Taaskord saan ma oma arvustust alustada teadaandega, et ma olen illiteraat - ka see teos oli mul varem lugemata, kuid vähemalt olin kümmekond aastat tagasi näinud Kubricki suurepärast filmiversiooni sellest, ning seetõttu oli üldine tegevuskäik ja lõpptulemus mulle enam-vähem teada. Kuna leidub vähe inimesi peale minu, kes ei oleks raamatut mitu korda lugenud ja filmi tõenäoliselt veelgi rohkem kordi vaadanud, siis jätan üldisema sisukokkuvõtte vahele ning räägin parem avameelselt, mis mind selle lugemisel üllatas, mis mulle meeldis, mis ei meeldinud, kuidas raamatus kujutatu erines filmis kujutatust, ning mis tundeid see kõik minus tekitas. Kuna raamat on nüüdseks üle 40 aasta vana ja film 38-aastane, siis ma ei pane lõikudele suuri spoilerihoiatusi ette, vaid räägin kõigest täiesti sirgjooneliselt.

Esimese asjana tahaksin välja tuua kõige suurema erinevuse filmi ja raamatu vahel. Kui filmist välja lõikuda paar kaadrit, siis oleks see film, kus Jack Torrance läheb isoleeritud mägihotellis hulluks ning üritab oma naist ja poega kirvega tükkideks raiuda. Kõik aset leidvad veidrused võiks otse hallutsinatsioonideks või väga pika vindiga deliiriumiks liigitada, ilma, et film seeläbi midagi kaotaks. Midagi sellist, mis oleks otseselt üleloomulik, kuid mida ei annaks hallutsinatsioonide või soovmõtlemisega selgitada, filmis väga polegi.

Raamat on selle vastand, tantsides suurepäraselt hullumeelsuse ja üleloomuliku vahepeal, kuid ei ürita isegi muljet jätta, et tegu on lihtlabase ja inimliku psüühikaprobleemiga. Isegi kui alguses tahaks Tony ja hiilgamise lihtsalt lapse fantaasiaks liigitada, siis oleks see üks nendest jõledatest klišeedest, mida kohtab halbades filmides ja laisalt kirjutatud teostes - “lapsed on niikuinii peast haiged, neid ei tohi kuulata”. Stephen King aga uuristab edukalt selle võimaluse lugejast välja, nii et lugejal tuleb leppida, et tegu ei ole lapseliku sisekaemuse ületõlgendamise, vaid päriselt üleloomuliku ning seletamatu jõuga.

Filmiga võrreldes on täiesti teine ka hotell Overlooki olemus. Kubrick tegi hotelli meelega veidraks, selle peahall olevat liiga suur, et välisfassaadi järgi mõõtes see sinna sisse mahuks. Koridorid käivad ringiratast, aknad on veidrates kohtades, ning sarnaseid detaile, mida vaataja ei märka, kuid mida alateadvus siiski üles märgib, on meelega ja heldelt puistatud. Siiski ei ole see enamat kui üks veider maja. Raamatus on hotell aga täiesti mõtlev, hingav ja pahatahtlik isiksus, kes räägib inimestega, sosistab neile hirmsaid mõtteid pähe ning kelle tegevusel on isegi oma eesmärk. Lugejale ei anta võimalust mõelda, et “äkki nad läksid lihtsalt hulluks”, vaid tegu on stiilipuhta üleloomuliku õudukaga. Lisaks väärivad äramärkimist kõik need veidrad tegelased, kelle läbi Overlook ennast ilmutab. Alates baarman Lloydist ja eelmise talve majahoidjast kuni hullunud homoni koerakostüümis. Hotell Overlook on inimesest suurem ja kurjem jõud, mille kõrval on inimesed tühised mutukad.

Teine suurim erinevus, mis on tingitud paratamatult filmilindi pikkusest, on Torrance’ite pere. Filmis on tegu rõõmsa väikekodanliku perega, kes on rõõmsalt nõus juhutöö vastu võtma, et pereisa saaks rahus oma raamatut kirjutada. Raamat käsitleb Torrance’ide pere psüühikat palju sügavamalt ja süngemalt. Jack ei ole lihtsalt natuke pingul närvidega pereisa, vaid mööda allakäiguspiraali kihutav alkohoolik, kes on suutnud endale napilt enne kuristikku pidurid peale tõmmata, kuid sedagi ainult väliselt. Danny hiilguse kaudu saame teada, et isegi kui Jack suudab oma joomakihku veel kuidagi vaos hoida, siis ärevus, viha, depressioon ning isegi suitsiidimõtted kratsivad mõistuse tagaust. Ilmselgelt on Wendy Torrance kõigest sellest uskumatult kurnatud. Ka tema üritab halva mängu juures head nägu teha ja hoida, kuid taas kord, hiilguse abil tema mõtetesse tungides leiame eest neurootilise inimvare, kes elab kogu aeg hirmus - küll oma ema ees, küll oma mehe ees, oma lapse pärast, ning lõppude lõpuks valdab teda üks ja kõige suurem hirm - olla vihatud nii oma pere kui ka iseenda poolt. Ma ütleks, et Wendy on selles suhtes väga ausalt hüsteeriliseks kirjutatud. Kui Jacki hullumine on lineaarne, isegi mitte laineline, vaid lihtsalt ühest hullusest teise sukeldumine, siis Wendyt vaevab aga pikaajaline ja näriv murekoorem, mis teda ei murra, aga püsivalt kurnab.

Luues tegelased, kes väliselt üritavad kõike koos hoida, kuid on sisemiselt juba murdumise piirile viinud, andis Stephen King nende tegelaste inimlike hädadega ka kõige väiksematele argisündmustele vürtsi. Kas või see pidevalt suremise äärel olev VW põrnika kütusepump. Filmi-Torrance’id sõitsid rõõmsalt ja ühegi viperuseta Overlooki kohale, raamatu-Torrance’id aga närisid üksteise võidu küüsi, igaüht omaenda hirmud söömas, samal ajal teiste jaoks rõõmsat meelt teeseldes, kui vaevatud põrnikas ähvardas loetud kilomeetrid enne sihtpunkti üles öelda.

Nagu ma juba enda kirjutist alustades ütlesin, olen illiteraat. Tegemist on esimese Kingi raamatuga, mida ma loen ning täiesti naiivselt ja siiralt kiidan seda aeglast stiili, mis näitab iga tähtsamat sündmust erinevate tegelaste vaatepunktidest. Ma usun, et ka siinkohal on tegu pika ja põhjaliku ettemõtlemisega ning sooviga teha tõeliselt psühholoogiline õudusteos, mitte lihtsalt selline, kus kollid kapist välja ja otse kõrri hüppavad. Meile serveeritakse meeleheidet ning aeglast hulluksminekut kolmest perspektiivist, nii et need natuke kattuvad ja segunevad, kuid ei kaota seeläbi oma olemust ja väärtust.

Nii jõuan ma ka õpetussõnade juurde, mis mu peas hakkasid keerlema pärast raamatuga lõpulejõudmist. Algaja kirjanik võiks proovida oma teost mitu korda üle kirjutada - kord ühest, kord teisest perspektiivist. Võib-olla jõutakse seeläbi mitmetahulise jutustuseni, aga esialgu piisaks ka sellest, et järgi jääb lõpuks alles ainult üks, mis on selle võrra esimesest kirjutisest parem.


***

Natuke ka konkreetsest raamatuversioonist.

Enamasti lööb mul tõlkeraamatuid lugedes välja kutsehaigus - hakkan tõlkevigade kallal irisema ning kui neid piisavalt kuhjub, viskan raamatu pettunult nurka ja leian endale inglisekeelse originaali. Minu müts maha aga Matti Piirimaa ees, kelle puhul ma ainult mõnikord üritasin teksti inglise keelde tagasi tõlkida ning sedagi ainult selleks, et paremini mõista Kingi filigraansust sõnaseadmisel. Kui autori sõnavalik kumab tõlkest läbi, ilma et see muutuks eesti keeles kohmakaks, siis on see väga kõrgete oskuste märk.


Küll aga kritiseerin julgelt ja avalikult toimetajat, sest mul on kohati tunne, et trükki on läinud täiesti toimetamata fail. Nagu ma ütlesin, siis tõlge on suurepärane, ning sisutoimetamist pole see kuskil vajanud. Küll aga lõppevad laused enne viimast. sõna. Vahel ei taha jutumärgid “ei alata ega lõppeda, paaris kohas oli tunne, et tekst on paberilt sisse skännitud, kui täht m koosnes kõrvutiasetsevast “rn”-ist. Siiski, lugemiselamust häiris see märksa vähem kui oleks häirinud kohmakas tõlge. Samuti, avastasin käesolevat arvustust kirjutades, et 524-leheküljelisest raamatust on selline pisiasi nagu sisukord lihtsalt välja unustatud.


Aga et köitele mitte liiga teha, siis kiidan kõige rohkem siiski otsust võtta see tellis, ning anda ka auväärse tellisena välja - see on mõnus suur ja raske köide, korralike kõvakaante, kauni (mis siis, et ebatäpse) kaanepildiga ning lõpetuseks ka õige pealkirjaga. Neile, kes ei mäleta või ei taha mäletada 1994. aasta versiooni, siis lisan sellegi kaanepildi siia lõppu. Tundub nagu korralik USA krimipõnevik, kus pahur ja habemetüükaga keskeakriisis vaevlev kolkapolitseinik peaks lahendama allakäinud hotelis toimunud mõrva. Aga 90ndate kaanedisain oli üldse üks omaette kunst.


Kokkuvõttev hinnang: suurepärane lugemiskogemus, täname kirjastust õnnestunud uusversiooni eest.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0757)