Järgnev arvustus sisaldab ohtralt spoilereid ja roppuseid. Edasi lugemine ainult omal vastutusel!

Siim Veskimees on Eesti üks viljakamaid ulmekirjanikke. Nüüdseks avaldatud 15 romaani ja 11 lühiromaani annavad tõesti põhjust sedaviisi arvata, lisaks ka terve hunnik jutustusi, mis avaldatud erinevates kogumikes ja antoloogiates. Kahjuks tundub, et siin kehtib vana, tuntud tõdemus – kvantiteet ei võrdu kvaliteediga. Seda tõdemust kinnitab ka Veskimehe värske ja ahjusoe romaan „Kolmas tähevärav”.

Iseenesest ei ole ju 240-leheküljelise  jutu põhiidee halb – raamatu tagakaane teksti kohaselt peaks see lahkama inimkonna dilemmat tulnukatega sümbioosis elamise üle: kas alistuda orjusesse või tõusta uuele eksisteerimise tasandile? Kahjuks ei jõua me seda raamatut lugedes kunagi vastusteni. Küsimused visatakse küll õhku, ent vastuseid lihtsalt ei saabu.

"Miks sa mind kepid?”
„Väga mitmel põhjusel.” Heež ajas end patjadel poolistukile ja sirutas käe öökapil seisva kohvitassi poole. (lk 115)

Tõepoolest, raamat, miks sa mind kepid? Ah, et väga mitmel põhjusel? Aga täpsemat vastust ei tulegi...

Kolmas tähevärav algab kui tüüpiline fanfiction – me tutvume inimestega, kes vägisi meenutavad menusarja Stargate SG-1 tegelasi, nad kasutavad sarnaseid relvi, räägivad sarnastest asjadest. Ent õige pea märkame, et lisaks muudetud nimekujudele on meile kõigile nii tuttavaks saanud tegelased pandud tegutsema Veskimehe maailma, mis on justkui kõver ja väärastunud peegelpilt populaarsest telesarjast. Kindral Hammond on muutunud kindral Hammeriks, Sam Saraks, Daniel Jackson on siinses loos David Johnson, jaffa Teal’c aga hoopis daha Tellek. Mis sest, et Tellek näeb välja ja käitub täpselt samamoodi nagu tema telelina prototüüp. Saame teada, et kusagil Ühendriikides on mäe sees Tähevärava staap, kus aktiveeritud tähevärav, läbi mille meie kangelased erinevaid lordkõulide mõjusfääri kuuluvaid maailmu on külastanud.

15 aastat pärast ühiste seikluste algust langevad „Es’šii’uan” (SG-1) meeskonna liikmed Sara ja David kullsoomust kandva ajaloolase kätte vangi ning läbi „uskumatuna näivate seikluste” (neid zapitakse ja David laseb püksid täis), leiavad ennast ühtäkki oma vangistaja dušširuumist. Alasti.

Naine mühatas. Ta uuris meest sekundi. „Ega sinulgi viga pole. See lause lõppes ilmselt, et viieteist aastaga oleme teineteist igat moodi näinud ja ainus asi, mida me teinud pole, on keppimine.”
Leidis aja! „Sul sõjaväelasena on see vist keelatud?”
„Tsiviilisikuid võib keppida, Johni ei tohi.” (lk 13)

Võiks ju eeldada, et 15 aastat on päris pikk aeg ning kindlasti polnud see zappimine esimene kord Davidi jaoks, et kohe põiekontroll kaoks. Aga kui autor soovib lugeja jaoks tuttavad tegelased alasti kiskuda, et nad saaks teineteise keha imetledes kohe keppimisest rääkida, siis peab autoril ju ometi mingi moodus selleks olema.

Vangistaja, Heež Targelaar Kii, avaldab soovi kohtuda Ööfi (Earth, Maa) liidritega ning nii korjataksegi tulnuk kaasa. Need sündmused panevad alguse sündmusteahelale, mis kulmineerub sellega, et Eestisse - jah, just nimelt Eestisse, täpsemalt Tallinna vanalinna - püstitatakse kolmas tähevärav, mida pannakse haldama presidendi nõunik Ivar.

Raamatu esimest kolmandikku võib vaadelda erinevatest aspektidest lähtuvalt. SG-1 tegelased, keda kõik teavad ja tunnevad, osutuvad jutu edenedes mingiks pahupidiseks versiooniks. Neid kirjeldatakse täiesti rumala kambana, neil pole viieteist aasta jooksul tekkinud reaalset arusaama galaktika jõustruktuuride vahekordadest. Vägisi jääb mulje, et Veskimees otsustas - see kultussari talle ei meeldi ning kogu tegevustik oleks tarvis ringi kirjutada. Täheväravad? Päh – milline rumal kontseptsioon. Raamatus kirjeldab autor näiteks seda, miks tema Inimkonna Föderatsiooni Maailma üldalused on märksa paremad ja miks täheväravad on pahad:

Ilma tähelaevadeta on iga inimasustus pikemas perspektiivis hävinemisele määratud kimäär (lk 231)

„Kolmas tähevärav” kuulub oma olemuselt Veskimehe loodud Inimkonna Föderatsiooni Maailma universumisse. Selles maailmas toimuvat kajastavad ka tema varasemalt ilmunud raamatud „Operatsioon „Ogaline päike”” (2001); „Keskpäevapimedus” (2007); „Taevatagune suurem ilm: Zätereiti lood: Tau sõrmuse operatsioon” (2008) ning jutustus „Ajakapsel avanes” (2013).

Esimesed seitsekümmend lehekülge oli täitsa hea ja ladus lugemine. Kolmkümmend lehekülge hiljem tahaks kedagi põlema panna. Ja kas teate miks? Sest fanfiction sai läbi ning nüüd askeldavad näotud ja mõttetult tuimalt mõjuvad eestlased kusagil fanfictioni maailmaga külgnevas, eraldiseisvas universumis. Tutvume kümnete ja kümnete uute tegelastega, planeetide, jõustruktuuride ja asukohtadega. Paari peatüki jooksul suudab autor tekitada nimede ja mõistete rohkusega täieliku segapudru. Mis aga kõige hullem – originaalsed nimed segunevad maavillaseks keeratud foneetiliste üllitistega, sekka võõrapäraseid ja omakeelseid kohanimesid. Terve see raamat on üks korralik keele vägistamine nii mõistete kui nimede osas. Ämukussu sadam, Vanalinna tähevärav kaugel planeedil, sädetagune, Bäfrak, Laniesteste, immk Luudü jne jne.

„Kolmanda tähevärava” originaaltegelased vormuvad loo edenedes küll välja, ent reaalset selgust nende motiividest ja isikuomadustest me ei saa. Ainus vähegi moraalset, eetilist ja mingitki moodi sügavust omav tegelaskuju, 45. aastane kolme lapse ema Margo, on taandatud kolmanda järgu kõrvaltegelaseks, kelle tipphetkeks kujuneb kullsoomuse selga ajamine, võõral planeedil kõva hääle tegemine ning lõppeks tõdemine, et tema turvamees, temast kümme aastat noorem Tarvi, liiga palju tema tisse vahib.

Need ülejäänud vähesed naiskarakterid, kes Veskimehe loos tegutsevad, on taandatud mõttetuks biomassiks - nende eksistentsi põhiolemuseks on meeskangelastele kepikaaslasteks olemine. Üldse kumab „Kolmanda tähevärava” loost läbi mingi labasus ja mõttetuna näiva seksuaalsuse ekspluatatsiooni – tundub justkui oleks Veskimehe loodud maailmas keppimine omamoodi akude laadimine – inimesed tarbivad ohtralt kohvi ning pidevalt kepivad, söömise asemel. Esmapilgul mõjub see kummastavalt, seejärel tobedalt ning lõpuks muutub lihtsalt labasuseks, mille juurest tahaks silmi pööritades kõrvale vaadata.

„Kuulge, mehed, meil on sekretäri vaja. Kedagi, kes lihtsamaid asju ajaks. Keegi selline, keda keppida ka saaks.” (lk 53)

„Noh, tüdrukute õhtu! Kuigi ma millegipärast arvan, et suuremat vitulakkumist ei tule?” Kajja vaatas vasakule ja paremale ja ohkas demonstratiivselt. „Olgu, tüdrukud, see oli puhtalt retooriline. Mitte et mul midagi selliste meelelahutuste vastu oleks, aga üks korraliku mehe küljes olev pikk jäme türa on alati parem.” (lk 117)

Huvitavalt ja kaasakiskuvalt alanud tegevustik muutub teise osa jooksul igavaks näitemänguks, mis koosneb suuremas osas vaid olustikupiltidest – tegelased saavad kokku, joovad kohvi ning jutustavad. Ei, nad ei jutusta – nad räägivad täiesti ebainimlikult, nii nagu inimesed omavahel suheldes ei tee. Ja meie oleme lugejana sunnitud nende mõttearendustega kaasa minema. Vägisi jääb mulje nagu oleks raamatu tegelased lihtsalt vajalikud selleks, et autori esseekogumikku dialoogivormis esitleda.

Näiteks saab üks raamatu tegelastest teada, et tema isa on elus. Järgneb dialoog:

„Ent ikkagi loodad sa jutuajamisega midagi saavutada? Kuidas sa teed vahet tõel ja valel? Mis see sulle tegelikult annab, kui sa saad minult järjekordse loo?”

„Mänguteooriast lähtudes on mitmeid võimalusi. Kõigepealt ammendav ristküsitlus. Ma ei arva, et sul võiks olla auke valmismõeldud loos, kuid ma tean mõningaid asju ja olen teinud järeldusi. Kui saan aru, et sa jätkuvalt valetad, on see juba negatiivne vastus, mille puhul rakendub üks või teine tumedatest stsenaariumitest.” (lk 197)

Selles suures sõnademulinas ei ole ime, et peategelased jäävad näotuteks statistideks, kes kõik mängivad vähemal või enamal määral topeltmängu. Selles maailmas ei saa usaldada mitte keegi mitte kedagi, otseseid vastuseid ei anta, keerutamine aitab sündmuste arenedes hiljem öelda, et tegelikult niimoodi oligi plaanis. Kas see on lihtne plotdevice või autori oskamatus oma ideid laiendada selgituste läbi, jääb vähemalt mulle selgusetuks. Üks huvitav tõik, mis veel läbi kumab antud jutustuse tegelastest – kõik näivad tegutsevat mingi ebamäärase tulevikuperspektiivi suhtes, isikutel puuduvad isiklikud ambitsioonid, neil puudub personaalne mõõde.

Ent sajandite ja aastatuhandete perspektiivis on meil lootust, kui oskame leida õiged liitlased ja mitte iial jätta kogu jõust mõtlemast, õppimast ja mõista püüdmast.” (lk 232)

Veskimehel on selles raamatus päris mitmeid huvitavaid mõtteid ja ideid, ent kahjuks jäävad nad kõik lähemalt puudutamata, sest kogu kirjutamise võhm läheb poliitiliste mahhinatsioonide kirjeldamisele. Vägisi jääb mulje nagu need ideed oleks autori jaoks teisejärgulised või üldisesse juttu sisse toodud loo edendamiseks. Oleksin oodanud kasvõi väikestki selgitust selle kohta, mismoodi allruumi kasutamine mõjutab negatiivselt füüsilist maailma, mismoodi toimivad tähesära ajamid, mismoodi kohaldati kullsoomust erinevatele inimestele. Selliste uudsete ideede ja mõtete nimel ma ulmet loengi, nende nägemuste nimel raamatutesse sukeldun. Aga ei. Mida ei tule, seda ei tule. Selle asemel saame möödaminnes vihjeid selgituste liigse keerukuse kohta või muudetakse ulmeliste aspektide kirjeldamine lihtlabaseks Maaja-tasemel eneserahulduslikuks verbaalseks pasaks.

„Värava kasutamine nõuab tohutult energiat ja kuhugi peab see energia minema. Lisaks ei tohi unustada, et värav ühendab kaht maailma. Õige ruttu hakkab see tekitama mõõdetavaid efekte planeedi kliimas, orbiidis ja pöörlemises, Ja see pole kahjuks kõik, see võib teatud asjaoludel rikkuda näiteks Oorti vöö tasakaalu ja mõne jääkamaka siseplaneetide tsooni hulkuma saata” (lk 111)

„Kui midagi teha, siis korralikult. Sa tead, millist tehnikat siin liigub – pole mingi probleem homme sinust paari meetri kauguselt möödudes kindlaks teha, kas me päriselt keppisime. On võimalik, kuid pole üldse nii lihtne võltsida seda lõhna, mis sinust päeva erinevatel aegadel hõngub, kui meie kehavedelikud on segunenud ja ma oma spermaportsu sulle vastu emakat läkitanud." (lk 115)

Kui nüüd otsi kuidagimoodi oma mõtteid kokku tõmbama hakata, siis pean tagasihoidlikult mainima, et ma ootasin raamatust midagi enamat. Ma ootasin aastate jooksul lihvitud keeleoskust, kirjutamisosavust, hard SF omast põhjalikkust ning uudseid ideid, mille peale minusugune kosmosefänn suurest rõõmust võiks lakke hüpata, ent kahjuks midagi sellist ma ei leidnud. Lugedes BAAS-ist Veskimehe teiste teoste arvustusi, kumab sealt läbi soovitus – täispikkade romaanide vorpimise ajast pool oleks võinud kulutada olemasolevate teoste viimistlemisele ning usutavasti oleks sel juhul meil ka korralikust ulmest tihkelt tiine „Kolmas tähevärav”, mis oleks nauditav lugeda ja omaks mingit reaalset väärtust ulmekirjanduses. Kulkalt saadud 2000 eurose autoritasu eest võiks seda ju ometigi oodata?

Lugege „Kolmandat täheväravat” ainult omal isiklikul vastutusel. Kõik ülejäänud halva jätan teil endil välja uurida nende õudustest pakatavate tundide jooksul, mille loodetavasti selle raamatuga koos veedate. Siis tuletage meelde, et ka raamat võib olla nagu pilvelõhkuja katuselt alasti alla hüppamine, mida üldjuhul keegi uuesti ette ei soovi võtta.

Ta lasi end nukralt tooliseljatoele. „Oh vitt... Siis on sul vanajumala türa moodi kõrge motivatsioon... Oh vitt, siis ma saan aru... Olgu...” Ta vangutas pead. (lk 236)