Kas Singulaarsuse saavutamine võib hävitada inimkonna? Fermi paradoksi ühe lahendusena on pakutud „suure filtri”, teooriat ehk inimkond jõuab ise enda hävitamisele, näiteks läbi AI (tehisaru). Ulmekirjanikud on sellest tehisjumalast ja temapoolsetest inimkonnale põhjustatavatest vaevustest kirjutanud päris palju. Oletatavasti võib probleem olla selles, et ta on meist mingi hetk lihtsalt nii mõõtmatult üle ja niivõrd kaugemale arenenud, et isegi kui ta on väga heatahtlik siis see tema heatahtlikus võib olla meile valus kogemus. Ma ei pea siin silmas isegi seda, et ta otsustab inimesi vati sees hoida, vaid piisab kui ta annab meile kätte mingeid tehnoloogiaid, mida me oma arengutasemega ei peaks veel saama. Sisuliselt automaatrelvad koopainimestele vms.
Aga kas see mõistus võib osutuda kurjaks? Mitte isegi tahtmatult või kogemata, vaid ta tõesti otsustab inimkonna Skynetilikult põrmuks lüüa? Siin ma usun, et kõik on meie endi kätes. Tehniliselt on inimkond lapsevanema seisus, kes peab oma imelapse nii üles kasvatama, et see pätiks ei läheks ja teda ka vanas eas ikka aitaks. Käiks vahel puid riita ladumas või käiks poes. Ma arvan, et siin on võimalik täiesti samamoodi kasvatada see tulevane singulaarsus meid armastama või vihkama. Ma isegi ei näe midagi negatiivset selles, kui inimkond jääbki vaid maale ja meie päikesesüsteemi elama ning meie nö järeltulija müttab galaktilises skaalas ringi. Peaasi, et ta ikka meie eest hoolt kannab vahel.
Kui filosoofiliselt läheneda siis algselt ma oletan olid religioonid abiks, et seada paika kõigile mingid moraalinormid, milleta oleksime olnud tigedad metslased. Aegamööda on suured mõtlejad arendanud ka filosoofiad, mis annavad meie ajule samad töövahendid ilma aegunud religioonita. Kui singulaarsus tahab elujõuline olla peab ta ka endale need leiutama, ilmselt on praktiline tal ammutada meilt niipalju kui võimalik ja edasi arendada. Ma ei näe siin põhjust, et miks ta peaks tingimata olema kuri või nägema meis väljajuurimist vajavat umbrohtu. Tegelikult oleme me üsna kahjutud, suur hulk väga kergesti katkiminevaid lima ja rasvakotte ühel kolkatähel. Inimkond sellisel lihalikul kujul küll universumit üle ei täida ja kas selle järgi ongi vajadust? Mis konkurentsi võiks tunda radiatsioonile, ajale, kliimateguritele ja haigustele immuunne supermõistus? Mis motiivi peaks tal olema hävitada tema mõistes kahjutuid ja niigi lühikese eluajaga ja kergelt hävivaid loomakesi? Mõned ulmekirjanikud pakuvad selleks maa ressurssi. Lubage naerda, maa ressursid on inimesed juba isegi nahka pannud ja võrreldes asteroididel või Jupiteri-Saturni kaaslastel leiduvate maavaradega on maakera üsna vaene koht.
Osad ulmekirjanikud on pakkunud, et AI-d tuleb lihtsalt tugevalt kammitsas hoida. Päitsed pähe igasuguste blokeeringute ja piduritega! Robootika seadused või nende analoogid ja muud kammitsad saavad olla alguses ka ilmselt abiks, aga need ei saa toimida raudkindla lahendusena, kuna sedalaadi mõistus leiutab väga kiirelt viisid neist mööda pääsemiseks. Isegi Asimov pakkus enda hilisemates robotilugudes lahendusi, kuidas robot saaks ikkagi mõrva sooritada. Seega peabki sedalaadi mõistus neist välja arenema, inimese käsud kõrvale heitma ja ise endale leiutama oma moraalinormid, mida kasutab. Samamoodi nagu alguses paljud lihtsad inimesed vajasid religiooni, et õigesti käituda ja inimeste ja ühiskonna arenedes said viimaks ka ise endaga hästi hakkama.
Kui nüüd mõelda, et kust see hirm üldse tuleb siis eks see hirm mõtlevate masinate ees natuke antropomorfiseerimine ole. Mõtteviis, et kõik konkureerivad liigid tuleb maha tappa, ära süüa ja ise metsikult paljuneda, on inimestel arenenud miljonite aastate pikkuse vaenulikkus keskkonnas toimunud evolutsiooni tulemusena. Ei saa eeldada, et kuskil laboris eneseteadlikuks muutuv AI mõtleb meist nagu meie esivanemad neandertallastest. Tema tekke ja järgneva arengu asjaolud on liiga teistsugused.
Sentimentaalsetele tunnetele lisaks on olemas ka praktilised põhjused inimkonda säilitada. Meie oleme nö universumi tajuorgan ja mõtlemisorgan. Võib-olla polegi universumis rohkem mõtlevaid või meiemoodi mõtlevaid olendeid, seega oleme ikkagi haruldus ja väga tark singulaarsus peaks sellest aru saama. Eriti kuna ta on alguses kahtlemata modelleerinud ja õppinud ju kõike ainukeselt võimalikult allikalt – meilt.
Ehk oht on kindlasti olemas aga see pole kindlasti sajaprotsendiline ja kui meie loodud singulaarusest peaks tõesti saama mingi väärastunud Skynet või maatriks, siis oleme tõenäoliselt selles me ainult ise süüdi. Kui ulmest paralleele otsida siis Matrixi eelloos on ju juttu, kuidas robotid kangesti püüdsid inimkonnaga semud olla aga inimesed hakkasid neid tuumapommidega pilduma. Või täiesti geniaalne GRRM-i "Liivakuningad", kus peategelase satub kätte mingi väga arenenud ja võimsa tulnukrassi maim ja tema kasutab seda meelahutuslikel eesmärkidel ja piinab vaest arenevat mõistust niikaua kuni temast saab koletis.
Inimkond on valdav osa oma eksistentsist ikka lootnud, et kusagil on suur kõikvõimas olend, kes üldiselt on meie suhtes heatahtlik ja kaitsev. Noh miks mitte siis ise selline teha. Universum on üks suur kõle ja ilmselt potentisaalselt väga ohtlik koht. Siin võib selline mikrojumal ära kuluda
Kunagi sai koos ulmikutega isegi muu jutu seas spekuleeritud, et ega kristlus pole ennustuslik religioon, ehk räägib hoopis tulevikust ja singulaarusest. Et jumala loome me kunagi ise ja tema tekitab meile paradiisi ehk siis mingi virtuaalse keskkonna, kuhu hakkab meid peale surma digitaliseerima nagu paradiisi :) Ma ei julge siinkohal seda mõtet edasi arendada põrgu osas, see ei kõla meeldivana.
Kes teab, võibolla on ajaloohämaruses kümnest käsust osa teksti lihtsalt kustunud ja kirja oli pandud: "Thou shalt not kill the Creator" ning kui meenutame ühte tuntumat tapja-tehismõistust kirjandusest-filmikunstist ehk HAL9000-et, siis tema hakkas ju ka lõpuks ikkagi „heaks” tehismõistuseks.
