Lemmy Maracca istus kosmodroomi tööliste baaris ning rüüpas vähehaaval veini. Massiivne nikerdatud sõrmus ta parema käe keskmises sõrmes (kaugelt näha, et odav kraam) klõbises kannatamatult vastu pokaali. Lühikesest soengust hoolimata vajasid ta heledad juuksed hädasti kammi. Ja ega seepki poleks paha teinud.

Mecomb, sadama laadurioperaator, kes oli ise talle kokkusaamise määranud, jäi hiljaks ja Lemmy hakkas tasapisi tigedaks muutuma. Aeg oli raha! Nad istusid niigi juba kolmandat päeva Proküoni Kolmandal, mille dokid oli „Centurioni” kodusadamaks. „Centurion”, mis tegi lisaks regulaarsetele postivedudele sobiva tasu korral ka eraotsi, oli lasti üle andnud, hooldusest läbi käinud ning ammu lennuvalmis. Lemmy, „Centurioni” tüürimees, oli juba mitu korda pidanud kipper Rix Chelli kutsungi välja lülitama. Mecomb oli öelnud, et asi on tähtis.

Noh, Mecomb oli muidugi paras ohmu, Lemmy imestas ikka, kuidas sellel pikatoimelisel karul operaatorina lasti töötada, aga valetada ta ei osanud. Lemmy oli teda ikka sõbralikult kohelnud ning see oligi nähtavasti põhjuseks, miks mürakas Lemmyt usaldas. 

Kõrvalpukile hiivas ennast plikaohtu tegelane, kirju nagu värvikataloog. Nägu krohvikihi all oli lõtv ja väsinud.  Urgitsenud kusagilt riietuse voltidest sigaretipaki, sättis ta suitsu suunurka ning küsis tuld. Lemmy silmitses ta surnud silmi, sirutas sõnatult tulemasina ja pööras siis pilgu kõrvale. Nähes, et Lemmy ei ilmuta tema vastu huvi, pühendus plika teisel pool istuvale mehele. Töö tahtis tegemist.

Lemmy võttis viimase lonksu ja pani pokaali letile. Kuni ta kaalus, kas tellida veel üks, astus baari Mecomb. Nähes teda baarmani selja taga laiuvast peeglist, ohkas Lemmy kergendusega ja tõstis ümber pöördumata käe. Vaadanud uurivalt, isegi veidi kahtlustavalt ruumis ringi, märkas Mecomb Lemmy kätt ning loovis tüürimehe juurde.

„Terre,” ütles ta „r” tähte põristades. „Ootsid kauva?”

„Ei,” mühatas Lemmy, kuigi oli baaris istunud juba üle veerand tunni.

„Torre.”  Mecomb ronis vabale baaripukile Lemmyst vasakul ja tellis kohvi.

„Sa oled tarrk mees ja sind võib usaldada,” lausus Mecomb, kui oli tassi nafta järele lõhnavat ollust kätte saanud. „Moo kätte sattus kolm kaarrti. Miskid tüübid tahtsi neid moo kääst ää osta, a ma äi tia inda. Keegi äi oska nõu kah anda. Vahest sina?”

„Näita!” Lemmy sirutas käe. Tema peopesale asetati kaks läbipaistvat kuusnurkset salvetuskristalli, nendest läbikumavad jooned lasid aimata mingeid kujundeid, kuid ilma spetsiaalse tehnikata oli nende lugemine võimatu.

„Sa rääkisid ju kolmest kaardist?” küsis Lemmy võimalikult ükskõikselt. Kristallide vanaaegne ja lihtsakoeline, aga ka aimatavalt võõrapärane salvestusviis oli paratamatult tema uudishimu sütitanud.

„Paistab, et komandama unetasin maha,” ütles Mecomb kohmetu naeratusega. Lemmy muigas. Polnud see karu nii lihtsameelne ühti!

„Laenad neid homseni?” küsis Lemmy. „Ma saaksin laeva pardal lähemalt uurida.”

„Too omme kindlaste tagasi,” ütles Mecomb kerge kõhkluse järel. „Kui nad midagist väerrt on ja ma nende eest raha saan, siis jagame pooleks. Onju, eks?”

„Olgu nii.” Lemmy libistas kristallid märkamatu liigutusega peidetud vöötaskusse.

„Ma siis lähen, homme samal ajal saame siinsamas kokku.”

Baarist lahkunud, võttis Lemmy hõljuki ja sõitis „Centurioni” juurde, mis seisis kaubalaevade sektoris. Nende alus kuulus tonnaažilt küll väikelaevade hulka, aga kaubalaevade seisumaks oli odavam ning kuna „Centurion” oli registreeritud postilaevana, oli Rix selle eelise osavalt ära kasutanud.

Paar aastat tagasi olid nad „Centurioni” ostmiseks kogu oma maise vara maha müünud ning nüüd oli laev neile ka kodu eest. Noh, eks naised olid siiani veidi okkalised, kuid Lemmyt ja Rixi selline elustiil rahuldas, nende seiklemistung leidis nüüd märgatavalt ausama (ja ka veidi rahulikuma) väljapääsu.

Amortisaatortelikute käppadele toetuv „Centurion” nägi välja nagu kääbuskasvu tülinorija, kes on raskekaalu poksijate seltskonda trüginud ja küünanukid riiakalt õieli ajanud. Vilunud pilk tundis „Centurioni” sihvakas, liigselt liigendamata siluetis raskusteta ära kiirekäigulise lahingkaatri. Praegu ehtisid laevakeret küll tsiviillaevastiku eraldusmärgid ning posti- ja väikeveoteenustele osutav embleem, aga veel mõned aastad tagasi oli alus nr. 370  tõepoolest olnud Valveteenistuse patrullkaater, enne kui see mingi eksituse tõttu suhteliselt kõbusana maha kanti. Lemmy ja Rix, kes parajasti järjekordsest jamast välja üritasid rabeleda, kuulsid kaatrist juhuslikult ning asja uurides hakkas see neile meeldima. Kogu relvastus ja seda teenindav tarkvara oli juba maha monteeritud, kiire ja võimas mootor ning hea manööverdusvõime olid aga alles. Relvastuse mahamonteerimise järel oli tekkinud piisavalt vaba ruumi, et kaatrit ümberehituse järel kas kosmosejahi või väikeveolaevana kasutada. See viimane variant hakkas just Lemmyle sedavõrd meeldima, et ta vanad kambakaaslased ostutehingu suhtes nõusse rääkis. Käsiraha maksmiseks tuli neil kõigil oma varanatuke maha müüa, ümberehituseks sellest aga ei jagunud ning nii tuli ka laev ise pantida. Nad olid praegugi võlgades, sest veoäri kasum oli napp ja suur osa tuludest läks jooksvate kulude katteks. Kõigest hoolimata tundis Lemmy alati uhkust, kui „Centurioni” nägi, sest neid, kes end laevaomanikuks võisid nimetada, polnud just palju. Pealegi oli „Centurion” lihtsalt parim laev, mida ta teadis.

Ühiskajuti suurel nurgadiivanil laiutasid kolm meest, kes vaatasid infoseinalt kohaliku võrgu uudiseid.

„Jõudsid just õhtusöögiks,” teatas Iris, kes ukse lähedal õlaga vastu seina nõjatus. Lemmy õblukese küljeluu napp roheline kleit rõhutas punakaspruune juukseid.

„Jah, kuhu sa kadusid?” tõstis Rix diivanilt tõustes häält. Lömmis poksijanina tõttu kõlas see tuhmilt ja ähvardavalt. Kui kõhetu Lemmy kahtlasevõitu olukordades kapteni rolli etendas, esines pikka kasvu ja lihaseline Rix tavaliselt ta ihukaitsjana. Minevikus kurikuulus kakleja oli end kõvasti harinud, omandanud meeskonnast ainsana kutselise piloodi atestaadid ning oleks ilmselt elus edasigi jõudnud, kui vanad sõbrad poleks teda tagasi seikleja libedale teele meelitanud.

„Noh, ma…” hakkas Lemmy seletama, kuid Rix jätkas kipri õiglase pahameelega:

„Mul oli sind tarvis. Siin käisid kaks tüüpi mingist väikefirmast ja pakkusid soodsat otsa. Ma ütlesin, et mul on tarvis superkargoga veotariifide üle nõu pidada, nii et kui me sellest reisist ilma jääme, on see sinu süü.”

„Sel juhul on mul midagi huvitavamat asemele pakkuda,” lõikas Lemmy järsult, et Rixi edasisi süüdistusi vältida. Tema sõnad äratasid tähelepanu ja Elvin, laeva stjuuard, keeras uudised vaiksemaks.

„Mida täpsemalt?” küsis motorist Monti, Lemmy kasvu nooruk, kellel olid tumedad õlgadeni juuksed ning mitmepäevane habemetüügas. Ilma plekilise töökombinesoonita näis ta end ebamugavalt tundvat ja üritas harjumatult puhtaid käsi laua alla peita.

Lemmy võttis vöötaskust kristallid ja asetas musta värvi alusele laua keskel, kus need laest kumavat valgust peegeldades omaenda salapärast elu näisid elavat. Sellised kristallid olid haruldased, tavaliselt olid andmekandjateks tuhmid kuusnurgad, mis ei reetnud ilma vastava seadme abita isegi seda, kas sinna üldse on midagi salvestatud. Need siin olid aga filigraanselt lihvitud kunstiteosed, mis meenutasid pigem ehteid. Ükski „Centurioni” meeskonnaliikmetest polnud selliseid varem näinud ning see muutis nad veelgi uudishimulikumaks. Rix võttis ühe kristalli sõrmede vahele ja uuris vastu valgust, kuid nagu varem Lemmygi, ei suutnud ta sealt palja silmaga midagi välja lugeda.

„Kust sa need said?” küsis kipper lõpuks, kui kristallid olid kõigi kajutis olijate käest läbi käinud ja tagasi lauale jõudnud. „Ja mida need endast kujutavad?”

„Vastata oskan ainult esimesele küsimusele,” lausus Lemmy. „Te ju teate Mecombi, seda tüüpi, kes siin laadureid juhib. Ta väitis, et need on kaardid ja palus, et ma neid uuriksin, sest mingid mehed olevat tahtnud neid ära osta. Muide, komplekti kuulub ka kolmas kaart, mida ta targu minu kätte ei andnud. Minu ülesanne on kaup ära hinnata. Poole müügisummast lubas ta mulle ja see ütleb juba nii mõndagi. Midagi ta teab või aimab. Ja see peab olema priske noos, mida ta loodab.”

„Arvad?” kahtles Rix. „Kuni me neid lugenud pole, ei saa neile ka hinnangut anda.”

„Sellepärast ma need laevale tõingi,” ohkas Lemmy, nagu kõneleks lapsega. Rix muigas ja ajas end püsti.

“Ma pidasin silmas, et kuni me neid kõiki lugenud pole,” vastas ta samal toonil. „Aga eks katsetame siis nendegagi,” tähendas ta laualt kristalle haarates ja suundus ühiskajuti kõrval asuvasse kontrollkeskusesse. Endise patrull-laevana oli „Centurion” varustatud korraliku dekodeerijaga, mida õnneks maha ei monteeritud. Seni oli aparaat suutnud lugeda kõiki salvestisi ja lahti murda kõik etteantud koodid. Rix torkas kristalli lugejasse ja käivitas masina, ekraanile ilmunud kujutis oli aga sedavõrd ähmane, et suudeti eristada vaid üksikuid jooni.

„Polegi nii lihtne,” pomises Monti pisut pettunult, nagu kaaslastele äsjast optimismi ette heites. Peadpidi puldi servale toetuv Lemmy sügas juukseid veelgi enam sassi ajades kukalt, Rix uuris tõsisel ilmel ekraani.

„Tegemist on kombineeritud salvestusega, osa sellest on optiline,” ütles ta hetke pärast, tehes klaviatuuril mõned lülitused. „Muudame polarisatsiooni.”

Kujutis muutus selgemaks ja omandas värvid ning nähtu lasi aimata, et tegemist on tõepoolest topograafilise kaardiga. Kõrgusjooned ega koordinaatvõrgustik polnud siiski eristatavad ja jäi mulje, et tegu on juhuslikult paberile pillatud värviplekkidega. Rixi see ei heidutanud, ta pahklikud armiliste nukkidega sõrmed klõpsisid vilkalt klaviatuuril, meeskonnakaaslased seisid vaikides kipri selja taga ning jälgisid tema askeldusi. Laeva arvutisüsteemide kasutamises oli Rix teistest kõvem käsi.

Kujutis võttis kipri manipulatsioonide tulemusena üha rohkem ilmet ning peagi võis aimata, et tegemist on väljavõttega suuremast kaardist, mis näis kujutavat tasandikul kõrguvat platood kahe ehitisega - suurema ja väiksemaga. Mida need endast täpselt kujutasid, polnud selge. Samuti polnud kaardil koordinaate ega isegi märget, millise planeediga tegu.

„Mnjaa, vähevõitu,” tähendas Lemmy. „Nii ei leia me midagi.”

„Ise sa sellise tõid,” puhises Rix. „Mõttetu ajaraisk.”

„Keegi ei salvesta kaarti ilma andmeteta,” arutles Lemmy, pööramata kipri sõnadele tähelepanu. „Need on ilmselt mitmekordselt krüpteeritud.”

„Võimalik,” nõustus Rix huult puredes ja kummardus uuesti klaviatuuri kohale. Nüüd asusid nad asja kallale kahekesi. Monti, kes oli töötanud lühikest aega ka suurtel laineritel, tundis küll paremini mootoreid ja energiasüsteeme ning suutis vajadusel Rixigi piloodiistmel asendada, kuid nii peene töö jaoks puudusid tal kogemused. Elvin võis tänu paarile sõjaväes teenitud aastale võtta sõna taktikalistel teemadel või algatada ajaloo-alase mõttevahetuse, aga tehnikaga seotud töid eelistas teha teiste valvsal juhendamisel. Laeva meeskonda oli ta võetud vanast kambavaimust ning oma osa mängis ka asjaolu, et ta tegi liigse nurinata ära ka tööd, mida teised ei viitsinud või tüütuks pidasid. Nii tegeleski stjuuardina munsterrolli kantud Elvin lisaks söögitegemisele ja laeva üldruumide korrashoiule ka transporttöödega ning teatud regioonides isegi maandunud kaatri ümbert tülitajate peletamisega.

Lõpuks suutsid nad kaardile võluda ka koordinaadid ning jupi tundmatus keeles teksti. Selle tõlkimine läks aga dekodeerijaga juba kiiresti ja Rix luges selle valjusti ette.

„Vastavalt Kolme Väe Käskija õpetusele, mis on väljendust leidnud tema alandliku prohveti suu läbi, on tempel ehitatud pühitsetud kõrgendikule, mida soojendab päike, pesevad veed ja paitavad tuuled. Templi ehitamiseks on kulutatud 33 333 plokki ning 3 korda 333 päeva ja selle ehitajad kuulusid kõik Kolme Väe Käskija ustavate teenrite hulka. Sissepääsu avamiseks pööra kolmanda rea kolmandat õnnistatud ehiskuju, kui Igavese Au Silm koidikul tema peale paistab. Prohvet on rääkinud.”

„See Kolme Väe Käskija on ilmselt mingi jumalus,” arvas Elvin, kes keskendunult teksti uuris. „Tempel on pühendatud talle. Mõnedel usulahkudel on kombeks oma templite asukohad salajas hoida, sest need on ohvriandide näol märkimisväärseid aardeid täis kuhjatud.”

„Nende nappide andmete järgi seda küll üles ei leia,” torises Monti. „Ainult planetograafilised koordinaadid, aga kus või millises süsteemis planeet asub, pole isegi vihjatud.”

„Äkki on teistel kaartidel midagi?” pakkus Lemmy.

„Uurime teise ka läbi ja siis vaatame edasi,” nõustus Rix.

Läbiproovitud meetod andis teise kristalli juures pooliku tulemuse, ekraanile ilmus saare või väiksema mandri kaart, kus kiltmaa asukoht oli välja toodud eraldi ruudukesena. Mingeid kõrgusmõõte või koordinaate ei õnnestunud välja lugeda, samuti puudusid esmapilgul vähimadki märgid lisatekstidest. Rix süngestus. Ta ei loobunud nii lihtsalt, aga tema ponnistuste tulemuseks oli vaid kiri: „Tekst tundmatu. Dekodeerimine võimatu. Kasutage teisi meetodeid.”

„Mida ta veel tahab?” vandus Rix ja lülitas dekodeerimisprogrammid välja. Keeruline aparaat, mis polnud aastaid spetsiifilist hooldust saanud, kippus vahel tembutama ning siis tuli kogu operatsiooni otsast alustada.

„Oota!” ütles Lemmy, enne kui kipper programmi uuesti käivitas. „Me teame vähemalt, et mingi tekst seal siiski on. Prooviks äkki tõesti teist meetodit, nagu see kast soovitas. Mäletad seda soojusimpulssidega salvestist?”

„Seda, mida me tollele professorituhnusele müüsime?” meenus ka Rixile nende kunagine sulitemp. Tõsi küll, korda saatsid nad selle võrdlemisi tahtmatult, arvasid nad ju toona isegi tõsimeeli, et leidsid iidse aarde asukoha. Tollal polnud neil võimalust vabalt kosmoses rännata ning seepärast olid nad info vahendajate kaudu maha müünud. Paraku osutus salvestis võltsinguks, müüjaid ähvardas tahtliku petturluse paragrahv ning Lemmy ja Rix koos lähimate sõpradega pidasid paremaks mõneks ajaks piirkonnast kaduda ja muudele tegevusaladele siirduda. Pisiasi, aga meedia puhus selle suureks afääriks ning sidus nad kuritegeliku võrgustikuga, sest nagu selgus, olid mõned vahendajad salvestistest koopiaid teinud ja neid kergeusklikele originaali pähe maha müünud. Tulevasel „Centurioni” meeskonnal õnnestus sellest Uduleiu afääriks ristitud protsessist enam-vähem terve nahaga pääseda ja vältida ka hilisemaid omavahelisi arveteklaarimisi, kuid paljud saadeti pikkadeks aastateks vanglasse ja nii mõnigi suri hiljem kahtlastel asjaoludel. Sellest episoodist oma elus polnud ei Lemmy ega Rix abikaasadele rääkinud, aga õnneks jäid kardetud küsimused ka praegu esitamata.

“Oled kindel, et meie kastis üldse vajalik tarkvara olemas on?” küsis Rix. “Salvestusaegsete soojusimpulsside väärtuse arvutamine on kuramuse peen töö ja kui me dekodeerimisel õige temperatuuriga mööda paneme, on info läinud.”

“Noh, seni on meie dekodeerija kõigega hakkama saanud, militaarne värk siiski,” arvas Lemmy.

“No vaatame siis,” ütles kipper ja sirvis põhimenüü kiiresti läbi. Otsitavat leidmata hakkas ta alamkaustu puistama. Lõpuks, kui kõik olid juba lootust kaotamas, leidis ta vajaliku programmi ning selle käivitamise järel polnud muud teha kui oodata.

„Võiks suitsupausi teha,” arvas Lemmy kella vaadates. Endalegi märkamatult olid nad juba mitu tundi kontrollkeskuses veetnud ja väike vaheaeg oli igati teretulnud. Trapile suitsetama väljus Lemmy küll üksi, aga mõne aja pärast liitus temaga Elvin, õllepurk pihus. Stjuuard oli vaatamata hiljutisele väeteenistusele hakanud kõhtu kasvatama ning hüva rüübe ja maitsev toit ainult kiirendasid seda protsessi.

„Usud sa, et asi on üldse jändamist väärt?” küsis ta, võttis lonksu ja ulatas purgi Lemmyle.

„Kes teab, sell ise igatahes usub,” vastas Lemmy õlgu kehitades, rüüpas tänulikult talle pakutud õlut ja tõmbas suitsu lõpuni. „Lähme vaatame, kuidas asjad edenevad.”

Uudiseid veel polnud, kogu meeskond oli dekodeerija rahule jätnud ja istus kohvi juues ühiskajutis. Ka Lemmy võttis tassi kohvi.

Kui signaal lõpuks märku andis, et programm on töö lõpetanud, kargasid kõik püsti ja rüsisid kannatamatult kontrollruumi.

„Kes kannatab, see kaua elab, või kuidas see käiski!” juubeldas Rix ekraanile ilmunud teksti nähes. Veiderdava pidulikkusega luges ta selle ette.

„Vastavalt Kolme Väe Käskija soovile, paistku Igavese Au Silm tema peale, jaotub templi sissepääs kolmeks. Vali päikesekäik ja väldi umbharusid, kust tagasipöördumist ei ole. Lasku kolmest trepist, kaevu sulgemiseks viimase trepi ees too võti eelmise trepi mademelt. Kolmada trepi järel jaguneb koridor taas kolmeks, vali keskmine haru, mis viib Suursaali. Vajuta plaadile seinas kolme küünra kaugusel, enne kui edasi lähed. Ukse avamiseks anna Kolme Väe Käskijale keel ja silmad. Valitute Kambris asub Kolme Väe Käskija and, mis tuleviku teiseks loob. Kui kolm õnnistatud järgijat astuvad selleks märgitud kohtadele ja suunavad kolm valgusvihku Kolme Väe Käskija portreele vastasseinas, avaneb sissepääs Suursaali põrandas, mis ei püsi avatuna kauem, kui kolm korda kolm sajandikku päeva pikkusest sellel aastaajal. Kauemaks võib selle avatuks jätta vaid Kolme Väe Käskija prohvet või tema pühitsetud asendaja. Prohvet on rääkinud.”

„Kõlab nagu algeline arvutimäng,” märkis Monti kohvi rüübates skeptiliselt.

„Pigem nagu lõks,” tähendas Elvin. „Kuidas sisse saab, on ilusti kirjas, aga kui uks kinni läheb, kas siis enam välja ei saagi?”

„Ja mida nad selle keele ja silmade andmisega mõtlesid?” uuris Calemene, Rixi nähvitsast teinepool. „Ohverdamist?”

„Ärge nüüd sündmustest ette rutake,” jahutas Rix nende hoogu. „Peamine on ju ikka veel puudu.”

„Jah, koordinaadid,” noogutas Lemmy, kelles hakkas pisitasa tekkima lootus, et päris tühja tuult nad seekord taga ei ajagi. „Tõenäoliselt on kõik muu vajalik kolmandal kaardil.”

„Oled sa kindel, et sel tüübil on kolmas kaart üldse olemas?” küsis Rix.

„Nii ta ütles,” kehitas Lemmy õlgu. „Ma saan temaga homme kokku, eks ma katsun selle siis välja meelitada.”

„Arvad, et annab?” kahtles Rix.

„Ma annan talle teised seniks tagasi,” ütles Lemmy. „Ega tema pea teadama, et meil on nendelt info juba käes.”

„Kuulge, te ei mõtle seda ju tõsiselt,” lausus Iris, kes juba aimas, milleni jutt välja viib. „Teie rahajaht ei tähenda kunagi head, parimal juhul jääte terve nahaga, kuigi taskud on tühjemad kui enne.”

„Tõepoolest, kui kavatsesite postivedajateks hakata, siis tegelege sellega,” toetas teda Calemene. „Oleks aeg avantüüridele lõpp teha.”

„Kulla naised,” protestis Lemmy teatraalselt käsi laiutades. „Me pole mingit avantüüri alustanud. Me arutame asju teoreetilisest aspektist.”

„Ära mängi lolli,” sähvas Iris. „Teame neid teie aspekte ja teooriaid.”

Vaikus rippus ruumis nagu kirves surmamõistetu pea kohal. Ei kipper ega tüürimees tahtnud endalegi tunnistada, et naistel oli õigus. Hetkest, kui Lemmy kristallid lauale asetas, oli liisk langenud. Ahvatlev seiklus, mis tõotas kasu – sellele kombinatsioonile ei suutnud nad vastu seista. Polnud kunagi suutnud.

„Esialgu tegeleme lihtsalt kaartide hindamisega,” ütles Rix lepitavalt. „Meil on võimalus nende müügilt vaheltkasu teenida, aga selleks tuleb täpselt teada, mis nad väärt on.”

Sõnatul kokkuleppel ei räägitud sellest enam. Pisut pingestatud õhkkonnas siirdusid kõik oma tavapäraste tegemiste juurde. Lemmy salvestas lahtikrüpteeritud tekstid arvutisse ja avastas ebameeldiva üllatusena, et kaarte polnud võimalik salvestada. Elvin hakkas õhtusööki valmistama ja Iris luges midagi, millega ta juba pikemat aega kuidagi lõpule ei jõudnud. Rixi ja Calemenet polnud näha, küllap klaarisid kajutis. Monti igavles diivanil ja segas äraoleval ilmel kaardipakki, oodates igaõhtust mängu.

Lemmy laskus trümmi ja võttis ülestõmbamata trapi ülemisel astmel istet. Sigareti süüdanud, kuulis ta trümmist samme, tema üllatuseks polnud aga tegu ei Elvini ega Montiga, vaid hoopis Rixiga. Kipper peatus istuva tüürimehe kõrval, aga ise istet ei võtnud.

„Sul, Lem, näikse nende kaartide suhtes muudki plaanis olevat, kui vaheltkasu müügitehingult,” ütles ta.

„Ära ütle, et sul endal samad mõtted peast läbi ei käinud,” muigas Lemmy.

„Ei salga, käisid,” möönis kipper. „Võimalus on ju ideaalne.”

„Jah,” noogutas Lemmy. „Võime kaardid odavalt ära osta, väärtust hindame ju me ise.”

„Arvad, et Mecomb jääb su hinda uskuma?” kahtles Rix. „Sinu jutu järgi taheti neid ju juba osta. Miks ta peaks odavalt sulle müüma?”

„Ta usaldab mind,” arvas Lemmy enesekindlalt. „Muidu poleks ta minu juurde tulnud.”

„Lihtsam oleks lasta tal kaardid korraliku hinnaga maha müüa, kasseerida hiljem vaheltkasu sisse, aga ise kütta kohe sinna templisse aaret ära tooma,” pakkus Rix. „Info on meil ju käes. Või, noh, saab kohe-kohe olema. Isegi kui midagi viltu läheb, jääb meile vähemalt vaheltkasu. Muidu maksame veel ise peale, teadmata, mida eest leiame.”

„Ma mõtlesin ka sellele variandile,” vangutas Lemmy pead. „Mulle ei meeldi mõte, et me peame mingite teiste avantüristidega templis maid jagama hakkama, kui nad peaksid ostetud kaartidega meile seal kaela sadama. Ja veel: neil kristallidel võib seal templis mingi roll täita olla. Äkki need ei ole pelgalt andmekandjad? Mis siis, kui need on ka füüsilisel kujul olulised? Äkki see prohveti pühitsetud asendaja on näiteks see, kellel on kristallid?”

„Kuidas me naised ära räägime?” küsis Rix.

„Kui see jumaluse and või pärand vähegi miskit väärt on, võime korrapealt teenida mitmekümne postireisi sissetuleku,” muigas Lemmy. „Arvad, et see jätab nad külmaks? Me võime korrapealt võlgadest lahti saada.”

„Optimist nagu ikka,” lõi Rix käega. „Katsu kõigepealt meile see kolmas kaart muretseda.”

Lemmy kustutas sigareti ja tõusis.

„Olgu. Uurin seni selle Kolme Väe Käskija kohta.”

„Ära näe vaeva,” sõnas Rix. „Ma juba vaatasin. Avalikes allikates pole just kuigi palju.”

„Aga see, mis on?” uuris Lemmy.

„Kolmeväelised, nagu neid nimetati, oli loodusteadusi au sees hoidev usulahk, mis eksisteeris suhteliselt väikese rühmitusena paar sajandit tagasi, omalaadne sulam elementalismist, päikesekummardamisest ja kristlusest. Arvatakse, et praeguseks on usund hääbunud ja kogudus lagunenud, kuid päris kindel see pole, sest tegemist oli poolsalajase sektiga. Nende usutunnistuse aluseks oli arusaam, et kõik Universumis on üles ehitatud põhielementide kolmainsusele – veele, õhule ja tulele.”

„Vesinik, hapnik, süsinik,” pomises Lemmy. „Uskumatu, mida lihtsast keemiast välja annab väänata!”

„Oota, parim osa alles tuleb,” muigas Rix. „Need tüübid uskusid, et eksisteeris nii-öelda Kolme Väe Käskija, jumal reaalselt elanud inimese kujul, kes suutis teha imesid ja Kolm Väge enda tahtele allutada. Tema auks rajati kõrvalistele planeetidele salajasi templeid, millest on seni leitud ainult üks. Legendid räägivad peatemplist, kus ootavat Kolme Väe Käskija pärand, tema and inimkonnale, mis kogu ajaloo uueks muudab.”

„Oot, annist oli juttu ka teises tekstis,” võpatas Lemmy. „Kurat, seekord on meil vist lõpuks peavõit!”

„Jahtu maha, poisu,” talitses teda Rix. “Peavõidu saamiseks on esmalt piletit vaja.”

 

Lemmy niigi talitsematu fantaasialend läks öösel täiesti perutama ja nii nägigi ta end unes küll Intergalaktilise postikompanii omanikuna, kes ühelt kuurortplaneetilt teisele lendab, et elu nautida, küll elementide käskijana maailmu loomas ja hävitmas. Hommikul ärgates oli ta igatahes heas tujus. Irise leidis ta ühiskajutist, kus naine oli end diivanile kerra vedanud ja luges.

„Hommikust, kallis,” ütles Lemmy naist põsele suudeldes rõõmsalt. „Kus teised on?”

„Monti magab, teised läksid linna,” vastas Iris. „Kohvi tahad?”

„Ei, ma käin duši alt läbi ja hakkan parem ka minema. Ma sain eile siseinfot, et sadama varustusosakond müüb täna üht-teist soodustusega, meil on aga hädasti tarvis päästekapsli varustus välja vahetada,” sõnas Lemmy. „Raha meil praegu on, nii et tuleb juhust kasutada.”

„Rix on kursis?”

Lemmy noogutas ja lisas silma pilgutades kavalalt:

„Äkki tuled selga pesema?”

„Looda sa!” turtsatas Iris.

“Ise tead, millest ilma jääd,” naeris Lemmy. “Igal juhul enne õhtut ärge oodake, ma pean veel Mecombiga ka kokku saama.”

„Just nii, boss!” muigas Iris ja lehvitas talle.

 

Kõik asjatoimetused korda ajanud ja ostetud varustuse laevale saatnud, sisenes Lemmy kokkulepitud ajal baari. Nagu eelmiselgi päeval, polnud Mecomb veel kohal. Tüürimees toetas end vabale baaripukile ja tellis pokaali vana retsepti järgi valmistatud veini. Täna oli ta nõus ootama kasvõi mitu tundi.

Kolmveerand standardtundi hiljem hakkas talle tunduma, et nii see võibki minna. Ta oli vahepeal jõudnud teisegi pokaali tühjaks juua, kuid Mecombi polnud ikka veel.

„Terekest, Lem,” kõlas ootamatult tuttavlik hääl. „Ootad kedagi?”

Lemmy võpatas ja tõstis pilgu baarmani selja taga laiuvale peeglile. Siis pöördus ta koos pukiga ja jäi tõtt vaatama endast pikema, hea välimuse, kuid külmade silmadega mehega, kelle suu nurkades ilutsesid julmavõitu kurrud.

„Legrand!” lausus ta tuhmilt.

Aastaid tagasi, oma sulipäevade aegu, oli ta selle tüübiga tihti kokku puutunud. Korrumpeerunud korravalvur, „räpane” võmm, kes altkäemaksu võtmise ja palgamõrvade eest lõpuks kohtu alla läks.

„Tema ise,” vastas Legrand ja istus kõrvalpukile nagu vana sõber. „Ikka mäletad veel… Millal me viimati kohtusimegi?”

„Seitse aastat tagasi,” pomises Lemmy tusaselt.

„Õigus,” noogutas Legrand. „Tähendab, mälu on sul ikka korras. Muide, sa ei vastanud mu küsimusele. Ootad sa kedagi?”

„Kas ma paistan nii kuival olevat?”

„Ära minuga naljata, Lem,” soovitas Legrand süngelt. „Mulle pole su naljad kunagi meeldinud. Proovime õige uuesti: keda sa ootad?”

„Kuule, Legrand,” ütles Lemmy ärritust alla neelates. „Isegi kui ma kedagi ootan, on see rohkem minu asi, eks ole.”

„Iseenesest mõista!” noogutas Legrand ebameeldivalt muiates. „Igati sinu asi! Sinu aeg, mis kulub. Ja sinu raha, mis kõrist alla voolab. Lihtsalt kahju on, kui inimene oma aega ja raha tühja raiskab. Mecomb ju ei tule täna. Ja homme ka ei tule. Nii et meil sinuga on targem astuma hakata.”

„Kuhugi ma ei tule,” teatas Lemmy. “Suur poiss juba, oskad üksi ka astuda!”

Legrand kummardus, käsi taskus, lähemale ning Lemmy tundis, kuidas miski tömp ja kõva ta ribisid puudutas. See miski oli täpselt laserpüstoli mõõtu.

„Ma arvan, et me hakkame siiski koos astuma, Lemmy-boy,” lausus Legrand jahedalt. „Kui sa üldse kunagi veel astuda tahad.”

Lemmy tundis, kuidas sisemus ebameeldivalt külmaks tõmbus. Ta oli küll sitke sell ja elus paljutki kogenud, kuid ühest eriväljaõppe saanud endisest politseinikust jagu saamiseks puudusid tal vähimadki võimalused. Pealegi oli ta kindel, et Legrand polnud üksi. Vanadel aegadel tunti Lemmyt igast jamast väljapääsu leidjana, nii et Legrand, kes teda hästi teadis, poleks ilmaski võtnud sellist riski.

„Olgu, ma tulen,” ütles tüürimees vaikselt. „Võta toru ära.”

„Meeldiv on suhelda mõistlike inimestega,” noogutas Legrand rahulolevalt.

Surve ribidele kadus ja nad väljusid baarist koos nagu vanad sõbrad. Märkamatult liitusid nendega kaks kusagilt pimedast baarinurgast esile kerkinud gorillalt ning neljakesi suundusid nad kinnise kerega hõljuki poole. Eemalt oleks seda võinud pidada kaubikuks, kuid tüürimehe kogenud silm tundis hoolika viimistluse alt ära hoopis kõrgema hinnaklassi masina, mis oli kohandatud liikuma nii linna magnetribadel kui teedeta maastikul.

„Roni sisse!” ütles Legrand tagumist ust avades.

„Kuhu me sõidame?” nõudis Lemmy peatudes. Ainuüksi Legrandiga suhtlemine nõudis ettevaatust, temaga kaasaminek oli aga suisa arutu risk.

„Mitte kuhugi,” nähvas Legrand teda tõugates kannatamatult. „Räägime asjad siinsamas sirgeks. Hakka sind veel sõidutama!”

Hõljuki salong oli mugavalt sisustatud, lisaks arvuti ja sidevahenditega klapplauale oli siin ka nurgadiivan ja paar tugitooli. Legrand istus mugavalt seljatoele nõjatudes diivanile, musklimehed surusid Lemmy tugitooli diivani vastas.

„Kas otsime läbi, boss?” küsis üks meestest, hoides kätt Lemmy õlal, nagu kartes, et tüürimees kargab kohe püsti tagasi.

„Pole vaja,” lõi Legrand käega. „Ta pole nii rumal, et neid kaasa tassida.”

Lemmy tõmbus pingule. Pidi see nüüd õige tema enesehinnagut turgutama või?

„Kuula nüüd tähelepanelikult, Lem,” ütles Legrand. „Vanade aegade mälestuseks oleks mul sinu ja su kambaga kõvasti arveid klaarida, aga sellega on aega. Kui ühise keele leiame, siis luban need arved üldse unustada.”

Lemmy vaikis ja ootas.

„Mul on vaja kaarte, mida Mecomb sulle müüa pakkus,” ütles Legrand mõne vaikusehetke järel ja tõstis siis käe, nähes, et Lemmy on suud avamas. „Enne kui rääkima hakkad, mõtle korralikult järele. Kui valetad, ei välju sa siit elusalt.”

„Mecomb ei pakkunud neid mulle,” lausus Lemmy, kes oli otsustanud osaliselt tõtt rääkida. Endise võmmina oli Legrandil valede peale hea nina. „Ta tahtis, et ma hindaksin nende väärtust. Tal olevat olnud ostja… muide, ega see äkki sina ei olnud? Igal juhul ei teadnud ta, mis hinnaga müüa. Ma ei eita, et nägin ühte kaarti, aga ei suutnud seda lugeda, nii ei osanud ma ka nende väärtust hinnata. Kaart jäi tema kätte, kuid ta soovis mulle ka teisi näidata. Selleks me täna kokku saama pidimegi.”

„Kõlab usutavalt, aga ei selgita peamist. Kaardid on kadunud ja sina oled arvatavasti viimane, kes neid nägi.”

„Mitte neid, vaid seda,” parandas Lemmy. „Ühte. Ja ma pole detektiiv, et oskaksin neid leida,” tähendas ta teeseldud ükskõiksusega, mida Legrand oma läbinägelikkusest hoolimata näis uskuma jäävat.

„Detektiiv või mitte, aga kui kaardid kolme päeva pärast minu käes ei ole, läheb sul kehvasti,” lausus Legrand lõpuks. „Oma poistele ütle, et nad midagi ei üritaks, vastasel juhul lasen teie küna õhku. Ma loodan, et „Centurion” ikka on teie laev ja te pole langenud selleni, et võõralt laualt raasukesi korjate.”

Legrand noogutas vaevumärgatavalt, üks musklimeestest avas ukse, teine rabas Lemmy toolist püsti ja viskas masinast välja.

Lemmy ajas end püsti, rapsis põlved puhtaks ning seisis mõnda aega huuli torutades ja hõljukit põrnitsedes. Lõpuks ta pöördus ja hakkas üle kosmodroomi „Centurioni” poole lentsima. Selleks ajaks, kui ta kohale jõudis, oli ta piisavalt rahunenud.

„Kus naised on?” küsis ta algatuseks, kui nägi ühiskajutis ainult kambajõmme.

„Arutavad sinu kajutis mingit naiste asja,” vastas Rix. „Mis siis? Kutsun siia?”

„Ma sulle kutsun! Pane uks lukku, et nad meid segama ei saaks tulla,” kamandas Lemmy toonil, mida keegi neist veel kuulnud ei olnud. Rix täitis üllatunult tüürimehe käsu.

„Mis lahti?” päris Monti. „Mecomb ei andnudki kolmandat kaarti?”

„Kaart on kadunud,” sõnas Lemmy. „Ja Mecombi asemel tuli hoopis Legrand.”

„Legrand?” Jahmatus oli üldine.

„Legrand peaks ju veel kinni istuma,” ütles Elvin mõtlikult laupa kortsutades. „Ta sai kümme aastat, kui ma õigesti mäletan.”

„See pole oluline,” katkestas Lemmy pahaselt. „Oluline on see, et Legrand jahib neidsamu kaarte, mis Mecomb meile hinnata andis.”

Ta avas vöötasku, võttis kristallid ja viskas need lauale.

„Legrand andis mulle kolm päeva, et kaardid tema kätte jõuaksid,” lisas tüürimees. „Vastasel korral pidi mul kehvasti minema.”

„Mis me teeme?” küsis Monti.

„Ma otsin selle tõpra üles ja annan talle veidi õpetust,” ägestuss Elvin ja virutas rusika lauale. „Ärgu toppigu oma nina meie asjadesse!”

„Nüüd tuli superman välja!” sähvas Lemmy vihastades. „Sa tead väga hästi, et Legrandi paljaste kätega ei võta. Pealegi lubas ta, et laseb vähimagi vastuaktsiooni korral „Centurioni” õhku.”

„Ta teab siis, et „Centurion” on meie laev?” küsis seni vaikinud Rix. Lemmy noogutas mornilt.

„Siis teab ta ka seda, kes meeskonda kuuluvad,” jätkas kipper mõtlikult. „Kas tema vanast kambast veel kedagi oli?”

„Nägin ainult kaht uut musklimeest,” ütles tüürimees, „aga arvatavasti pole need ainsad. Ta oli nii neetult enesekindel ja ülbe, nagu oleks kogu Proküon Kaks tal püksitaskus.”

„Võimalik, et ongi,” urises Rix. „Kas ta teab, et kaardid on sinu käes?”

„Loomulikult mitte,” sõnas Lemmy. „Muidu oleks ta need ära võtnud. Ma ei ole küll päris kindel, aga mulle jäi mulje, et ta ei tea ka kolmanda kaardi asukohta.”

„Järelikult on eelised meie poolel,” arvas Monti. „Kaks kaarti kolmest on ju meie käes.”

„Esialgu küll,” nõustus Rix. „Aga kauaks?”

„On aeg tegutsema hakata,” sõnas Lemmy otsustavalt. „Ma lähen uurin, mis Mecombist on saanud.”

„Võta Monti kaasa,” ütles Rix. „Üksi pole mõtet ringi kolada. Me katsume seni Elviniga maad kuulata.”

 

Turvafirma patrullmasina poole pilkugi heitmata marssis Lemmy klaasust lahti tõugates kontorisse nagu igapäevane külaline, Monti tihedalt kannul. Uurinud vestibüülis majajuhti, leidis ta D-sektsioonist dispetšeri kabineti ning viipas mehaaniku endaga. Erinevalt kogu ülejäänud kontorist, mis oli argipäeviti külastajatele avatud, sulges kompleksi kaugemat tiiba ametialaseks kasutamiseks mõeldud lukk ning neil tuli oodata, kuni ühe töötaja väljumine võimaldas neil liigse kärata vajalikku koridori lipsata. Edasi läks kõik libedalt ja hetk hiljem lükkas Lemmy koputamata lahti ukse dispetšeri akendeta kabinetti. Kabineti sisustuse moodustasid pult, diivan, väike seinal rippuv kapp ja dipetšer, keskealine naine, juuksed kummalises kunstipärases krunnis. Segav müra sundis teda pilku tõstma ja lühinägelikult Lemmyle otsa jõllitama.

„Tere päevast,” lausus Lemmy. „Kas ma tohin midagi küsida?”

„Ainult ametiasjus, palun,” vastas naine võrdlemisi kõrgilt, otsekui noormehele oma positsiooni meelde tuletades.

„Vaadake, ma olen postilaeva „Centurion” tüürimees,” jätkas Lemmy sundimatult. „Üks teie töölistest, Mecombi nimeline tõstukijuht, osutas meile paar päeva tagasi teene ning pidi täna tasu järgi tulema, kuid jättis millegipärast ilmumata. Kas te saaksite öelda, on ta täna tööl? Kui see teile tüli ei tee muidugi.”

„Teate, noormees,” ütles naine rangelt, kiigates silmanurgast puldil olevate ekraanide poole, „selliste asjadega ei naljatata. Mecombiga juhtus täna hommikul raske õnnetus ja ta suri mõned tunnid hiljem haiglas.”

„Kohutav!” hüüatas Lemmy teesklematu kaastundega, sest uudis oli tõesti ootamatu ning ületas halvimadki kartused. „Mis temaga juhtus?”

„Nähtavasti kukkus ta liikuva tõstuki kabiinist välja ja jäi rataste alla. Asja alles uuritakse.”

„Kohutav,” ütles Lemmy veel kord. „Ta oli tore mees. Vabandage palun, et ma teid tülitasin.”

Naine ainult noogutas vastuseks. Kogu ta tähelepanu oli taas ekraanidel.

 

„Usud sa, et see oli õnnetus?” küsis Rix, kui tüürimees laeval retke tulemustest ette kandis.

„Vastupidiseid tõendeid mul pole,” ütles Lemmy pikkamisi, „aga kuigi Mecomb polnud just eriline ajuhiiglane, polnud ta sugugi loll. Oma tööd ta tundis ja ma ei usu, et ta lihtsalt niisama kabiinist välja kukkus.”

„Tähendab Legrand?” küsis Elvin.

Tüürimees kehitas äraoleval ilmel õlgu, nagu alati, kui kavatses vastust vältida, kuid mõtles siis ümber.

„Kui tema käsi ongi mängus, siis on ta meetodeid muutunud,” ütles ta veidi kõhklevalt. „Ja see uus Legrand meeldib mulle veelgi vähem kui vana. Vanasti oleks ta piirdunud korraliku keretäie või hoiatuseks murtud kontidega.”

„Me ei tea ju, mis juhtus,” arutles Rix. „Kui Legrand veendus, et Mecombil enam kaarte pole, võis ta tolle liigse teadjana jalust koristada.”

„Miski siin ei klapi,“ pomises Lemmy. „Üks kaart pidi Mecombil ju olema. Kui Legrand Mecombi ära koristas, peaks see ju nüüd tema käes olema, aga sellist muljet mulle küll ei jäänud…“

„Ta on endine politseinik,” mõtles Elvin hoopis muule. „Kui ta praegu vangist jooksus on, siis peaks ta teadma, et vanade meetodite kasutamine juhib politsei kohe tema kannule.”

„Äkki räägite meile ka, kes on Legrand,” sekkus Calemene. Mõlemad naised seisid ühiskajuti lävel ja olid nähtavasti seal seistes juba mõnda aega meeste arutelu kuulanud. Mehed vahetasid pilke, seni varjatud seigad eluloost ja kahtlasevõitu tutvused kippusid lausa ahelreaktsioonina välja tulema. Valetamine oleks muutnud asja veelgi keerulisemaks ning seepärast otsustasid nad tõtt rääkida. Vähemalt osaliselt. Või siis nii palju, kui hädapärast tarvis.

„Legrand on elus õnnetus, pahanduste sünonüüm,” lausus Rix olukorra pehmendamiseks vajalikke sõnu otsides kobamisi. „Omal ajal puutusime temaga üsna tihedalt kokku. Mitmeid aastaid polnud teda näha ega kuulda, aga nüüd on ta jälle välja ilmunud.”

„Mida ta teist tahab?” küsis Iris otse, mispeale mehed omavahel uuesti kiire pilgu vahetasid ja taas tõtt rääkida otsustasid. Lemmy tunnistas veidi tõrksalt, et Legrand otsib neidsamu kaarte, mis praegu nende ees laual on, ja on valmis nende kättesaamiseks astuma samme, millest nad eelistaksid mitte mõelda.

„Anna need siis talle,” soovitas Iris, leides enda meelest kõige lihtsama ja ohutuma viisi olukorra lahendamiseks.

„Oo, ei. Enne löön ma need puruks kui talle annan,” teatas Lemmy.

„Eks löö siis puruks,” kehitas Iris õlgu.

„Mitte enne, kui olen leidnud kolmanda kaardi,” vastas Lemmy kangekaelselt.

„On teil seda kaarti nii väga vaja?” küsis Calemene. Ta oli kena ja intelligentne naine, kes taipas raskusteta, et keegi neljast mehest ei kavatsegi kolmanda kaardi otsimisest loobuda, veel vähem olemasolevaid ära anda ning teda ärritas, et mehed tegelikke plaane süütu uudishimu taha varjata üritasid.

„Lihtsalt huvi pärast, kallis,” vastas Rix lepitavalt. „On ju ometi huvitav teada, mispärast neid kaarte nii tähtsaks peetakse.”

„Ärge lollitage,” ütles Iris, kes samuti seda haledat vabandust uskuma ei jäänud. „Öelge parem otse välja, et teile on varandusejaht pähe löönud. Nagu me teid ei tunneks!”

Kumbki naistest ei öelnud rohkem midagi, nad pöördusid üksmeelselt ringi ja lahkusid demostratiivselt ühiskajutist. Rix oli selle üle silmanähtavalt pahane, Lemmy aga ei  pööranud suuremat tähelepanu.

„On kellelgi ettepanekuid?” küsis kipper, kui naised olid ukse sulgenud.

„Mecombi korter tuleks üle vaadata,” sõnas Lemmy kõhklevalt, teades, et selle eest saaks neile juba süüdistuse esitada.

„Arvad, et politsei ei tunne selle vastu huvi?” kahtles Rix.

„Politsei vaevalt,” raputas Lemmy pead. „Ametliku versiooni järgi oli see ju õnnetusjuhtum ning politseil pole mingit põhjust tema elupaiga vastu huvi tunda, vähemalt seni, kuni sugulased pole välja ilmunud. Küll aga võib huvi tunda Legrand.”

„Kas ta meist ette ei jõua?” tundis Elvin muret.

„Võimalik. Seni on ta meist sammukese võrra ees olnud.”

„Ühesõnaga, ta on seda korterit ilmselt juba külastanud,” võttis Elvin olukorra kokku. „Muide, tead sa üldse, kus Mecomb elab?”

„See tuleb alles välja uurida,” tunnistas Lemmy.

„Siis tee seda,” lausus Rix kannatamatult. „Muidu jõuab Legrand meist kahe sammu võrra ette.”

 

Kui Lemmy tunni aja pärast, tööroobad seljas, tagasi pöördus, lõhnas ta tugevalt odava alkoholi järele.

„Käisid jälle baaris?” noris Iris.

„Ei,” vastas Lemmy sealsamas ühiskajutis kombinesoonist välja pugedes. „Aga ma pidin lahkunu mälestuseks mõne klaasikese võtma, et teistel keelepaelad valla läheksid.”

„Said siis vähemasti midagi teada?” päris Rix, nagu kahtlustaks temagi tüürimeest pelgalt joomaringil käimises.

„Loomulikult,” muigas Lemmy sellise suhtumise peale. „Ida linnaosa, 37. tänav, maja 170, korter 85.”

„Monti, aja hõljuk välja!” kamandas Rix, kuid Lemmy peatas motoristi käeviipega.

„Ära ole loll,” ütles ta kiprile. „Kui me oma riistapuuga kuhugi sõidame, on varsti selge, kus me käisime ja kes me oleme. See on küll viimane asi, mida me praegu vajame.”

„Lähme linnatranspordiga,” pakkus Elvin.

„Otsustatud,” noogutas Rix, nagu oleks see tema idee. „Elvin jääb laeva, Lem ja Monti tulevad minuga.”

„Miks mina kogu aeg laeva pean jääma?” ägestus Elvin, kes tundis ennast kõrvalejäetuna.

„Sest siis on soe söök ootamas, kui me tagasi tuleme,” irvitas Lemmy. „Ära põe, me toome sulle turismireisilt meeneid.”

„Mine sa..,” kähvas Elvin talle järele, kuid tüürimees ei teinud väljagi. Ta marssiss oma kajutisse ning tänas mõttes õnne, et Irist polnud parajasti siin. Avanud kappi peidetud seifi, võttis Lemmy kolm armee laserpüstolit ja akupatareid. Kajuteid loosides oli talle ja Irisele sattunud juhtkonna kajut, kus oli kaks turvasüsteemidega varustatud seifi. Ühes hoiti nüüd relvi, teises laeva ja laadungit puudutavaid dokumente.

Lemmy seadis relvad töökorda, asetas lauale ja otsis välja õlarihmadega kabuuri.

„Sätid sõtta minema?” küsis Iris ukselt. Tema hääl kõlas pilkavalt.

„Liigne ettevaatus pole kunagi liiast, eriti kui Legrand vabalt ringi jookseb,” tähendas Lemmy õpetlikult. Ta õngitses voodialusest jalanõudesahtlist paari soonilise tallaga saapaid ning tõmbas need sandaalide asemel jalga.

„Loll on see, kes õigustust ei leia,” muigas Iris põlglikult. Lemmy ei allunud provokatsioonile. Tal polnud tahtmist tüli kiskuda. Mitte praegu. Praegu oli olulisematki teha.

„Oled valmis?” küsis Rix kajutisse sisenedes.

„Peaaegu.” Lemmy haaras riietekapist kerge helesinise jaki ja astus laua juurde. Ulatanud ühe püstoli Rixile, libistas ta teise kaenlaalusesse kabuuri. Kolmanda, mis oli Montile mõeldud, haaras ta kätte.

„Valmis,” raporteeris ta.

 

Kosmodroomi väravate juures tegi Rix ettepaneku takso võtta, kuid Lemmy laitis ka selle mõtte maha ning pakkus välja, et kõige vähem äratavad nad tähelepanu, kui sõidavad tööliskvartalisse vagonetiga. Jaam asus kohe kosmodroomi peaterminali kõrval, kuid keegi neist polnud varem vagonetiga linnas käinud, ega teadnud, millise liiniga 37. tänavale pääseb. Teed küsida või informaatorist järele pärida nad ei tahtnud, aga õnneks meenus Lemmyle peatuse nimi, mille järgi nad vajaliku liini üles leidsid.

Linna piiril, kus liiniga paralleelselt kulgev magnetmagistraal kaarjalt ülespoole esinduskvartalitesse suundus, sisenes vagonett tunnelisse. Maa-alusest pimedusest välja jõudnud, tervitasid neid tööliskvartalite hooletussejäetus ja hallus ning roheluse ja päevavalguseta pealt suletud tänavad, mis erinesid vagonetitunnelitest vaid mõõtmete poolest. Kaevandusvangla mulje ei lahtunud ka 170. maja nähes – see oli tasandi laeni ulatuv viiekorruseline barakk, mille väiksed ruudukujulised aknad vaatasid kurvalt umbset tänavat. Kiivas välisuks oli nukralt irvakil, elektronluku kustunud tabloo mõjus võõrkehana.

„Jääd siia, Monti,” ütles Rix. „Kui keegi tuleb, siis tead, mida teha.”

Monti noogutas ja patsutas vasaku käega taskut, kuhu oli torgatud väike raadiojaam. Parem käsi oli peidus hõlma all.

Lemmy ja Rix ootasid mõnda aega lifti, kuid loobusid siis. Rattad ja talid, mis kusagil kolksusid, töötasid ilmselgelt tühja. Õnneks oli majal ka trepp, kitsuke järsk konstruktsioon, mis ulatus katuseluugini. Elanike nimekirja järgi asus Mecombi korter neljandal korrusel. Silti ega numbrit sellel ei olnud, kuid naaberuste järgi oli seda kerge leida. Odav koodvõtmelukk oli lahti murtud. Lemmy noogutas Rixile, tõmbas laserpüstoli kabuurist ja lükkas vasaku käega ukse lahti. See avanes kergelt ja üllatavalt vaikselt ning laskevalmis relva käes hoides sisenes ta väikese kööginurgaga ühetoalisesse korterisse. Rix jäi esialgu uksele seisma, aga kuna korter oli tühi, torkasid mõlemad relvad kabuuri tagasi ja Rix astus sisse.

„Lohakas töö,” märkis ta. „Oleks siin profid tegutsenud, oleks uks uuesti lukustunud.”

„See pole Legrandi moodi,” nõustus ka Lemmy.

„Tal võis kiire olla,” tähendas Rix. „Või polnud uued mehed tasemel.”

Lemmy kehitas kahtlevalt õlgu.

Korter oli sisustatud vähenõudlikult, peaaegu mugavusteta ning silmnähtavalt eri aegadel juhuslikult kokkuostetud mööblitükkidest. Mingit harmooniat polnud siit mõtet otsida, sisustus ei sobinud kokku ei värvilt ega tegumoelt, kuid oli funktsionaalne. Peremehe korratutest harjumustest rääkisid nii koristamata tuba kui pesemata nõud valamus.

Esmapilgul polnud arugi saada, et siin on käinud kutsumata võõrad, kuid hoolikam vaatlemine reetis ulatusliku tegutsemise jälgi. Padjad voodil polnud omal kohal, laual vedeles sigaretituhk, kuigi Mecomb ei suitsetanud, riiuleid katvas tolmukihis hakkasid silma värsked jäljed. Korter oli asjatundlikult ja põhjalikult läbi otsitud.

„Isegi kui see kaart siin ka oli, on see nüüdseks läinud,” ohkas Rix ringi vaadates.

„Jah,” nõustus tüürimees. „Nad on selle urka hoolikalt läbi otsinud.”

„Aga siiski räpakalt,” ei saanud Rix mainimata jätta.

Nad kontrollisid igaks juhuks üle paar kohta, kuhu Legrandi mehed nende arvates polnud vaadanud, kuid ei leidnud kristallist vähimatki jälge. Nad olid just lõpetamas, kui radiofon Lemmy taskus piiksatas.

„Legrand koos kolme tüübiga,” teatas Monti. „Tulen üles.”

„Neetud!” vandus Lemmy tigedalt. „Tuleb vahetasandi kaudu jalga lasta.”

Monti jõudis hingeldades neljandale korrusele ning Rixi märguande peale hiilisid nad koos korrus kõrgemale. Alt kostis samme, Legrand jõudis koos kaaslastega üles ja peatus ukse juures.

„Keegi on siin käinud, boss.” Lemmy tundis ära ühe Legrandi musklimeestest. „Niit on katki tõmmatud.”

Rix vaatas Lemmyle etteheitvalt otsa ja too vandus mõttes. Seda vana ja lihtlabast trikki  polnud ta märganud.

„Lem oma poistega, kes muu,” ütles Legrand. „Seekord kangutage või põrandad üles, aga ilma kaartideta…”

Kamp sisenes korterisse ja nende kõne muutus arusaamatuks.

Lemmy viipas äramineku märgiks käega ja hiilis trepist alla. Tänav oli tühi, ainus masin lähikonnas oli Legrandile kuuluv „kaubik”, mille kõrval igavles pikakasvuline loikam. „Centurioni” mehi ta ei tundnud. Lemmy hindas ukse vahelt piiludes olukorda.

„Ühekaupa,” sosistas ta siis. „Erinevates suundades. Laeval saame kokku.”

Teised noogutasid, Lemmy manas näole tülpinud ilme nagu lõunasesse vahetusse suunduval tehnotöötajal ning lentsis pärast mõningast kiivas ukse kallal kohmerdamist haigutades ja  käsi taskusse surudes minema.

Volask vaatas talle mõtlikult järele, kuid ei liikunud paigast.

 

Pool tundi hiljem saabus Monti. Ja alles siis, kui Rix oli ka pea tunnise hilinemisega kohale jõudnud, hingas Lemmy kergendatult.

„Miks sul nii kaua läks?” uuris ta.

„Noh, see tüüp seal masina juures oli küll eriline puupea, aga isegi tema hakkas lõpuks kahtlustama, kui kolmas inimene järjest samast uksest väljus,” muigas Rix.

„Hakkas jälitama?”

Rix noogutas.

„Vedasin teda pisut ringi, meelitasin ühte vaiksesse nurgatagusesse ja saatsin ööbikuid kuulama.”

„Nüüd on siis kindel, et kolmas kaart pole Legrandi käes, ega nad muidu seda korterit juba teist korda läbi ei tuhniks,” tegi Lemmy olukorrast kokkuvõtte. „Aga arvatavasti pole seda ka seal… Läbiotsimisi korraldada see sunnik mõistab.”

„Ja nüüd ta teab, et ka meie oleme mängus,“ lausus Rix mõtlikult.

„Andke need kaardid ära, poisid,” sooovitas Iris tõsiselt. „See asi kisub liiga ohtlikuks.”

„Ei tule välja, kullake,” ohkas Lemmy. „Kolmas kaart on puudu ja Legrand ei jää ilmaski uskuma, et seda meie käes pole.”

„Mida sa teha kavatsed?” küsis Elvin.

„Leida kolmas kaart ja jalga lasta,” vastas Lemmy. „Kolme päeva pärast korraldab Legrand korraliku väikese sõja, kui me siia jääme.”

„Arvad, et kui põgeneda, siis ei jõua see sõda sulle… meile järele?” turtsatas Calemene. „Ma ei saa aru, miks te seda Legrandi politseile üles ei anna?”

Mehed vaikisid ja lõpuks oli Rix see, kes vastu tahtmist suu avas:

„Noh, Uduleiu asi pole veel aegunud ja politseisse pöördumine võib bumerangina meie endi vastu pöörduda. Vaevalt Legrand suu kinni hoiab, kui tal jalgealune tuliseks läheb.”

„Mida see veel peab tähendama?” nõudis Iris. „Mis Uduleid? Mis bumerang?”

Kontrollkeskuses valitses pingeline vaikus. Lemmy, taibates, et minevikku enam varjata ei õnnestu, ohkas ja hakkas rääkima:

„Uduleiu afäär oli tahtmatu pettus, millele me Rixiga kogemata aluse panime. Mängu tulid suured rahad, asi läks üsna karmiks ning kui see lõpuks paljastati, pandi Legrand ja paljud teised mehed vangi. Et meie sellest loost puhtalt välja tulime, on nad meie peale seniajani tigedad. Kuulu järgi on pettuse uurimine seniajani lõpetamata, nii et ka meie võime hullemal juhul pikaks ajaks kinni minna.”

„Uurimine lõpetati ja mehed mõisteti süüdi hoopis teiste kuritegudega seoses,” lisas Rix selgituseks. „Pettuse enda uurimine aga on jätkuvalt lõpetamata, seda võidakse iga kell jätkata ja meid süüdistataks siis lisaks kõigele muule ka uurimisest kõrvale hoidmises.”

Naised vaatasid teineteisele otsa, kuid enne, kui nad midagi öelda jõudsid, kasutas Rix nende kõhklemist ära ja kamandas vastuvaidlemist mittesallival häälel:

„Isikliku julgeoleku huvides jagab Lem hommikul kõigile relvad välja ja viib daamidega läbi relvakasutamise lühikursuse. Üksinda laevalt lahkumine on keelatud, liigume ainult paarikaupa. Eriti puudutab see naisterahvaid. Mine tea, Legrandil võib tekkida tahtmine pantvange võtta.”

„Mis me edasi teeme?” küsis Monti.

„Mul tuli mõte,” ütles Lemmy. „Mecomb võis kolmanda kaardi oma riietekappi peita.”

„Kosmodroomil? Mõtled praegu sinna minna?” kahtles Rix. „Aeg on hilisevõitu.”

„Kui minna, siis kohe!” toetas Elvin tüürimeest. „Muidu jõuab Legrand meist jälle ette.”

„Kõigil pole mõtet minna,” ütles Lemmy. „Ma lähen koos Montiga. Tal on ajamata habe ja selline nägu, et pole eluaeg muud näinudki, kui maanduvate laevade remonti vajavaid mootoreid.”

„Mine põrgu!” kähvas Monti. „Vaata, milline sa ise välja näed!”

„Jutt jätta!” käratas Lemmy. „Riietuma, marss!”

Monti haaras lauaservalt papist kandiku ja viskas selle Lemmy suunas, tüürimees põikas kõrvale ning kandik põrkas kahju tegemata vastu lülituskilpi.

„Ära laamenda!” ütles Lemmy tõsisemalt. „Lähme paneme töötunked selga ja teeme selle väikese õhtuse jalutuskäigu ära.”

 

Kosmodroomil kihas elu ka öötundidel. Kuigi aeg oli juba hiline, ei teinud keegi väljagi kahest töömehest, kes liikurplatvormiga kosmodroomi teenindushoonete juurde sõitsid ja teenindava personali väravast sisse kõndisid. Ringkäiku sooritav turvamees heitis lähenevatele töömeestele tüdinud pilgu ja poetas mokaotsast:

„Olete teie täna alles hilja peale jäänud.”

„Me pole veel lõpetanud,” vastas Lemmy käega lüües. „Meil läheb seal veel hea mitu tundi.”

„Mis siis juhtus?” küsis turvamees jutujätkuks, ilma erilise huvita.

„„Rentax”-i peamootori toiteahel peksab kusagilt üle,” teatas „Centurioni” tüürimees tõetruu tüdimusega. „Tuliuus lainer, aga näed sa siis… Hommikuks peab korras olema, aga katsu sa sealt rägastikust leida, kus see viga on!”

Turvamees, kes Lemmy jutust suuremat ei taibanud, noogutas kaastundlikult ning jätkas neile edu soovides ringkäiku. Lemmy ja Monti sõitsid liftiga kolmandale korrusele, kus asusid tööliste riietusruumid.

Garderoobi leidsid nad ruttu üles, kuid vajaliku kapi otsimine nõudis rohkem aega. Ruum oli kaheosaline, võrdlemisi suur ja sisaldas umbes paarsada kappi. Lemmy viipas Montile peaga, et too ruumi esimese poole läbi vaataks ning läks ise tagumisse ossa. Kappide vahel kõndides luges ta nimesilte, kuid Mecombi nime ei olnud. Ta oli jõudnud peaaegu kapirea lõpuni, kui Monti vaikne hüüe ta eesruumi kutsus. Mehaanik osutas sõnatult õigele kapile, mis oli aga lukus. Võtit neil polnud ja Lemmy oli juba valmis ettevaatlikult ringi piiludes kaenla alt laserpüstolit haarama, kui Monti ta peatas.

„Siis on ka kõige lollimale turvale selge, et siin käisid võõrad,” ütles ta pead raputades. „Tuleb jätta mulje omadest.”

Ta võttis vööl rippuvast tööriistapaunast kruvikeeraja ning surus selle ukseprakku. Metall kooldus, kõlas vaikne naksatus ja uks avanes.

Peale tööriiete ei olnud kapis suurt midagi, riiulil vedeles unustatud välimusega kaitsekiiver ja kortsus nokamüts. Midagi tähelepanuväärset märkamata võttis Lemmy riided ükshaaval kapist välja, otsis põhjalikult läbi ja heitis kõrvale. Kapi sisu läbi tuhninud, tuiutas ta tühjal pilgul seda metallist kasti ja vaatas siis Montile otsa.

„Pole,” sõnastas Monti tema eest.

„Peab olema,” oli Lemmy kindel. „Kodus tal seda polnud, muidu oleks Legrand või meie selle leidnud. See peab olema siin, tööl.”

„Tõstuk?” pakkus Monti, kuid Lemmy raputas pead.

„Seda kasutavad ka teised. Peidupaik peab olema isiklik koht, mida teised ei tea või kuhu nad ligi ei saa.”

„Lapsepõlve pelgupaik,” mühatas Monti. „Me jäämegi seda otsima.”

Lemmy mõtles Monti sõnade üle järele. Tema mäletamist mööda polnud Mecomb siit pärit, seega ei saanud tal siin ka lapsepõlvega seotud kohti olla. Tüürimehe pilk eksles ruumis ringi ja peatus eneselegi ootamatult Mecombi töösaabastel, mis kapi all vedelesid. Ta võttis ühe lääpatallatud saapa kätte, keerutas käes ja pidi juba südametäiega eemale viskama, kui märkas ümber kontsa kulgevat kitsast triipu, mis nägi välja nagu tolmu täis pragu. Lemmy kükitas ja võrdles saapaid. Näinud, et teisel saapal sellist triipu ei ole, võttis ta noa, klõpsatas tera välja ja torkas prakku.

„Va kaval koer,” märkis ta tunnustavalt, kui konts kangutamisele järele andis ja pragu laienes. Lemmy rebis kontsa küljest ja sellesse õõnestatud peidikust pudenes välja salvestuskristall, täpselt samasugune nagu need kaks, mis olid varjul „Centurioni” seifis. Lemmy hüpitas kristalli võidurõõmsalt peopesal ja peitis salataskusse.

„Kolm-null meie kasuks,” ütles ta rahulolevalt naeratades ja laskis noatera pidemesse tagasi.

Nad loopisid Mecombi asjad kappi ja Monti kangutas ukse patuga pooleks kinni tagasi. Eemalt vaadates nägi kapp nüüd taas täitsa viisakas välja.

Koridoris kohtusid nad taas turvamehega, kes igavleval ilmel juba uut ringkäiku tegi.

„Lähete juba tagasi?” küsis ta.

„Jah,” vastas Lemmy. „Tahaks selle asja kaelast ära saada ja koju minna.”

Turvamees noogutas mõistvalt ja avas lahkuvatele meestele uksegi. Oleks ta veidi kauem uksel seisnud, oleks ta ehk jäänud mõtlema pisiasja üle, et need töömehed ei suundunud oma liikurplatvormiga sugugi reisilaevade sektorisse, kus nad tööd pidid jätkama, vaid hoopis teises suunas. Kuid turvamees sulges tõrkuvat lukku vandudes ukse ja jätkas tuimalt ringkäiku.

 

„Kuidas läks?” küsis Rix, kui mehed ühiskajutisse astusid. Lemmy kavatses korrata oma lauset kolm-null eduseisust, kuid Monti jõudis temast ette.

„Lem tekitab siin varsti tõelise paanikaosakonna,” itsitas ta. „Valetas ühele lainerile sellise vea külge, et see ei saa niimoodi nädal aega stardiluba.”

„Mida sa tegid?” uuris kipper murelikult, aga tüürimees lõi ainult käega.

„Kuula nüüd teda,” tähendas ta. „Me pidime ju personalihoone turvikule tööst tapetud mulje jätma. Eks ma siis pajatasingi, millega tegeleme.”

„Selge,” muigas Rix. „Kaardi leidsite?”

„Aga loomulikult.” Lemmy asetas kristalli teatraalselt lauale. „Hakka mõistatama!”

Riputanud tunked kappi, lükkas Lemmy sandaalid varba otsa ning läks kontrollkeskusesse, kus Rix ja Elvin juba kaardi kallal pead murdsid. Tema ja Monti lisandumine ei kiirendanud asjade kulgu kuidagi, arvuti toimetas härimatult omas tempos ja uue salvestise dekrüpteerimiseks kulus tunduvalt rohkem aega kui varasemate kaartide puhul. Neil polnud õrna aimugi, kas kaartide erinev kodeerimisaste oli sihilik, või sattusid salvestised nende kätte juhuslikult keerukuse järjekorras.

Kell oli juba ammu üle südaöö ning kogu meeskond haigutas varjamatult, kui kodeerimismasin viimaks töö lõpetas ja tekst koos pildiga ekraanile ilmus. Seekordne kaart kujutas endast kolmnurkse ehituse põhiplaani, kuid hetkel huvitas neid rohkem tekst, mille Lemmy ekraani ümber tunglemise vältimiseks ette luges.

„Vastavalt Kolme Väe Käskija soovile, paistku Igavese Au Silm tema peale, on ohvritempel rajatud Dreasuuri Alfa tähesüsteemi kolmandale planeedile, lõunapoolkera mägedesse, kohta, kuhu on kerge pääseda õhust, raske maad mööda ja võimatu vett pidi.” Lemmy tegi pausi. „Edasi järgnevad koordinaadid. Lühike ja selge jutt.”

„Koordinaadid on täpsed,” ütles Rix ekraani uurides. „Lenda või kohe!”

„Pea nüüd hoogu,” tõstis Lemmy pidurdavalt käe. „Minu meelest asub Dreasuuri Alfa Suletud Tähtede hulgas.”

„Oled sa kindel?” küsis Rix.

Lemmy astus navigatsiooniarvuti juurde ja kuvas ekraanile täheatlase. Leidnud sealt vajaliku koha, tsiteeris ta valjusti:

„Dreasuuri Alfa – kaksiktähesüsteem, mõlemad tähed kuuluvad K-klassi, omavaheline tiirlemisperiood 450 aastat. Ühel tähtedest planeedisüsteem, mille kolmandat planeeti asustab mõistuslik amorfne eluvorm. Kuni kontakti loomiseni on tähesüsteem huvi- ja kaubareisideks suletud.”

Tüürimees keeras ekraanile selja ning vaatas kipperile otsa.

„Suletud tähesüsteem tähendab valvelaevu,” ütles ta. „Möödalipsamine ei pruugi õnnestuda.”

„„Centurioni” kohta see ei käi,” arvas Monti. „Suletud süsteemide juures passivad tavaliselt vananenud linkorid, millest pole „Centurionile” kiiruse ja manööverdusvõime poolest vastast.”

„See-eest on neil tulejõudu nii et tapab,” mühatas Elvin mornilt.

„Seletage parem, mida tähendab amorfne eluvorm,” poetas Iris meeste jutu vahele.

„Amorfne tähendab suvalise kujuga,” pakkus Lemmy oma vaba tõlgenduse. „Umbes nagu plastiliin, anna mis kuju tahad, täna kuup, homme kera. Ja peale selle on ta veel elus.”

„Kõlab nagu paras õudukas,” arvas Iris.

„Tühja nende amorfidega,” katkestas neid Rix. „Mis me edasi teeme? Kaardid on meie käes.”

„Laev on tangitud, kütust jätkub teekonnaks Dreasuuri Alfani ja tagasi piisavalt,“ arutles Lemmy. „Arvestades seda, et tagasiteel maandume Dareiosel, jääb meil ligi veerand kütust alles.”

„Milleks me peaksime Dareiosel maanduma?” küsis Elvin taipamatult.

„Seal on meil kütusekrediit,” tuletas Monti talle meelde.

„Teeme kaartidest tavalise salvestusega koopiad, originaalid peidab Monti mootoriruumi,” otsustas Lemmy. „See on koht, mida eriti ei torgita, tuleb ainult vaadata, et energiavood salvestisi ei kustutaks.”

„Rix, hommikul võtad kohe stardiloa,” jätkas Lemmy ja tema toonis kõlas taas vana kambapealik, kes kõigi eest otsustab. „Kohe, kui luba käes, lahkume. Legrandi järgmist käiku me ootama ei jää.”

„Noh, enne kui meile antud armuaeg nulli pole tiksunud, ta järgmist käiku ei tee,” arvas Rix. „Niipalju aumees on ta küll, et sõna pidada.”

„Legrand peab antud sõna ainult seni, kuni see talle kasulik on,” tähendas Lemmy. „Nii kui ta stardiloa saamisele jälile jõuab, pole tal aust enam sooja ega külma.”

„Kahju, et „Centurioni” kahurid on maha monteeritud,” ohkas Elvin.

„Oled peast soe või?” vihastas Lemmy, keda taolised äärmuslikud mõtteavaldused ärritasid. „Ära unusta, et me pole mingid tähesõdalased, vaid harilikud postivedajad. Isegi kui meil oleksid kahurid, ei saaks me neid kasutada, ka mitte sel juhul, kui Legrand meid ründaks.”

„Noh, rünnaku puhul oleks abi ka hõljuki patareist,” arvas Monti, kes vahel kaldus Elvini mõtteavaldusi toetama.

„Lõpetame need lollid jutud,” ütles Lemmy kerge tüdimusega. „Aeg on magama minna.”

„Mida sa siis enam siin istud?” torkas Monti.

Selle asemel, et tavapäraselt kedagi kuhugi saata või midagi teravat vastata, tõusis Lemmy laua tagant püsti.

„Olgu, eks ma näitan teile siis isiklikku eeskuju,” ütles ta.

 

Kosmodroomil lõõtsus lõikav tuul ja trapile suitsetama väljunud Lemmy tõmbas jopehõlmad koomale. Rix oli talle äsja teatanud, et stardiloa saamisega läheb veidi aega, enne vormistamist tahtvat tollikomisjon laeva üle vaadata. Sellise hulga asjameeste saatmine tundus Lemmyle kahtlasena, tavaliselt piisas „Centurioni” taolise väikelaeva ülevaatamiseks ühestainsast tolliametnikust. Komisjoni tulek oli ebatavaline ja viitas konkreetsemale kahtlustusele, kuigi siiani polnud „Centurion” selleks põhjust andnud.

Märgates kahte lähenevat sõidukit, kustutas ta sigareti. Mõlemad trapi ees peatunud masinad kandsid tolliteenistuse märgistust ning esimeses sõidukist väljunud heledas vormiriietuses mehes tundis Lemmy ära ametniku, kellega ta ka varem oli kokku puutunud. Teist, jässakat robustse väljanägemisega erariides meest nägi ta esmakordselt. Mehe olekust võis aimata ebameeldivusi. Kokku oli tulijaid kuus, lisaks veel kaks tolliametnikku ja kaks erariides noormeest.

„Kas postilaev „Centurion”?” küsis ausatmelt kõrgem tolliametnik vormitäiteks.

„Just nii,” noogutas Lemmy, astus paar astet allapoole ja naeratas viisakalt. Elu oli talle õpetanud, et ametimeestega, eriti nendega, kellest võisid sõltuda sinu edasised tegemised, tuli võimalikult hästi läbi saada.

Erariides mees astus energilise sammuga kõige ees trapist üles.

„Inspektor Sancho,” ütles ta taskust võetud ametimärgiga lehvitades. „Politseiinspektor.”

„Väga meeldiv,” lausus Lemmy naeratust jõuga paigal hoides. „Lemmy Maracca, „Centurioni” esimene ohvitser.”

„Teie dokumendid!” nõudis inspektor esitlusest välja tegemata.

Lemmy tegi sammu lüüsiukse suunas, et dokumentide järgi minna ja ühtlasi tulijad pardale juhtida, kui erariides noormehed inspektorist mööda sööstsid ning tüürimehest kinni haarasid. Paisanud ta jõhkralt vastu õhulüüsi seina, otsisid nad ta kiiresti ja vilunult läbi, kaenlaalusest kabuurist leitud laserpüstoli ulatasid võidukalt inspektorile.

„Väga huvitav,” nentis Sancho relva uurides. „Armeepüstol, tsiviilkäibes keelatud. Ja arvatavasti mitte ainuke pardal.”

„Mul on selle kandmiseks luba,” ütles seina vastu surutud Lemmy pead pöörates.

„Vait olla!” käratas üks agentidest, andes tüürimehele tugeva hoobi neerudesse. Valu ja raevu must laine lõi Lemmyl üle pea. Isegi suliaastatel, mil ta tihti seadusega pahuksisse sattus, ei olnud politseinikud teda peksnud, siin aga klobiti teda juba ainuüksi selle eest, et ta neile laevatrapile vastu tuli. Hoidnud hetke hinge kinni, et valu üle läheks, pöördus Lemmy kiirelt ringi ja lõi lähimale agendile jalaga kubemesse. Too vajus kõverasse, kuid teine noormeestest virutas talle sellise hoobi, et Lemmy lendas trapist alla. Talle järele hüpanud agent väänas poolteadvusetul tüürimehel käed raskusteta selja taha ja sulges käerauad randmete ümber.

„Keelatud relva loata kandmine ja kallaletung politseiametnikule,” konstateeris inspektor rahulolevalt. „Asi kisub üsna korraliku paragrahvi poole.”

„Kuulge, inspektor, kas me ei kaldu oma eesmärgist kõrvale,” ütles tolliametnik, kellele toimuv ilmselgelt meele järele polnud.

„Mida rohkem me siit rikkumisi leiame, seda parem,” lausus Sancho põlastavalt.

„Milles mind süüdistatakse?” küsis vahepeal toibunud Lemmy, end pingutusega põlvili ajades.

„Varastatud kunstiväärtuste salakaubaveos ja tagaotsitava kuritegeliku elemendi varjamises laeva pardal. Nüüd lisaks veel keelatud relva omamine, vastupanu kinnipidamisel ja politseitöötaja ründamine.”

„Mis siin toimub?” küsis Iris, kes oli kära peale välja tulnud.

„Meil on korraldus teie laev läbi otsida, selle pardal varjatakse tagaotsitavat kurjategijat ja varastatud kunstiväärtusi,” kordas inspektor toonil, mis välistas vaidlemise.

„Eks otsige siis,“ kehitas Iris õlgu. „Midagi sellist te siit küll ei leia, aga see on teie aeg, mida te raiskate.“

 

 „Centurioni” läbiotsimine kestis üle kolme tunni ning loomulikult ei leitud sealt ei varastatud kunstiväärtusi ega ennast varjavaid kurjategijaid. Inspektor Sancho oli pettumusega sunnitud tunnistama lüüasaamist ja vahepeal trapi külge aheldatud Lemmy käeraudadest vabastama. Mingit vabandamist ei järgnenud, üks inspektori kaastöölistest kohmas midagi eksitusest ja kogu komisjon kiirustas minema. Pärast nende lahkumist naasis linna arestimajast ka Rix.

„Tuhnisid nad siin kõvasti?” küsis ta.

„Piisavalt, ainult prahi unustasid läbi sobrada,” muigas Lemmy purukslöödud huultega ja süütas sigareti. „Kuidas sul?”

„Sinuga võrreldes koheldi mind täiesti viisakalt,” ütles Rix. „Aga jutt käis sellisel toonil, et tunnista parem ise kohe üles, laevalt leiame nagunii süütõendid.”

„Seda nad lootsid jah,” mühatas Lemmy. „Kuidas stardiloaga on?”

„Olemas,” vastas Rix. „Lähima kolme tunni jooksul peame startima.”

„Sobib. Monti, tegele trapiga, ma ei taha, et mingid tegelased veel pardale saaksid tulla. Stardime kohe, kuni luba pole tühistatud.”

„Arvad, et võidakse tühistada?” kahtles Iris.

„Kui Legrand loast kuuleb, siis kindlasti,“ noogutas Lemmy.

„Arvad, et selle musklite näitamise taga oli tema?” küsis Rix.

„Kes muu,” vastas Lemmy veendunult. „Kellelgi teisel pole meiega asja.”

„Eks ta arvab nähtavasti, et oleme kaardid siiski kätte saanud,” pakkus Elvin. „Miks tal muidu seda komisjoni tarvis oli. Ta on ju endine võmm, teab väga hästi, et piisab vaid vihjestki sellele, et pardal on midagi kahtlast, kui politsei on sunnitud kontrollima. Ja läbi otsida need poisid mõistavad.”

„See oli ikka kuramuse hea mõte need kaardid mootoriruumi peita, laevaseifist oleks nad need kohe kätte saadud,” hõõrus Monti käsi.

„Nad tuhnisid päris põhjalikult,” noogutas Iris. „Seifides ka. Ma ei saanud ju keelata, order oli neil olemas.”

„Keegi ei süüdistagi sind,” lohutas Rix. „Ega nad kaardi koopiad ei leidnud?”

„Ei. Kättesaadavate materjalide vastu nad huvi ei tundnud. Nad otsisid kõike peidetut.”

Stardiettevalmistused ei võtnud kuigi kaua aega, laadungita laev seisis kosmodroomil praktiliselt stardivalmina. Kere ja süsteemide kontroll kulges tõrgeteta, pool tundi hiljem istus meeskond määratud kohtadel ja postilaev rebis ennast kosmodroomi betoonkattelt lahti. Stardimootorite vaikne undamine kasvas kõrvulukustavaks möirgamiseks, mis ulatus tuhmi kajana isegi vööris paiknevasse kokpitti. Orbiidil käivitusid laeva peamootorid, „Centurion” muutis veidi kurssi ja võttis suuna tähesüsteemi äärele, et hüpersiirde alustamiseks gravitatsioonikeskmetest ohutusse kaugusesse jõuda.

 

„Õnnitlused, Lem,” hõikas Rix, kui tüürimees siirde järel koos Montiga kokpitist kontrollkeskusesse tuli. „Suurepäraselt arvutatud. Pisut korrigeerimist ja kahe päeva teekond.”

„Noh, loodame, et me siin kohe mõne patrull-laeva otsa ei satu,” torises Monti.

„Minu teada peaksime esialgu neutraalses tsoonis asuma,” ütles Lemmy.

Monti astus puldi juurde ja klõbistas veidi klahve.

„Õige,” noogutas ta ekraani vaadates. „Seniks… Aga juba täna õhtul siseneme Suletud Tähe tsooni.”

„Noh, eks sellega tegeleme siis, kui see kätte jõuab,“ arvas Lemmy. „Poisid, ma lähen tuttu. Päev oli kuidagi liiga sündmusterikas.“

 

Lemmy ärkas alles järgmise päeva pärastlõunal näriva tühjustunde peale kõhus. Irist kajutis polnud, Lemmy riietus ja suundus kehakinnitust otsima. Kambüüsis mõned võileivad teinud, astus ta ühiskajutisse. Avatud uksest paistis kontrollkeskuse ekraanide ees seisev Rix, kelle näoilme oli murelikum kui tavaliselt.

„Mis lahti?” küsis Lemmy. Teeklaas ja võileivataldrik käes, astus ta kontrollkeskusesse, kuigi teadis, et see kiprile ei meeldi. Eine lähimale puldile asetanud, jäi ta kipri selja taha seisma.

„Monti tabas kummalise signaali,” vastas Rix end pööramata. „Aga selle lähtekohta ei õnnestunud välja peilida.”

„Tähendab, läheduses on mõni laev?”

„Nii kaugel, kui radarid võtavad, pole ühtegi,” ütles Rix. „Pealegi polnud see laevadevahelise side signaal, vaid sarnanes peilingule, mida kasutatakse kosmosemajakates.”

„Huvitav.” Lemmy kuvas ekraanile ümbritseva ruumiosa kaardi. „Selles rajoonis pole ühtegi majakat või kosmosejaama, mis võiks suunapeilinguid saata. See on ju kolgas, siin ei liigu tavaliselt kedagi.”

„Selles asi ongi,” noogutas Rix. „Loodetavasti pole see mõni salajane valveseade, mis annab valvelaevale teada, kui keegi Suletud Tähe tsooni siseneb.”

„Kui nii, siis võib varsti valvelaeva oodata,” arvas Lemmy.

„Valmistage Montiga selleks puhuks ette üks arvutusveaga programm, mis valvelaeva tulekul käiku lasta,” kamandas kipper.

„Teeme ära,” nõustus Lemmy. „Muide, kus Monti üldse on?”

„Viimati kui mina teda nägin, pidi ta mootorisse minema.”

Tüürimees astus sidepaneeli juurde, hammustas võileiba, võttis ühenduse mootoriruumiga ja käskis Montil kontrollkeskusesse tulla.

Hoolikalt lähteandmeid valides valmis neil tunni aja pärast kursiarvutus, millest oli näha, et „Centurion” oli sattunud Dreasuuri Alfa tähesüsteemi arvutusvea tõttu. Tõendina polnud see küll eriti veenev, aga kuni ei suudetud tõestada, et see on spetsiaalselt koostatud maskeering, käis küll. Sääraseid trikke oli Suletud Tähtede juures ennegi kasutatud ja kui rikkumine polnud suur, loobus patrull-laeva meeskond tavaliselt vaevanõudvast asjaajamisest. Pealegi piisas tõepoolest tühisestki veast, et laev valesse tähesüsteemi viia ning seda tuli aeg-ajalt ikka ette. Lemmy seadis valminud programmi ooterežiimile, käivitudes pidi see automaatselt eelnenud kursiarvutused kustutama. Sel kombel sai pettuse paljastada vaid peaarvutit põhjalikult uurides, selleks oli aga tarvis kohtu luba, mis omakorda eeldas põhjendatud kahtlusi. Avakosmoses, asustatud punktidest kaugel, ei lastud end teinekord küll eeskirjadest segada, kuid siis pidid patrull-laeva ohvitserid oma kahtlustes eriti kindlad olema, sest vastasel korral ootas neid süüdistus võimupiiride ületamises.

„Üks nupuvajutus,” ütles Lemmy rahulolevalt, „ja olemegi eksinud teekäijad.”

„Arvad, et läheb vaja?”

„Kes teab,” kehitas tüürimees õlgu, rüübates klaasist viimase tilga ammu jahtunud teed. „Kõike võib juhtuda.”

„Saite valmis?” küsis vahepeal lahkunud Rix tagasi kontrollkeskusesse tulles.

„Just nii, kapten,” andis Lemmy talle veiderdavalt au. Rix ei kergitanud kulmugi, vaid pöördus Monti poole:

„Signaale pole rohkem olnud?”

Monti raputas pead.

„Mul on automaatsalvesti peal. Iga signaali peale alustatab süsteem peilimist ja salvestamist.”

„Väga hea.”

„Lubate lahkuda, kapten?” küsis Lemmy puldi tagant tõustes.

„Olen ma sind kinni hoidnud, tüürimees?” vastas Rix nüüd samal toonil, mispeale Lemmy muiates oma teeklaasi ja taldriku kokku korjas ja minekut tegi. Kipri hüüe kutsus ta tagasi.

„No mis veel?” küsis tüürimees tüdinult üle ukse.

Rix osutas sõnatult ekraanile, Lemmy jõudis vaevu märgata signaali kujutist vastuvõtja ekraanil, siis jäi ekraan tühjalt virvendama.

„Said sa midagi, Monti?” küsis Rix.

„Ainult salvetuse,” vangutas Monti kahetsevalt pead. „Peilingaatori näit on sama, saatja asub kusagil läheduses, kuid täpsemalt fikseerida ei õnnestu.”

„Mind hakkab see juba häirima,” ütles Rix. „Kuidas oleks väikese kursimuutusega?”

„Pole mõtet,” arvas Lemmy. „Kui meid keegi jälgima peaks, võib selline kursimuutus asjatut huvi äratada ja seda juba arvutusveaga ei selgita.”

„Ma ei usu, et mõni laev meid jälgiks, kui sa seda silmas pead,” ütles Monti. „Kui ta ka radaritele ja kaameratele nähtamatuks jääb, võtaks „Centurion” tema liikumisest ikkagi jälje üles. Laeva ümbrus on aga täiesti tühi, siin pole isegi meteoriite ja ma ei usu, et siin luuraks mõni uut tüüpi korvett, mis suudab oma mootorite töö jälgi peita.”

„Lase signaal läbi dekoodri,” soovitas Lemmy. „Võib-olla annab midagi.”

Monti kehitas küll kahtlevalt õlgu, kuid talitas siiski tüürimehe ettepaneku kohaselt. Rix tõmbas peoga üle lauba ja haigutas.

„Võta vahikord üle, Lem,” ütles ta „Loodetavasti oled sa vahepeal piisavalt puhanud, et ka mulle veidi uneaega võimaldada.”

„Lase jalga,” muigas Lemmy ja võttis keskpuldi taga istet. Ta oli küll äsja ise tahtnud lahkuda, aga kipper paistis tõepoolest väsinuna.

Libistanud pilgu üle mõõdikute ja andurite näitude, otsustas Lemmy midagi kasulikku teha. Ta käivitas päästekapsli hooldusprogrammi, sisestas vajalikud koodid ja jäi puldist välja kerkinud väikest ekraani jälgima. Kontrollkeskuses oli vaikne, aparaatide näidud normis, ning Lemmy jälgis hoolduse edenemist, sisestades aeg-ajalt vajalikke käsklusi.

Umbes tunni pärast sisenes kontrollkeskusesse Iris. Lemmy märkas ta peegeldust ekraanil, kuid ei näidanud välja, et märkas naise tulekut. Iris hiilis talle selja taha ja pani käed hellalt ta õlgadele.

„Sa ei magagi,” sosistas ta narrivalt.

„Kes siis vahis magada tohib?” imestas Lemmy teatraalselt nagu Kosmoseakadeemia nooruke kadett. Vastuse asemel keeras naine mehe koos tooliga ringi ning too nägi Montit, kes oli ennast istmel välja sirutanud ja tukkus nüüd, pea rinnal.

„Las põõnab,” muheles Lemmy. „Tema pole ju valves.”

„Ja millal sinu vahikord siis lõpeb?“

„Kohe, kui kapten on end välja maganud.“

„Noh, see tähendab, et mitte niipea,“ muigas Iris. „Eks ma siis ootan nagu ikka, sa igavene kosmosehulgus.“

Lemmy vaatas, kuidas naine minema hõljus ja meenutas aegu, kui nad tutvusid. „Raudne nelik”, nagu nende meeskonda nimetati, oli Uduleiu afääri järel just laiali hajunud. Elvin astus palgasõdurina välileegioni, Monti kadus teateid jätmata, Rix pöördus lapsepõlvetuttavate juurde, Lemmy aga vahetas oma nimes mõned tähed ja läks külmutusseadmete vabrikusse seadistajaks. Seal tutvus ta varsti õblukese neiuga, kes tal pea segi ajas ja altari ette vedas, kuigi Lemmy oli varajases nooruses endale sõna andnud, et seda viga ta ei tee. Terve aasta elas Lemmy rahulikku elu, teenis ausal teel raha ja sisustas hoolega ühetoalist korterit, siis aga lõi tema rahutu seiklejaveri jälle välja. Tõuke selleks andis Elvin, kes tormihoona nende rahulikku pesakesse tungis, endal sõdurimunder seljas ja ordenid rinnas. Juba järgmisel päeval oli Lemmyl korter koos sisustusega müüdud ja nad olid taas teel, seekord kolmekesi. Monti üles leidnud, külastasid nad juba neljakesi Rixi idüllilist elupaika ja kiskusid teisegi värske noorpaari kodukoldest eemale. Poole aasta pärast olid nad juba „Centurioni” omanikud ja seiklusrikka elu ootus täitis nende näiliselt seaduskuuleka postiveoga täidetud päevi. Rixi kaasa Calemene polnud sellise eluga vist siiani ära harjunud ja kuigi Iris vahel temaga ühte meelt oli, tundis Lemmy silmarõõm end kosmoses siiski sõiduvees.

Lemmy peletas mälestused eemale ja astus kodeerimismasina juurde, mis oli oma töö ammu lõpetanud. Monti tukkus rahumeeli edasi, kui tüürimees vastust uuris. Saladuslik signaal oli täiesti tavaline kodeerimata suundsignaal, milliseid kasutas suur osa kosmosemajakatest.

 

Teinud paar tiiru ümber planeedi, lahkus „Centurion” orbiidilt ja sisenes atmosfääri. Selle kõrgemad kihid, nii hõredad, et eksisteerisid pigem teoreetiliselt, ei avaldanud laevale peaaegu mingit takistust ning „Centurion” läbis need kiirust vähendamata. Atmosfääri tihedamasse ossa jõudmisest andis märku vaevumärgatav värelev viirg üle kokpiti kupli ja laevakere kuumenemine. Lemmy käivitas pidurdusmootorid ja vähendas laskumisnurka.

„Vähenda veel!” hõikas Monti, kellega nad kahekesi kokpitis istusid.

Kusagil allpool, kümmekond kilomeetrit nende tulevasest maandumispaigast kõrgemal, tiirutas luuresond. Ekraanidel jooksis sondi kaamerate edastatud pilt. Kollaka pinnasega kiltmaal kõrgusid kaks hoonet – punakat tooni astmeline kolmnurkpüramiid ja hallikas risttahukas. Hooned seisid küljetsi teineteise poole, nende vahele moodustus korrapärane nelinurkne väljak. Läheduses oli näha teisigi ehitisi, mis väljanägemise järgi otsustades olid aga juba ammu maha jäetud.

Täheatlase andmete kohaselt planeedi atmosfäär inimestele hingamiseks ei sobinud ja ka veevarusid nappis, aga sellele vaatamata oli planeedil elu.

„Lem, kas sa võimalikke asustuse märke ei ole märganud?” küsis Rix, kes maandumisel kontrollkeskusest silma peal hoidis. Tüürimees nihutas mikrofoni vastamiseks paremasse asendisse.

„Meid huvitava rajooni ümbruses mitte,” teatas ta. „Vähemasti mitte selliseid, mida oskaks asustuseks pidada. Aga kes neid amorfe teab.”

„Tähendab, võime maanduda? Otsest ohtu pole?”

„Minu meelest küll,” vastas Lemmy, heites igaks juhuks veelkord pilgu kontrollekraanidele. „Maandume!”

Kosmoselaev tegi väikese kaare ning laskus allapoole. Altimeetri näidu järgi lendasid nad viieteistkümne kilomeetri kõrgusel planeedi pinnast ja kõrgus vähenes pikkamööda. Nad võtsid laskumise käigus pardale luurelennult naasnud sondi, viie kilomeetri kõrgusel lülitas küberpiloot välja poolel võimsusel töötanud veomootori ning läks üle maandumismootoritele. Teinud platoo kohal paar tiiru, maandus „Centurion” liiva- ja tolmupilve tõstes kiltmaa kõrbestunud lõunaossa, mõneteistkümne kilomeetri kaugusele püramiidist.

Lemmy tõmbas kõrvaklapid peast, avas ohutusvööde kinnitid ja tõusis. Kontrollkeskuses istus Rix panoraamvaate ekraanide taga, Elvin ja mõlemad naised selja taga seismas.

„Kas lähme kohe luurele või peame enne sõjaplaani?” küsis kipper.

Lemmy silmitses ekraane. Varjud paistsid lühikesed, ühe päikesega planeedil oleks see tähendanud, et aeg kaldub lõunasse, aga kaksiktähesüsteemis ei pruukinud see sugugi nii olla.

„Teeme kiire luurekäigu,” pakkus ta lõpuks. „Vaatame koha üle ja homme võtame tõsisemalt ette. Nii jääb aega ka arutada, kui on, mille üle.”

 

Lüüsi eelkambris avasid Lemmy ja Rix kõik skafandrikapid. Kuueteistkümnest kapist oli alles üheksa, neist kahes hoiti varuskafandreid ja üks oli täis planeedile väljumiseks vajalikku muud varustust. Nagu suur osa „Centurioni” tehnikast, olid ka skafandrid sõjaväe varudest, kerged, kuid vastupidavad. Vajadust neid kasutada tuli ette harva ning kontrollimiseks piisas õhuballoonide ja akumulaatorite ülevaatusest.

Pärast kerget einet riietus kogu „Centurioni” meeskond skafandritesse. Viimasena laevast väljuv Lemmy jälgis, et lüüsiuks korralikult sulguks, laskus trapist alla ja kõndis hõljuki juurde. See kergsoomustatud sõjaväe universaalne luurealus kuulus „Centurioni” algvarustusse ning oli õnneks säilitanud ka oma relvastuse – laserkahuri, kaks raketipatareid ja leegiheitja. Mõeldud kasutamiseks nii atmosfääriga kui atmosfäärita planeetidel, liikus see nii turbiinide abil kui keresse tõmmatavatel roomikutel.

Rix oli kipri enesestmõistetavusega hõivanud juhikoha, teine iste armatuurlaua taga oli Lemmy tarbeks vabaks jäetud, ülejäänud istusid kahel istmereal uksest tahapoole jäävas osas. Lemmy võttis istet, Rix käivitas turbiinid, lasi neil mõne hetke tühikäigul töötada ja võttis siis masina paigalt. Keerlevat tolmusaba maha jättes kihutas poole meetri kõrgusele kerkinud hõljuk püramiidi poole. Maastik oli peaaegu laudsile ja Rix ei näinud põhjust mootoritele hõlpu anda.

Kõrgelt polnud püramiid erilist muljet jätnud, nüüd aga, kui hõljuk selle jalamil peatus, kõrgus see majesteetlikuna nende kohal. See oli ehitatud hiiglaslikest kiviplokkidest ja meenutas püramiidi vaid ülevalt vaadatuna. Tegelikult ahenes see astmeliselt ainult paarikümne meetrini, edasi kõrgus teravatipuline kolmekandiline sammas.

„Eks kaeme siis lähemalt,” ütles Rix, kui nad olid ehitist paar minutit läbi hõljuki akende uurinud. Elvin, kes istus väljapääsule kõige lähemal, tõmbas ukse lahti.

Platool valitses palavus, isegi läbi skafandri oli tunda, kuidas liivane pinnas kuumust uhkas ja  liikumatut õhku küttis.

„Tempel on ilmselt püramiid?” pakkus Iris küsivalt.

„Ilmselt,” nõustus Lemmy. Ta sikutades skafandri põlvetaskust kaardi väljatrüki plastkoopia ja laotas selle laiali. „Siit on selgelt näha, et põhiplaan on kolmnurkne.”

„Kust siin päike tõuseb?” huvitus Rix.

„Kumb?” küsis Elvin ja see süütu küsimus sundis nad äkki paigale.

„Sa sinine…” vandus Rix. „Sellele me ei mõelnudki!”

„Mitte „me”,” parandas Lemmy, „vaid „sina”. Mõnel meist oli taipu veidi rohkem eeltööd teha.”

Rix väänas näole grimassi.

„Äkki valgustad siis meidki, taipamatuid, oo suur tark valge isa,” koogutas ta veiderdavalt.

„Teksti teisel kaardil mäletate?” küsis Lemmy temast välja tegemata. „Sissepääsu avamiseks pööra kolmanda rea kolmandat õnnistatud ehiskuju, kui Igavese Au Silm koidikul tema peale paistab. Kui eeldada, et Igavese Au Silm on üks siinsetest päikestest…”

„No mis muu see olla saab?” turtsatas Rix.

Kui eeldada,” jätkas Lemmy häirimatult, „siis tekib küsimus, miks üks kahest päikesest on saanud sellise austava nimetuse ja teine on sellest ilma jäetud?”

Ta pidas dramaatilise pausi.

„Üks on kuidagi tähtsam,” kohmas Elvin.

„Täpselt!” noogutas Lemmy. „Küsimus on selles, mille poolest tähtsam?”

„Oot,” hakkas nüüd asi Rixigi huvitama. „Kas võib olla, et teine ei paista kogu aeg?”

„No näed, ei olnudki nii raske!” hammustas Lemmy nüüd tagasi. „Igavese Au Silmaks kutsutud täht tõuseb alati kirdest ja paistab iga päev. Teine kaksiktähtedest – Väike Hulgus – käitub vastavalt oma nimele, kord on nähtav ja kord pole.”

„Järelikult on meil tarvis passida aega, kui Igavese Au Silm paistab ja Väike Hulgus mitte?” küsis Calemene.

Lemmy  noogutas.

„Ja millal selline aeg saabub?” uuris Monti ja vahtis silmi kissitades taevasse. „Praegu siravad küll mõlemad.”

„Noh, kui meil veab, siis juba loojangul või koidikul käituvad nad erinevalt,” pakkus Lemmy.

„Ainult et kumba pidi erinevalt?” jahutas Rix meeste indu. „On ju võimalik, et Hulgus loojub hiljem ja tõuseb varem…”

„On,” nõustus Lemmy. „Aga eks selle saame varsti teada. Seniks tasub ümbrus üle vaadata, et hiljem mingeid ebameeldivaid üllatusi ei tuleks. Ärge unustage, et planeet on siiski asustatud.”

Esmalt vaatasid nad üle püramiidi. Ühesuguste vahedega, nagu ka teistes külgedes, seisid püramiidi koidikupoolses küljes paarikaupa primitiivsed kujud. Lemmy, kelle käes olid lisaks kaardi koopiatele ka selgitavate tekstide väljatrükid, mõõtis välja umbes kolme inimpikkuse suuruse vahemaa ning jäi kujudepaari juures seisma.

See koht ei erinenud ülejäänud seinast. Samasugune monoliitne punakast graniidist plokk, liitekohad sama värvi seguainet täis valatud. Kaks kuju, millest üks pidi olema sissepääsu võtmeks, ei erinenud ülejäänutest millegi poolest, ei paistnud nad ei rohkem kulunud ega ka muul moel erilised.

Püramiidi järel vaatasid nad üle ka selle kõrval asuva hoone. Midagi uut nad ei näinud. Samasugused massiivsed kiviplokid ja primitiivsed kujud. Erines ainult graniidi värvus ja ehitise kuju.

Rix saatis Elvini ja Monti ringkäigule ümber ehitise.

„Ei mingeid sissepääse,” teatas Monti tagasi jõudes.

„Ilmselt on need samuti maskeeritud kui püramiidil,” arvas Lemmy.

„Tõenäoliselt,” nõustus Rix. „Vaevalt hakkaks keegi ilma sissepääsuta hoonet ehitama. Huvitav, mis selles võib peidus olla?”

„Veel üks varandus?” pakkus Monti lootusrikkalt.

„Unustage ära,” raputas Lemmy meeskonnakaaslase hääles kõlavat hasarti kuuldes pead. „Me keskendume püramiidile. Püramiidi kohta on meil vähemalt juhend, selle kohta pole meil midagi. Ilma plaanita jätame selle lihtsalt rahule.”

„Oled sa ikka kindel, et meie juhendid käivad püramiidi kohta?” kahtles Elvin. „Kujud on ju mõlemal. Mis siis, kui…”

„Välistatud,” ei lasknud Lemmy tal lõpetada. „Mõõdud ei klapi. Ma juba kontrollisin.”

Risttahuka juurest rohkem midagi huvitavat leidmata vaadati üle ka lähikonnas seisvad välilaagritele iseloomulikud teisaldatavad hermeetilised barakid, mis tõenäoliselt kunagistele ehitajatele töö käigus ulualust olid pakkunud. Need olid kõigi märkide järgi tühjaks kolitud ja maha jäetud kohe pärast ehituse lõpetamist.

Midagi peale tolmu ja pehastuvate jäänuste leidmata virutas Iris enne lahkumist ühele pehkinud puitdetailide hunnikule pettunult jalaga. Kõigi üllatuseks paljastus kuhja alt midagi heledat ja siledat, mis puhastamise järel osutus paarikümne sentimeetri kõrguseks luust nikerdatud kujukeseks. Mingil kirjeldamatul moel meenutas see hooneid ehtivaid kujusid ja lühikese arutelu järel otsustati, et see pannakse ühiskajutisse.

 

Lemmy ärkas keset ööd. Uni ei tulnud ja ta tõusis vaikselt, et Irist mitte äratada, ajas püksid jalga ning läks ühiskajutisse. Küljeluu aasimist stiilis „unetus on ilmne märk vanadusest, kallis”, vajas ta hetkel küll kõige vähem.

Leitud kuju seisis endiselt keset lauda, kuhu see õhtusöögi järel oli jäänud. Lemmy istus, võttis kuju kätte ja keerutas seda igavusest. Tema tähelepanu paelus kuusnurkne märk kuju rinnal. Ta tõstis kuju kõrgemale ja silmitses lähemalt. Märk sarnanes salvestuskristalli lihtsustatud kujutisele. Mõtlikult ümisedes keerutas Lemmy kuju nii- ja naapidi, kuni keeras kogemata ühe käega ühele ja teisega teisele poole. Tema üllatuseks andis osa kujust järele, nii et Lemmy oleks kuju ootamatusest peaaegu maha pillanud. Ettevaatlikult keeras ta edasi ja kuju eraldus ümmarguselt aluselt kergelt nagu pudelikork. Kohe, kui see oli sündinud, klõpsatas kuju seest nagu tera Lemmy taskunoast välja mutrivõtmele sarnanev hark. Lemmy võpatas ja pani kuju käest. Sellise mõistatuse lahendamiseks oli ilmselgelt tarvis midagi, mis aju tööd stimuleeriks. Ta astus kambüüsi ja küünitas külmkapist õlut võtma, kui teda tabas uus ehmatus.

„Mis joomine siin keset ööd käib?” müristas ta selja taga Rix, kes oli märkamatult ühiskajutisse ilmunud.

„Ja mis sa ise hulgud? Und pole või?” pahandas Lemmy, tundes piinlikust, et teine teda nagu poisikest ehmatas.

„Tahtsin ennast kergendama minna,” ütles Rix. „Aga sina? Iris ei luba päeval õlut juua?”

„Uurisin meie värsket leidu,” vastas Lemmy, osutades käes oleva õllepurgiga laua suunas. Rix loobus esialgsest kavatsusest tualetti minna ja astus laua juurde. Kuju nähes läksid ta silmad siirast imestusest ümmarguseks. Lemmy noogutas rahulolevalt. Kipri üllatus kompenseeris tema silmis mingil määral talle põhjustatud ehmatuse. Rix võttis kuju kätte ja uuris seda lähemalt.

„Mjaa,” venitas ta lugupidavalt. „Huvitav, et keegi seda enne ei märganud. Arvad sa sama, mis mina?”

„See on võti,” ütles Lemmy, taibates kipri väljaütlemata oletust. „Meil tuleb ainult leida koht, kus seda kasutada.”

„Juhtnöörides mainiti võtit,” meenutas Rix. „Aga see pidi olema templis, mitte kusagile visatud.”

„Võib-olla on see varuvõti,” pakkus Lemmy, „mille arulagedad ehitajad ära minnes maha unustasid.”

„Või jäeti see sinna kellegi jaoks,” arendas Rix mõtet edasi, kuid lõi samas käega. „Vahet pole, homme võtame selle igal juhul kaasa. Praegu on targem magama minna.”

„Kust sul küll sellised targad mõtted?” muigas Lemmy õlut lõpetades.

 

Lemmy ärkas häiresignaali ja „Centurioni” korpuse heliisolatsioonist läbi tungiva müra peale.

„Mis see on?” küsis Iris end mehe embusest vabastades ja ehmunult istukile tõustes.

„Kosmoselaeva mootorid, pagan võtaks!” röögatas Lemmy voodist välja hüpates, olles lõpuks taibanud. Paljajalu ja palja ülakehaga tormas ta kontrollkeskusesse. Ainult hommikumantlisse riietatud Rix oli juba seal, poolalasti Elvin saabus Lemmyga ühel ajal, naised ja Monti tulid mõni hetk hiljem.

„Centurionist” umbes sajakonna meetri kaugusel maandus parajasti postilaevaga samasse tonnažiklassi kuuluv alus. Pimedus ja tolm varjasid laeva „Centurioni” kaamerate eest. Kui tolm lõpuks hajus, helkis prožektorite eredas valguses luksusjaht, mille kiiskavvalgel kerel polnud ainsatki eraldusmärki, isegi mitte laeva nime ega registreerimisnumbrit. See oli kahtlane, kuid vähemasti polnud tegu Valveteenistuse patrull-laevaga.

„Kuule, Lem, sa nagu mainisid, et see usulahk on välja surnud,” sõnas Rix võrdlemisi kohatult.

„Arvatakse niimoodi. Mis siis?”

„Äkki nad polegi nii väga välja surnud? Äkki on see nende laev, mis jälgib templite puutumatust,” pakkus Rix. „Kui tähesüsteemi siseneb võõras, annab valvemajakas sellest märku ja hakkab jälgima, kuhu maandutakse. Kui templi juures, siis vajaduse korral sekkutakse.”

Tüürimees trummeldas sõrmedega puldi servale. Rixi idee polnud tema meelest küll päris usutav, aga ta ei suutnud hetkel ka paremat selgitust välja mõelda.

„Pole välistatud,” kohmas ta lõpuks.

Kumbki laevadest ei kiirustanud kontakti võtma, kuid Lemmy oli päris kindel, et võõra laeva pardalt jälgiti „Centurioni” sama pingsalt, kui nemad võõrast seirasid. Mõlema kosmoselaeva helgiheitjate valgusest oli platoo heledamalt valgustatud kui päeval.

Närvesöövas ootuses möödunud veerandtunni järel süttis sidepaneelil lambike ja ka signaal kinnitas, et keegi soovib „Centurioniga” ühendust saada. Monti küünitas sidepaneelini ja lülitas vastuvõtu sisse.

„„Astrian” kutsub „Centurioni”,” kõlas vastuvõtjast madalavõitu hääl.

„„Centurion” kuuleb,” vastas Lemmy põgusa viivituse järel.

„Ilusat varahommikust, Lem,” kostis nüüd Legrandi tuttavalt üleolev hääl. Lemmy hoidis end vaevu tagasi, et mitte vanduma hakata. Monti enesevalitsemine nii hea ei olnud.

„Kui sina mängus oled, on asjad ilust kaugel,” torises Lemmy. „Mida sa tahad?”

„Kus on su head kombed, Lem?” sõitles Legrand. „Ei tervitust, ei viisakust… Ja vastuseks Rixi närivale väljaütlemata küsimusele, kuidas, põrgu päralt, ma teid leidsin: miski ei toimu põhjuseta. Eriti läbiotsimised. Kas te tõesti arvasite, et nii jabura süüdistusega midagi tõsimeeli leida loodetakse? Meil oli tarvis lihtsalt ettekäänet, et laevale pääseda.”

„See neetud signaal, mida me peilisime!” sosistas Rix raevunult. „Suundmajakas! See on meie enda pardal!”

Legrand itsitas.

„Sa tead, mida ma tahan, Lem,” tõsines ta siis. „Kaarte!”

„Sa ju tead, et „Centurion” oli Valveteenistuse laev,” lausus Lemmy pehmelt. „Selle patareide tulejõust piisab sinu küna hävitamiseks,” bluffis tüürimees nagu kaardimängus. „Nii et sina siin tingimusi ei määra.”

„Julge käik, Lem,” tunnustas Legrand. „Ma lihtsalt tean juhtumisi, et teie laeval pole seda, mis minu omal on. Nimelt patareisid.”

Panoraamvaate ekraanidelt oli näha, kuidas Legrandi viimaste sõnade ajal avanesid jahtlaeva keres luugid, millest pöördusid välja laserkahurite turellid. Nii väikese laeva kohta paistsid need ootamatult suure tulejõuga.

„Nojah, te tuhnisite ju terve laeva läbi,” nõustus Lemmy. „Aga sa unustad, et patareid ei pea olema ainult laeval. On ka muid võimalusi…”

Rix vaatas tüürimehele otsa, muigas, ning andis käsu:

„Monti ja Elvin, minge hõljuki angaari ja sihtige raketid nende laeva pihta nii, et angaari avamise korral saab distantsjuhtimisega tuld anda!”

Lemmy ootas, kuni mehe väljusid ja võttis uuesti mikrofoni.

„Muide, Legrand, veel üks pisiasi,” sõnas ta. „Sa tead ju ise ka, et nii lähedalt antud löögi tagasipeegeldus muudab ka su enda laeva stardikõlbmatuks. Ära unusta, et erinevalt sinu jahist on „Centurion” siiski soomustatud lahinglaev.”

Legrand naeris vastuseks napilt.

„Ma võiksin su laeva vallutada, aga kardan, et sa jõuad enne kaardid hävitada. Olgu, teeme sõbrameeste kombel – pool meile, pool teile.”

„Pool millest?” küsis Lemmy süütult.

„Pool sellest varandusest, mida te jahite. Ja ära tule mulle seletama, et tulite siia lõbusõidule. Ma tean, mis tähendus neil kaartidel on.”

„Sellest räägime hommikul,” lõikas Lemmy, tajudes võimalust vestluse käiku määrata. „Ja pea meeles, et kui keegi siseneb „Centurioni” turvatsooni, jääb kaartidest tõepoolet järele vaid näpuotsatäis tuhka. Head ööd, Legrand!”

Lemmy katkestas ühenduse ja vaatas kaaslastele otsa.

„Mida me otsustame?”

„Kehv seis,” oli Rix sunnitud tunnistama. „Me ei saa midagi ette võtta, kuni nad siin on. Nad sekkuvad igal juhul.”

„Ründame esimesena,” pakkus äsja kontrollkeskusesse tagasi jõudnud Elvin ja virutas lauale väikese juhtmetega karbi. „See oli tühja kajutisse peidetud. Selle majaka-triki eest kihelevad minu käed küll väikese ilutulestiku järele. Saate näha, et pärast raketipatareide hävitamist on nad vagurad kui tuikesed.”

„Ära unista!” sähvas Monti seekord üllatava mõistlikusega. „Risk on liiga suur ja kui „Centurion” viga saab, jääme sellele planeedile pikaks ajaks tolknema. Koos Legrandi ja tema kambaga.”

„Nii et olete sunnitud nende tingimused vastu võtma?” küsis Calemene.

„Eks näis,” vastas Rix ebamääraselt, kuigi kõigile oli selge, et selles suunas kipub asi liikuma.

 

Viis tundi hiljem oli kogu „Centurioni” meeskond uuesti jalul.

Väljakutsesignaal eksitas neid otse hommikusöögi ajal.

„Kuulen,” ütles kontrollkeskusesse lentsinud Lemmy, kui oli suutäie alla neelanud. Teades, kes on liinil, ei vaevunud ta sidepidamise reeglitele tähelepanu pöörama.

„Mina räägin,” vastas Lemmy hääle järgi ära tundnud Legrand samaga. „Meil on vaja nõu pidada. Ma tulen pardale.”

„Ei, siia sa ei tule,” keeldus Lemmy. „Kohtume väljas, kahe laeva vahel. Ja ära ürita mingeid trikke, Legrand.”

„Sina samuti, Lem, muidu ei pöördu teist ükski sellelt planeedilt tagasi. Ja ära venita, te olete mu kannatuse juba liigagi mitmel korral proovile pannud.”

 

„Astriani” õhulüüsi välimine uks oli avatud, kuid kedagi polnud veel näha. Ilmselt oodati nende ilmumist.

Kohe, kui nad laevalt lahkusid, väljusid ka „Astriani” lüüsist kolm eredatesse, kergesti silma torkavatesse skafandritesse riietatud meest. „Astrianil” olid need luksujahtide standardvarustusse kuuluvad skafandrid erkpunast tooni, läbipaistva jäigalt kinnitatud kiivriga, mille pealael asetses ümar lamp. „Centurioni” meeskond kandis seevastu mustaks toonitud kiivriklaasiga tumedaid sõjaväetüüpi skafandreid, millel oli lisaks kiivrisilmiku kohal asetsevale lamedale tugevajõulisele lambile lisavalgusti kummalgi õlal. Kiivrite erinevus andis neile eelise, sest läbirääkimiste ajal said nemad jälgida Legrandi ja ta kaaslaste igat reaktsiooni, sel ajal, kui vastased võisid nende näoilmeid vaid oletada.

„Tere, Lem,” noogutas Legrand, kui salgad umbes viiemeetrist vahemaad hoides peatusid.

„Hommikust, Legrand,” vastas Lemmy, reetmata ainsagi liigutusega, kes räägib. Rix oli küll kasvu järgi identifitseeritav, aga tema ja Monti olid ühte kasvu ning ta ei tahtnud anda Legrandile vähimatki edumaad. „Mis sul öelda oli?”

Legrand põrnitses tumedaid kiivriklaase. Oli näha, et isegi see tilluke takistus ajas teda närvi. „Ma tean, et ühte nendest kahest kuudist on peidetud mingi varandus,” lausus ta. „Ma olen valmis kõik eelnevad  trikid unustama ja toetan sind inimeste ja tehnikaga, kui loovutad mulle poole saagist.”

„Unusta ära,” hüüatas Rix . „Pool on liiga palju.”

„Kaardid on meie käes,” tuletas Lemmy Legrandile meelde. „Aare on peidetud nutikalt, nii et ilma meieta sa toime ei tule, vastupidi aga küll.”

„Ära ole selles nii kindel,” torkas Legrand. „Nii kaua, kuni te mulle poolt ei loovuta, ei saa te seda ka ise.”

„Pool on palju,” kordas Lemmy veendunult. „Neljandikust peaks piisama.”

„Neljandikust?” ägestus Legrand. „Sa tahad öelda, et tühipalja veerandi pärast nägin ma nii palju vaeva? Kurat, ma lendasin isiklikult siia urkasse, et sinuga vaielda. Pool!”

„Ahnus ajab su lõhki, Legrand,” muigas Lemmy, nautides oma üleolekut. „Arvesta, et isegi selle neljandiku väärtus võib olla suurem, kui sa eales oled näinud. Nii et kolmandik, võta või jäta,” ütles Lemmy otsustavalt. „Rohkem ma ei paku.”

„Kolmandik? Olgu siis nii,” soostus Legrand üllatavalt kiiresti. „Käsi selle peale.”

Kaval tuluke ta silmis ning rahulolevalt võbelev suunurk andsid aga märku, et kolmandikuga ta leppida ei kavatse. Lemmy muigas. Legrandi tundes oli ta seda ette näinud.

 

„Astriani” ühiskajut oli pigem luksuslaevadele kohaselt pehme nahkmööbli, käsitööna valminud täispuidust laudade ning eksootiliste taimedega salong kui kajut. See ulatus läbi kahe teki ja ületas mõõtmetelt „Centurioni” ühiskajutit, sisustuse poolest meenutas aga pigem villat kui kosmoselaeva.

Lemmy lasi pilgu ringi ja mühatas.

„Hästi elad,” nentis ta ning istus pakkumist ootamata lähimasse tugitooli.          

„Ei kurda,” muigas Legrand. „Oli sul asja ka või tulidki ainult kiibitsema?”

„Ma tõin sulle koopia kaardist, millel on templi sisemus,” ütles Lemmy. „Sisse sa ilma teise kaardita ei pääse, lõkse ja nende vältimist siin pole, nii et ilma meieta oled sa jännis.”

Ta tõmbas skafandri põlvetaskust kaardi plastkoopia ja viskas selle madalale diivanilauale. Legrand ei vaadanud selle poole, vaid jälgis hoopis tema näoilmet ning muigas siis ootamatult.

„Miks sa seda teed, Lem?” küsis ta ehtsa huviga. „Sa korrutad muudkui, et me pole sõbramehed, vaid vaenlased. Miks sa mulle siis kaardi tõid?”

„Sa ilmselt tead, et planeet asub Suletud Tähe süsteemis,” lausus Lemmy. Talle ei jäänud märkamata Legrandi kiire pilk salongi astunud kõhetu hallipäise mehe poole ja tolle vaevumärgatav noogutus.

Nüüd noogutas ka Legrand.

„See on asustatud,” jätkas Lemmy. „Väidetavalt on tegu amorfidega. Me ei tea, millised nad välja näevad või võivad näha, me ei tea ega ei oska ennustada, kuidas nad võivad käituda või reageerida. Vaevalt sinagi meid selles osas aidata oskad.” Ta tegi lühikese retoorilise pausi. „Selle kaardi abil suudad sa vajaduse korral vähemasti ise templist välja tulla.”

„Selge,” venitas Legrand. „Ajutine liit?”

„Võib ka nii öelda. Ma teatan sulle, kui me püramiidi kallale asume.”

Legrand silmitses teda mõtlikult ja lausus lõpuks:

„Kahju, Lemmy, et sa nii jäärapäiselt üritad vaenlast mängida. Meie koostöö võiks päris hästi sujuda.”

„Parem aus vaenlane, kui petlik sõber,” lausus Lemmy. „Ma lähen nüüd, kui sul midagi selle vastu pole.”

Vastuseks laiutas Legrand käsi, Lemmy tõusis ja lahkus hüvasti jätmata. Üks musklimeestest saatis ta õhulüüsini.

 

„Palju neid võiks olla?” küsis Rix, kui Lemmy oli teistele külaskäigu tulemused ette kandnud.

„Kümme-kaksteist.”

„Vanast kambast oli ka kedagi?”

„Ei. Võimalik, et Legrand hoidis nad lihtsalt silma alt ära.”

„Võimalik.” Rix vaatas kella. „Olgu. Hakkame siis pihta. Monti, mine teavita Legrandi, et me hakkame liikuma.”

Liisuheitmise tulemusena jäeti Monti ja Calemene laeva valvama ja ajaks, kui ülejäänud skafandrid selga said ning välja jõudsid, oli ka „Astriani” meeskond oma hõljuki välja toonud. See oli ligikaudu sama suur kui „Centurionil”, aga lõbusõidumasinale kohaselt suure klaaskupliga ja relvastamata. See-eest olid aga kõik Legrandi mehed relvis. Et tsiviilskafandritel polnud reiekabuure nagu sõjaväe mudelitel, rippusid neil kabuurid skafandri peale tõmmatud vööde küljes.

„Legrand, kas me oleme kõik ühel kanalil?” küsis Lemmy kiivriraadiot tööle lülitades. See oli olnud üks tema nõudmistest, et vältida asjatuid kahtlusi ja tagada vajaliku info jõudmine kõigini üheaegselt.

„Jah, ma ise kontrollisin,” vastas Legrand. Ta tuli „Centurioni” juurde ja libistas pilgu üle salkkonna.

„Hambuni relvis nagu ma näen,” märkis ta irooniliselt.

„Nagu teiegi,” muigas Lemmy. „Hakkame liikuma?”

„Ma tulen teie masinaga, ülejäänud sõidavad kannul. Nagu kokku leppisime – ei mingeid trikke.”

„No mis trikke siin enam, kui sa end lausa ise pantvangiks pakud,” aasis Lemmy, avas hõljuki ukse ja viipas käega, et Legrand esimesena siseneks. Viimasena sisenenud Elvin sulges ukse, hõljuk kerkis maast lahti ja sööstis minema. „Astriani” masina juht ei  reageerinud nii kiiresti, kuid kihutas neile siis järele. Teades sel korral, kuhu minna, peatas Rix hõljuki püramiidi päikesetõusu poolses küljes.

„Oleme kohal.”

„Astriani” seltskond oli seitsmeliikmeline ning lisaks juba tuttavatele musklimeestele ja laeva läbiotsimisel talle kallale tulnud politseiagendile märkas Lemmy üllatudes ka blondi bimbot, keda ta jahil käies oli põgusalt näinud. Hoiaku ja riietuse järgi oli ta näitsikut tavaliseks, kuigi luksusklassi prostituudiks pidanud. Mis kasu sellisest aardejahil võiks olla, ei suutnud tema küll välja mõelda, aga eks see olnud Legrandi probleem.

Kaks eraldihoidvat seltskonda seisid kumbki oma hõljuki juures ja uurisid ümbrust. „Astriani” meeskond pigem uudishimust, „Centurioni” omad aga kontrollisid, ega nende viimasest siinviibimisest saati midagi muutunud pole. Lemmy heitis pilgu taevasse ja nägi rahulolevalt, et sirab ainult üks päikestest – Väike Hulgus polnud veel tõusnud.

„Noh, Lem, äkki lased meid siis sisse varju,” ütles lõpuks Legrand. „Siin väljas on tsipake palav.”

Kaardi lahti voltinud, astus Lemmy juba eelmisel korral välja mõõdetud kujude juurde. Ta kõhkles veidi, kumba ikkagi pöörata. Juhend seda ei täpsustanud ja vale kuju puutumine võis sissepääsu hoopis lõplikult lukustada. Ta mõõtis silmadega kaugust püramiidi nurgani ja otsustas, et mõeldud on siiski nurgale lähemat figuuri. Ta libistas käe õrnalt üle kuju, haaras sellest siis kinni ja keeras. Esmapilgul liikumatu figuur andis järele ja pöördus üllatava kergusega ümber oma telje.

Midagi ei juhtunud.

„Ups!” tähendas Legrand pilkavalt, aga vaevalt jõudis ta seda öelda, kui nende ees olev plokk liikuma hakkas. See taandus ja libises üles, ilma et liitekohtadest terakestki maha oleks pudenenud.

Pimeda koridori must nelinurk, kuhu valgus mingi arhitektuurilise kavaluse tõttu ei ulatunud, jättis mulje, nagu oleks tempel valmis neelama kõiki, kes üle läve astuvad.

Seltskond süütas kiivrilaternad ning Lemmy ja Rix ees, Legrand tihedalt nende kannul ning  ülejäänud troppis tagapool, liikusid nad edasi. Koridor oli vooderdatud tumedate poleeritud kiviplaatidega, millelt laternate valguskiired tagasi peegeldusid. Ruumi oli piisavalt, et kolmekesi kõrvuti mahtuda, aga nad eelistasid liikuda paaridena.

Kui käik kolmeks hargnes, tegi Lemmy peatuse ja heitis Rixile nõutu pilgu.

„Kurat, ma mõtlesin, et kaart on lihtsalt vigaselt joonistatud,” pomises ta. „Et on mingid märkamatud käänakud või midagi… Ma jälgisin spetsiaalselt, aga ei midagi.”

„Ei, ka aparatuuri näitude järgi on kõik õige,” lausus Rix. „Me tulime täiesti otse.”

„Mis viga?” uuris Legrand. „Miks me seisame?”

„Me peaksime valima õige käigu, „päikesekäigu”,” selgitas Lemmy. „Me arvasime, et see tähendab käiku, mis jääb sissepääsu poolsesse külge, aga ükski neist ei sobi sellise määratlusega.”

„Järelikult peab olema mingi teine tõlgendus,” kehitas Legrand õlgu.

„Jah, äkki sa pakud selle siis välja!” ärritus Lemmy.

„Noh, päikesekäik, käib nagu päike, käib päikese järel,” pakkus Legrand.

„Ilmakaared,” pomises Rix, kuid Lemmy katkestas teda:

„Ei-ei-ei. Midagi muud. Ilmakaared ei klapi. Käib nagu päike, käib nagu päike… Käes!“

Ta vaatas otsivalt ringi.

„Mul on tarvis midagi ümmargust!”

Otsivalt ringi vaadanud, meenus talle barakkidest leitud võti ja ta sikutas selle tööriistataskust välja. Keeranud kujukese aluselt maha, sai ta ümmarguse ketta.

„Päike tõuseb ja loojub, kerkib üles ja langeb alla…” selgitas ta samal ajal oma tegevust. „Vaatame õige…”

Ta astus vasemasse koridori.

„Kuhu?” hõikas Iris ehmunult, aga Lemmy lõi käega.

„Rahu,” lausus ta. „Siin ei peaks veel lõkse olema.”

„Kuidas sa selles nii kindel saad olla?” ei uskunud ka Rix.

„No mõtle ise – kaardil oli kirjas, et vale käigu valinu ei tule tagasi. Järelikult on lõksud kusagil kaugemal,” selgitas Lemmy. „Kui need oleksid siinsamas, oleks valiku tegemine lihtsamast lihtsam – saadaksime näiteks igasse käiku ühe Legrandi gorilladest ja vaataksime, mis juhtub…”

„Oot-oot,” alustas Legrand, kuid lõi siis käega, taibates, et Lemmy provotseerib meelega.

Lemmy kükitas ja asetas ketta põrandale. See jäi rahulikult paigale. Tüürimees silmitses seda mõnda aega, kehitas siis õlgu ja korjas üles.

„Mida see nüüd siis näitama pidi?” ei taibanud Legrand.

„Kannatust,” torises Lemmy ja astus järgmisesse käiku. Kõndinud taas mõned sammud edasi, pani ta ketta jälle põrandale. See hakkas pikkamööda käigu suudme poole tagasi veerema.

„Haa!” hüüatas Lemmy võidukalt. Ta rabas ketta kätte ja peaaegu jooksis kolmandasse käiku.

„Kui mul on õigus,” alustas ta ketas taas maha pannes, „siis hakkab see siin teises suunas veerema,” lõpetas ta siis võidukalt, püüdis paari sammuga minema veereva ketta kinni ja tuli teiste juurde tagasi.

„Keskmine käik,” kuulutas ta veendunult. „See käib nagu päike, ehk siis tõuseb ja ilmselt hiljem ka langeb. Vasem käik suundub kohe alla, nagu te isegi nägite, ja ma ei suuda ka parima tahtmise korral seda päikesega seostada. Parempoolne on aga tavaline tasapinnaline haru. Nii et minu pakkumine on otse, ei mingit pööramist.”

 

Paarikümne meetri kaugusel algasid järsult alla suunduvad astmed. Esimesest trepist laskuti kiiresti, teisel trepil aga aeglustati sammu ja valgustati hoolega jalgealust. Sõnad kaevust viimase trepi eel tegid ettevaatlikuks. Kui nad selle siis leidsid, jäid Lemmy ja Rix korraga seisma. Nende jalge ees haigutas tühimik, mille sügavust polnud pimeduse tõttu võimalik hinnata.

„Mis lahti?” küsis Legrand rahulolematult.

„Ees on auk,” vastas Rix.

Üks Legrandi musklimeestest trügis lähemale.

„Häh, ja selle tühiasja pärast jäite seisma?” põlastas ta paarimeetrise läbimõõduga kaevu silmitsedes. „Kohe näete, kuidas tõelised mehed siit üle lähevad.”

Ta lükkas Lemmy, Rixi ja Legrandi kõrvale ning enne, kui keegi teda takistada jõudis, võttis paar sammu hoogu ning hüppas üle avause. Vaevalt olid ta jalad teisel pool põrandat puudutanud, kui kummastki seinast sööstsid välja sirbikujulised terad, mis põranda kohal poolkaart joonistades õnnetu hüppaja pooleks lõikasid. Ohver ei jõudnud isegi karjatada. Kehapooled kukkusid kaevu ja ainus märk juhtunust olid verepritsmed seintel ja põrandal.

„Kuulge, teie, „tõelised mehed”!” lausus Rix ümber pöördudes. „Kui meil on tarvis vabatahtlikke enesetapjaid, et peidetud lõksud üles leida, siis me ütleme. Seni püsite tagumises reas, hoiate igaks juhuks ka käed paigal ja lasete meil tegutseda. Erinevalt teist on meil pisutki aimu, mis meid oodata võib ja kuidas sellega toime tulla. On selge?”

„Boss, mis ajast need tüübid meid kamandavad?” oli üks Legrandi meestest solvunud.

„Praegusest hetkest!” nähvas Legrand. Oli näha, et ta on tige. Talle ei meeldinud mehi kaotada ja veelgi vähem meeldis talle tunnistada, et vastasel on õigus.

„Otsige võtit!” kamandas Rix.

„Milline see peaks olema?” küsis Legrand, kuid kipper kehitas vaid õlgu – selle kohta polnud juhtnöörides sõnagi. Lemmy uuris samal ajal juba seinu, aga need olid sama siledad kui mujalgi. Kusagil ei paistnud märkigi võimalikust lukuaugust. Vaid üks pragu põrandaplaatide vahel oli teistest õige pisut laiem ja nägi välja, nagu oleks sealt segu välja uuristatud, kuid sinna ei sobinud ainuke asi, mida Lemmy võtmeks pidas – varemetest leitud kuju.

Pooletunnise tulutu sahmerdamise järel hakkasid kõik juba tasapisi lootust kaotama. Pinged kasvasid ja kes teab, millega see oleks võinud lõppeda, kui Iris poleks äkki küsinud:

„Lemmy, oled sa ikka kindel, et me otsime õigest kohast?”

Hetkelise vaikuse järel kostis eetris tüürimehe vaikset vandumist.

„Sul on õigus, musi, kuidas ma nii loll võisin olla,” siunas ta. „Eelmise trepi mademelt, oli kaardil öeldud. See on korrus kõrgemal.”

Kõik rüsisid üles ja otsimine algas otsast peale, nüüd juba tänu kogemusele süsteemsemalt. Ainult Lemmy ise jäi alla võimalikku lukuauku otsima.

Iris oli see, kes pöördpaneeli leidis. Selle taga valendas õhuke metallist kolmnurk. Vaikides anti talle teed, kui ta, kolmnurkne võti käes, trepist alla astus ja Lemmy meelest sarnanes see rituaalidele, mis siin kunagi aset võisid leida. Ilmselt polnud ta ainuke, kes nii tundis, igatahes seisid kõik vaikides ja isegi Legrandi meestelt ei kostnud ühtegi kommentaari. Iris astus majesteetlikult Lemmy juurde ja ulatas kahe käega kolmnurga, Lemmy võttis selle vastu ja keeras sujuvalt ringi, laskudes samal ajal ühele põlvele, et kolmnurk põrandaplaatide vahelisse prakku suruda. Nüüd korraga oli ta veendunud, et just see ongi õige koht.

Trepi alumise astme alt libises välja kiviplaat, mis sulges kaevu. Rix proovis seda esialgu kõhklevalt jalaga, kuid kõndis siis rahulikult üle. Lemmy oli talle just järgnemas, kui Monti nendega „Centurioni” pardalt ühendust võttis.

„Kuulge, siin toimub midagi!” Tema häälest kostis tärkavat paanikat, mida ta üritas alla suruda. „Laeva ümber kogunevad mingid olendid, nii kuradima veidrad, et ei oska neile nimegi anda. Ja neid on palju. Parem oleks, kui tagasi tulete.”

„Selge. Kohe tuleme,” vastas Rix, keda Monti hääletoon murelikuks tegi.

Legrand tõkestas ta tee.

„Sly, kanna ette,” nõudis ta Rixil ees seistes. „Kuidas olukord on?”

„Kuulsid ju ise, et siin on jama!” nähvas kähisev hääl. „Äkki lõpetad igas nende sõnas kahtlemise?”

„Mina kahtlen, milles vajalikuks pean,” käratas Legrand. „Kui tahan, siis kasvõi sinu sõnades!”

„Mis iganes siia peidetud ka poleks, on see siin piisavalt kaua meid oodanud, ega kao kuhugi,” lausus Rix kaalukalt. „Me tuleme tagasi. Aga praegu on targem omadele appi minna.”

Legrand põrnitses teda jupp aega ja astus siis kõrvale.

 

Nad olid mõlemad hõljukid püramiidi ette valveta jätnud ja see maksis nüüd kätte. Eemalt vaadates tundus, nagu oleks mõlema masina katusele vahepeal lisadetailid tekkinud. „Centurioni” hõljukil lösutav moodustis meenutas õhust tühjaks lastud nahkpalli, „Astriani” masina katusel asuvat helgiheitjat kattis aga midagi laudlina taolist.

„Mis kuramuse sürrealistlik kunst see on?” küsis Legrand ja tema hääles kõlasid äkki hoopis teised noodid kui tavaliselt.

„Näib, et pererahvas on meid vaatama tulnud,” vastas Rix ringi vaadates.

„Tahad sa öelda, et need asjandused on elus?” jahmus üks Legrandi meestest.

„Jah. Vaata, kuidas nad võbelevad.”

„Amorfid,” lausus Lemmy vaikselt. „Nende pärast ongi see süsteem suletud.” Vaatamata ohutule välimusele tekitasid olendid Lemmys kõhedust. Täheatlase märkus mõistusega eluvormist, kellega ei õnnestu kontakti saavutada, polnud just julgustav. Igasugusel mõistusel, isegi kõige lihtsamal, on maailma asjadest oma arusaam. Ja arusaamade põrkumine on ennegi halvasti lõppenud.

Kuni nad seisid ja olukorda hindasid, veeres mõlemalt poolt püramiidi nurga tagant välja kümmekond poolemeetrise läbimõõduga palli, mis/kes inimestega ühetaolist vahemaad hoides laiali hargnesid. Nende liikumine oli liiga sihikindel ja süsteemne, et olla juhus. Ja kuigi keradel ei paistnud olevat mingeid meeleorganeid, ei kahelnud Lemmy hetkekski, et mingil moel tajuvad nad kõike vägagi täpselt.

See vaikiv vastasseis vältas vaid mõne hetke, siis ütlesid Legrandi isikliku turvagorilla närvid üles, ta haaras relva ja tulistas lähima palli pihta. Impulss tabas kera keskkohta, olend lõhkes ja laiali paiskus roosakas tumedamate tompudega mass.

„Idioot!” jõudis Rix sajatada, kui mõlemad hõljuki katusel olnud olendid õhku kerkisid ja kuju muutsid. Palli asemel võtsid need kõhukat pudelit meenutava kuju, keerasid „pudelikaelad” ründaja poole ning hetk hiljem varises too kokku, kiivriklaas seestpoolt verepritsmeid täis.

„Mis, kurat, see veel oli?” karjus Legrand.

„Ilmselt midagi akustilise relva taolist,” pakkus politseiagent.

Legrandi kõrilõikajad, kelle närvid olid juba templiski pingul, kaotasid selle peale viimasegi kontrolli ja avasid turmtule, tappes ligi pooled olenditest. Vastuseks hakkasid amorfid üles-alla põrkuma, muutsid kõrgemale jõudes kuju ja nende surmavad „pudelikaelad” liikusid nagu sihtmärki otsivad suurtükitorud edasi-tagasi.

„Masinasse!” karjus Rix hõljuki lahtisest uksest sisse viskudes.

Irist järele lohistades tormas Lemmy hõljuki juurde. Elvin kükitas uksevas, laskevalmis laserpüstol käes, valmis vähimagi ohu korral tulistama. Alles hõljuki soomustatud kere varjus tundsid nad end piisavalt kaitstuna, et veidi rahulikumalt olukorda hinnata. Nad olid sellest vahejuhtumist kaotusteta pääsenud, „Astriani” omadel paraku nii hästi ei läinud. Lisaks politseiagendile lamas püramiidi ja hõljuki vahel veel üks keha, ülejäänud lohistasid vastastikuse sõimlemise saatel haavatut masinasse.

„Teeme minekut,” ütles Rix juhikohale istudes. „Ise nad selle supi kokku keetsid, nii et saagu nüüd ise hakkama. Vaatame, mis laeva juures toimub.”

„Ma kuulsin seda,” kostis ühiskanalilt Legrandi ärritunud hääl.

„Tore!“ kähvas Rix. „Seda ma lootsingi.”

 

Laevade läheduses polnud näha ühtegi amorfi, „Centurionist” umbes poole kilomeetri kaugusele oli neid kummalisi olendeid kogunenud aga terve trobikond, oma poolsada isendit vähemalt. Näis, et nad üritavad midagi püramiidi taolist moodustada. Suur osa neist moodustas liikumatult üksteise otsas seistes aheneva kuhja, ülejäänud põrgatasid end mööda kuhja nõlvu üha kõrgemale. See esmapilgul arusaamatu tegevus mõjus ühtäkki vägagi vaenulikuna.

„Head see ei tähenda,” väljendas Elvin oma veendumust. „Nad koondavad jõudusid ja üritavad midagi.”

„Sel juhul on „Centurion” esimene sihtmärk,” toetas Iris üllatuslikult Elvini arvamust.

Lemmy vaatas neile otsa.

„Mõtlete seda tõsiselt?” küsis ta üle.

Iris noogutas.

Lemmy näris huult.

„Saad sa aru, mis valiku ette sa mind paned?” ohkas ta.

„Saan. Aga meil tegelikult polegi valikuid.”

„Nojah,” mühatas tüürimees, tõmbas raketipatarei sihtimiseadme silme ette ja haaras juhthoobadest. Ta juhtis sihikuristi üha kasvavale kuhjale ja vajutas väikese kõhkluse järel päästikule. Pinnase kohal rippuv hõljuk võpatas kergelt, kui rakett välja sööstis. Hetk hiljem kerkis kuhja kohale tulekera.

Lemmy istus ja jõllitas sihikuristi, juhthoobasid pigistavate käte nukid valged.

„Lemmy,” sõnas Rix.

„Mitte üks sõna!” hoiatas Lemmy pead pööramata süngelt. „Ma tapsin praegu ligi poolsada ilmselt mõistusega olendit. Saate te sellest aru?”

Rix noogutas vaikides, patsutas talle õlale ja pööras siis pilgu ära. Irise silmad läikisid kahtlaselt, kui ta meest vaatas.

Lemmy istus veel veidi kaugusesse vahtides, keeras siis raadio saatetugevust maksimumile ja küsis:

„Legrand, kuidas teil olukord on?”

„Jalga lasid, raisad,” vastas Legrand. „Nii et meil on hetkel rahulik.”

„Meil samuti,” sõnas Lemmy. „Suured te kaotused on?”

„Kolm surnut,” vastas Legrand mornilt. „Selle eest esitan ma neile eraldi arve.”

„Hiljem tee, mis tahad, aga praegu püsi paigal ja hoia templil silm peal. Ma ei tahaks järgmisel sisenemisel ootamatuid üllatusi. Me passime igaks juhuks veel veidi laeva juures ja kui kõik on jätkuvalt rahulik, tuleme tagasi. Mida varem me alustatuga lõpetame, seda parem.”

„Teeme nii. Ootan.”  

 

Pool tundi hiljem oli kabiinis vaikne, kõik jälgisid tähelepanelikult ümbrust ning ka eetris valitses täielik vaikus. Näis, nagu kardaks kõik, et amorfid suudavad raadiolaineid pealt kuulata.

Lemmy üritas ette kujutada, mida amorfid võisid tunda või mõelda. Hulk peletisliku väljanägemisega võõraid oli tunginud nende maale ja korraldanud massimõrva. Võimalik, et ka mingeid pühadusi rüvetanud. Ihkasid nad kättemaksu ja valmistasid seda parajasti kusagil ette? Või olid nad uute ohvrite kartuses lihtsalt peitu pugenud?

Ta vaatas küsivalt Rixi poole. Kipper noogutas ja sõnas eetrisse:

„„Centurion”, olukord on rahulik. Me läheme tagasi templi juurde.”

„Selge. Õnn kaasa!” vastas Monti.

 

Olukord templi juures polnud nende lahkumise järel muutunud. Ühtegi amorfi polnud näha, Legrand istus koos tunduvalt vähenenud kaaskonnaga hõljukis ja surnukehad vedelesid jätkuvalt seal, kuhu nad olid jäänud. Läbi kabiinikupli oli näha, kuidas kolme ellujäänu pead pöördusid, kui nende hõljuk Legrandi oma kõrval peatus.

„Legrand, me läheme nüüd uuele pealetungile,” kuulutas Lemmy uljalt, et selle räsitud kamba tuju tõsta. „Võimalike ootamatuste puhuks jätan meie hõljukisse laskuri, kes ohust teatab, vajaduse korral tagalat kindlustab ja kallaletungi tõrjub.”

Ta tõusis istmelt, viipas Irise lähemale ja andis talle märku oma kohale istuda. Iris noogutas vaikides, võttis istet ja tõmbas sihtimisseadme alla.

„Olete valmis?” küsis Lemmy Irisele õlale patsutades.

„Teeme ära!” urises Legrand vastuseks.

 

Laskumine suletud kaevuni läks kiirelt – kõik oli tuttav ja üle kontrollitud. Kolmanda trepi jalamil hargnes käik uuesti kolmeks. Lemmy, kes oli juhendid pähe õppinud, liikus nüüd aeglaselt ja ettevaatlikult, sest kohe pidi järgnema lõks. Laternate valgusvihud libisesid mööda seinu ja põrandat, kuid poleeritud plaatide ühtlases reas ei torganud silma ainsatki ebakõla. Miski ei viidanud lõksule, kuid Lemmy ja Rix peatusid kaardil olnud juhtnööre usaldades veel enne, kui hargnemiskohast paari sammu kaugusele jõudsid. Minutid kulusid piinava aeglusega, kui nad seal sentimeeter sentimeetri järel seinu kobasid. Ülejäänud ootasid vaikides ja isegi Legrand, kes seisis, käed laiali, otsekui üritades olematuid edasitrügijaid takistada, pidas targemaks vait olla. Kumb neist otsitava leidis, polnud selge, aga ühel hetkel läbis nelja lähimat plaati nähtav nõksatus ja kusagilt nende alt kõlas tuhmilt metalli kõlksatus. Lemmy ja Rix vaatasid üksteisele otsa, siis ajas Rix end esimesena sirgu.

„Lõks?” taipas Legrand.

Lemmy noogutas.

„Loodame, et sellega on nüüd korras.”

„Noh, eks katsetage siis ära,” muigas Legrand, kes oli oma endise kuraasi tagasi saanud.

Lemmy kehitas sõna lausumata õlgu ja marssis mööda käiku minema.

„Hei, oota meid ka!” röögatas Legrand.

Nad jõudsid talle järele Suursaali ukse juures. Lemmy seisis ja silmitses teed tõkestavat hiiglaslikku kivist plaati, mida kaunistasid keerukad mustrid ja erineva suurusega inimfiguurid.

„Uks?” taipas Legrand.

Lemmy noogutas.

„Kuidas see lahti käib?”

Ukse avamiseks anna Kolme Väe Käskijale keel ja silmad,” tsiteeris Lemmy mõtlikult kaardi teksti.

„Ohverdamine?” kergitas Legrand kulmu. Tema pea ümmarguse kiivri sees pöördus, otsekui üritaks ta seltskonda üle vaadata, et otsustada, keda ohvriks tuua.

„Vaevalt,” pomises Rix. „Ilmselt mingi trikk. Ülekantud tähendus või midagi säärast.”

Lemmy kummardus uksele lähemale. Kõrvalt jäi mulje, nagu üritaks ta kiivrile vaatamata ust nuusutada. Ta liikus siia-sinna, jäi siis seisma ja libistas sõrmeotstega üle ukse pinna.

„Noh?” küsis Lengrand tema manipulatsioone jälgides.

„Katsu,” ütles Lemmy temast välja tegemata Rixile.

Kipper astus lähemale ja kordas tüürimehe liigutusi.

„Sul on õigus,” noogutas ta siis, sõrmed kõige suurema kuju näol. „Siin on süvendid.”

„Kõik tagasi!” hõikas Lemmy ümber pöörates valjult ja rõhutas oma sõnu käeviibetega.

Arvates, et nad on mingi järjekordse lõksu käivitanud, rüsisid kõik paanikas kaugemale.

„Mis juhtus?” kostis Legrandi kahtlustav hääl.

Lemmy ja Rix jalutasid kiirustamata neile järele, jäid siis seisma, pöördusid ümber ja jäid ust silmitsema.

„Meil oli ruumi vaja, et seda muistset kunstiteost segamatult imetleda,” muigas Lemmy üle õla. „Te varjasite vaate ära.”

„Sa kuradi tõbras…” alustas Legrand, kuid Rix ei lasknud tal lõpetada:

„Lõpeta ükskord see tõmblemine, Baptiste! Ära hakkab tüütama.”

Keegi turtsatas.

„Mis?” imestas Rix. „Te ei teadnudki või?”

Legrand urises midagi.

„Hei, meil on siin tähtsamatki teha, kui nime üle imestada!” õiendas Lemmy. „Äkki keskenduks nüüd lõpuks eesmärgile. Mida te näete?”

„Üks suur ja palju väikesi inimesi,” vastas Legrandi kambas olev blondiin.

„Täpselt,” noogutas Lemmy. „Suur kummardub alla ja teeb midagi, osa väikestest vaatab, osa kummardab ja osa näib palvetavat. Järeldus?”

„Suur on mingi jumalus?” pakkus Legrand, keda asi lõpuks huvitama oli hakanud, küsivalt.

„Mitte „mingi”, vaid Kolme Väe Käskija isiklikult. Ja tema näos on kolm süvendit,”

„Kaks silma ja suu,” pomises naine.

„Täpselt.”

„Noh, siis tuleb vaid välja mõelda, mida tähendab see anna talle keel ja silmad,” laiutas Legrand käsi.

„Ma arvan, et me teame, mida see tähendab ja millega neid süvendeid täita,” lausus Rix Lemmyle otsa vaadates.

Tüürimees noogutas.

„Jah, need süvendid on üsna iseloomuliku suuruse ja kujuga,” nõustus ta, urgitsedes skafandri reietaskus. „Ainsad asjad, mis sinna sobiksid, on kaartidega salvestuskristallid.”

„Jah, aga milline neist kuhu käib?” küsis Elvin kimbatuses.

„Mis vahet seal on?” turtsatas Legrand kärsitult. „Kas need polegi siis ühesugused?”

„Oot, pea nüüd hoogu!” jäi ka Lemmy mõttesse. „See küsimus on igati õigustatud. Mis siis, kui on teatud järjekord?”

„Ja kui selle vastu eksida, käivitub järjekordne lõks?” arendas Rix mõtet edasi.

Lemmy liigutas kinnastatud sõrmega kristalle peopesal siia-sinna.

„Kuju ja suurus on neil tõepoolest üks,” pomises ta. „Mõtteid?”

„Mingi tähistus?” pakkus politseagent.

„Vaevalt,” raputas Rix pead. „Silmaga nähtavat tähistust ei ole, kõik kodeeritud või varjatud info on meil loetud, midagi sellist seal ei olnud.”

„Siiski,” sekkus kaugelt Irise nõrk hääl. „Lemmy, tuleta meelde, kuidas tekstid algasid.”

Vastavalt Kolme Väe Käskija soovile, paistku Igavese Au Silm tema peale…” tsiteeris tüürimees.

„Jah, teine ja kolmas kaart algasid nii,” nõustus Iris. „Aga esimese algus oli: Vastavalt Kolme Väe Käskija õpetusele, mis on väljendust leidnud tema alandliku prohveti suu läbi…

„Kallis, sa oled geenius!” hüüatas Lemmy. „Esimesel kristallil suu, teisel ja kolmandal silm…”

„Teed sa neil niimoodi vahet?” kahtles Rix.

„Ole mureta, teen.”

Lemmy astus ukse juurde, võttis esimese kristalli ja vajutas selle kuju suud tähistavasse süvendisse. Oodanud veidi, võttis ta järele jäänud kristallid teine teise kätte ja surus kujule silmadeks. Kristallid hakkasid helendama ja ukse aset täitev sein kerkis üles.

Lemmy kõhkles. Mis siis, kui sein nende sisenemise järel alla langeb?

„Veel mõni lõks?” küsis Legrand.

„Ei, nüüd võib minna.”

Lemmy võttis end kokku ja astus üle läve.

Kiivrilaternad ei suutnud ruumi korralikult valgustada, kuid ka hämaras jättis kaardil Suursaaliks nimetatud saal esindusliku mulje, kuigi oli väiksem, kui Lemmy ette oli kujutanud. Heledad seinaplaadid ja lameda võlviga lagi, mida ei toetanud ainuski post, lõid petliku tunde avarusest. Mustjas kivipõrand oli peeglina läikima poleeritud ja võimendas veelgi seda petlikku avarust.

Sissepääsu vastas asuval seinal ilutses suur bareljeef, mis pidi nähtavasti kujutama Kolme Elemendi Käskijat ennast. Tema kolm nägu – mehe, naise ja lapse oma – vaatasid erinevates suundades ning nende kohal oli kujutatud mingeid sümboleid.

„Mis jõll see on?” küsis Legrand bareljeefi poole viibates.

„Saa tuttavaks – Kolme Elemendi Käskija isiklikult,” tegi Rix veiderdava reveransi. „Just temale me külla tulimegi.”

„Ja tema pärandile, mis kusagil meie jalge all ootab,” lisas Lemmy.

„Mida me siis muneme?”

„Kannatust,” pomises Lemmy põrandat uurides. „Kui me ütleme, et tuleb muneda, siis me muneme. Ja kui me käsime kaagutada, siis kaagutame. Ära unusta, et ilma meieta näed sa templisse peidetut nagu oma kõrvu.”

„Tule siia!” viipas Rix samal ajal politseiagendile. Too vaatas küsivalt pealiku poole ning astus siis noogutust nähes ettevaatlikult Rixi juurde.

„Seisa siia!” käskis Rix, lükates mehe ülejäänud põrandast vaid õige pisut heledama tooni järgi eristatavale sõõrile. Too jäi ebalevalt seisma, Rix aga, kes oli leidnud järgmise sõõri, kamandas juba blondiini enda juurde. Kolmanda sõõri leidis Lemmy ja pani sinna Elvini, mis paistis nii Legrandi kui tema käealuseid kõvasti rahustavat. Lemmy astus ise koos Rixiga bareljeefi juurde.

„Mis sa arvad, kuhu valgus tuleb suunata?” küsis Rix, kui nad olid paar minutit bareljeefi uurinud.

„Minu arvates sinna,” ütles tüürimees, osutades käega keerulisele ornamendile, mis troonis sümbolitest kõrgemal nägude kohal ja sarnanes rombidest kokkupandud korrapärasele jääkristallile. Helkiva kujundi keskpaigas oli tumedam laik.

Rix noogutas.

„Nii, kõik te kolm!” pöördus ta siis sõõridel seisjate poole. „Minu märguande peale suunate oma kiivrilaternad sellele laigule nägude kohal oleva viguri keskel. Selge? Nüüd!”

Kolm valgusvihku tabasid sümbolit, mis valguse mõjul ümber oma telje pöördus. Legrand hüüatas ning Lemmy ja Rix nägid selja taha vaadates, kuidas otse nende taga asuv põrandaplaat  ühtlase kiirusega avanes, pöördus siis üles ja paljastas alla suunduva trepi.

Legrand huilgas midagi arusaamatut, keegi, arvatavasti blondiin, ahhetas, ja nad tormasid rüsinal trepist alla.

Rix haaras Lemmyl õlast ning sundis tüürimehe paigale jääma, tõkestades nii ka Elvini tee.

„Oodake,” ütles kipper vaikselt. „Ärge kaugele minge, kamber sulgub varsti.”

„On sul aeg meeles?” küsis Lemmy.

„Kaksteist ja pool minutit, kuigi murdosades ma kahtlen,” vastas Rix ja viipas trepi poole. „Lähme?”

„Hei, kuhu te jäite?” kostis eetris Legrandi hääl. „Mis teil plaanis on?”

„Ei midagi,” vastas Lemmy. „Arutame siin, et tea, kaua kambri sissepääs üldse avatuna püsib. Äkki peaks kedagi välja valvesse jätma?”

„Eks jätke siis ja tulge alla. Ma olen hulga rahulikum, kui te mul silma all olete.”

„Siin me oleme,” teatas Rix. Legrandiga rääkimise ajal olid nad alla jõudnud ja sisenesid parajasti Lemmyga Valitute Kambrisse.

Kambrist oli asi kaugel – see ruum oli peaaegu sama avar kui ülemine saal, kuid sopilise ehituse tõttu polnud selle suurusest täit ülevaadet. Sinakas võbelev valgus, mis voogas korrapäraste vahedega seinale kinnitatud klaasisarnasest materjalist kuubikutest, andis ruumile pühaliku ilme. Keset kambrit seisis pruunika nahatooniga valgetes riietes mehe kuju. Lemmy meelest pidi see kujutama Kolme Elemendi Käskija viimast prohvetit, kelle suu läbi väljendusid Käskija soovid ja juhised. Kuju hoidis poolviltu käes saua, mille ülemine ots meenutas saalis oleva kolmenäolise bareljeefi vähendatud koopiat, alumine ots aga osutas põrandaplaadile kujust paari meetri kaugusel. Midagi muud peale kuju ruumis ei olnud, kusagil polnud märkigi ustest või treppidest ning Lemmy ja Rix vaatasid teineteisele kõhklevalt otsa. Kaartidel olnud juhtnöörid lõppesid Valitute Kambriga, rohkem polnud seal midagi. Legrand tajus nende kimbatust.

„Noh, mõistus otsas, tarkpead? Kus aare on?”

„Äkki kuju ise ongi,” pakkus Rix.

„Seda ei usu sa ju isegi.”

„Ega jah,” nõustus Rix. „Aga kui sa meil nüüd tegutseda lased, siis me proovime üht-teist veel. Astu sinna plaadi peale, Lem, kuhu kuju näitab.”

„Miks sa ise ei astu?” torises Lemmy, kuid kuulas siiski sõna.

Midagi ei juhtunud. Lemmy astus plaadilt maha ja kummardus, et saua alumist otsa paremini uurida. Siis ta naeratas ja tõmbas skafandri küljetaskust eelmisel päeval leitud kuju. Keeranud hargi kujust välja, ühendas Lemmy selle sauaga. Plaat, millele prohvet osutas, vajus pikkamööda alla ja sellega külgnevad plaadid voltisid end lahti, paljastades tühemiku, kust hakkas aeglaselt üles kerkima midagi metalset. Ruumi tungis pahvakutena külma ja Lemmy oli valmis vanduma, et õhutemperatuur vähemalt paari kraadi võrra langes. Kulus mitu minutit, enne kui aeglaselt kerkiv ese süvendist välja jõudis ja tema alusplaat põrandaga sama tasapinna moodustas. Vaikides silmitsesid nad enda ees kõrguvat jämedat metallist silindrit, mille pinda kattis härmatis.

„Kuidas see lahti käib?” ütles Legrand välja kõiki painava küsimuse.

Vastuse andis silinder ise. Selle keskosa avanes automaatselt, moodustusid kaarjad uksed, mis kõrvale nihkusid. Mingit väärisesemete ja kalliskivide väljapudenemist ei järgnenud, selle asemel paljastus silindri sees paiknev keeruline tehnika. Silindri paksud isotermilised seinad, peent torudevõrku kattev härmatis ja ümbruses leviv jahedus muutsid aardeotsijad nõutuks. Aardekirstu asemel, mida nad olid oodanud näha, meenutas üüratu silinder pigem meditsiinilist seadet või teaduslikku aparatuuri.

Uste avanemise järel libises silindrist välja väheldane neljakandiline konteiner, keeratav käepide ülemisel tahul. Legrand, kes Lemmy ja Rixi pideva kamandamise tõttu oli seni sunnitud täitma statisti rolli, astus nüüd otsustavalt lähemale, haaras konteineri ja keeras hooba. Konteineri küljed avanesid õielehtedena ning langesid vaikses ruumis selgesti kuuldava kõlksatuse saatel alla. Konteineri sisemuses rippusid põrutusi pehmendavas võrkkinnituses umbes paarikümne sentimeetri pikkused läbipaistvad hermeetiliselt suletud torukesed, mis meenutasid katseklaase. Nende sisemust täitis umbes veerandi ulatuses valkjas ollus.

„Mis kuradi… spermapank see veel on?” röögatas Legrand raevunult, rebis ühe torudest kinnitusest välja ja keerutas seda uurivalt silmade ees.

„See see ongi,” taipas Lemmy äkki, teadmata, kas puhkeda oma avastuse peale nutma või naerma. „Kolme Väe Käskija and, mis tuleviku teiseks loob ja ajaloo uueks muudab. Püha sperma… Kas pole nii, õeke?” küsis ta ootamatu aimduse ajel blondiini poole pöördudes.

„Eemale!” käratas blondiin. Tema hääles helises äkki külm metall ja seda toetas tema kätte ilmunud plasmapüstol. Lemmy tundis ära eriüksuse ründemudeli, mille võimsuse kõrval isegi nende armeepüstolid olid kui tongipüssid.

„Persse!” pomises ta. Asi kiskus vägisi inetuks.

„Pane see kastike nüüd tasakesi maha, Legrand,” kamandas blondiin, „ja saada mööda põrandat mulle.”

Legrand tegi, nagu kästud.

„Võta järgmine ja korda. Avamise võid vahele jätta. Ja ilma lollusteta!”

Legrand kiristas hambaid, aga kuuletus seegi kord.

„Aeg,” pomises Rix vaevukuuldavalt.

Lemmy noogutas ja nihutas end märkamatult trepile lähemale.

Blondiin hoidis neid sihikul ja üritas vaba käega korraga kahte konteinerit haarata ning ta tähelepanu hajus hetkeks. Sellest piisas, et politseiagent otsustas juhust kasutada. Ta haaras relva järele, kuid ilmselgelt olid nad kõik seda blondi bimbot alahinnanud. Üks välkkiire käeliigutus, lõõskav laeng tabas agenti rindu ning ta varises põrandale, suitsev auk keres.

„Ma hoiatasin!” sisistas blondiin. Ta oli konteinerid kätte saanud ning liikus nüüd selg ees ettevaatlikult trepist üles.

„Nüüd, Elvin!“ röögatas Rix ja sprintis trepi poole, Lemmy kannul.

Liikvele läinud luugi alt sähvas sisse laserpüstoli kiir ja tabas blondiini selga. Konteinerid pudenesid põrandale, naine vaarus, vajus siis põlvili ja kukkus näoli trepist alla.

„Väljapääs sulgub!” karjus Lemmy jooksult Legrandile.

Legrand, kes oli nad juba sihikule võtnud, mõtles sekundi, langetas siis relva ja hakkas samuti jooksma.

Naise surnukehani jõudnud, Lemmy peatus. Ta korjas maast plasmarelva ja tühjendas kõik selle laengud üle Legrandi pea metallsilindrisse. Ruum mattus plahvatustesse ja laiali lendavatesse sädemevihkudesse.

Legrand viskus vandudes kõhuli.

„Hulluks läksid või?” hüüdis ta.

„Jookse!” karjus Lemmy püstolit minema visates, astus üle surnud blondiini ja tormas trepist üles.

Plaat langes vääramatu kindlusega, Lemmy spurtis kohmakat skafandrit kirudes ja viskus luugi alla. Rix ja Elvin haarasid tal kätest ja tõmbasid hooga välja.

Eetris kostis Legrandi lõõtsutamist. Ta roomas vajuva luugi all, ühes käes püstol, teine lükkamas kinnist konteinerit, mille ta ilmselt oli möödaminnes üles korjanud.

„Aita mind, Lem,” palus ta ning tema hääles kõlas hirm.

„Jäta see konteiner!” käratas Lemmy. „Anna käsi!”

Ta tõmbas konteineri Legrandi käest ja seadis langeva luugi alla toestuseks.

„See peab ju midagi siiski väärt olema, kui see libu selle nimel tappis, eh?” pomises Legrand, kui nad tal kätest kinni said.

„Ja-jah,” pomises Lemmy.

Legrandi ümmargune kiiver oli plaadi alt läbi mahtunud ja juba näis, et nad suudavad ta välja tõmmata, kui konteiner valju raginaga järele andis ning raske kiviplaat oma kohale prantsatas, litsudes laiaks nii Legrandi kui konteineri.

Karjumine ei kestnud kaua.

„Centurioni” mehed tõusid pikkamisi ja vaatasid vaikides üksteisele otsa.

„Hakkame minema!” ütles Rix lõpuks. „Teda me enam aidata ei saa.”

 

Templist välja jõudsid nad ilma vahejuhtumiteta. Hõljuk ootas neid endisel kohal, ühtegi amorfi polnud näha ning Iris, kes oli oma vahiposti maha jätnud, jooksis neile vastu. Pikemalt aega viitmata käivitas Rix hõljuki, kõik ronisid sisse ja kipper juhtis hõljuki laeva poole.

„„Centurion” kutsub „Astriani”,” kutsus Lemmy, kui nad kõik turvaliselt laeva tagasi olid jõudnud.

„„Astrian” kuuleb,” kostis kähedavõitu hääl.

„Siin Lemmy Maracca, „Centurioni” tüürimees. Sly, kui ma ei eksi? Nii Legrand sind ju kutsus?”

„Sylvester Balando, „Astriani” tüürimees. Kuidas saan aidata?”

„Ma sooviksin kapteniga rääkida.”

„Üks hetk.”

„Siin kapten Romero,” kostis minuti pärast madal hääl. „Te soovisite rääkida, Maracca?”

„Ma eeldan, et te olite eetris ja kuulsite, mis templis toimus?”

„Jah,” vastas kapten Romero ning Lemmy oli äkki kindel, et see oli seesama kõhn hallipäine mees, keda ta „Astrianil” käies oli näinud. „Meil pole teile ühtegi etteheidet. Te käitusite aumeestena.”

„Teid ei saa väga palju alles olla,” pakkus Lemmy poolhuupi. „Startimisega saate hakkama või on abi tarvis?”

„Tuleme toime. Aga aitäh muret tundmast.”

Lemmy pidi taas imestama, kuidas selline soliidne mees Legrandi-suguse maniakaalse närvipuntra teenistuses oli. Aga noh – suur raha on ennegi imesid korda saatnud.

„Edu teile!”

„Teile samuti, Maracca. Ja aitäh, et selle ära hoidsite.”

Lemmy lülitas mõtlikult side välja ja märkas siis, et kõik vaatavad teda ammuli sui.

„Mida?” kehitas Lemmy õlgu.

„Mille sa ära hoidsid?” Monti raputas imestunult pead ja pööritas silmi. „Ma jäin siin istudes vist millestki olulisest ilma.”

„Noh, ma ei tea. Ma ise pakuks, et maailma lõpu,” muigas Lemmy.

Iris andis talle etteheitvalt laksu vastu õlga.

„Lõpeta oma veiderdamine!” õiendas ta. „Äkki räägid kordki mõistlikku juttu.”

„Räägingi,” laiutas Lemmy käsi. „Ütleme siis, et inimtsivilisatsiooni või inimrassi lõpu sellisel kujul, nagu me seda tunneme.”

„Ära nüüd liialda,” sekkus ka Rix. „Ma olin, muide, ka seal. No mida selle spermaga ikka teha saab!”

„Seda mida spermaga tehakse – viljastada.” Lemmy oli kannatust kaotamas. „Kuulge, kas keegi teist tõepoolest ei taipa?”

„Oota, sa tahad öelda…” Irise silmad läksid ümmarguseks.

Lemmy noogutas.

„Kolm vihjet: Kolme Väe Käskija olevat reaalselt suutnud imesid teha ja mateeriat ehk Kolme Väge käsutada. Tema and pidi tuleviku teiseks looma ja ajaloo uueks muutma. Ja see, mis me templist leidsime, oli hoolikalt säilitatud sperma. Halloo, kas keegi ei suuda ikka veel neid kolme asja kokku liita?”

„Uue jumala sünd?” pakkus Elvin kõhklevalt.

„Paku laiemalt,” muigas Lemmy mõrult. „Sellega piirduks ainult mõni fanaatiline kolmeväeline. Kuigi ka see oleks piisavalt hull – ilmselt lõpeks see jumala muutumisega kõikvõimsaks türanniks. Aga on veelgi hullemaid variante.”

„Uus rass!” taipas Rix. „Sigitamine, kloonimine – vahet pole. Lõpuks oleks meil superrass, kellele inimkond vastu ei saa.”

„Jah,” noogutas Lemmy. „Või armeede kaupa kontrollitavaid supersõdureid, kui see kraam oleks valedesse kätesse sattunud.”

„Nii et see siiski oli varandust väärt?” küsis Elvin kurvalt.

„Oli…ei olnud… mis seal enam vahet. Irisel oli õigus, nagu ikka. Rikkaks me ei saanud, aga hing on meil sees ja töö alles,” ergutas Lemmy kamraade. „Vaadake asja helgemat poolt. Vähemalt ei ähvarda inimkonda nüüd enam miski.”

„Ja-jah,” ohkas Rix peamootorit käivitades. „Hei postipakid, siit me tuleme – inimkond!”

 

 

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0861)