Leida

Meelis Ivanov

Loodusloomuuseumi töötajale Leidale ütleb kolleeg, taksidermist Lasse, et tal on lõpuks valminud oma lemmiklooma hundi topis. Mees läheb linna tähistama ja kuskil n ja n+1 õlle vahel saab ta ehmunud telefonikõne. Ta tuleb tagasi ja näeb enesegi üllatuseks, et tema hundi asemel on klaasvitriinis mingi surnud naine. Oleks veel lihtsalt et surnud naine, aga topistatud pealekaupa.

Lugedes mulle meeldis üsna mitu stseeni. Näiteks Lasse telefonikõne kõrtsis, kus näidatakse ainult Lasse-poolseid dialoogikatkeid. Küllap oli see uudishimu kütmiseks enne järgmist, kriitilist stseeni - näidatakse reaktsiooni, et seejärel näidata, millele reageeritakse. Ütlemine ütlematajätmise läbi.

Ka meeldis mulle miskipärast katkend, kus Leida püüab lugeda lehest välja, milliseid seksiskandaale võis sisaldada Konstantin Pätsi elu - ja tema ohkega nentimine, et tjah, ei olegi midagi. Mittekuhugiviiv argisus enne libahundihullust, aga siiski tore.

Laidaks siiski, et lugu polnud sugugi hirmus. Kujutan ette, et naisetopisest kirjutamine võis tekitada autoris judinatunnet - algul kujutleda ja kirjutada, seeärel kujutleda elavamalt veelgi, et kirjutades edastada seda surma. Mul on aga tunne, et üks asi on näidata midagi sedavõrd ebaloomulikku (hundina topistatud naine), teine asi on lasta sel muutuda ohuks kellelegi tegelastest. Üks asi on õudne vaatepilt, teine asi on õudne tegelane. See oleks õuduse määra ehk aidanud suurendada.

Ja loo pärastised sündmused - Leida lapselapse koju jõudmine ja Kevini meeletud teod ja sellele järgnev - ei haakunud väga ülejäänud jutuga. Kas noormehe hullus oli seotud libahuntide juuresolekuga? Ainus, mida see stseen andis, oli päästmise libahundi poolt - ja see lohutav turvatunne mõjub kuidagi anti-õudukalikult. Libahunt on niigi minetanud oma õudukalikkust, aga see lugu veelgi enam kehtestab libahundi eetilisust või mingi piirini ehk lausa headust. Libahunt on sedavõrd õõnestatud õuduskarakter, et praegusel hetkel oleks tema kujutamine tõeliselt hirmuäratava tegelasena täiesti originaalne või dekonstruktiinse nüke.

6,5/10

Iga teine on sulle

Ander Skarp

Marvin ja sir Alvin on kaks verejanulist sarimõrvarit, kes kutsuvad süütu inimese oma mõisa, lasevad nad lahti ja mingi aja möödudes otsustavad minna otsingule - kes ohvri esimese leiab, saab õiguse tappa. Suured egod võivad aga ühel hetkel viia veriste kokkupõrgeteni.

Mulle meeldisid novelli kaks tutvustusstseeni - Marvini peegli ees olek ja sir Alvini lugu naisega. Neis kirjeldustes oli parajas koguses karikatuursust, mis aitas nad muuta ilmekaks. Pole midagi öelda, lust oli lugeda.

Lisaks oli jälle tunne, et autori jutustamisoskus on täitsa hea - mu meelest liikus tekst hea kulgemisega, ei pidanud end sugugi sundima lugema. Küllap oli asi tegelaste huvitavuses ja süžee iseäralikkuses.

Lugu liikus muidu igati kohaseid liine pidi (võib-olla sir Alvini “mu poeg” oli väheke eba - kõlas nagu kavala tegelase katse manipuleerida lihtlabast tegelast; samas, natuke midagi sellist oligi, aga sel juhul mõjus Marvin natuke liiga lihtsameelsena). Ainult lõpp-puänt mulle eriti ei sobinud. Kui tegemist oli näitega sellest, kuidas inimesel on vaja “üht halba päeva”, et lõplikult hulluda ja asuda oma tapjate nahka (parafraseerides nõnda Jokkerit Alan Moore’i päris populaarsest koomiksist “The Killing Joke”, kes arvas, et igaühe hullumiseks on vaja vaid “üht halba päeva”), siis kuidagi väheks jäi selle kujutamine.

Praegune lõpp annab mõista, et midagi pole lõppenud ja et Paul jätkab täpselt samast kohast, kus Marvin ja sir Alvin lõpetasid. See mõjus puändina puändi pärast - mingine “haa, see pole veel läbi!”-mõte, Jasoni laiba tõmblemine või halb õudusunenägu pärast Freddy Krugeri surma. Võib-olla mõjunuks paremini sarnase mõtte veidi peenem edastamine. Praegu peegeldas lõpp sedavõrd üks-ühele avastseeni, et mõjuda sisulises plaanis mõneti segadusseajavalt - kas verejanu kandus üle ohvrisse või oli Paul alati olnud vereanuline tõbras (ja 37 sälku mõrvanoal kuulusid osalt Paulile endale)? Ühesõnaga, seda võinuks paremini lahendada.

6,5/10

Öö laulupeomuuseumis

Laura Loolaid

Naiskoor Emajõe Ööbikud peab laulupeomuuseumis pidu. Tordi ja koogi ja väikse šampanjatamise kõrval tehakse väiksesi etteasteid ja kõigil on lõbus. Peole annab ent paraja põntsu asjaolu, et laulupeomuuseumi ärkamisaegsete kultuuritegelaste vahakujud ärkavad ellu - ja nad on vihased!

Ma ei tea, kuidas ma olen varem kommenteerinud Reaktoris ilmunud absurdimaigulisi humoorikaid gore-tekste. Kui ma mõtlen selle žanri peale, tekib mul terve hulk eelarvamusi. Ühelt poolt mõjub verise vägivalla kujutamine inimese baasinstinktidele rõhumisena, teisalt viitab huumorile rõhumine erilisemate kvaliteedipretensioonide kõrvaleheitmisele. Ja ehk olengi siinkohal veidi ennatlik, aga ikkagi, aga ikkagi...

Selliseid eelarvamusi kummutab kõige paremini siiski hea sooritus. Ja kuidas sai Laura Loolaid hakkama – minu meelest väga hästi! Mõni Karl Kivil võib-olla loeb ja mõtleb, et kas sellist kodumaist ulmekirjandust tahtsimegi, et tegeldagu ikkagi tõlkimisega või midagi, aga hea omakeelne tekst aitab õigustada tegemist. Ma veits jauran siin inimesena, kellele konkreetne žanr on kas võõras või kui mitte võõras, siis ometigi mitte lemmikute seas. Autoril seda muret pole – ta ju pakkus HÖFFi sõnauselgi head ja esiletoodud sõnad “rümbarebu” (gore) ja “rupskiooper” (splatterfest), küllap on žanr tunginud läbi tema ribidest ja tunginud roostetanud ja nüri lihunikunoana tema südamesse ja ajanud sinna oma grotesksed juured või midagi. Või äkki kirjutas pulli pärast, kah okei.

Võib-olla on siin lihtsalt tegemist mu enda tajupildiga kah autori suhtes – kui ma nüüd hoolega järele mõtlen, siis... iseenesest vahakujudel langevad silmad peast välja, et asenduda tigedate punaste tulukestega? Papa-Janssen ilmumas uksele, käes ajaleherull, millega ta inimesi laiade hoopidena hakklihaks virutas? Ellutärganud hindamatu klaver purustamas päid oma jalahoopidega? See on huumor, milletaolist olen ennegi näinud, aga ma polnud enne tajunud Laura Loolaidis sellist huumorisoont. Kuna ei osanud oodata, mõjus see värskendavalt.

See jätab mulje jututubades kirjutatust, valjusti ette loetud hea kõhutäie naeru eest. Või noh, mitte millegi eest, toreda kirjutamiskogemuse eest pigem. Aga kõhutunne ütleb, et jututoad on sellise jutu parim esitamiskoht. Sellegipoolest, peamine, mis eristas seda teksti teistest sedalaadi juttudest, mida olen varem lugenud, on mingi tõsiduse määr. Või mingi peaaegu klassitsistlik vaib.

Tuleb nentida, et jutt on teadlikult tobe... njah, ärkamisaja kuulsuste vahakujud tapavad terve posu koorilauljaid, muidugi on tobe. Ma pean eelkõige silmas tegelaste meelega käitumist, mis annab tegevusele satiirile meenutava ebausutavuse (mida tuleks eristada unenägude ebausutavusest, näiteks). Kui andestatakse spoilimist – mingi hetk arutavad kolm eriliselt kõiketeadvat (ja küllap ka eriliselt ebameeldivat) naist: „No minu meelest ei oleks ikka tohtinud nii kahtlase kuulsusega majas sellist üritust korraldada.” Sellele vastab teine: „Mina olen kakskümmend aastat naiskooris laulnud ja lubatagu öelda – nii need asjad ikka ei käi!”

Ja ometi pole jutt üleni tobe. Miski on ta kirjutamisstiilis, mis mõjub puhta ja korrektsena. Põiked groteski ei mõju jutu ainsa õigustusena – aga et need seal on, mõjuvad need põigetena millessegi hoopis muusse. Ja kuna autoril on sedavõrd... uh, ütleme et väljapeetud kirjutusstiil (see on see „peaaegu klassitsistlik vaib”, mida ma eelpool mainisin), siis grotesk mõjub toreda kontrastina.

Kogu pika tiraadi peale olen ainult kiitnud, aga midagi ütleks laituseks kah. Või kas laituseks, kuivõrd kriitilise kirjelduse mõttes. Jutu grotesksus on tore ja maitsekalt sooritatud, aga võib ju olla, et paljude lugejate jaoks tähendab säärane grotesk automaatset vetot. Neist me ei räägi, fuck them, nii et mida arvavad need, kes loevad – kas võib olla ohtu, et nende jaoks on vähe huumorit? Mõni võibolla tahaks veelgi röögatumat vabanemist igasugust kirjutajalikest ahelatest... Või midagi. Et isegi praeguses groteskiküllases vormis liiga hillitsetud. Eh, ma ei tea. Kõik oli igati maitsekas ja töötas mu meelest väga hästi.

(Täiesti teemavälise märkusena mainin, et need kaks „kõiketeadjat” naist, keda mainisin kaks lõiku tagasi, löödi mättasse – ja teised käratasid, et nii ei või ja et basse on alati vähe. Kus need bassid mängu tulid, nood kaks pidid ilmselt aldid olema. Teiseks, mulle teeb lõbu, et võin minna hää tuttava ja laulukaaslase Meelise juurde, kes töötab Emajõe Ööbikutes abidirigendina, ja pakkuda seda teksti lugeda – mine tea, kas teda ajab muigama, et novelli Emajõe Ööbikute abidirigent on keegi Anu. Jajah, ma tean, käesolev lugu ei põhine tõestisündinud juhtumitel ja kokkusattumused päriselu tegelastega on kokkusattumuslikud jne – aga ikkagi, ma võiks nüüd mõni aeg öelda talle Anu. Kui ta on teksti läbi lugenud. Ja viimane ebaoluline asi – Emajõe Ööbikud on tegelt täitsa hea koor, näiteks olid nad nüüd alles edukad välismaal konkursil ja puha. Kui mõni ööbiklane seda loeb, siis – tervitusi kammerkoorilt Helü!)

8/10

Kirvest, andke mulle kirvest

Margus Makke

Kuressaarest umbes 13 kilomeetri kaugusel asuv Vantri on külakoht, suhteliselt eraldatud muust maailmast. Peategelane tavaline talumees, kasvatab kartuleid ja muud pudi-padi, tuleb omadega toime. Mingi aeg ilmneb, et Kihelkonna kandis olla taevast alla langenud mingi iseäralik imeasi. Taevast. Ja nõnda algabki NENDE sissetung – algul Kihelkonnas, hiljem levivad Vantrisse ja lõpuks mujalegi. Ainus, kes nende vastu saab – meie ontlik kardulakasvataja...

Lugu algab toreda pauguga, meeleheitliku hakkimisega, ja kirveste tasapisi otsasaamisega. Mingi kergelt hüsteeriline vaib, mis annab kiirustamise tunde ja kergitas esiti tegevuse adrenaliini, aga siis tõmbab üsna pea hoo maha ja asub oma olusid ja sündmusi kirjeldama rauge rahulikkusega. Selline hoog püsib lõpuni ja ega ta muutu igavaks, aga kuidagi laadna olemisega tekst. Sellele tundele annab juurde aimus, et peategelast ei näi miski ohustavat, ta näib üllatuslikult ellu jäävat kõigis neis eluohtlikes sündmustes, kuhu satub – ja hiljem seletatakse see ära.

Ei oleks õige öelda, et suurt midagi ei juhtu, tulnukliku eksistentsivormi vallutuskatse ja muud jubedat. Ühe mehe ellujäämiskatsed. Elutee raiumine kirvega ja puha. Aga kuidagi nii laadnalt ja rahulikult läheb, üldse nagu muret ei ole. Huvitav on ka, ma ei heida loole ette igavust. Lihtsalt on kuidagi väga argine maailmalõpp.

Natuke kahtlusi tekitab mõte, et peategelane leiab mingid enam-vähem paberilehtede suurused plekkruudud ja kirjutab kogu oma jutu nende peale... mul on tunne, et see võiks olla piisavalt tülikas ettevõtmine, et ta ei hakka heietama, et tema kodukoht on nii ja nii kaugel Kuressaarest ja et ta kasvatab kartuleid ja et ta poeg töötab kuskil mandril ärimehe või millegi muu säärasena. Esiteks, kui ta niimoodi heietama hakkab, siis miks mitte paberkladesse – käsitsi kirjutamises on oma meditatiivne mõnu sees, mis soosiks laadna jutu kirjutamist. Kaldun kuidagi arvama, et plekkruutudele sõnade soonimine mingi terava esemega ei tekita samasugust heietamise soovi.

Pigem oleks selline plekklehtede kogum täis niisama ropendamist – sest kui juba plekkplaadid, millele on selgelt ebameeldiv kirjutada, siis loomulikult kirjutada sinna ainult seda, mis pakub mingit destruktiivset naudingut. Tõmbad naelaga, nii et kõrvad huugavad pleki kääksumisest ja kriipimisest, ja lõpuks ilutseb seal suurelt: „Türa.” Lühike ja lööv novell oleks.

6,5/10

Põrgutee

J. J. Metsavana

Kaheksa mõõgameest – Mõtus ja tema seitse ustavat sõjameest –, kes olid üheskoos sõdinud ühtede ja teiste vastu, näidanud üles oma vaprust ja jõudu, tundsid esimest korda üle pika aja hirmu. Nende seekordset vastast ei saanud pidada päris inimeseks. Leides koletu nõia Kopitaja, läks Mõtus tollele kallale – ja nad loitsitakse kuhugi võõrasse paika. Kopitaja irvitab ja ütleb neile, et nad on saabunud Lutsiferi enese maailma, aga midagi on valesti. Kõik need deemonid, keda vaprad sõdalased hulganisti raiuvad, mõjuvad kuidagi abitute ja võimetutena. Kus nad õigupoolest on?

Teadsa, esimesel läbilugemisel võttis mul aega sellest arusaamisega, et tegemist polnud teps mitte põrgu, vaid nüüdisaegse tsivilisatsiooniga. Lihtsalt lugesin, nagu tegemist oleks action-mänguliku madistamisega põrgu eri kihtidel ja vaprate sangaritega, kes püüavad seal hakkama saada. Kui siis hiljem oli juttu kirikus, mis oli muudetud diskopaigaks, siis alles taipasin. Algul süüdistasin ennast, kuna mul on ennegi säärast asja ette tulnud – kui “Howli liikuvas kindluses” läksid tegelased korraks tänapäeva Inglismaale ja nägid poisse mängimas arvutitega, kirjeldati seda nõnda, et sisu ahmivalt ja veidi kiirustades lugedes läks tükk aega, enne kui taipasin (ma jõudsin Diane Wynne Jonesi kirjeldatud arvutijuhtmeid kujutleda mingite kombitsate taoliste moodustistena).

“Põrguteed” üle lugedes märkasin, et mu segadus polnud läbini põhjendamatu – kui loen sangarite fantastilisest teekonnast Põrgusse ja äkki ilmub tahkele pigiteele “meeletu kiirusega jooksev läikivanahaline deemon, kelle silmist purskus tuld, mis oli vähemalt sama ere nagu päike ise”, siis ma olen piisavalt rumal, et kujutleda meeletu kiirusega jooksvat läikivanahalist deemonit, kelle silmist purskab tuld, mitte aga autot. Ah, küllap võinuks ma kohe aru saada, et kui on juttu pigijõest, mis on tahke ja mille peal võivad käia nii Kopitaja kui ka sangarid, et siis on ilmselt tegemist asfaldiga – ja kui juba asfalt, siis ei aja autogi segadusse.

Mind hakkas aga hullult häirima diskoveresauna jõhkrus. Kogu novelli näol võiks ju olla tegemist naljaka äravahetamiskomöödiaga, mingi Gerard Depardieu komöödia oli kah selleteemaline. Ja nüüd äkki – kümnete noorte inimeste verest libedal põrandal tormab ta DJ-le kallale ja see juba komistab, peaaegu näib, nagu võiks pääseda, aga ei, õnneks vanal Mooseril (kes on kõrgest east hoolimata väärt vähemalt viit paganat) õnnestub teda läbi torgata ja nõnda surigi viimane “deemon”.

Loed seda ja ääri-veeri aimad, et see tõenäoliselt peaks mõjuma jaburalt lõbustavalt – küllap õiges sihtlugejas aktiveeruvad ajus needsamad piirkonnad, mis naudivad seda, kui saab GTA's suvalisi inimesi pähe tulistada. See mingi tobe “ma tean, et see on räigevõitu, aga mul on ära salvestatud ja tahan näha, mis saab”. Sest sellest kirjeldusest ei kuma läbi muud peale teatava naudingu, et võimekad tegelased saavad hakkama oma ettevõtmisega.

Kuid olukorra kogupilti aimates on näha, et tegemist pole nagu millegi eriliselt naljaka ega maitsekaga. Mulle tundus olevat tegemist sügavalt traagilise stseeniga, mida esitatakse kuidagi hästi tuimalt – või kui, siis väga väheke keel põses, aga mitte piisavalt, et võtta tegelikult positsiooni sündmuse rõlguse või traagilisuse suhtes. Täpsustan: ebameeldivaks ei teegi mitte sündmus ise, vaid selle teostamine. Sündmust ei esitata ei naljakalt ega kurvalt ega irooniliselt – üldse midagi öelda tahtvalt. See on lihtsalt üks tarbetu lisastseen...

Küllap nüüd keegi loeb ja mõtleb, et mida ma vingun – see vajutas mingitele emotsionaalsetele nuppudele, järelikult on autor midagi õigesti teinud. Ja siis kiidaks veel takka, et edaspidi tuleb veelgi kaugemale minna. Tegelased võiks edaspidi ka surnute päid otsast repida ja nende kaelast alla sittuda. Aga seda öeldes… taipan, et krt… See stseen oli ju “Duke Nukemis”. Mingile tulnukpahalasele ütles nõnda ja võitmise järel tegigi. Ja too stseen oligi kuidagi veidrat rahuldust pakkuv. Oma grotesksuses. Oma (eeldan, et üsnagi) teadlikus maitsetuses. Lihtsalt üks jaburus.

Ma nüüd tunnen, et see üks stseen sattuski lihtsalt kogemata olema sellises väga ebasoodsas vahemikus, kus oli piisavalt groteskne, et asi oleks värvikas, aga mitte piisavalt groteskne, et see värvikus õigustanuks sündmuse enese tõsiseltvõetavust. Siinkohal natuke tahaks öelda “minu jaoks” või “minu meelest”, aga ma miskipärast kahtlustan, et ka teised loeks toda stseeni ja tunneks, et krt, miskipärast ei kruvi, miskipärast on täiega jura stseen. Einoh, savi, seekord juhtus nii. Metsavana suurim voorus kirjutajana ongi mu meelest see, et ta otsekui galopeeriks pimeda hobusega läbi miinivälja. Loed ja mõtled: hull vend. Ja las jätkab seda hullust. Sedapuhku komistas maitsetusemiinile, aga savi – seda hobust see ei kõiguta, ta tormab edasi!

Aga jah, ma jäin aina keskenduma probleemidele. Mitu lõiku kirjutasin sellest ühest stseenist, mis oli pinnuks silmas. Ja ma mainisin selguse puudumist selle osas, kus tegevus aset leiab. Ja ma võiks ka öelda, et kolme nõia ilmumine ja rüütlite pääsemine vanglast ja suur lõpukoletis – nojah, tekst sai lõpuni kirjutatud ja tähtis on asju lõpetada (sest lõpetatud ebaõnnestumine on ikka parem kui meistriteos, millest pole sõnagi kirjutatud). Aga kui ma neid suht juhuslikke stseene loetlen, tunnen ma, et kuidagi tarbetu. Need on lihtsalt ära kirjutatud, et tekst oleks lõpetatud. Kokkuvõttes arvan, et lihtsalt tekst, millega nii-öelda suurendada oma pastaka kilometraaži.

4/10

Muld ei hoia

Miikael Jekimov

Leenal on olnud rasked ajad. Tema sügelevate nukkidega abikaasa Tõnu suri natuke varem ja tema võlgadest jäänud vihkamine laieneb ka perekonnale. Ja nüüd suri poeg Hindrek. Inimesed on küll matustel kohal, kuid see näib olevat viimane viisakus, mida nad sellele perekonna suhtes üles näitavad. Nüüd on naisele jäänud vaid noorim poeg Pärt ja nende koer Nuri. Ent veel enne, kui matusepäev on päriselt läbi, ilmub Hindrek tagasi.

Feissaris (mis näikse praegu olevat see koht, kus toimub suur osa praegusest ulmikute arutelusid, nagu kunagi võisid olla sf2001 list või BAAS) kommenteeris Anti Teraväe tänavust oktoobrikuist numbrit ja – küllap veidi ka vastandumaks Karl Kivili kirgi kütnud FB-postitusele selle kohta, et eesti ulme tegemine on üks veider tarbetus, mille võiks vaikselt ära lõpetada - “Selles numbris on mahlakust rohkem, kui tavaliselt. Ma just lugesin Jekimovi "Muld ei hoia" ja see võib üsna edukalt paigutuda Kitzbergi ja Tammsaare vahele. Suured sõnad küll aga vahetult pärast loo lugemist just säärane tunne sees on. Libahundi ja Vargamäe hõnguline pilguheit aega, kus elu ja surm olid tihedalt omavahel seotud. Suudab luua pilti, kisub välja emotsioonid ja samas on selline ootusärevust loov õõvaõhkkond.”

Lugesin seda ja mõtlesin, et tobe mees ajab latti kõrgele – ma olen ju lugenud Jekimovi tekste küll, ei ole ta mingi Tammsaare-Kitzberg, on hoopis kirjutamisõhtutelt tuttav tüüp. Hakkasin siis teksti ennast lugema ja – olen ise kah täiesti üllatunud, kui väga novell mulle meeldis.

Esiteks, tegemist on selle numbri ainsa jutuga, mis tõesti mõjub õudukana. Ja õudsaks teeb just vastik ebamugavus, millega Leena tunnistab oma kodukäijaks tulnud poega. Kergelt neurootiline armastuse ja vastikuse segunemine, milles poeg on ühelt poolt leinamise põhjus ja tagasitulnuna võiks pakkuda suurt kergendust armastavale emale, teisalt on ta groteskne nähtus, midagi väära.

Vahel on kodukäijaid kujutatud arutute zombidena – ja siis vaatad, kuidas mõni filmi- või sarjategelane ütleb, et ei, see on mu isa, tere issi – ja tal hammustatakse pea otsast (hullult tüütu stseeniformaat tegelaste debiilse käitumise tõttu). Hoopis teises äärmuses on Gaimani “Ameerika jumalate” Shadow abikaasa Laura, kes ilmub teatava enesestmõistetavusena ja enam-vähem täpselt samasugusena nagu ennegi, ainult et veidike mädanevana. Selle jutu Hindrik on aga täitsa sobival määral peategelase poja paroodia – õõvastav mädanev poeg, kes ütleb küll “emme”, aga näib soovivat ainult toorest liha.

Teiseks, ja peamise asjaoluna, miks novell toimib – autor on hullult vaeva näinud selle nimel, et jutu realistlik pool toimiks. Leenast saaks kirjutada ka sellise loo, kus polegi kodukäijat, selleks on piisavalt tehtud tööd tema traagilise elu ilmestamisega. Sealjuures ei muutu see traagika ülemäära rõhuvaks. Sellest ei saa komistuskivi, mis muudab lugemise tüütuks. Kirjeldused on napid ja head, möödaminnes ilmestatakse looduse abil hetkemeeleolu (“Ennelõunane päike paistis vanamemme maja ette pingile, kus nad kahekesi kanadele teri viskasid. Maja kõrval kasvava pihlakapuu lehed olid kolletunud, veripunased marjad kobarates kergelt krimpsu tõmbunud.”). Lisaks tundub, et autor on teinud tööd selle nimel, et ammusele taluelule pilti anda (“Õhtu saabudes läitis Leena seina külge pilakusse asetatud peeru. Pihlakapuust laast ajas tossu, aga suutis veidi enam tuba valgustada. Peergu hoidvalt metallist klambrilt peegeldus lakke värelevaid varje. Põrandale oli kuhjatud pisike kuhi puuliiste, kust Leena iga natukese aja tagant ärapõlenud peerge uute vastu vahetas.”). Mis puutub võrdlusse Tammsaarega, siis päris sellist kirjelduslikku ülevoolavat väge siin pole. Aga ega kõik soovigi sellist. On piisavalt, et anda pilti ja avaldada muljet, aga mitte nii priiskavalt palju, et tüüdata nüüdislugejat.

Mu hinnangul on tegemist ühe aasta parima Reaktori-jutuga. Võiks ehk öelda, et kirjutatud mitte selleks, et igakuise Reaktori mahtu täis saada, vaid ambitsiooniga anda oma panus järgmisesse Tuumahiidu. Mulle on see positiivne üllatus, sest varem on nagu öeldud, et Reaktori kaudu ei sirgu Eesti ulmesse mingeid uusi tähelepanuväärsusi – njah, Heinrich Weinberg, aga tema oli kah suht-koht valmisautor juba esimesi jutte avaldades. Nüüd siis selline purakas Jekimovilt, kelle eelmine Reaktoris avaldatud tekst oli selline stabiilne keskmine. Nagu siis oli ka näha, kirjutamisoskust ja jutustamise loomulikkust autoril on – ja kui sellele lisandub nõudlikkus enda ja teksti suhtes, püüdlus saavutada parimat, siis võib päris korralikke asju sündida. Kergitan mütsi.

9/10