Ma alles eelmises karvustuses kirjutasin, kuidas mul tuleb lugedes ja pärast karvustades võidelda kiiremate lugejate muljetega. Seekord oli siis kaks juttu, mis said kõvasti rohkem kiita, kui ülejäänud oktoobrinumbri lood kokku. Ka võiks mainida silmanurgast nähtud hindeid Ulmekirjanduse BAASis, eriti Kriku-nimelise kiusupunni lahmivat ärapanemist, aga need ma unustasin sel hetkel, kui nägin... Wõrgumüra lihtsalt.
Meelis Ivanov – Leida
Kui ma nüüd lugemisjärgselt kokku võtan, siis terviklikku juttu siin polnud. Oli paar-kolm erinevat tükki, mis tervikut ei moodustanud. Alguses olev hundi kirjeldus oli pisut kurnav lugeda ja polnud tegelikult ka vajalik. Muuseumis ja muuseumitöötaja kodus toimuv oli oluline ja oli ka sisukam lugeda. Jutu lõpus olev Poola jupp oli aga muarust täiesti ebavajalik. Ei, ma ju mõistan, mida autor teha tahtis, aga sellisena pole see muarust päris õnnestunud tulemus.
Jutt, eriti lühijutt on vorm, kus kõik peab paigas olema. Lohisev lehekülg või suisa peatükk romaanis on üleelatav, aga tüütu lehekülg lühikeses jutus on üks ülearune ja tüütu lehekülg. Ma praegu vaatasin, et kui pikad need muarust ebavajalikud lõigud siis olid. No ei olnud pikad, aga mu jaoks olid need nii kurnavad lugeda, et tagantjärele tundusid kaks-kolm korda pikemad.
Kui positiivselt lõpetada, siis keskmine osa täitsa oli. Tunduvalt parem, kui ülejäänud jutt. Olgu, oli sellist ajakirjanduslikku banaalsust, et kõrts, narko, klubielu jne. Aga siiski, see muuseumis toimuv ja muuseumitöötaja kodus toimuv oli tunduvalt parem, kui eelnev ja järgnev.
5/10
Miikael Jekimov – Muld ei hoia
Eks ma püüdsin lugedes unustada selle, kuidas kõik rääkisid, kui tugev ja hea tekst see on.
Aga oli tugev küll ja hea samuti. Midagi sõnulseletamatut segas küll absoluutse naudingu saamist, aga oli läbimõeldud, korralikult kirja pandud lugu.
Minu peamine etteheide jutule on, et kui toimus surnuga rahmeldamine, siis oli tekst praktiliselt veatu, aga kui kirjeldati lesknaise mõtteid ja olid dialoogid teise mutiga, siis midagi segas. Teatav segadus oli ka lesknaise vanuse, või õigemini selle määratlemisega. Lugedes oli kogu aeg tunne, et tegu on miski vanamutiga – 70+ või nii. Ja siis mingil hetkel taipad, et ei ole ju, et noorem poeg on ju miski tattnokk.
Ka oleks mulle meeldinud, kui jutt oleks lahendatud tõsise ja (õudus)realistliku loona. Praegu kiskus lugu emotsioonilt ja lõpus otsesõnu laipaigalikuks nn kunstmuistendiks. Isiklikult mulle see ei meeldinud. Kuid kordan: hea jutt.
9/10
Laura Loolaid – Öö laulupeomuuseumis
Lühidalt öelduna: meeldis!
Läks kohe käima, kirjeldatu kerkis pildina silme ette, oli huvitavaid pöördeid, aga mis peamine kindel kirjutajakäsi ja tahtmine võtta kirjutatust viimast. Ilus ja meeleolukas hakkimine... ning oluline, et humoorikas.
Juttu lugedes unustasin, et ma loen seda mingist kohustusest ja millegi tarbeks. Lihtsalt lugesin, lustisin ja mõnus oli.
10/10
J. J. Metsavana – Põrgutee
Metsavana teksti suurim õnnetus on vast, et ma lugesin seda kohe Laura Loolaidi jutu otsa. Jätsin esimesel lugemisel isegi pooleli, sest sain aru, et ma pean maitsemeelt vahepeal puhastama...
Ütlen alustuseks, et jutu põhi-idee, või kuidas seda nüüd öeldagi... Noh, et satub mingi jõuk ühest keskkonnast teise. Vaat see on minu jaoks tüütu. Mitte see, et satutakse, vaid kes ja kuhu satub ja kuidas siis uut maailma avastab, õigemini rahmeldab ja midagi aru ei saa. Rohkem ei saa ma sisu väljalobisemata öelda... Ma tean, et autori üks lemmikromaane on Stanisław Lemi „Eeden“ ning eks see jutt üks äraspidi „Eeden“ on.
Objektiivsetest etteheidetest mainiks kohemaid, et kogu sõjasalk on omavahel eristamatu – lihtsalt ports mängunuppe. Rohkem eristusid Mooser ja Mõtus, aga eks nad pididki ju. Samas, kui kaks peategelast kolmest on M-tähega nimedega..? Ka oleks võinud olla sõjasalgal rohkem liha luudel – mis ajastu jne. Ka uues maailmas oleks võinud mõni jõnks olla, kõik on seal lugeja jaoks liialt sirgjooneline.
Plusspoolelt mainiks kohe nõid Kopitaja nime. Vinge! Austan! Ka lõpupoole mängu tulevad koletised on head.
Kokkuvõtvalt, et ei ole J. J. Metsavana parim jutt. Suurim miinus oleks, et ilmunud kujul on tekst toores. Arvan, et kui autor laseks sellel pool aastat seista ja laagerdada, siis suudaks ta värske pilguga ja ilma igasuguse kõrvalise abita sellest mitu pügalat kõvema teksti teha. Kas just tippteksti, aga tunduvalt parema küll.
5/10
Margus Makke – Kirvest, andke mulle kirvest
See oli antud ajakirjanumbris teine tekst, millele osaks saanud suurt kiidulaulu ma lugedes unustada püüdsin. Autor jagas jutu linki enda FB-seinal ning siis sõbrad-tuttavad lugesid ja kiitsid. See tegi pisut ettevaatlikuks... Lugedes selgus, et pole hullu. Debüüdi kohta täitsa kobe.
Ma ei tea, kas autor tegi seda teadlikult, või olid valikud juhuslikud, aga tekst on mitmes mõttes mõnusalt kindlapeale minek. Minavormis jutustus ning leitud käsikiri, mis ei eeldagi terviklikku pilti. Lisame siia veel hoogsa ja värvika loo, mis uljaste detailidega kirja pandud.
Ootamatu ja kobe debüüt – sellest ka hinne.
8/10
Ander Skarp – Iga teine on sulle
Võib-olla on selle jutuga mul mingi isiklik tõrge, aga ei jää meelde – lugesin kõige viimasena, aga juba ununenud. Eks ma siis libistasin silmad üle ja tuletasin meelde...
Maniakilugu. Ülemeelelise elemendiga. Erinevate põlvkondade sarimõrtsukad, taoliste tüüpide kooseksisteerimise kasu ja võimalikud tekkivad pinged.
Algaja kohta üsna hästi kirja pandud, aga kahjuks kuidagi tuim. Muarust peaks taoline jutt mingit emotsiooni tekitama... minu ainus emotsioon oli miski suvaline mühatus.
Kuna tervikuna oli paremini kokku pandud, siis Ivanovist punkt rohkem.
6/10
Kokkuvõtteks võib öelda, et oktoobri juttudes oli minu jaoks liiga palju etteaimatavat. Ma võin ju süüdistada enda suurt lugemust, aga kahtlustan, et asi pole vaid selles. Konkreetselt siis Ivanov,Jekimov ja Skarp ning mingil määral ka Metsavana.
Kui ma neid hindeid vaatan, siis tunnen end pisut ebalevalt. Ilmselt on Skarpi hinne tema jaoks uhkem kui Metsavanale tema oma, aga eks pikalt ja palju avaldanud Metsvanale on ka teised ootused, temalt oskad juba ka nõuda.
Lõplik kokkuvõte oleks, et Laura Loolaid ja Miikael Jekimov võiks vabalt ja kohe paberil ilmuda, et järgmise „Tuumahiiu“ koostajatele on nüüd teada antud, et mida võtta. Ülejäänud tekstidel sellisel kujul paberile asja pole. Mõningase mööndusena ehk ka Margus Makke lugu, aga ilma autoritutvustuste ja kommentaarideta võib paberil ilmumine sellele tekstile hoopis teatava karuteene teha, sest suvalise tekstina see päris kindlalt enda eest ei kõnele.