See kirjutis on jätkuks arutelule, mis sai alguse kusagil kevadel ulmelistis toimunud vaidlusest ulme maine üle. Sellele järgnes Veiko Belialsi kirjutis Reaktoris, mis ärgitas arvamust avaldama. Tõenäoliselt on selle teema juured veel kaugemal. Kui kunagi ajalooannaalides praegust ajajärku kirjeldataks, oleks selleks vist: „Ja endiselt kestis Reaktori-Algernoni sõda, mis oli algusest peale toimunud enamasti isiklikul pinnal. See sõda kestis aastakümneid, olles paljude inimohvritega. Viimaks ei mäletanud enam keegi, millest see alguse sai.“ Ja ma ei naljata.

Märkasin Veiko kirjutises teatud hädasolekut. Ilmselt on üsna keeruline olla juht mingis ühingus, mille sisemuses kõik keeb, kobrutab, tülitseb. Tülide põhjus on lihtne. Selgub, et meie Eesti konnatiik on hakanud mingit konkurentsi tekitama ja on tekkinud kohati võitlus mittemillegi pärast, kui ulmeajakirjad elavad entusiasmist ja muud ulmega tegelejad peaaegu entusiasmist või ka entusiasmist, kuidas keegi.

Võin ette kujutada, et konnatiigis tundub kitsas. See ongi konnatiigi omadus – paistab kitsas olevat. Teisest küljest aga ei jätku eriti neid, kes jaksaksid asja ajada. Kui lugejaskonna vähesuse tõttu ei saa mitte keegi oma töö eest sellist tasu, nagu ette kujutatakse – ka ettevõtte juhid, kes ju kõige eest vastutavad, äkki on nemad üldse viimased, kes midagi saavad –, püsibki asi peamiselt entusiasmi toel.

Päris keeruline ja habras on süsteem, mis püsib entusiasmi toel – klaasina habras. Mingil hetkel võivad tootjad-autorid käpad püsti tõsta ja ütelda, et entusiasm sai otsa. Ilmselt tuleb meile kõigile siis soovida entusiasmi jätkumist.

Võib tekkida vastuväide, et kui asi püsib entusiasmi toel, on midagi valesti tehtud, me saaksime tegelikult ikkagi asja ajada suurelt ja siis oleks kõik sada protsenti vingem. Veidral kombel on ka sedasi väitjad ise enamasti teinud väga kaua midagi entusiastlikult, mida võiks lausa imetleda. Hoidnud üleval mingeid kirjandusprojekte, näiteks. Samas on aga see suhtumine väga huvitavalt idealistlik – et  kusagil Eestis on peidus superärimees, keda võiks huvitada raamatuäri, aga me pole teda lihtsalt veel üles leidnud. Me otsime mitteidealisti, aga me oleme idealistid.

Tegelikult on päris paljud Eesti kirjastajad Tiit Piibelehed ja mitte Vestmannid (st loomeinimestest entusiastid ja MITTE raha peal väljas). Kui järele mõelda: kui paljudele agentidele olen ma rääkinud sellest, et eestlasi on vähem kui üks miljon. Kas nii väikesele rahvale saab raamatuid välja anda? Idealistlikud inimesed on selles kahtlemata täiesti veendunud, aga nad pole ärimehed. Nad on ise ka loomeinimesed või tahavad loomeinimesed olla või midagi niisugust. St nad on kirjastajad, näiteks.

Minult küsitakse väga sageli, et kuidas ma suhtun teistesse ulmekirjastajatesse. Ma arvan, et peaaegu ainus asi, mis Eesti kirjandust ja Eesti ulmet päästaks, on koostöö. Siin ei saa ratsa rikkaks, või kui elab ära, siis mitte ainult ulmega, ja igal juhul on see enamasti mingil määral hobi. St – konkurents on olemas, aga kasu toob enamasti siiski koostöö ja mitte jala taha panek. Viimasest olen näinud enamasti panijale endale kahju tekkivat.

Et mitte mõjuda depressiivselt neile, kes plaanitsevad karjääri kirjanike või kirjastajatena – kõik on võimalik. Fantaasia on ju ka endiselt elus, olles läbinud ja ikka veel läbides kirjeldamatuid koledusi, mida ükski algaja kirjastaja ei usuks – aga vähemalt olemas. Igal juhul kummardus kõigile kaastöötajatele ja vapratele raamatuostjatele. Sügav kummardus ja tänu.

Tagasi ulme maine juurde. Äkki üritada lahendada nii paljusid ulmetülisid, kui vähegi suudame? Negatiivsus on kõmulehtede pärusmaa, see on veidi nagu porno. Selle järele haaratakse, seda loetakse, aga asjaosalised ei ole siiski mitte kivist. Nad võivad väljastpoolt paista kivikujud, kuid ühel hetkel haarata oma asjad ja lihtsalt kaduda. Või haiglasse jõuda, sagedamini kui arvatakse, sest lihtsalt ei teata. Ja ongi sõjas inimohvrid. Jälle – ma ei naljata.

Kui on palju positiivseid arvamusi ja üks negatiivne, paistab silma negatiivne. Negatiivsus meeldib uudishimulikele – kas lugejad tahavad positiivsust? Kuid sisekliimat saab päästa positiivsuse ja mitte negatiivsuse kaudu. Negatiivsus levib paremini kui positiivsus. Kui ülemus ütleb alluvale halvasti, võib too ütelda halvasti naisele, lapsele, vms. Kas positiivsus levib sama hästi? Ei levi. Me ruttame väljendama negatiivseid mõtteid, sest need on kuidagi egot tõstvad, positiivsust aga häbeneme.

Olen selle kahekümne aasta jooksul, mis ma olen ulmeseltskonnas viibinud, aidanud kaasa päris mitme tüli lepitamisel, vähemalt püüdnud. Kahjuks olen ka ise tülis olnud – peamiselt arusaamatuste ja valestiütlemiste tõttu, ja ma kahetsen seda aega ja muresid, mida need on kaasa toonud. Olen kasutanud häid sõpru lepitamistel ja olen neile väga tänulik. Olen isegi märganud, et harva on ulmetülide taga just pahatahtlikkus – minnakse üle piiri, vahel väga palju, kaitstakse end meeletult, rünnatakse, et end kaitsta, ollakse isiklikult oma eluga puntras... Pahatahtlikkuse asemel on pahameel, mis vahel muutub Korsika veritasuks – kes varastas kelle lehma, kellele meeldis kellegi õde või ei meeldinud, ja tüli kandub edasi põlvkonnast põlvkonda, mõjudes rängalt kõigile tülitsejatele ja paljudele ümberseisjatelegi. Ja ma mäletan ometi, et alguses, kui asi polnud nii üle piiri, on tülitsejad üht-teist headki üksteise kohta lausunud. Ja mõningaid teineteise tehtud asju või projekte hinnatakse praegugi, ma tean, ja kuidas siis teisiti, paljud asjad, mis praegu toimuvad, on tegelikult suurepärased ja märgilise tähtsusega.

Võiks kasutada kasvõi silti „Lepitamatud erimeelsused“, aktsepteerigem, kui ei suuda leppida, aga vaenu võiks vähemalt kõrvale jätta. Loota ikka võib... kuigi see on jah ilmselt idealistlik.

Mis üksteise loomingu kritiseerimisse puutub – mulle ka ei meeldi paljud asjad sellest, mis raamatupoes on. Mis siis – kellelegi teisele näiteks meeldib. Oleks ülimalt hea, kui kriitika jääks objektiivseks ja selles puuduks isiklik viha. Aga kui ollakse juba tülis, on raske kritiseerida ja kriitikat tõsiselt võtta – sellele mõeldakse juurde igalt poolt sabasid ja sarvi. Seega – leppigem, ja siis kritiseerigem, kui vaja.

Ehk päästaks leppimine või vähemalt aktsepteerimine eesti ulme sisekliima, ja koos sellega hoiaksime oma ulmetegijaid? Mis on eriti tähtis. Ja kui me end siin hästi tunneme, paraneks ka ulme maine? Nii tundub mulle. Idealistlikult.

Palun, üritagem leppida.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0769)