Mänguaeg: 6h kuni hui sa selle läbi mängid.

Mängu tüüp: pealtvaates õudus-ellujäämisele orienteeritud üksikmäng

Hind: 3-10 eurit Steamis (seisuga 25.11.18)

Väljaandja: Paradox Interactive

Arendaja: Test3 Projects


Pilt 1 - ema, sõbrad

Ema? Sõbrad?


Külm on. Küljealune on kõva. Jaagu metallist kontoriruum, mida ta peidupaigana kasutab, ei ole mõeldud ei magamiseks ega meelelahutuseks. Pärast seda, kui tema meeskond palgasõdureid lõhki rebiti, oli tema ainuke kes minema pääses.

Asjad ei pidanud üldse nii minema. Militech Korporatsioon väitis, et planeedil Medusa-1C olevas uurimisjaamas on toimunud rahutused ja vaja on tiimi, kes need alla suruks. See aga oli sulaselge vale. Need... Olendid... Või misiganes õudusunenägudest pärit asjad need olid, mis ebaloomulikult liikudes tema tiimi maha võtsid, ei olnud kohe kindlasti mitte rahulolematud teadlased. Kohvi otsasaamine kaugel külmal planeedil teeb inimesed küll ärevaks, aga mitte nii psühhootiliselt, lausa suitsidaalselt ründavaks. Jaak oli avastanud, et sa võisid nende sisse kuule lausa uputada, aga abi oli ainult nendest, mis pead tabasid.

Jaagule öeldi briifingus, et uurimisjaama eesmärk oli välja töötada piiramatu kaugusega teleportatsioon, et 30 valgusaasta pikkust distantsi Maa ja uurimisjaama vahel olematuks muuta. „Kuradi nohikud oma katsetega!“ Matemaatika ei ole Jaagu tugev külg, kuid see-eest teab ta nii mõndagi relvadest, ravimitest ning mehhatroonikast. Ta on suutnud metallitükist endale lihvida noa ning samuti leidis ta oma toa nurgast vana muuseumisuveniirist kaheraudse pumppüssi. Kinnikiilunud ukse taga kuuleb Jaak ebaloomulikke hääli - agonaalset hingamist ning kaeblikku oigamist.

Ent midagi peab ette võtma, sest konservitoit on otsa saanud ning janu on viinud ta meeleheitele

Lootus kannustab. Kui uurimisjaam tegeles teleportatsiooniga, siis äkki on tal võimalik jõuda tagasi Maa peale. Igatahes peab ta ise midagi tegema, sest abi ei ole juba nädala jooksul tulnud.

Toa uks annab järgi ning Jaagule avanevad uurimisjaama selle osa koridorid ja aiad. Ta polnud varem põgenedes märganudki, et on sattunud nii troopilisse ossa kosmosejaamast. Imetlemiseks aga aega pole, vaja on leida toitu ning mis peamine - leida tee tagasi koju. Ringi hiilides leiab Jaak enda vastast neidsamu jõledaid, limaselt ringiliikuvaid ämblikulaadseid... Lihasmasse, mis tema tiimile saatuslikuks osutusid. Õnneks on nende liikumine siiski mõnevõrra aimatav. „Ei mingit kõrgemat ajutegevust, ainult pime raev ja nälg... Natuke nagu mina“. Käib armutu võitlus, kus Jaak suudab tänu oma relvale ilusti distantsi hoida. Siiski märkab Jaak, et pumppüssi kuulid hakkavad otsa saama. Noa kasutamine mitmete küünistega kolli vastu on aga hoopis suurem väljakutse. Janu ja nälg on teinud Jaagu keha jäigaks. Puudub ka varasem kogemus suure hulga vastaste vastu võitlemisel. Võttes kokku kõik oma jõuvarud hakkab Jaak strateegiliselt taganedes ja vahepealnoaga edasi sööstes oma ründajad nende jäsemetest vabastama. Kõik läheb hästi kuniks ühe ukse poole taganedes uks automaatselt avaneb ja veel arahnoide Jaagu selja taha voolab.

Jaak avastab ennast nurgast, kust põgeneda ei suuda. Meeletus valus ja raevus üritab ta vehkida enda treitud noaga, ent ajutult Jaagu sisse kaevavaid kolle on liiga palju. Luud prõksuvad, hambad sisenevad kudedesse ning Jaagu hääl upub vere sisse... Ning siis - tühjus.

Pilt 2 - rohelust ja puid

Rohelust ja puid


Jaak ärkab toas. Aga erinevas toas? Jah, see siin ei ole metallist. Ning toas on mitmeid kaste ja pehmeid toole. Mis kõige üllatuslikum: „Ma pole surnud. Miks ma ei ole surnud?“

Sellele vaatamata mäletab Jaak kõike, mis enne juhtus. Pärast enesekogumist jõuab ta järeldusele, et tegemist peab olema uurimisjaama teleportatsiooni tehnoloogiaga. Või mingi muu tehnomaagiaga. „Piisavalt kaugele arenenud tehnoloogia on eristamatu maagiast“. Igatahes on tal uued riided, noa asemel leiab ta taskust väga suure ja teravate nurkadega metallist krediitkaardi ning ühest kastist väikese 9mm püstoli. Mõned asjad on siiski samad: Jaaku valdab nälg ja janu. Aeg liikuda.

Jaak näeb seekord hoopis teistsuguseid ruume ja koridore. Siiski on rohelust näha ning Jaak meenutab heldinult Maad, kus ta korra elus suvepuhkusel on käinud. Täpselt samad aeglaselt aga väga sihikindlalt liikuvad tulnuklikud lihasmassid ründavad Jaaku ka nüüd, kellega Jaak seekord palju oskuslikumalt hakkama saab.

Ühelt arvutiterminalilt sai ta lugeda, et ämbliklaadsete näol on arvatavasti tegemist kosmosejaama teadlaste eksperimentidega, mis suures kaoses lahti on pääsenud. Siiski ei saa Jaak aru, kust kõik see kaos on alguse saanud. Hetkel peab igatahes keskenduma tähtsamale. Jaak on hakanud säästma kuule ning õppinud paremini käsivõitluses kollidega peale jääma. Erinevates tubades leidub laokaste, mis mõnikord sisaldavad uusi relvi, kuule, ravimeid, elektroonikajuppe ja McGyveri-teipi.

Viimaste üle on Jaak eriti õnnelik, sest tema kätes laseb õige elektroonika, McGyveri-teip ning jootekolb teha imesid. Vähemalt ta teeks imesid kui ta veel ainult mõne puudujääva jupi kuskilt leiaks. „Need koridorid ja ruumid on täis kõike, välja arvatud seda, mida vaja.“

Järjekordse laiba kohal higist tilkudes ja hingeldades avastab pimeduses ja vilkuvate tulede epileptilises valgusvihus Jaak ühes seinas prao. „Väga veider, kosmosejaamad peaksid olema struktuurselt veatud“.

Tolleks hetkeks on Jaak avastanud erinevatest laoruumidest ka lõhkeaineid ning nüüd võtab ta dünamiidi kasutusele, et seinas olevat pragu paisutada. On raske öelda, miks selliseid kohti kosmosejaamas erinevas vormis hulgi on, ent Jaak kahtlustab, et teadlased ja muu personal vajasid kohti, et keelatud või varastatud asju teiste eest peita.

On ju igas kollektiivis omad hädavajalikud reeglid ja ka mässumeelsed, kes reegleid rikuvad ja nõnda igavasse kosmosejaama rutiini vürtsi lisavad. „Mõned on võrdsemad kui teised,“ mõtleb Jaak.

Jaak leiab puudolevad jupid, et oma kuulipildujat uuendada. See peaks olema nüüd täpsem, võimsam ja võimaldada kauem ilma laadimata lasta. Vägagi vajalik, arvestades seda, et Jaak pole leidnud endiselt ühtki sõbralikku kaaslast, kellega koos edasi liikuda.

Relvad on ta sõbrad. Ning toidukonservid.

Jaak avastab, et koridorid ja aiad lõppevad seekord ruumiga, kus on palju valget tehnikat. Palju arvuteid, mis piiksuvad ja töötavad, kuigi operaatoreid ei ole kuskilt näha. „Kus kõik on?“
Ruumi tagumises nurgas on suur platvorm, mille ümber on õhus tunda elektrit. Jaagu juuksed on turris, ihule tekib kananahk ning platvormi keskele liginedes tundub Jaagule justkui ta kaaluks vähem kui tavaliselt. Kõik varem kogutud konservid, relvad ja elektroonikajupid, mis ta seljakotti ja vööle on pistnud, ei vajuta enam tema puusadele ning alaseljale. Ning siis muutuvad kaalutumaks ka ta mõtted, õigemini mõtlemisvõime kaob ja asendub talumatu kergusega. Ümbrus läheb valgeks ja viimane asi, mida ta tajub, on kõrvulukustav pauk.

Ja siis leiab Jaak ennast taaskord hoopis teisest kohast.


Pilt 3 teleport

Teleport


See uus kompleks, sama kosmosejaama teine osa, on nähtavasti kontorirottidele. Väiksed kabiinid, ümberkukkunud kontoritoolid ja meenutustahvlid, millel on nii hoiatavaid sõnumeid kui ka arusaamatuid matemaatilisi valemeid. Kabiine rüüstates näeb Jaak ühtäkki kaugelt oma vana tiimikaaslast. Tohutu kergendus valdab Jaaku, sest pärast pikemat isolatsiooni ei leidnud ta mitte ainult teise inimese, vaid ka oma vana sõbra. „Hei Peeter! Sa oled elus! Ma siin juba mitu päeva üritanud leida.... ja....“

Kontorikabiinist väljudes ja sõbrale agaralt lähenedes märkab ta, kuidas sõbra kõndimine on veidralt puine ja kalkuleeritud. Jume on hallikas, pilk on tühi ning... enne kui Jaak aru saab, et kahe jala peal kõndiv olend ei ole enam inimene, on juba liiga hilja. Jaak ei jõua õigel ajal relva tõsta ning ta lastakse aeglaselt läheneva tegelase poolt meetoodiliselt ja kiiresti sõelapõhjaks.

Jaak ärkab taas väikses ruumis õudse peavaluga. Ta mäletab kõike. Tunneb ikka veel kõike ja karjub. Aga siis ühtäkki avastab, et saab hingata. Uued riided, militaarnuga ning vana vintpüss on seekord temaga kaasas. Üritades kuidagimoodi üle saada sellest, et ta on juba kaks korda surnud ja mõlemaid kordimäletab, asub ta jälle teele. „Liiga naiivne“, mõtles Jaak endamisi.

Emotsioone alla surudes ja ülesandele keskendudes on tal võib-olla mingigi võimalus siit õudsest kohast pääseda.

Ühest terminalist leidis Jaak infot selle kohta, kuidas Militech oli oma arvukate klientide jaoks välja töötamas ideaalseid töötajaid, kes palgatõusu ei küsi ja kunagi ei väsi. „Kapitalistid leiavad viisi, kuidas ka surnuid tööle panna“. Kuidas täpselt? Jaak ei teadnud, ent tema olemist kergendas see, et vana hea „kuul pähe“ taktika töötas ka nende elavate surnute vastu.


Pilt 5 robotareena

Robotite areen


Pärast mitmeid libastumisi, komistamisi ja niisama oma võimete ja varustuste ülehindamisi ning arvukaid piinarikkaid surmasid oli Jaak õppinud, kuidas ellu jääda. Arvukad terminalid andsid aina enam lootust, et kuskil mitmete lähiteleportaatorite kaugusel on suur eksperimentaalne masin, mis peaks Jaaku suutma Maale tagasi koju saata. Kahjuks võis samadest terminalidest lugeda, et laipade tööjõuks muutmine polnud Militechi ainuke projekt.

Sõjalistel eesmärkidel tegeles Militech oma allhankijatele ka militaarrobotite väljatöötamisega ning Jaak absoluutselt eeldas, et selliseid ta üsna varsti kosmosejaama pimedates ja külmades koridorides kohtama hakkab. Ta ei pidanud pettuma. Endast mitmeid kordi kogukamate ja paremini soomustatud terminaatorite vastu saamiseks oli vaja erilisi vahendeid.

Jaak õppis valmistama raketilaskjaid, kevlarturviseid, paremaid kuulipildujaid. Siin-seal ehitusest allesjäänud naelu kasutab Jaak naelapüssis. Alles hiljuti sai ta hakkama liikumissensori valmistamisega. Iga ukse avamine on närvesööv ja lausa hindamatu on näha, kas midagi selle ukse taga liigub. Veelgi enam, ta suutis enda jaoks kokku panna eksoskeleti, mis tema jõudu ja liikumiskiirust tunduvalt parandas. Iga kosmosejaama alaga suurenes tema seljakoti raskus ning väga hea oli leida välispidist abi, rääkimata kiirusest. „Piisava kogemuse ja kiiruse korral õnnestub ka kuulide eest eemale põigelda, tõdes Jaak.

Pärast arvukaid transfeere erinevatesse uurimisjaama osadesse leiab Jaak ennast veidi erinevas lähiteleportatsiooni ruumis. Siin on neid lausa 6 ning erinevate arvutite ja seadmete piiksumist on rohkem kui tavaliselt. Hirm ei valda Jaaku nii nagu varem. On ta ju suutnud endale kokku ajada korraliku lahingvarustuse. Jaagu keha katab turvis, mille ümber on eksoskelett. Ta liigub kiiresti ning pingutusteta. Ta on leidnud tugeva elektromagneti, mida modifitseerides selle magnetväli suurema osa tema poole kiiresti liikuvatest metallitükkidest suudab eemale peletada.

Jaak ei tea enam, kes ta on või miks ta on, ent ta tunneb, et see kõik peab olema ajutine.


Ta on näinud asju, mis on teda hirmutanud ja šokeerinud ning tundnud mitusada korda seda valu, mis kaasneb suremisega. Seda abitut jõuetust, kui kuskilt enam midagi võtta ei ole ja verevool ajusse lakkab ning koomasse langetakse.

Aga see ei tekita enam ängi. Jaak mõtleb hoopis ajale ja pingutustele. Ta on valmis. Ta on absoluutselt valmis selleks, mis järgmises ruumis võib olla või mis nurga taga võib leiduda. Ta on selles absoluutselt kindel. Miski ei suuda teda peatada!

Jaak kuuleb selja tagant tefloni liuglemist metallpõranda vastu. Suurte metallkombitsate ja tööstuslaseriga varustatud kaheksajalgne hiigelrobot võtab Jaagu sihikule ja laseb. Jaak tunneb hetkeks ninas kõrbemislõhna, silme-ees sähtavab pimestav valgus. Elektroonika ta tarbetul turvisel lõpetab töö ning ta vajub elutult maha, teflonkombitsad ta kehajuppide peal liikumas ja neid laiali kandmas.


Pilt 4 tagasi algusesse

Tagasi alguses


Jaak ärkab taas väikses ruumis. Täiesti surmrahulikult avab ta silmad ning võtab sügava sõõmu õhku kopsudesse. Valu ta seekord ei tunne, surm laseri läbi oli eelnevas elus juhtunud liiga kiiresti ja puhtalt.

„Pagan võtaks küll“, mõtleb Jaak ning paotab pisara kaotatud varustuse pärast. Ta võttis vastu otsuse seekord rohkem seljataha vaadata ning veelgi põhjalikumalt ruume uurida. Turvatunnet pole ja enesekindlus on vaenlane. Aga Jaak teab, et ta oleks äärepealt pääsenud ning kõik ta surmad on olnud ta enda süü. Veelgi enam, kõik ta eelnevad elud on olnud hindamatu kogemus, et nüüd paremini hakkama saada.

„Seekord läheb paremini“, mõtleb Jaak ja keerab käised üles, et noaga vehkimist alustada. „Seekord ma tean, mis ees ootab“.

Kui ta ainult teaks...

Teleglitch on kolme eestlase poolt tehtud roguelike, mis teeb silmad ette kõigile teistele roguelike-idele. Tegemist on eestlaste senimaani kõige edukama läbimüügiga arvutimänguga Steamis. Vaatamata GTA 1-te meenutavale graafikale on relvade kasutamine, valgustus ja heli suurepäraselt disainitud. Vaatevälja piiramisega, pimedusega ning algelise graafikaga saavutatakse konstantne pinge. Suremine on kaalukas ja mängukogemus ise meenutab head õudusfilmi – telekat ei saa aga kinni panna ja olukorraga tuleb kohe tegeleda. Iga järgmine tasand on saavutus ning iga ukse avamine ning nurga taha piilumine on risk. Mängu võitmine aga on märk tugevast psüühikast ja sihikindlusest... Või liiga paljust vabast ajast.

10/10 – sureksin veel 100 korda, et piksleid paremini taltsutada.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0655)