IMG 20180806 105147 (2)

Meelis, hoian praegu käes sinu alles üsna hiljuti välja tulnud jutukogu “Saared”, mille sünni juures mul endalgi oli hästi otsapidi au olla. Alustamegi siis sellest, et kunas, kuidas ja kus see jutukogu alguse sai?

Esimene väga põgus mõte võis tekkida juba umbes kolm aastat tagasi. 2017. aastal saatsin ulmejutu võistlusele jutu „Ühtegi üleliigset inimest”, mis ei jõudnud seal kahjuks mitte kusagile. Mingil põhjusel ei andnud ma tookord Reaktori toimetajale Artur Räpile luba seda ka Reaktoris avaldada. Kuigi mõni jutt oli tegelikult juba varem mingisugusel teisel, esialgsel kujul olemas, võib just seda 2017. kevadet lugeda alguseks. Võtsin vastu strateegilise otsuse oma enda arvates paremaid lugusid raamatu jaoks hoida ja mitte liiga kergekäeliselt avaldada. Seda teadsin kohe, et enamus jutte peab olema laiemale (ulme)avalikkusele tundmatud.

Triin, sinu „hästi otsapidi au” on palju suurem kui see formaalselt võib tunduda. Tänu sinule sain üle mitmest üldsegi mitte kergest lastehaigusest. Täpselt sihitud repliigid panid mu esmakordselt juurdlema, et mingi lõik või lause, mis mulle endale nii naljakas tundub, ei pruugi seda loo kontekstis üldsegi olla.

Luba, ma tuletan sulle meelde üht meie vestlust: „Sul on halb komme hakata heietama mingitest random asjadest, mis looga absoluutselt kuidagi ei haaku ja meeleolu rikuvad tähelepanu hajutavad jne. See ei ole selline stream of consciousness diiplev soga, kus vahet pole, mida kirjutad, "slice of life" on ikka edasi antud.”

Arenesin tänu sinule palju. Aitäh, et varastasid oma niigi pilgeni täis päevakavast veidi aega „Saarte” jaoks.

Lisaks tahaksin tänada keeletoimetajat Kristjan-Jaak Rätsepat, kelllest oli suur abi ning kes aitas mind ka sisulise poole pealt natuke. Aitäh!

Tähendab, jah ... On's vaja nüüd kohe tsiteerida ... Aga liigume edasi. Sa andsid selle raamatu ise välja. Kust selline julge otsus?

Otsus küpses aeglaselt, aga kindlalt. „Saartest” olid ka mõned kirjastused huvitatud, nii et enda kulu ja kirjadega välja andmine ei olnud paratamatu sundkäik. Isekirjastamine tundus ja tundub siiani huvitav. Mul on tegelikult kogemusi väikeettevõtjana, firma on mul ka. Lisaks veel üks suur pluss: mul on kodus küljendaja-kujundaja disainerist abikaasa näol täiesti olemas.

Vahel oleme isekirjastamist arutanud Tartu kirjutamistoas Joel Jansi ja Maniakkide Tänavaga, kes tegid mõned aastad tagasi oma kirjastuse nimega Lummur. Olen alati saanud neilt oma konkreetsele küsimusele asjaliku ja abistava vastuse. Seegi lisas uusi kive sellesse müüri, mida ma ladusin. Tekkis teatav kindlustunne, et häda korral saavad sõbrad nõuga ja miks mitte ka jõuga appi tulla.

Lõpuks tunduski, et proovin ise. Kui keeruline see ikka olla saab ...?

See on tegelikult ju ikkagi päris suur risk. Kirjastused küll autorit üle ei kulda, aga võtavad kogu asjaajamise enda peale ja kannavad ka kõik võimalikud kulud …

Tõsi, on tõesti risk. Kui üldse ei ole mingisuguse ettevõtlusega tegelenud, läheb kindlasti keeruliseks. Lisaks asjaajamisele tuleb tunda ka näiteks raamatupidamist. Mul läks selles mõttes hästi, et Kulka toetas mind trükikuludega, kuigi ma ise pigem arvestasin, et ega ma nende käest raha ei saa.

Kui 2018. aastal hakkas jutukogu peas rohkem kuju võtma, hakkasin regulaarselt iga kuu raha kõrvale panema. Tegin trükikojale hinnapäringu ja sain enam-vähem vajamineva summa teada. Nii et ilmunud oleks „Saared” nii või teisiti.

Kui keegi küsiks minult, kuidas anda välja raamat, siis soovitakskingi sama trikki. Kirjutada ja ise koguda samal ajal raha trükikulude katmiseks. Need on üksteist toetavad tegevused, kirjutamine motiveerib raha koguma ja vastupidi. Ja uskuge, selle 1500-2000 eurot oleks te mitme aasta jooksul nagunii olme ja muu tühja-tähja peale ära kulutanud.

Mis on isekirjastamise juures olnud lihtsam kui arvasid? Mis raskem?

Raamatu raamatupoodidesse müüki saamine on olnud üllatavalt lihtne. Ma arvasin, et nad peavad ikka palju tõsisemalt valima. Statistika järgi ilmub Eestis iga päev umbes 10 uut trükist. Igaüks, kes on raamatupoes käinud, teab väga hästi, et uue kirjanduse riiul ei uuene nii kiires tempos. Ma ei kujuta ette, kus ja kellele need teosed kõik maha müüakse, ühte raamatupoodi ei saa igatahes 4000 uut nimetust aastas ära mahtuda.

Otseselt väga raskeid tegevusi praegu ei meenu. Mõned asjad on sellepärast rasked, et on surmigavad. Igasugused aruanded, lepingud, see kurikuulus raamatupidamine jms.

On üks töö, mida ma pidasin tüütuks kohustuseks, aga mis osutus hoopis väga meeldivaks. Nimelt hommikune raamatute pakkimine ja saatmiseks ettevalmistamine.

Lisaks kõigele nähtavale, usun, et on üks nähtamatu faktor, mis teeb mu elu väga palju lihtsamaks. Minu uni on rahulik ja ma ei pea teiste inimeste peale vihastama, sest kontroll enda loomingu üle on ainult minu kätes.

Kaanekujundus on väga kaunis. Ilu on muidugi subjektiivne, aga räägi lähemalt: mida ma õieti vaatan? Kes need on seal saarel?

Tänan väga! Nagu ma juba eespool mainisin, siis tegi kujunduse mu naine Lilian. Kaanel on kujutatud üht väga konkreetset stseeni viimasest loost. Ma kirjutasin isegi juttu veidi ümber, et kirjeldus ja pilt paremini kokku läheksid. Näiteks koristasin saare servadel kasvanud tiheda kõrkjavõsa ära, et pilti minimalistlikumaks muuta. Kõnealune stseen on jutus võrdlemisi oluline. Kuna sellest positsioonist nägi vaatepilti kaks tegelast, võib lugeja või niisama kaanepildi vaataja ise vabalt fantaseerida, kumma nahas olemist ta ise oleks eelistanud.

Lisaks oli ka oluline, et me saime terve saare korraga pildi peale ära mahutada. Ühegi teise jutu ja saare puhul ei olnud see võimalik. Tõsi, saare üks serv läheb kaadrist välja, aga kujundaja ütles selle peale, et nii ongi parem, muidu paistab välja, et on üritatud kramplikult saar tervenisti pildile mahutada.

Modellideks olid aga mu enda lapsed. Nii et selline väike pereprojekt. Tundub, et koostöö kunstnikuga ka jätkub. Tasapisi arutame uute raamatute kujunduskontseptsioone, mis võivad muidugi ajas muutuda.

Miks just “Saared”? Kust sündis idee teha jutukogumik sellise läbiva teemaga?

Niisiis, 2017. aastal oli mul üks jutt, mida tahtsin trükitud kujul avaldada. Alguses plaanisin hoopis teistsugust jutukogu ja mul ei olnud sellist läbivat teemat. Vaatasin oma ideede panka ja mõtisklesin, et milliseid jutte võiks kirjutada, aga asi ei haaranud mind üldse kaasa.

Kuna parajasti oli suvi, käisin igal õhtul jalgrattaga ujumas. Nõo Veskijärvel on kaks saart. Istusin pärast ujumist pingil, vaatasin neid saari, rüüpasin õlut ja mingil hetkel toksisin telefoni: „Pimedus, udu ja pesunööril rippuvad valged voodilinad hirmutavad inimesi. Nende sees ja taga varjab end tundmatu hädaoht. Sa oleksid saanud põgeneda, oleksid sa vaid õigel ajal näinud, et see sind jahib.

Saar saaks samuti inimesi hirmutada, kuigi vastupidi. Sa võid juba kaugelt näha, kuidas hädaoht läheneb. Aga sa ei saa põgeneda. Kümme saart. Kümme ebatavalist juhtumit.”

Nagu näha, kümmet juttu siiski ei tulnud.

„Viimne vastulöök” oli olemas, samuti olid esimese valmiskirjutatud versiooni kujul „Tagasipöördumine kummitavatele randadele” ja „Katkise torni linn”. Kolm, „Cali Mobilia”, „Pasir Hijau saare saladus” ja „Hüvasti, Sõbrad” kirjutasin juba nn. tellimustööna jutukogusse.

Huvitav areng toimus vahepeal „Pasir Hijau saare saladusega”. Elu ise jõudis ette ja andis võimaluse pandeemiat tunduvalt paremini kirjeldada, aga ma loobusin sellest. Sellepärast ei leia jutust viiteid meie armsale koroonaviirusele. See oleks olnud konjunkturism ja ma põhimõtteliselt jälestan konjunkturismi.

Kas mõnda juttu on plaanis edasi arendada? Millist?

Tõesti, vähemalt kaks lugu saavad tulevikus ka arenduse. „Tagasipöördumine kummitavatele randadele” juba järgmises raamatus, mis minu nime all ilmub. „Ühtegi üleliigset inimest” kirjutasin kunagi kui tillukese jupikese palju suuremast loost. Nii, et sellele maailmale, kus need vaesed hinged ringi ekslevad, tuleb kunagi põhjendus külge. Aga see on väga pikk plaan.

Mitmed inimesed, kes on juba „Saari” lugenud, on avaldanud arvamust, et „Cali Mobilia” lõppeb liiga vara. Ise ei oleks ma selle peale tulnud. Kes teab, võib olla seiklevad needki tegelased kunagi mõnes pikemas tekstis edasi?

Ma olen harjunud sinust ikka kõnelema kui “Meelis Ivanovist”. Miks Kraft? Täheajas ja Tuumahiius oled ikka enda nimega.

Ivanove on maailmas kahjuks liiga palju, väidetavalt umbes kaks miljonit. Kui kõik eestimaalased pluss pool miljonit lätlast oleks ühe ja sama nimega, peaksime me ka ennast kuidagi eristama. Ulmekirjanduse Baasis on kaheksa Ivanovi. Seega liiga levinud nimi.

Kraft oli ühe mu vanaema neiupõlvenimi. Ehk siis täpselt sama palju minu nimi kui Ivanov, Orav või Luigujõe. Kraft sobis kirjanduslikuks pseudonüümiks kõige paremini.

Pseudonüümi valimiseks on esimese enda nime all ilmuva raamatu ilmumine minu arust viimane aeg.

Ma tean, et sul on tegelikult suured plaanid ning päris mitme järgmise raamatu ideed ka kenasti soolas juba. Räägi neist äkki lähemalt.

Jah, praegu töötan korraga kahe romaani käsikirja kallal. Üks ilmub loodetavasti järgmisel, 2021. aastal. Tegemist on üleloomuliku noortepõnevikuga ja see on planeeritud kahe osalisena. Teise käsikirja esimese mustandi lõpetasin novembris, hetkel puhkan pisut ja jaanuar kulub juba ümberkirjutamisele. Tööd on õnneks palju ees.

Kas midagi post-apokalüptilist ka plaanis on? Ma, ee, sõbra jaoks küsin.

Lahe sõber sul. Ütle talle siis edasi, et üks käsikirjadest on tõesti apokalüptiline. Tegevus toimub käsikirjas paralleelselt enne ja pärast Sündmust.

Kuule, räägi nüüd ikka lähemalt. Niimoodi ei saa uudishimu üles kütta ja siis salatseda.

Hea meelega räägiks, aga mul on omad salajased plaanid selle käsikirjaga. Las sõber ootab ja kannatab, siis näeb.

Sa pole ei kirjanduses ega ka ulmepõllul mingi uus kündja. Nagu ennegi mainitud, siis oled leidnud oma tee ka kogumikesse, lõid kaasa kunagises Jutulaboris jms. Aga pigem ikka tasa ja targu ja väikestviisi. Kust nüüd äkki selline energia- ja loovuspuhang?

Ühtpidi pühendan ma kirjutamisele tõesti rohkem aega kui varasemalt. Teistpidi on tekstid ka pikema aja jooksul sahtlisse tekkinud. Hästi on mõjunud Tartus korraldatav ulmekirjutamise töötuba. Kui ikka Maniakkide Tänav, Joel Jans, Reidar Andreson, Laura Loolaid, Jana Raidma, Jaagup Mahkra ja teised Eesti ulme tuntud tegelased hullunult klahve klõbistavad, tuleb endalgi midagi kirja saada.

Mida aeg edasi, seda rohkem jään ise enda kirjutatuga rahule, seegi lisab motivatsiooni.

Ega sa vist enam Reaktorile väga ei jaksa kirjutada …

Mis? Laim. Alles ilmus ju Kreatoris „L-Gluon”. Esimene tekst Meelis Krafti nime all üldse.

Kindlasti ei saa öelda, et Reaktorisse ei ole enam aega kirjutada. See oleks endale põlve tulistamine, Reaktor on ainuke tõsiseltvõetav perioodiline ulmeväljaanne Eestis.

Kust sa inspiratsiooni saad? Milline näeb su loominguline protsess välja?

Inspiratsioon tuleb ikka elust enesest. Väga klišeelik vastus, aga nii kummaline kui see ka ei tundu, vahetevahel on see täiesti tõsi.

Mingid aastad tagasi, kui möllas kinnisvarabuum, sõitsime naisega asulavälisel teel. Tee äärde oli püsti aetud hiiglaslik reklaamtahvel. Midagi sellises stiilis, et „Päikeseloojangu elurajoon. Hinnad alates 1999.-/m²”. Hakkasime omavahel arutama, et oleks jube lahe kui kinnisvara saaks ruutmeetri kaupa osta. Või ruutsentimeetri. Kui raha on rohkem, ostad oma korterisse pool ruutmeetrit juurde ja mahubki kapp ilusasti ära, teinekord on rahadega väike vahe sees, müüd garaaži nurgast 3 ruutmeetrit ära ... Pärast kodus kirjutasin laastukese tuleviku kinnisvaramaaklerist, kes niimoodi äri ajabki. Tal on tehnoloogia, kuidas ruume suuremaks või väiksemaks muuta. Kuigi jutul oli isegi puänt, ei olnud seal midagi avaldamisväärset. Sellest sai lõpuks „Ühtegi üleliigset inimest”. Hoolikas lugeja leiab isegi reklaamtahvli motiivi üles, väike austusavaldus esmasele ideele.

Lilian on väga hea filter ideedele. Pikkadel autosõitudel põrgatame vahel erinevaid teemasid omavahel. Niimoodi saab perspektiivitud prügikasti ära visata.

2019. suvel olin tõsiselt hädas „Cali Mobiliaga”. Ei leidnud kuidagi head pointi, samas tahtsin kindlasti viia ühe jutu mõnele suurele Eesti meresaarele. Igal õhtul rääkisin saunalaval päeva jooksul välja nuputatud arenguliinist, aga ainult selleks, et Lilian saaks minu mõttevälgatuse kui täiesti mõttetu maha tampida. Siiski oli suve lõpuks olemas katse-eksituse meetodil valminud loo karkass, millega ise enam-vähem rahule jäin (siis käis see muidugi veel sisutoimetaja teravate hammaste vahelt läbi).

Ulmeringkondades kerkib aeg ajalt uuesti pinnale Voldemar Panso tsitaat, mis kõlab: „Ideed maksavad viis kopikat ämber.” See ütleks justkui, et ideed on midagi odavat. Ma ei ole sellega absoluutselt nõus. Ideest väärtuslikumat asja ei ole üldse olemas, eriti veel ulmes. Pealegi arvan, et Panso ei pidanud üldse silmas ideed, vaid teostust, st. halb teostus rikub ära ükskõik kui hea idee. Ma ei ole sellega ka nõus. Teostust saab samuti alati parandada.

134338742 206212634485967 8877475770666201620 n

Kes on su iidolid-eeskujud ulmemaastikul?

Nüüd jäin vahele. Mul ei olegi mingeid super-eeskujusid ulmemaastikul. Kindlasti on suurkujusid, kellelt on palju õppida. King meeldib suurepärase jutuvestjana, aga ideed on tal nagu on. Strossil ajavad jälle ideed üle ääre, aga ta eksib aeg-ajalt tüütusse siblimisse. Tolkien lõi abitekstide näol terve universumi, asetas siis sinna ühe juhusliku ajaloosündmuse ja pani teksti tööle. Seega, mida suurem on taustasüsteem, seda loomutruum tundub ka konkreetne lugu. Rowlingu strateegiline lähenemine Harry Potteri saagas on omaette kunstiteos, millest saavad aru miljardid lapsed, aga mitte õpetatud kirjandusteadlased. Cixin Liu läheb hästi peale, loen praegu jutukogu “The Wandering Earth” ja olen võlutud.

Blake Crouchi “Wayward Pines” meeldis väga. Suur lugu minimalistlikus vormis, täpselt minu teema. Hetkel tundub, et Crouch jääb siiski ühe hiti meheks, “Tumeaine” on juba puhas järelnoppimine. Viimase aja ulmefilmidest jättis mõnusa tunde “Kena vaikne kohake”.

Millised žanrid sulle meeldivad?

Peale ulme? Krimi ja põnevikud. Kuigi tihtipeale on “põnevik” kirjutatud täiesti ebapõneva raamatu kaanele. Mingi osa krimi on jällegi väga hästi kirja pandud. Ma olengi nagu kala kahe ookeani vahel, teema poolest ulme, stiili ja kompositsiooni poolest krimi.

Kui sa vaatad praegu meie kirjandus- ja ulmemaastikul ringi, siis mida sa näed? Mis on hästi, mis on halvasti?

Kirjandusmaastikul ei saa kunagi midagi valesti olla. Olukord on täpselt selline nagu on kirjanikud. Kui kellelegi ei meeldi, kirjutagu siis ise surematu tüvitekst. Loomingut ei saa vastavalt välistele hoiakutele planeerida. See tehakse lihtsalt kellegi poolt ära ja aeg annab arutust. Eestis ilmub tohutul hulgal algupärandeid ja mina pean seda väga positiivseks nähtuseks. Meil saab igaüks oma võimaluse. Kas raamatuid ilmub liiga palju? Ilmuks kümme korda rohkem, kui kõik need ka kirjutaksid, kes praegu ei julge, sest raamatuid ilmub ju justkui niigi liiga palju. 

Ulmemaastik on Eestis midagi erakordset. Käib vilgas seltsielu ja arvamuste vahetamine. Ükski teine žanr ei saa ligilähedalegi. Vahel küll seisukohad põrkuvad, aga see viitabki, et selles skeenes on piisavalt palju eriilmelisi isiksusi. Palju parem variant kui kõik üht ja sama laulu laulaksid ja kooris noogutaksid. 

On sul ka ulmeväliseid kirjanduslikke ambitsioone?

Kindlasti. Lugeja aimab juba ära, et krimi vallas. Kuigi võib juhtuda, et lõpuks hakkab asi ikkagi üleloomulikuks kiskuma.

Kuidas sa selle koroona-aasta üle oled elanud? Mida sa lisaks kirjutamise teed, kuidas oma aega sisustad?

Koroona-aasta on möödunud märkamatult nagu Ivan Orava sõja-aastad. Netflixi ei ole olnud mahti lahti teha, kuigi see on mul olemas. Teatrid tehti õnneks sügisel lahti, sai peaaegu kõik edasi lükatud etendused ära vaadata. Hetkel olen rakkes ühes veebipoes. Lisaks läksin e-kaubanduse spetsialistiks õppima. Ma kahtlustan, et pean nagunii kõik oma tulevikus ilmuvad raamatud ise internetis maha müüma.

eh

Mees nagu orkester. Kirjanik, aga mitte siidikäpp!

Kui palju sa üldse päevas kirjutamisele kulutad? Kui kiiresti valmib üks jutukogu?

Kui mul on kirjutamise periood, siis 2-4 tundi päevas, olenevalt sellest, mis kell uni ära läheb. Aga vahepeal on perioode (nagu praegu) kui ma ei kirjuta üldse või siis ainult abitekste.

Jutukogu valmis laias laastus kolme aastaga, aga ma kirjutasin muid asju ka, nagu näiteks kaks romaani käsikirja ning jutte Reaktorisse ja jutuvõistlusele.

133679979 667829050550441 2517911474410331264 n

Piisab, kui kirjutada paar tundi päevas ja sedagi siis, kui hoog peale tuleb. Pildil kujutatud: kirjanik tööpostil.

Mida sa ütleksid inimestele, kes tahaksid kirjutada, aga ei julge. Peavad ennast liiga rumalaks või ebaloominguliseks …

Hirmu kirjutamise ees tunnevad ka tunnustatud kirjanikud. Igaüks võib selle kohta guugeldada. Kui on peas lootustandev idee, aga samas tundub, et kirja panduna on lollakamat asja raske ette kujutada. 

Mina alustan tavaliselt abitekstist. Kontrollisin just järele, et ühe sellise umbes 50 000 sõnalise käsikirja nagu „Saared” kõrvale olen kirjutanud 17 000 sõna märkmeid, stseenide kirjeldusi, karaktereid, karakterite omavahelisi suhteid, 4-5 erinevat süžeejoonist, tehnoloogia ja maailma kirjeldusi, netist leitud taustainfot, monolooge ja täiesti seosetuid lausejuppe. Seda osa ei näe kohe päris kindlasti mitte keegi mitte kunagi. 

Andrus Kivirähk on öelnud, et igal inimesel on vähemalt üks lugu, mis väärib jutustamist. Alles siis, kui asi on kirjas, saab otsustada, kas kukkus välja või mitte.

Ja päris lõpetuseks: kõik, mis on kirjutamata, on kirjutamata.

saared

Meelis Kraft "Saared"



Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (3.3107)