Pärast Kreatorit oli kuidagi ootamatult raske ennast ümber häälestada järgmise numbri juttudele. Suutsin Jekimovi loo läbida kolmandal ja Rebase loo teisel katsel.  

Jekimovi lugu „Sõnad öötaeva all“ on minu silmis üles ehitatud eeskätt õhustiku loomisele. Helju Rebane kirjutab „Helendavas kassis“ pealkirjale kohaselt helendava(te)st kassi(de)st.  

Nagu juba öeldud, olid mõlemad lood minu jaoks rasked lugeda. Jekimovi jutust ei leidnud õhustiku kõrvale haakivad tegevustikku, mis oleks huvi pakkunud; see on jutt sõnadest, nende väest ja lausuja rollist ning lugu näikse olevat seotud elavate surnutega, mis viib mõtted vastavale Hargla koostatud antoloogiale.  

Rebase jutt jäi natuke triviaalseks, laastumõõtu veidra-tulemiga-eksperiment looks. Tundub, et autor pole suutnud otsustada, kas rääkida robotnaisest või helendavast kassist. Lõpuks on puänt siiski kassi najale püstitatud. Miks just kass on oluline komponent jääb minule arusaamatuks. Ärgu keegi pikka viha pidagu, ma olen lihtsalt koerainimene. Mis ei tähenda, et mõned kassilood, olgu või vanast heast agulikassist või viimase aja kassiulme Raidmalt ja Tänavalt, poleks mind kõnetanud. Aga ma ootaks natuke enamat kui lihtsalt helendavat kassi ja robotnaist. Nagu ütles väike nätsu näriv poiss kolmerattalise seljast hr Imelisele: „Tahaks midagi erilist!“ Mille peale hr Imeline muidugi ohkas sügavalt. Autorite jaoks on muidugi tänamatu ülesanne püüda lugeja soovi erilise järgi (mitte et peakski), sest tegemist on liikuva sihtmärgiga. Kas haagib või mitte ning kellega haagib ja kellega mitte on paljuski juhusliku õnne asi.  

Teostus. Jekimovil sulg jookseb (või peaks ütlema klaviatuur klõbiseb?), mu meelest on lugu heas, ilusas eesti keeles. Rebasel ka jutt sujuv, aga kas on süüdi Reaktori veebimootori tekstiredaktor või väsima kippunud toimetajasilm, mõned typod on jäänud sisse kokku-lahku kirjutamise rindel.  

Head uut (ulme)aastat kõigile!