Nad tulid mööda pikka teed, seljas paksud vammused. Rännates piki perifeeriat. Üle külmunud aasade ja härmas põldude. Tumedad kogud hanereas, hingeõhu suits peade kohal. Tühermaa ja tundra, ilma et hingelistki vastu tuleks. Päevad möödusid sellest, kui nad hakkasid külast tulema. Paljud kaotasid elu, paljud kaotasid lootuse, aga nagu igal aastal, pidid nad minema, sest nii on lood. Uskudes, oodates kevadet, mida pole olnud juba aastaid, oodates lunastust, pääsemist.

Miljonid tähed säravad nagu pisikesed lambid nende peade kohal. Üks kustub ja teine süttib. Milline imeline vaatepilt ja kosmilised lootused. Virmalised sähvivad, on tuulevaikne karge talveilm, kuigi sellel aastal pole lund ollagi ja jumalale tänu, et pole.

Temperatuur langeb miinustesse. Kõik nad seisavad mäenõlval oma härmas riiete ja suitsevate suudega, karvamütsides pead suunatud taevasse.

Ööpimeduses säravad sinakas-tumedate klaasidega keevitusprillid, mille peegeldusest on näha langevate saba-tähtede virvendusi.

Ilmselt kõik külmuvad selles igaveses talves, kui ka sel aastal abi ei saabu.

Valvur jääb laagrisse, ta hoiab lõket elusana.

Hing jahtub, lõikav pakane poeb läbi räbaldunud kasuka kontidesse. Sõrmed hoiavad kangestunult veel sooja plekk-kruusi, milles aurab samblatee. Valvur surub päevinäinud läki-läki sügavamale pähe. Kõrvalestad ja sõrmed külmuvad kõige kiiremini. Võibolla homme on parem, ehk homme on soojem.

Oli ta jäetud siia lõket valvama, kuna tema jalad enam hästi ei tööta ja pole tal ka jaksu teistega sammu pidada. Vast seepärast võttis manguva ja paluva poisikese ühes, kes aitaks võsa vahelt hagu korjata ning lõkke paraja hoida.

„Oi jah.“

Hingab siis kopsud suitsust lõkke-õhku täis ning jääb magama sügavasse, sügavasse unne. Tukid aga põlevad sinaka leegiga. Jahtunud leek ei soojenda täna enam kedagi.

Poiss tuleb üle külmunud mülgaste ja krabisevate mätaste. Puutüved naksuvad ja vinguvad taltunult. Ta on ennast mässinud suure palitu sisse, mille hõlmad lohisevad maad mööda, ise kriimuline ja räsitud. Kahe nahkse rihmaga on ta selja külge sidunud haokoorma. Kandam aga paistab kaugelt suurem kui poisike, vaevu jõudnud kohale, vaatab eemalt lõkke ääres lebavat kogu, pillab koorma ja jookseb.

„Isa,“ raputab ta valgeks tõmbunud pampu.

„Isa, isa,“ heidab ta end veel sooja keha jahtuvasse embusse, kuigi suust ei tule enam auru. Pisarad voolavad kasuka krae vahele, külmunud kaamele nahale. Poiss nutab, tal on külm ja nälg.

Kurbusest saab viha, vihast saab äng. Ta tõuseb ja jookseb kandami juurde, veab selle tule äärde ning pillub kogu koorma lõkkesse. Jookseb võsa vahele, korjab nobedalt ja kiirustades, endal nahk seljas auramas. Veel kordi ja kordi käib ta nii edasi-tagasi. Loopides tulle üha uusi ja uusi sületäisi. Lõke muudkui kasvab ja tuli muutub kuumemaks. Ta kütab kogu maailma soojaks, kogu ümbruse, keegi ei kõnge ses kaoses, keegi ei pea taluma külmetavaid jäsemeid. Ealeski pole enam vaja räbaldunud vatikuubesid, auklikke kindaid ja lääpa tallatud saapaid. Ta teeb nii, et kõik saaksid sooja, ta teeb seda vihast ja rõõmust, kord pisaraid valades, siis hullunult naerdes. Otsmik märg töötab ta kuniks raugeb, heidab mütsi auravast peast. Lõke huugab ses tumedas öös, heites kollakas-punaseid varje metsaservale.

Poiss pistab käe põue ja leiab pisikese päevinäinud kilest kotikese, mille krõbistades avab. Ta on hoidnud seda enda läheduses, et ka kõige kurvematel hetkedel olla nendega, keda pole. Nendega, kes on talle kallid. Võtab sealt välja koltunud fotod. Äärtest rebenenud ja kortsulised.

Ta näeb ja mäletab kuldset viljapõldu ja sooja päikesepaistet fotol, kus on laiaõlgne mees, avala valge naeratusega naine ning tüdruku-tirts, kes istub isa kukil, imekauni lillelise kleidi ja roosa kübaraga.

Taamal sõidavad kombainid ning on näha ka sinine sõiduauto, mille uksed on lahti, et tuulutada seda kuumast suveõhust. Pruunikarvaline krants istub auto ukse juures, kõrvad lontis ja keel ripakil. Poiss mäletab, kuidas ta oli palunud isa käest, et kas ta võib selle foto ise teha ning neid jäädvustada. Isa ei usaldanud poisile nende uut polaroidkaamerat, aga jäi siiski pärast ema sekkumist nõusse.  Ta vajutas nuppu ning pärast klõpsu, kui pilt avausest välja surises, raputas fotot, et see kiiremini kuivaks, vaatas seda, naeratas, ja raputas uuesti. Siis sõitsid nad lähedal asuvasse kohvikusse.

See kõik oli enne seda, mis tuli pärast.

Kalk, külm, kalkuleeriv emake maa, loodus. Armutu ja lõputult aus. Tema teadis, millal vonklevad väädid jala ümber siduda ning komistada. Millal oksaraod nagu kondised sõrmed su ümbert haaravad ja hoiavad embuses, kui läbi võsa üritad tungida. Kuidas ripsmed kleepuvad üksteise külge, kui vintske põhjatuul silmad pilkuma paneb. Kui raske arktiline õhk tungib kopsudesse, pannes hingematvalt köhima.  Tema teadis, et pärast plahvatust on isegi punakas-kollane päike külm, kui ta idakaarest oma kiiri näitab ning mis tunne on surnuks külmuda sinakalt sähvivate virmaliste all.

Poiss paneb foto käest, et hakata lõket kohendama, hagu põleb kiiresti ja niiskelt vinguvad oksad muutuvad süteks. Kuratlikult külm on. Ta viskab veel oksi peale, et lõke oleks taevasse kasvavate kaskede kõrgune, et oleks kuumem, punasem, vihasem ning võimsam. Justkui šamaan, puidust sauaga, kargleb ta ümber lõkke, hoides tuld elusa ning tugevana.

 Jääst libedal ja auklikul asfaldist peateel sõtkub tume kogu päevinäinud jalgrattal. Halliks pleekinud linane hõlst üle paksu kampsuni ja pükste rippumas. Kaelas lehvib pihlapuust tahutud rist. Tuleb ei kusagilt ja läheb kuhugi. Sõtkumisest on kere soe, aga pikk hõre hallikarva habe helgib külma-kristallidest, kui ta sooja õhku habemesse hingab. Kuigi on veel palju minna, ei tundu ta sugugi väsinud olevat - vaid korraks püsti ja siis jälle edasi väntab. Peatub, hingeldab.

Näeb eemalt metsa vahelt kõrget lõkkelonti taeva poole küündimas.

„Oi, vana kuri!“ hüüatab ta, viskab jalgratta teepeenrale ja seab sammud valguse suunas.

„issameie, nüüd hakkab pihta,“ sosistab ta endale, kui jõuab lõkke äärde ning näeb ramp-väsinud poisikest tule ümber askeldamas ja seal kõrval kangestunud keha. Suudleb siis kaelast võetud risti ning nagu kord ja kohus aitab kehal tuhana taevasse pääseda, lugedes samal ajal pomisedes palvet. Tuhk ja sädemed lendavad koos hingega kõrgele taeva poole.

„Poiss, kus teised on?“ küsib ta ärevalt.

„Taamal, mäenõlval,“ osutab nuuksuv poiss käega. „Täna pidi juhtuma, täna saame vabaks, täna viiakse meid ära,“ rääkis ta katkendlikult ja roidunult.

„Oi jumal, jumal.“ Ei hakanud vanamees pikemalt seletama, vaid võttis risti kaelast ning sammus pühalikult edasi.

„Tulge ära, viimnepäev on käes, tulge tagasi!“ kisendas ta ning sammus mäe nõlval.

„Ää seleta, vanamiis, ää seleta, kao tagasi tarre, kus so koht,“ kõneles üks mees talle vastu, „so kerko sai jo ammo sooja roaks põletit, kao tagasi tarre, so jummal o surnt, tänä om meiten aig mennä taiva ning maista jumala ruugi ning lämmös sängis peesitada, mene ää.“

Prohvet ei andnud alla.

„Tulge tagasi, tulge tagasi, te kõik surete siin, just täna,“ rääkis ta pühaliku tooniga ning astus ikka edasi, „täna on viimnepäev.“ Hoiab risti kõrgel pea kohal ning muudkui pomiseb.

Äkki tõuseb tugev tuul ning tõekuulutaja kõnnib justkui valgusvihus mööda mäenõlva. Õhk hakkab virvendama, kui neoonvalgus nad kõik ühe hingetõmbega jalust tõstab ning endasse imeb, justkui hiiglaslik tolmuimeja... Kurjakuulutav vaikus.

Koletis, hiiglaslik metallist draakon sülitab meestest jäänud kehad välja nagu tühjaks imetud kestad. Igi-jää värvub tumepunaseks ning kattub soolikate, käte ning jäänustega. Hõõguva sabaga vehkides tekitab ta ülitugeva segipaiskava orkaani, mis puhub lõkke laiali ning õhulaev on sähvatuse saatel kadunud, niisamuti kui ta saabus.

Jäävad hõõguvad tukid ning külmas kössitav poisiklutt.

Hõbehall tuhk sajab härmas samblale langenud perefotodele.