PÖFF on üks festival, mida terve aasta oodata, mis alati jõuab ootamatult alata, ning lõpeb alati nii kiiresti, et tekib tunne, et oledki kõigest heast ilma jäänud. Nendele, kes tahavad filme üles märkida ja vabalevisse jõudmist oodata, või veelgi parem, viimastele seanssidele tormata (näiteks reedest kuni pühapäevani on võimalik Tallinnas veel alltoodud nimekirjast seitset filmi vaadata), siis toome elu lihtsustamiseks välja ka kava, mida PÖFFi korraldajad ise ulmeliseks on pidanud

Teadusulme:
Täiuslik / Perfect

Postapo:
Usun, et oleme üksi / I Think We're Alone Now

Düstoopia:
Katarsis / Catharsys

Õudus(fantaasia)žanri elementidega filmid:
Mandy

Pakt / The Pact

Suspiria

Kliimaks / Climax

Nuga südamesse / Knife+Heart

Tumbbad

Kangas / In Fabric

Kõik taevased jumalad / All the Gods in the Sky

 

Esimene film, mida ma nägin, oli “Täiuslik”. Kõige lühem sisukokkuvõte oleks, et poiss saab hakkama millegi kriminaalsega. Päris täpselt detailidesse ei laskuta, kuid laip on voodis ja verd on ohtralt. Selle peale saadetakse ta aga “raviasutusse”. Sest ainult vaesed lähevad vangi, aga kui su emal on valge nahksisuga limusiin, mille šampusekülmkapi kõrval on sisseehitatud CRT telekas, siis ilmselgelt oled sa selliste proletariaatlike meelelahutuste jaoks liiga tähtis.

Järgneb väga palju segadust. Raviasutus on täis noori, kes on vist millegi sarnasega hakkama saanud ning üritavad ennast leida. Nimelt on eneseleidmine ülejäänud raviprotsessi eelduseks. Raviprotsess ise on veider ja vist ka individuaalne - peategelane lõikab enda seest välja kuubikuid, ning täidab tekkinud auke “õnnelike” kristallidega. Tahaksin öelda, et siit edasi võiks lugeja ise seda filmi vaadata, et vastuseid kätte saada, kuid siis ma väänaks tõde. Väga palju filmi poolt esitatud küsimusi jäävadki vastamata ning lõpuks jääb isegi vastamata küsimus, et kas tegu on allegooriaga narkootikumide ohule, retro-futu art-house filmiga, puhta irooniaga või lihtsalt diipleva sogaga. Kas peategelane oli inimene, küborg, kristallolend, rekursiivne jumalareinkarnatsioon või polegi sellel tähtsust? Miks kandis üks pealtnäha korralik härra vahepeal kummitisse ja tegi sinna juurde veidraid grimasse? Kui palju ja mis aineid selle loojad tarvitasid?


“Gonjiam: Haunted Asylum”

Leitud ülesvõtete žanri uusversioon - kamp noori lähevad hullumaja varemetesse, mis pidi olema üks maailma top 7 õõvatekitavamaid kohti. Nagu ikka, algab film argijauramise, kohalesõidu ja muu triviaalsega. Õnneks ei raisata sellele väga palju aega. Kummitav hullumaja on täpselt selline nagu olema peaks, mahajäetud, tolmune ja paari kurja vaimuga. Niipalju kiitust võib filmile julgelt anda, et psühholoogilist pinget osatakse kruvida, ning isegi paar mõnusat vimkat on sees, nii et mitu korda tekib küsimus, et milline paranormaalne nähtus oli nüüd kellegi vemp ja näitlemine, ning milline oli kurja vaimu pahameeleavaldus. Teise kiitusena saab öelda, et tegelased ei ole ei üle- ega alamängitud, vaid mõjusid üsna ehtsate “tõmban endale kaamera külge, ning lähen teen raha ja kuulsuse nimel lollusi”. Õuduskohad olid ka mõnusalt hiilivad, isegi kui neid oli pikalt ette näha. Siiski, midagi erilist ei olnud, ning on tunne, et žanr kui selline peaks suurema revolutsiooni läbi tegema, et midagi uut pakkuda, “leitud videolindi” asemel “õuduse voogedastus” ei ole mumeelest piisav. Huvitav triviadetail on, et kõik tegelased peale Charlotte’i nime kandva tegelase, kasutasid kõik näitlejad filmis oma pärisnimesid.


“Mandy”

Täiesti omamoodi film, mis ainuüksi Nicolas Cage’i ja Elijah Woodi nimede järgi peaks kuuluma peavoolukinolinale, aga film on hoopis veider, võigas, ohtrate kitšilike värvifiltrite, aeglaste ja sahisevate kaadrite ning ehtsa B-kategooria madina, õuduse ja jaburusega. See, mis tegelikult välja kukkus, ei ole aga ei liha ega kala. Oleks saanud teha "Hobo with a Shotgun" stiilis sajandi absurdõudusmärulfilmi, keel põses, soolikad lendavad, mõnus B-kateoogria andmine koos tihke irooniaga. Kõik selleks vajalik oli olemas, kättemaks stiilis "I spit on your grave", deemonid, teispoolsus, maniakkidest metallistid ja muidugi Nic Gage - ülenäitlemise suurim elusolev meister, kes üleni verisena joob valgete trussikute väel vetsupotil istudes kulinal viina, samal ajal ahastades ja halisedes. Aga välja tuli liiga pikk muusikavideo.

Tehniliselt oleks see film justkui hämarulme õpikunäide - kõik ulmelised elemendid nagu deemonid ja teises paraleelmaailmas käik on olemas, aga need on ainult kulissiks, et saaks lasta mõnel hullul pool tundi ekraanil iba ajada või mingit muud veidrat kunstilist ambitsiooni rahuldada. Kokkuvõtvalt saab öelda, et äge film, mille rikub ära, et tegijad ei suutnud otsustada, mida nad tegelikult teha tahaks.

 


Lühifilmid:

Kahjuks jõudsin seekord ainult Vitamiinilaksule. Kiire ülevaade ulmelistest või natuke ulmega seonduvatest:

 

“Berliini rütm” - omamoodi kaabukergitus Tetsuo the Iron Manile, film on lühike, must-valge, kergelt kaootiline, ning metallmehe asemel rabeleb lindimees kaootiliselt ringi. Palju filosoofiat, sisekaemust ning ühiskonnakriitikat, kuid omamoodi hästi õnnestunud.

 

“Hajumine” - pärast inimese surma on tal ainult lähedaste jaoks minginegi kaduv väärtus, seega, milleks optimeeritud ja kasumlikus maailmas üldse vaeva näha? Kes on McDonaldsi iseteenindust kasutanud, saavad filmis äratundmiskurvastust tunda - lükka kadunuke sahtlisse, vali menüüst, mis meiki ja kastet sa talle peale tahaks, masinast antakse sulle kilekotiga tuhk, matusetalitus tuleb krabisevalt lindilt ning sama hästi oleks sa võinud kadunukese ka lihtsalt jõkke visata.

 

“Kobakäpad” - mitteulme, aga asjakohane. Mida teha, kui sa viljeled kirjandusžanri, mida peavool alavääristab? Muidugi, sa lähed ja kehtestad ennast. Kahjuks on peategelased aga väga väga rumalad. Mõnus ülimadala eelarvega jant.


“Rühmajuhi TD-73028 monoloog” - Star Warsist tuttav Stormtrooper kõmbib mööda kõrbe, vaatab kaksiktähte, filosofeerib, kõmbib edasi, leiab kõrbeliivast langenud kamraadi kiivri, raputab seda, filosofeerib veel veidi ja siis lükkab endale blasteritoru lõua alla. Natuke liiga diiplev.

 

“Ma kirjutan ainult siis, kui olen karusnahkadesse mässitud” - taas kord, mitteulme, aga veelgi asjakohasem. 6-minutiline nöök selle kohta, kuidas selleks, et Tõeliselt Hästi kirjutada, peab kohv olema tundmatu nimega, vihma peab õige nurga all sadama, tuhvlid peavad olema parajalt sisse kantud, ning kass peab kogu aeg nurruma. Ainult nii saab Tõeline Kunst sündida. Spoilin julmalt lõpplahenduse ära - isegi kui kõik tingimused on täidetud ja kõik vabandused on otsa saanud, ei tule pastakast ikka midagi. Publik saalis naeris mürinal.

 


Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0756)