kandilised masinad, mis panid ruumi põrandad vibreerima. Eemal oli näha mitmeid musti inimkogusid liikumas, kes väiksemate seadmete kallal grupina tegutsesid või üksikuna midagi vedasid. Neid oli igas vanuses ja mõlemast soost.

Rändur seisis Iko ja elusvikatiga trepi kohal, mis viis otse keskpõrandale. Lummatud sellisest sagimisest ja vaatepildist, ei suutnud Rändur midagi kosta. Ta andis pigistuste teel Hansikale uut informatsiooni. Iko oli samamoodi jahmunud ning vahtis suu ammuli, kuidas läbipaistvates masinates uusi järverüütleid loodi. Seal samas kõrval huugasid kuumad ahjud, mis kütsid hiiglaslikke sulametalli täis vanne.

“Tuleb välja, et ma alahindasin sind, Pika-Hansu poeg Hans,” ütles keegi pilkaval toonil seltskonna kõrval. “Või peaksin sind kutsuma hoopis Vikatimeheks?”

Võpatusega pööras Rändur hääle poole, elusvikat tema pihus hakkas vingerdama. Nende kõrvale oli ilmunud helendav Männikepimehe naeratav büst. Rändur tõmbas sellest käega läbi – ilmselt mingi holograafiline kujutis.

“Nimeta mind kelleks tahes,“ vastas Rändur rahulikult pilkest välja tegemata. “Küsimus ei ole minus, vaid hoopis sinu motiivides, mõrtsukas.“

Nüüd tegi Männikepimees imestunud nägu. “Mõrtsukas? Mind on tõesti igasuguste nimedega nimetatud, kuid nõnda morbiidselt küll mitte. Äkki astute minu ruumidest läbi ja räägime sellest õdusamas õhkkonnas lähemalt?”

Seltskond oli koolnukahvatute külameeste poolt sisse piiratud.

* * *

Nad leidsid end vaiksest vaipkattega ruumist, kuhu kamp mustades rõivastes külamehi neid juhatanud olid. Õhk oli siin palju jahedam. Tuba oli täidetud mitmete tahvlite ja eri kujuga laudadega, mille peal lebas hunnikute viisi joonistusi või märkmeid.

“Ma arvan, et siin on meil parem asju arutada, kas ei ole nii?” alustas Männikepimees lahkel toonil ja tõusis oma kirjutuslaua tagant püsti. “Sul on kindlasti palju küsimusi, Hans, aga alustaks kõigepealt ausa ülestunnistusega. Teeme nii üle ühe, tõde tõe vastu. Kas oled nõus?”

Rändur noogutas ja rahustas elusvikati maha, mis peremehe jalge kõrval käsule alludes jäigastus.

“Sa ei ole siinselt planeedilt pärit humanoid, vaid hoopis üks teatud uurija-saadik avaruumist?”

“See vastab tõele.”

“Suurepärane!” kõhistas Männikepimees teise vastuse peale. “Kaua me seda komejanti ikka mängime. Nonii, ma olen aumees. Sinu kord küsida.”

“Miks sa piinad ja tapad rahulikke külainimesi? Kus on Iko vanemad? Mis mängu sa mängid selle maailmaga?”

“Kuule, pea nüüd hoogu, sõber!” hüüdis vanamees teise jutule vahele ning tõstis käed üles. Meil oli ju härrasmeeste kokkulepe, et üks küsimus korraga.”

“Kui sina reeglite järgi ei mängi, miks peaksid mingid kokkulepped kehtima?”

“Kuule, sõber, mina tegutsen aina reeglite järgi ja kavatsen vastata ühele su küsimustest. Ma ei ole mitte ühtegi inimest piinanud ega tapnud. Vastupidi, mina kaitsen neid.”

Männikepimees nipsutas heameelest sõrmi. Paistis, nagu ta naudiks nende väikest vestlust.

“Nii. Ma olen alati tundnud huvi külaliste tegevuse vastu. Kas teie Assamblee jätkab endiselt masinatega mässamist tuntud seemneplaneetidel, Rändur?”

Rändur võpatas, kuigi ta pidi juba aimama, et Männikepimees teab temast ning ta tegemistest palju rohkem kui arvata võiks.

“Mis seemneplaneetidest ta räägib?” päris Iko sosistades. Rändur oli poisi olemasolu hetkeks päris ära unustanud, kuid mees vastas siiski vanamehele.

“Sa tundud teadvat väga palju meist ja meie tegemistest, vanamees. Assamblee toetab tõesti planeete uuema tehnikaga ja jälgib nende arengud hoolikalt. Me oleme teinud kõik, et muuta domineeriva mõistusliku liigi areng võimalikult sujuvaks. Kontroll selle üle jääbki Rändureist uurijatele. Seetõttu olen mina siin, et välja selgitada, miks meie tehnika äkki töötamise lõpetas.”

“Nii,” kõhistas Männikepimees jälle oma veidrat naeru. “Sind loe nagu Taara enda pühakirja. Kõik on nii lihtne ja selge. Hea küll, sinu järgmine küsimus.”

“Mida sa Iko vanematega tegid?” Rändurit hakkas Männikepimehe itsitamine ära tüütama, aga ta suutis oma emotsioone talitseda. “Poiss on viga saanud ja vajab neid.”

“Jälle sa süüdistad mind,” lausus vanamees pead vangutades ja tõsist ilmet teeseldes. “Olgu nii, poiss saab oma vanemate juurde. Kohe veendud ise, et ma ei ole vagale külarahvale midagi halba teinud.”

Vanamees nipsutas sõrmi ja tema selja taga avanes tume sein. Paar koolnunäoga saatjat tõid ruumi murest murtud ilmega mehe ja naise, kes kandsid lõhkiseid määrdunud linasest riideid. Nende näod leemetasid tahmasest higist.

“Mu poeg!” hüüdis poisi ema, kui Rändur selja nende poole pööras. Vanemad tormasid Iko juurde ja vabastasid väeti kuju rihmadest. Ränduri poolt tehtud lahas poisi jalale lubas viimasel isegi omal jõul püsti seista. Erutunud osapooled kallistasid ja vatrasid, kuis suutsid, unustades täiesti teised ruumis viibijad ning enda asukoha.

“Säugutalu Mart ja Leiu,” hüüdis Männikepimees vahele, “te olete ära teeninud puhkuse ja tubli annuse Kõigevägevama poolt jagatud andamit! Kinnitan, et Kõigevägevam annab teile armu. Te olete usina tööga oma patud lunastanud. Minge ja puhake.”

Iko vanemad tänasid südamest Männikepimeest ja lahkusid ruumist kummarduste saatel. Iko vaatas küll murelikult Ränduri poole, aga ei hakanud ometi vanematele vastu. Uks sulgus lahkujate järel.

“Kas see ei ole tõestus minu headusest vagade inimeste vastu?” küsis Männikepimees naeratades Ränduri poole tagasi pöördudes. “Ma luban sul vabalt minna uurima, kuidas neil ja kõigil teistel inimestel, kes siin Porkuni all tööd teevad, läheb. Juhul, kui oled mulle oma vikati andnud. Muide, see näib päris huvitav tööriist olevat. Üldiselt mulle ei meeldi, kui Rändurite tehnika Teises Ilmas kontrollimatult tegutseb, aga antud seade on imetlusväärne tehnoloogiline saavutus. Ma alahindasin selle võimeid, kui hommikul sulle tagastasin. Näed, juba teine eksimus viimase ööpäeva jooksul. Aga nüüd mu küsimus - kas sellel vikatil on hing sees?”

Rändur andis elusvikatile korralduse uuesti vabalt ringi vibada, et vanamehe enesekindlust murendada. Pealtnäha ei lasknud Männikepimees end seadme tegevusest mõjutada, kuid silmad jälgisid teraselt vikati iga liigutust.

“Nagu ma meie esimesel kohtumisel ütlesin, on igal seadmel hing sees. Tehismõistused, mis neid kontrollivad, elavad sõltumatult. Neil on samad iseloomuomadused, mis bioloogilistel olenditel. Mõtted, arvamused, tunded... Hing, nagu sina seda nimetad. Elusvikatil, mida sa mu pihus näed, on oma tahe täiesti olemas. Ta kuuletub mulle, sest soovib seda teha. Kogu Rändurite tehnoloogia on selline.”

Ränduri luiskamine paistis mõjuvat, sest vanamees jäi seda juttu kuuldes mõtlikuks. Hansika suristas trotslikult Ränduri pihus, aga viimane hoidis kogu tähelepanu vanamehel.

“Mulle aitab sinu sõnamängudest, Männikepimees,” jätkas Rändur püüdes olukorda ära kasutada. “Sa ei veena mind oma võltsi vagadusega, et Porkunis toimunu ei ole sinu süü. Sa kasutad neid järverüütleid, mis on tegelikult hingetu Rändurite tehnoloogia, et siinset elanikkonda terroriseerida ja oma tahtmist täitma panna. Olen siin tõesti Assamblee saadikuna korda loomas. Rändurite tehnoloogia kasutamine sõjalisel või mõnel muul agressiivsel moel kohaliku tsivilisatsiooni vastu on rangelt keelatud. Lisaks mängid sa suuremate jõududega nagu paralleeldimensioonid. Ma ei oska muud seletust anda sellele Teisele Ilmale või Nihkemaailmale – või kuidas iganes seda düstoopiat siin nimetada. Lase inimesed vabaks!”

“Saadikud on üldiselt diplomaatidena osavamad sõnasepad,” alustas vanamees pärast hetkelist vaikust. “Hea küll, aitab mängudest. Olen näinud oma silmadega, kuidas tehnoloogia siinsele tsivilisatsioonile mõjub. Õigemini nende otsustele ja ressursside tarbimisele. Ma mõistan väga hästi, et tegelikult juhtub sama teistes tähesüsteemides. Iga tsivilisatsioon vajab tehnoloogiliseks arenguks järjest rohkem materjale ning energiat. Iga tase tähendab kordades suuremat nälga ressursside järele.”

Justkui ei kusagilt ilmus vanamehe pihku pikk männipuust sau. Ta vaatas seda mõne hetke ning pöördus siis Ränduri poole.

“Ma tegin kunagi ammu oma valiku,” jätkas Männikepimees nüüd juba naeratades. “Taara on andnud mulle väe muuta midagi paremaks. Ei ole olemas ainuõiget teed, mida Rändurite Assamblee kipub jutlustama. Saab ka teisiti, lihtsamat, vagamat moodi.

Ma olen proovinud hinge masinatesse viia. Need järverüütlid on tõesti kokku pandud Rändurite seadmete osadest, aga tehnika juhtimiseks ei olnud neis hinge. Ma proovisin kasutada selleks inimajusid. Need katsed ebaõnnestusid, kuna madal arengutase sai piiravaks. Siis külastas planeeti uus Rändur. Tema aju oli palju sobilikum ja ma sain esimese funktsioneeriva rüütli. Mõistuse taltsutamine võttis aega, aga seda mul jagus siin all piisavalt. Kui nii võtta, siis oled ainus mõrtsukas sina ise, lugupeetud saadik. Tapsid enda kaasuurija.”

Männikepimees hakkas aegamisi oma saua keerutama.

“Pean tunnistama, et sinu vikat on eriline. Ma ei taha hästi uskuda sinu masinate hingejuttu, aga kuidagi on Rändurite tehnoloogia toimivana Teise Ilma sattunud. Aga see polegi oluline. Peagi olen kogu Teise Ilma vigadeta toimima saanud ja Assamblee Rändurid mind enam kimbutama ei pääse. Las nüüd Taara otsustada asjade üle ja mõista vajadusel kohut. Sina leiad oma lunastuse peagi uue järverüütlina inimkonda teenides, Pika-Hansu poeg Hans!”

“Ma arvan, et suutsin elusvikati vahepeal ümber seadistada,” suristas Hansika nõudlikult vahele. “See peaks nüüd vanamehe maagilise energia kõrvale peegeldama.”

“Peaks?” pigistas Rändur vastu.

“Iseasi, kas see töötab. Musta töö pead muidugi ise ära tegema!”

Rändur ei hakanud ära ootama, millal Männikepimees oma posimisega lõpetab, vaid võttis hoogu ja lajatas elusvikatiga vanamehe pihta. Viimane paistis seda käiku ootavat ning põikas hoobist kõrvale. Kahe mehe surmatants kestis pikalt. Kumbki ei paistnud jäävat osavuses teisele alla. Võitlustehnikad, mida Rändur valdas, leidsid vanamehe poolt alati sobiva vastuse. Ruumi pritsis sädemeid, kui sau ja vikat üksteisega kokku puutusid. Rändur üritas mitmel korral elusvikatiga vastaselt relva käest tõmmata, kui nanostruktuur puitvarre oma kammitsaisse haaras, aga saua energiapurse vabastas viimase alati kätkest.

Ei tea, kui kaua oleks veel võitlus jätkunud, kui Männikepimees ei oleks vikati lõiketera küljega ootamatu obaduse vastu pead saanud. Rändur pigistas oma relva jäigaks ning tahtis tera otse vastase kehasse suruda. Männikepimees jõudis viimasel hetkel saua vahele tõsta, kuid see ei pidurdanud piisavalt lõiketera hoogu.

Valgus mattis kõik endasse.

* * *

Rändur leidis end taas keset tuules lõõtsuvat mäeselga, kus ta esimest korda Männikepimehega kohtus. Elusvikat rippus lõdvalt mehe pihus. Rändurit ümbritsesid need samad teravatipulised kuused, raagus lehtpuud, mis ennegi. Peakohal veeresid rasked pilved ja seisjat piiras niiskusest paks hämarus.

Rändur ei jõudnud juhtunust päriselt toibuda, kui ümber tema hakkasid eri paigus valguse sähvatused välkuma, mille järel ilmusid nendesse kohtadesse inimesed. Palju erinevas vanuses naisi, mehi ja lapsi. Rändur tundis nende hulgast ära mõned Porkuni elanikud, kuid enamik olid võõrad. Leidus ka koolnukahvatute nägudega tegelasi, kelle kohta oli raske öelda, kas nad on elus, surnud või hoopis kuskil vahepealses olekus.

Teiste hulgas ilmusid sähvatustest välja moondunud surnukehad või lausa lagunenud luustikud. Kas nüüd kandusid sellesse reaalsusesse ka Teises Ilmas surnud laibad? Orbiidil kulgeva ruumilaeva tehismõistus Hansika andis Ränduri kõrvus reipal toonil teada, et üle planeedi võis taas täheldada miljoneid humanoidide elumärke.

Mitte keegi Ränduri nägemisulatuses olevatest inimestest ei liigutanud end, vaid vaatasid talle ainiti otsa. Nad justkui ootasid tema käsklusi.