Minu jaoks täiesti tundmatu kirjaniku Johannes Kivipõllu romaan “Väike viperus” on autori kolmas ulmeromaan.
Loo sisuks on kahe tulnuka põgenemine varastatud hinnalise Skooni kiviga keelatud tsoonis asuvale kolkaplaneedile Maa, kus siis kivi abiga siirdatakse ennast inimeste kehadesse ja proovitakse korrakaitsjatest vabaneda. Kõik ei lähe muidugi plaanipäraselt ning järgneb hunnik naljakaid seiklusi, millest ei puudu ka kohalikud intelligentsed neljajalgsed. Üldiselt on romaan suhteliselt ladusalt kulgev kergemapoolne meelelahutus, aga on teatud tahke, mis ei lasknud vähemalt minul seda täiel rinnal nautida.
Loo kulgemine on küllaltki sarnane tüüpilisele Ameerika
komöödiafilmile, kus hädavarestest vargad suudavad varanduse kätte saada, aga
plaanid ei ole lõpuni läbi mõeldud ning edasine on üks suur tants ja
tagaajamine koos naljakate episoodidega. Oma olemuselt meenutas jutustus veidi
pööratud kujul “Mehed mustas” (“Men In Black”) filme, kus agentide asemel jälgime
tulnukaid, keda agendid tavaliselt taga ajasid. Kuigi ulmeelement oli loos
läbivalt olemas: anti taustainfot nii tulnukate koduplaneetidest, rasside
kirjeldustest ja sotsiaalsest korraldusest, siis see kõik oli suhteliselt
lihtsakoeline ja pealiskaudne. Ka ajalises kulgemises oli kohati raske aru
saada, kas loos oli möödunud päev või kuu, sest kohati anti infot väga
detailselt ja siis hüpati päris korralik samm edasi. Väga paljud ettejuhtuvad
probleemid lahendasid peategelased mõneti väga lihtsalt puhtalt tänu oma rohkem
edasiarenenud tsivilisatsioonist pärit teadmiste abil. Oleks oodanud natukene
huvitavamaid lahendusi kui primitiivse tehnoloogia lennult tundmine tänu info
eellaadimisele otse peategelaste teadvusesse. Samas tuleks autorit tunnustada väga
hästi õnnestunud tegelaste loomise eest: kuigi karakterid olid veidi
kobakäpalikud ja ilmselgelt parajad sulid, siis loo kulgedes suutsid nad
fookuses püsida ning panna lugeja endale kaasa elama. Lugu peaks meeldima ka
kassiinimestele, kuna tuleb välja, et just see on planeedi teine ja
intelligentsem rass, kes lihtsalt ei viitsi ennast kokku võtta, et maailma
valitseda.
Peamine huumor raamatus loodi tänu inimkeha ja Maa elukorralduse vaatlusele läbi tulnukate vaatenurga: on ju
huvitav ka ennast ette kujutada näiteks ämbliku või linnu kehas ja mõelda, et
kuidas sa antud situatsioonis erinevate kehaosade juhtimisega hakkama saaksid.
Tögada said kõiksugused protsessid alates lapsekasvatamisest kuni tüüpilise
kuulsuse PR protseduurideni. Jättes kõrvale võika tõsiasja, et algsed persoonid
jäid tulnukate poolt ülevõetud kehadesse vangi, oli ühe tulnuka, Bleaki lugu
ootamatult kuulsa laulja kehasse sattumisest suhteliselt hästi õnnestunud ning
tema kohanemine uue situatsiooniga vedas suunurgad pidevalt ülespoole. Jareki
puhul asi nii roosiline ei olnud: minu arvates autor ületas veidi hea maitse
piiri, istutades teise tulnuka veel sündimata beebi kehasse ning hakates peale
ilmaletulekut seda endale sobivaks kohandama. Lapse kasvatuse käigus said
kriitikanooli väga paljud peavoolust erineda julgevad teguviisid - pihta sai
ning üle võimendati nii taimne ja GMO-vaba toitumine, skvotterid, taaskasutus,
võrgust lahtiühendumine kui ka ravimite-
ja vaktsiinivastased. Lisaks avastas lapse kehas olev teise rassi esindaja ka Maal enim levinud meelemürgid ehk siis
maakeeli armastas õltsi ja viskit kaanida
- hea et keha nii väike oli, jooki kulus mõnusa sumina saamiseks tunduvalt
vähem.
Kokkuvõtteks on tegemist täiesti keskmise ulmelise ajaviitekirjandusega: ei ole väga sügavamõtteline ja tegevustik kulgeb suhteliselt sirgjooneliselt. Olenevalt maitse-eelistusest võib vabalt jätta mõned keskpärased komöödiafilmid vaatamata ning selle asemel lasta käesoleval teosel ennast veidi naerutada ja tõdeda, et teiselt planeedilt saabuva tegelase jaoks käitume me ikka tõeliselt imelikult.