William Henry Pratt kõlab nagu ühe ontliku inglise härrasmehe nimi - pudupoodnik või arveametnik, kui peaks mingi ameti pakkuma. 23. novembril 1887. aastal sündinud William loobus aga hoopiski potentsiaalsest diplomaadiametist, sõitis 1909. aastal Kanadasse ja üritas seal teatrilaval läbilööki. Muuhulgas tähendas see ka oma nime muutmist ja täpselt fikseerimata ajahetkel sai härra Prattist Boris Karloff.


Põhimõtteliselt ega rohkemat ei olekski vaja öelda. Mees, kes kehastas Frankensteini koletist kolmes filmis „Frankenstein“ (1931), „Bride of Frankenstein“ (1935) ja „Son of Frankenstein“ (1939) ning lisaks veel kahes koletise valmis meisterdajat „House of Frankenstein“ (1944) ja „Frankenstein 1970“ (1958), on ilma igasuguste mööndusteta meelespidamist väärt.

Tegelikult on aga põhjuks meelespidamiseks rohkemgi, palju rohkem. See kogus filme, esinemisi televisioonis, teatrilavadel ja raadiosaateid, kus elu lõpuni väga aktiivne Boris üles astus, on hirmuäratavalt mahukas. Filme üksi kaugelt üle saja, kui ka statistirollid sisse lugeda. Ehe näide sellest, et visadus (ja õigel ajal õiges kohas olemine) viib sihile. Oli ta ju esimese „Frankensteini“ linastumise ajal 43-aastane ja filmirolle pagasis umbes 80. Ning kui Bela Lugosi ei oleks Frankensteini kostüümi peale nina kirtsutama hakanud, siis võib-olla olekski Boris jäänud edasi kõrvalosi täitma. Võib-olla ka mitte, aga väga kahtlane kas temast ilma Koletise rollita oleks selline ikoon saanud. Igatahes Bela jäi oma hammaste juurde ja Borissist sai superstaar. Juba järgmisel aastal kehastus ta Imhotepiks järgmises superhitis „The Mummy“ (1932) ja Universalil oli korraga Lon Chaney asemel kogunisti kaks staari - Karloff ja Lugosi. Filme, milles mehed koos mängisid, kogunes lõpuks omajagu: „The Black Cat“ (1934), „The Raven“ (1935), „Son of Frankenstein“,“ The Body Snatcher“ (1945) näidetena, mida ise näinud olen. Valdavalt oli nende filmide postritel Karloffi nimi siiski suurema fondiga kirjutatud. Suurt sõprust meeste vahel ei olevat olnud, lugupidamine teise ametioskuste vastu aga küll, omamoodi huvitav oleks aga näha statistikat, kumb kumba kinolinal rohkem loojakarja saatis. „The Black Cat“'i nülgimisstseeen tuleb siinkohal meelde.

Huvitava seosena olid mõlemad mehed ka elu lõpuni tervisega kimpus. Aga kui Bela jaoks tõi see allakäigu, siis Karloff inglise härrasmehena otsustas, et ei lase mingil labasel artriidil enda tegemisi dikteerida ja töötas innukalt edasi. Legendi kohaselt olevat mehele veel surivoodilgi kinnitatud, et järgmine projekt on juba töös. Aga ärme ruttame sündmustest ette.

Teine maailmasõda tõmbas Universali kollifilmidele piduri peale ja Karloff pidi ümber orienteeruma. Mõnusa vimkana kehastab ta 1941. aastal Broadway komöödias „Arsenic and Old Lace“ gängsterit, keda ajab hirmsasti närvi see, et teda Boris Karloffiga sarnaseks peetakse. Etendusest on muide olemas ka filmiversioon Cary Grantiga, kus Boris küll kahjuks ei mängi, aga vaatamist väärib ta siiski. Minu isiklik arvamus on, et Karloffi kasuks mängis see (lisaks sellele loomulikult et ta oli tõeliselt hea näitleja), et nendes kõige suuremates rollides oli mehe nägu grimmi all peidus ja ilma grimmita ei loonud ta hetkega seost Koletisega ja ei olnud ta ka puhtalt õudusžanris kinni. Näiteks „The Ravenis“ läks mul natuke aega, et üldse aru saada, et tegevusse sekkunud mees ekraanil on Karloff.

Nelja- ja viiekümendad pühendaski Boris end päris palju teatrile, tipprolliks Jean d'Arci piinaja Pierre Cauchon. Esines raadios ja televisioonis, luges lastele muinasjutte ja osales meelelahutussarjades. Kui „Body Snatcher“ kõrvale jätta, siis mulle ei jäänud silma sellist filmi, mida kindlasti vaadata tahtnuks. Olgu siis lihtsalt mainitud kaks toona vististi kohustuslikud Abbotti ja Costello filmi, kus ühes Boris Dr. Jekyll'iks/Mr. Hyde'iks kehastub ning "Corridors of Blood" (1958), kus astub üles ka Cristopher Lee. Kuna Karloffi karjäär nii pikaks ja edukaks kujunes, siis kõlavaid nimesid, kellega temal koostööd teha õnnestus (või siis neid õnnelikke, kes temaga koostööd teha said) oli muidugi hulgim. Ning õnneks on mitmedki neist kõlavatest nimedest pungil filmidest hästi õnnestunud ja pakuvad siiani vaatamisrõõmu. Fantaasiakomöödia „The Raven“ (1963) esimese näitena. Lavastas Roger Corman, osalised lisaks Karloffile veel Vincent Price, Peter Lorre ja verinoor Jack Nicholson.

Samal aastal Mario Bava lavastatud „Black Sabbath“ järgmiseks. Kolmest lühifilmist koosnev kogumik, mida soovitan kindlasti vaadata originaalses itaalia versioonis. Avaosaks giallolik „The Telephone“, järgmiseks A.Tolstoi ainelises „The Wurdulak“, kus Karloffist saab esmakordselt vampiir ning kolmandaks „The Drop of Water“, mille kummikoll kõigi loogikaseaduste vastaselt mul siiski külmavärinad üle selja jooksma pani. Bavaga olevat Borissil kogunisti nii hästi klappinud, et mehed plaanisid „The Dunwich Horrori“ koos filmiks vändata, aga plaaniks see jäigi.

Ning sümboolse lõpetusena Peter Bogdanovischi lavastatud „Targets“ (1968), kus Boris kehastab vananevat õudusfilmistaari Byron Orlokit, kes kavatseb ära pensionile jääda, sest tema vanad filmid ei hirmuta enam inimesi, sest päevauudisteski näeb rohkem õudusi. Päris prohvetlik.

Lähenevale pühadeajale kohaselt juhin tähelepanu ka 1966. aasta animatsioonile "How the Grinch Stole Christmas!", kus Karloff Grinchi häält tegi ja loodan, et lõhkusin sellega lõplikult Borissi kui ainult Frankensteini Koletise kuvandi. Mis loomulikult ei tähenda, et tema Frankensteini filmid võiks/peaks kuidagi kõrvale jätma. "Young Frankenstein" (1974) muutub tänu nende kolme vaatamisele veel terake naljakamaks. Aga kaaluge tõsiselt ka nende ülejäänud nimetatud fimide vaatamist. “Black Sabbath” kohe kindlasti, kui muud ei jõua ja kahtlemata on ka siin mainimata jäänud materjali hulgas kullaprooviga kraami.

Halva kino austajatele pakub ehk ka huvi, et sinutorus on täispikkuses olemas ka postuumselt linastunud nelik Mehhikos vändatud madalaeelarvelisi filme, kus Karloffi stseenid filmiti valmis LA-s ja ülejäänud osa Mehhikos.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0826)