Alustame uut postituste sarja, milles vaatleme ulmelisi kõrvalvoolu-koomikseid - nii veebis- kui trükisilmuvaid. Tutvustatava materjali valik on sügavalt erapoolik ja kujuneb printsiibil “lugesime, nautisime, jagame”. Novembrinumbris heidame pilgu veebikoomiksile “False Positive” ehk “Valepositiivne”. Tutvustuse kohaselt on tegu antoloogiasarjaga, mis koondab veidraid, fantastilisi ja õõvaseid lühilugusid ning torgib seejuures mitmesuguseid ulmealaseid troope. Sarja kirjutab ja joonistab Mike Walton ehk Big Mike ning see asub aadressil http://falsepositivecomic.com/.

Kosmonaudil ei vea.

Esimesel hooajal kulgeb “False Positive” lihtsalt kogumikuna, mille eriilmelised lühilood pole esmapilgul kuidagi seotud. Jutulõng hüpleb vabalt ajas ja ruumis; ka žanrid vahelduvad mänglevalt. Kord oleme tunnistajaks ülisalajasele eksperimendile, kord leiame end kesk aedlinnaidülli, siis jällegi elame kaasa keskaegse ronini kättemaksuretkele; kohtume tundmatute jõududega hilisöisel maanteel, pitsivahuses Prantsuse bordellis ja kahtlases kinnipidamisasutuses. Küll on meie ees lõbusa puändiga krimiseiklus, küll mõrtsuklik olmekilluke. Hooaja kaks viimast lugu algavad mõlemad hommikusöögiga, mis eskaleerub kosmiliseks konfliktiks.

Mõrtsukal on paha päev.

Eraldiseisvad episoodid jätkuvad ka teisel ja kolmandal hooajal: stiilipuhas kuiva seaduse aegne Americana, stiilipuhas mõõga-maagia seiklus, mille tegelased paistvad otse kahekümnetahulisest täringust välja veeretatud olevat, stiilipuhtalt surmav noir-juhtum, stiilipuhas kosmosekolonistide ellujäämislugu...
Siin aga kisuvad asjaolud veidraks, sest tähelepanelik lugeja hakkab märkama korduvaid motiive, korduvaid rekvisiite - isegi korduvaid tegelasi. (No tõesti, mida on iidsetel aegadel Vahemere kandis elanud isal-tütrel asja korporatiivse kosmoselaeva pardale?)

Juhtum muutub vägivaldseks.

Mitmed niisugused seosed jäävadki vaid vihjetena lugeja enda tõlgendada (Big Mike on netivestlustes ise tunnistanud, et ta eelistab lõpuni lahtiselgitatud lugudele selliseid, mis kõiki kaadritaguseid liine ei paljasta ja niimoodi lugejates spekuleerimisrõõmu sütitavad.). Paljud sellised momendid aga põimuvad iga episoodiga üha terviklikumateks jutulõimedeks, milles selle maailma välised elundid ja olendid üha järjekindlamalt meie reaalsusesse pressivad. 

Reaalsus kipub rebenema.

Mike kirjutab koomiksit tutvustavas tekstis, et nõrganärvilisele lugejale ta seda ei soovita. Tõesti, juba ihulist jõledust leidub lugudes küllaga ning mitmesugune paks ja vedel, mis peaks elutegevuse toimimiseks naha vahel püsima, leiab loomingulise tee sealt välja (“Mögin”, “Hambavalu”, “Diiler”). Kuid nii lühemates kui pikemates lugudes on veelgi olulisemaks läbivaks teemaks näivus ja selle näivuse murenemine võimalikult ebameeldival moel. Lisaks soojaverelitele kehadele keeratakse pahempidi aegruum (“Newtoni õun”, “Kokkutõmme”) ja vaimuilm (“Seanss”, “Raev”, “Loits”). Lugudes tegutsevad inimesed, keda pinnapealsel vaatlusel võiks peategelasteks arvata, satuvad üle pea olukordadesse, kus maisest tarkusest jääb napiks, maailmakord - nii nagu nemad seda tunnevad - ei ole jätkusuutlik ja õnnelik lõpp ei mahu isegi sama paradigma sisse.

Maailmakord läks veidi sassi.

“False Positive” sobib lugejale, kes hindab imelikke asju ja veidraid seoseid, kes naudib mitmes kastmes serveeritud pärimusi ja ei põlga ära ka pisukest musta huumorit. Ma ise kipun kõige suurema õhinaga jälgima just neid lugusid, kus üksikepisoodides esitatud elementidest moodustuvad suuremaid süžeemustrid ja ammu-ammu näiliselt eraldiseisvas jutus idanemapandud idee põimub korraga täiesti loomulikult suurema tervikloo lõimedesse. (Siinkohal väärib mainimist, et Patreoni keskkonnas koomiksit toetades saan aeg-ajalt osa piiratud leviga lisastseenidest ja kaadritagustest arutlustest.)

Muide, just praegu on sobiv hetk “False Positive” läbi lugeda, sest üks suurem lugude tsükkel jõudis lõpule ja Mike peab enne järgmise alustamist veidi vahet.