… Kuke kisa kostis kuidagi ettevaatlikult ja summutatult. Istusin juba pool tundi trussikutes ja maikas aknalaua kõrval, hoides käepärast kahte kootud sussi nagu Austraalia bumerange. Ja tema, raisk, teadis, et ma varitsuses istun… Sellepärast ta aia otsa lennata ei julgenud, aga aia tagant ei kostnud kiremine nii hingestatult ja kõrgelennuliselt. Viimaks sirutas ta kaela välja – mu vaatevälja ilmus vihatud peanupp küljele rippuva harjaga.

„Ki-kee-mps!“ Suss vihises ammuli nokast millimeetri kauguselt mööda.

Suleline kaabakas sukeldus aia varju tagasi, valmistudes ilmselt diversiooni kordama.

Valikut pole – ma kas dresseerin ta välja või viib ta mu oma trikkidega vägivallategudeni. Aia tagant kostis ebakindlat kaagutamist ja mingit rabelemist. Ajasin end täies pikkuses sirgu, võtsin pikalt hoogu ja… Kui aia tagant tõusis usaldavalt naeratav Mitka, kukk käte vahel, tabas täpselt visatud suss teda otsaette! Häbematu kukk rabeles silmapilk vabaks, lendas aiale ja kires meil mõlemal kõrvad lukku, nagu ise tahtis…

Hommik algas vastikult…

„Nikituška, ega sa ometi juba tõusnud ole, mu kaunis kotkas?“

See oli Jagaa, mu majaperenaine, ühtlasi ka kokk, pesunaine, koristaja ja koosseisuline spetsialist – kriminalistikaekspert. Vanaemake on hindamatu, ta on meie jaoskonna kõige vanem ja lugupeetavam kaastöötaja, palume tema eest Jumalat. All vaatas aia tagant välja jälle Mitka, viibates tervituseks kahe üleskorjatud sussiga. Dmitri Lobov, kahearssinaliste[1] õlgadega naeratav noormees, oli saadetud jaoskonda abiks kasvatusliku plaani alusel. Oma kodukülas Podberjozovkas osutus ta mõõdukatel talutöödel absoluutselt kohaldamatuks oma määratu jõu, vähese mõistuse ja ammendamatu loomingulise entusiasmi tõttu. Mina isiklikult olin teda oma kümme korda vallandanud… Jagaa astus alati tema eest välja, loikam võeti tagasi järjekordsele katseajale ning lõppude lõpuks jäigi ta meie juurde. Noh, ja mina, Moskva miilitsa nooremleitnant Nikita Ivašov, täidan siin armsas Lukoškinos jaoskonnaülema kohustusi, nagu te aru saate. Mispärast armsas? Teate, elan siin juba pool aastat ja alguses ainult sellest mõtlesingi, kuidas saaksin oma maailma tagasi pöörduda. Mitte et siin nii väga paha oleks… Miilitsatöö on nõutav igas ajastus, isegi tsaar Gorohhi ajal, seda enam, et tsaar on meil tegus ja tema juures töötamine huvitav. Ent ikkagi kiskus hirmsasti koju. Aga siis tuli üks asi, teine, kolmas, pisivargused, profülaktilised operatsioonid, ühiskondlik selgitustöö – ja need kiskusid kuidagi tähelepanu kõrvale… Kui siis lahvatas mälestusväärne krüsopraasiga sõrmuse juhtum, saigi selgeks, kus on minu tõeline kodumaa. Mitte kauges, tulevikku kadunud kahekümnenda sajandi lõpu kommertslikus Moskvas, vaid väikeses Lukoškino linnakeses muistsel, poolenisti muinasjutulisel Venemaal, kus lihtrahvas armsa miilitsa kaitseta kohe kuidagi läbi ei saa…

„Tere hommikust, vanaemake!“ Hommikusöögiks läksin ma tavaliselt alla täisvormis, ainult ilma vormikuue ja -mütsita. Tolleaegsetes pidulikes kaftanites tundsin ma ennast ebamugavalt ja nägin välja nagu kulakupoeg Ivan.

„Tere hommikust, Nikituška,“ naeratas lahkelt Jagaa. Esileulatuvad kollased kihvad muutsid ta naeratuse eriti meeldejäävaks. „Tahtsin juba ise üles sind äratama tulla. Tule nüüd lauda, enne kui piima ja meega tatrapuder ära jahtub.“

„Juba istun, aga teie ise?“

„Oh, mina olen vanaeit, saan teinekord ahju ääres lõhnadestki söönuks… Aga sina istu ja söö, mind kuulates hambad toitu löö. Hakkan rääkima juttu tähtsat, mitte kroonulikku, päris ehtsat. Sina aga söö tublisti, nõuandeid kuula hoolsasti…“

„Vanaemake, te puistate siin ju lausa luulet!“ imestasin siiralt. „Kas meil on täna rahvafolkloori hommik või?“

„Ära sega, Nikita! Räägin sinuga tõsisest asjast, sellepärast on ka sõnad sellised. Ei sobi igale loomale koobas, mõnel on urg, ega igale linnule soo – mõni mäe peal pesa loob. Nii ka igale noorele mehele – poissmehepõli ei passi, ajab elu tal hoopiski sassi.“

„Eemm… mm… ups!“ Oleksin kuuma pudru peaaegu kurku tõmmanud. „Vanaemake, tuleb ikka enne hoiatada!“

„Olekski sulle asja eest läinud, söö ja ära kokuta!“ jätkas Jagaa häirimatult, jõllitades mind oma kõige karmima pilguga. „On ju öeldud: nagu tuvi ilma tuvikeseta, tubli ratsu ilma märakeseta, nii ka vapper noormees südamekallikeseta – see pole mingi elu, vaid häbiasi!“

„Muuseas, mõnede riikide seadusandluses võidakse taolisi provokatsioonilisi jutuajamisi klassifitseerida surve avaldamisena õiguskaitseorganite kaastöötajale.“

„Nikituška, kullake, ei avalda ma sulle survet, ei avalda! Ainult et inimesed lobisevad igasugu jama… Justkui poleks meie piirkonnavolinikuga kõik päris korras, nagu näha – kirikus ei käi, punapõskseid tüdrukuid ei vahi, semudega kärakat ei viska, pidudel noorte meeste lõbudest osa ei võta.“

„Tean ma nende lõbusid – kambaviisiline rusikavõitlus ja tulba otsa saapa järele ronimine! Vanaemake, no kas te kujutate ette, et miilitsatöötaja lööks lõbu pärast pühapäeviti meestel ninasid veriseks?! Ja kirikus ma käin! Kaks korda olen juba käinud… Rääkisin isa Kondratiga joomisest tema kirikukooris. Aga mis puutub kärakasse… siis mäletate, kuidas Gorohh meid möödunud nädalal täis jootis? Ma ju jõudsin jaoskonda ratsa Mitka seljas, ta teeb väga püüdlikult miilitsasireeni, kui on napsi saanud. Mis neil veel tarvis on?“

„Punapõsised näitsikud unustasid…“

„Õed Malahhovad kõrvaltänavast? Need on tõepoolest punapõsised – mul pole lihtsalt sõnu! Igal õhtul marsivad jaoskonna akende all ringi, sülgavad sihvkakoori meetri kaugusele vastutuult, aga endal on näod nii pu-u-unased…“

„Eks see ole tütarlapselik õhetus, häbelikkusest,“ seletas Jagaa kohe leidlikult, kuid mina jäin vankumatuks.

„Vanaemake, lõpetame õige vaidlemise ja läheme sõbralikult üle teejoomisele. Luban pühalikult, et Imeilusate Vassilissade massilise otsimisega hakkan tegelema pärast aastavahetust!“

„Aga sügis on ju kohe käes, just paras aeg, et pulmi…“ ohkas tasakesi mu majaperenaine, kuid pööras end siiski samovari poole. Kolmanda tassitäie lõpetamise ajal põrutati puudase[2] rusikaga delikaatselt uksele.

„Isake uurija-vojevood, tsaari ratsakäskjalad tulid kiire asja pärast!“ röökis eeskojast elukutselise sekretäri asjaliku tooniga ustav Mitka.

„Kutsu sisse.“ Noogutasin Baba Jagaale tähtsalt ja tõusin pingilt, et tervitada kaht streletsi ja noorukest duumadjakki. Nooruk oli vaevalt kaheksateistkümnene, ent pingutas kõigest väest, et soliidsem paista.

„Kummardus sulle, uurija-vojevood!“

„Terekest teilegi. Mis probleemid valitsejal siis on?“

„Tsaaril on sulle ülesanne, kiire ja edasilükkamatu…“

„Jaa-jah, meil on kõik ülesanded kiired…“ Pärast toekat hommikusööki kuskile minema hakata oleks puhas enesepiinamine. „Küllap kinkis valitseja järjekordsele silmarõõmule jälle kuldkõrvarõngad, aga kellele – ei mäleta. Palub üles otsida, jah?“

Streletsid muigasid vuntsi, aga noor djakk punastas nii hirmsasti, et ma pakkusin halastusest viisakama versiooni:

„Mustlased panid lemmikhobuse pihta? Bojaarid läksid duumas eelarve pärast kaklema? Võtmekimp kadus ära, keldritesse ei pääse sisse, aga valitsejal ei jätku raviotstarbelist neljakümnekraadilist mõdu? Kah mitte?! Issake, mis teil seal siis…? Kas tõesti laskis djakk Filimon oma memuaarid välismaal suures tiraažis ära trükkida, rajakas?!“

„Ei… seda mitte…“ hakkas õnnetu takerdudes kogelema. „Meie tsaar-isake palub viivitamata lossi tulla. Asi on tal salajane, sõjaline… Ja kiire-e-e…“

„Aga mis miilits siia puutub?“

„Nikituška,“ sekkus tasakesi Jagaa, „ära piina poisikest, ole armas – käi ära. Sa ju tunned Gorohhi: kui silmapilk ei ilmu, laseb käskjalgadele piitsa anda. Siin jaoskonnas pole täna hommikul justkui teha midagi, aga kui peaks tekkima, siis küll mina hoolt kannan. Mine, tee eidele rõõmu, ära saapaid säästa. Või tahad – hõikan Mitkale, et ta mära ette rakendaks?“

Kehitasin õlgu: lõppude lõpuks miks ka mitte? Tsaari juurde tuleb igal juhul minna. Pärast Musta Missa pihuks-põrmuks tegemist oli Gorohh mu diplomaatilisi võimeid hindama hakanud ja pidas nüüd tihtipeale mitmesugustes riigipoliitilistes küsimustes nõu. Ei oska arvata, mis tal seal nii „kiirelt sõjalist“ lahti oli, kuid värskes tuuleõhus vankris veereda polnudki põhimõtteliselt eriline probleem.

„Hea küll, poisid. Minge ülemuste juurde tagasi tundega, et kohus sai täidetud. Tulen umbes viieteist minuti pärast järele. Orkestrit pole trepikoja ette tarvis.“

Kes oleks osanud arvata, et see asi lõpeb minu jaoks nii tõsiste tagajärgedega… Aga algas ju kõik, nagu näete, igapäevaselt…

 


[1] Arssin on 71 cm. Siin ja edaspidi tõlkija märkused, kui pole öeldud teisiti.

[2] 1 puud = 16,38 kg

LENDAV LAEV

Andrei Beljanin

Katkend

Tõlkinud Tatjana Peetersoo

© Андрей Белянин, 2000

Tõlkinud Tatjana Peetersoo © 2020

Luuletõlked Veiko Belials © 2020

Kaanepilt Marge Nelk © 2020

Toimetanud Eva Luts, Leiger Luts, Veiko Belials

Kirjastused Fantaasia ja Täheveski


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.2210)