J.-H. Rosny-vanem (17. veebruar 1856 – 11. veebruar 1940) on Belgia päritolu prantsuskeelne kirjanik, kes ehk enim tuntud oma eelajalooliste seiklusromaanidega. Kaks tuntumat neist – „Võitlus tule pärast“ (La guerre du feu; 1909) ja selle järg „Hiidlõvi“ (Le félin géant; 1918) – on 1989. aastal ühtede kaante vahel raamatusarjas „Põnevik“ ka eesti keeles ilmunud.

Märksa vähem on aga teada, et Rosny-vanem oli ulmekirjanik ning pealegi üks väga võimas ulmekirjanik. Ei ole liialdus, kui öelda, et Rosny-vanem on üks moodsa ulmekirjanduse alustalasid. Kahjuks sai takistuseks prantsuse keel, mistõttu muu maailm tema ulmest suurt ei teadnud ning eks ka prantsuskeelne maailm ise unustas vahepeal oma suure poja. 1960ndatel, kui prantsuskeelne ulme oli taas tõusuteel, siis tuletati ka unustatud nimesid meelde, sealhulgas ka Rosny-vanemat ning sellest ajast on mehe teosed ikka ja jälle trükis. Ka hakati tema loomingut usinamalt tõlkima ning isegi inglise keelde.

Eelmise sajandi alguses ilmus ka eesti keeles eraldi vihikutena paar Rosny-vanema ulmelugu – lühiromaan „Maakera surm“ (La mort de la Terre; 1910, ek 1913) ja jutt „Kolesuur koobasmaa“ (La contrée prodigiuese des cavernes; 1896, ek 1920).

Jutustus „Xipehuzid“ (Les Xipéhuz) oli J.-H. Rosny-vanema debüüdiks ulmes ning ilmus see 1887. aastal mehe autorikogus «Ohverdus» (L’immolation). Rosny-vanem on selles jutus ühendanud oma ürginimeste huvi ja ulmekire ning tulemuseks on kontaktiulme üks tüvitekste.

Alljärgnevalt siis kaks katkendit sellest jutust, mis tervikuna on leitav Joel Jansi ja Jüri Kallase koostatud antoloogias „Läbi valu ja vaeva“.

***

Xipehuzid on ilmselgelt elusolendid. Nende käitumine viitab tahtele, kapriisidele, seoste loomise võimele ja iseseisvale mõtlemisele, mis eristavad loomi taimedest või elututest asjadest. Ehkki nende liikumisviisile ei leidu midagi võrreldavat – nad lihtsalt hõljuvad maapinna kohal – on lihtne mõista, et nad liiguvad ringi oma tahte järgi. Nad peatuvad sageli järsku, pöörduvad, ajavad üksteist taga, jalutavad kahe- või kolmekaupa ja eelistavad mõnikord hüljata ühe kaaslase, et liituda kaugemal teisega. Nad ei suuda puude otsa ronida, aga oskavad linde tappa neid mingil seletamatul viisil ligi tõmmates. Neid võib sageli näha metsloomi ümber piiramas või põõsa taga varitsemas. Nad tapavad alati saagi ja hävitavad selle. Tundub, et nad tapavad valimatult kõiki loomi, keda vaid kätte saavad ja pealegi nähtava põhjuseta, sest nad ei söö loomade liha, vaid lihtsalt tuhastavad nende jäänused.

See hävitusmeetod ei nõua tule kasutamist, piisab nende alumises osas säravast valgusest. Nad kogunevad kümne- või kahekümnekesi suure tapetud saaklooma ümber ringi ja suunavad oma valguskiired surnukehale. Väikeste loomade, näiteks lindude tuhastamiseks piisab ka ühe xipehuzi kiirest. Tuleb märkida, et need kiired polegi eriti kuumad. Ühe xipehuzi kiir on mind sageli käsivarde tabanud ja nahk hakkas soojenema alles mõne aja pärast. Ma pole kindel, kas xipehuzid on tõesti erineva kujuga, sest nad kõik võivad end muuta nii koonusteks, silindriteks kui postideks isegi üheainsa päeva jooksul. Nende värvus muutub pidevalt. Mina pean selle põhjuseks valguse muutumist hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Sellegipoolest tundub, et mõned varjundid on seotud üksikisikute tujude ja eriti kirgedega, kui nii võib öelda. Tegemist on tõelise tundeväljendusega, kuid vaatamata tähelepanelikule uuringule ei suutnud ma välja selgitada midagi täpsemat peale oletuste. Ma ei oska eristada isegi viha ja õrnust, mis oleks kindlasti selles vallas esimene samm.

Ma rääkisin nende kirgedest. Juba varem märkisin, et nad eelistavad teatud kaaslaseid – seda nimetaksin ma sõpruseks. Neil on ka omad vaenud. Mõned xipehuzid hoiduvad pidevalt teistele lähenemast. Nende viha avaldub üsna vägivaldselt. Nad põrkuvad omavahel kokku sarnaste liigutustega, mida kasutavad suurte loomade või inimeste ründamiseks. Just neist võitlustest saingi teada, et nad pole sugugi surematud, nagu ma alguses arvama kaldusin. Nägin kaks või kolm korda, kuidas mõni xipehuz pärast kokkupõrget hukkus: langes maha, vajus kokku ja kivistus. Säilitasin hoolega paar sellist kummalist laipa. Võib-olla on neist hiljem abi xipehuzide tõelise olemuse välja selgitamisel. Tegu on rohmakate kollakate kristallidega, mida läbivad sinakad jooned. Sellest, et xipehuzid pole surematud, pean järeldama, et nendega on võimalik võidelda ja neid saab alistada. Olen alustanud katseid lahingusse astuda, millest tuleb juttu hiljem.

Kuna xipehuzid kiirgavad alati nii palju valgust, et neid on lihtne märgata nii võsastikus kui isegi jämedate puude vahel – neid ümbritseb igas suunas ere sära, mis hoiatab kõiki nende lähenemise eest – sain metsas sageli lähenemisega riskida, lootes oma täku väledusele. Seal üritasin välja selgitada, kas nad ehitavad endale peavarju, aga pean tunnistama, et pidin pettuma. Nad ei kasuta ei kivi ega taimi, tundub, et nad ei tegele üldse mingisuguse käsitöö ega ehitusega, mida inimene võiks silmaga näha või käega katsuda. Järelikult pole neil ka relvi, mitte sellises tähenduses, nagu meie relvadest mõtleme. Kindlasti ei suuda nad tappa kaugemalt. Kõik loomad, kellel õnnestus vältida xipehuzidega kokku puutumist, pääsesid alati põgenema, olin sellele paljudel kordadel tunnistajaks.

Nagu juba õnnetu Pjehou hõim tähele pani, ei ületa nad teatavaid mõttelisi jooni ja nende tegutsemisulatus on sellega piiratud. Need piirid aga laienevad aasta-aastalt, kuust kuusse. Tahtsin selle põhjuse välja selgitada.

Tundub, et põhjuseks pole muu kui mingi kollektiivne kokkulepe ja nagu enamus xipehuzidesse puutuvaid asju, jääb seegi inimmõistusele hoomamatuks. Lühidalt kokku võttes on reegel selline: xipehuzide tegevuse piirid laienevad proportsionaalselt nende hulgale. Kui sünnivad uued xipehuzid, suureneb ka nende territoorium. Kuni nende arv jääb samaks, ei suuda ükski xipehuz ületada mingi veidra jõu poolt paika pandud piire. See seaduspärasus näitab, et indiviidid on neil kollektiiviga tihedamalt seotud kui inimestel või loomadel. Hiljem nägime, et see reegel töötas ka vastupidi: kui xipehuzide arv hakkas vähenema, kahanesid ka nende piirid.

Paljunemise kohta on mul vähe öelda, aga see pisku on äärmiselt omapärane. Paljunemine leiab aset neli korda aastas, pisut enne pööripäeva ja ainult väga selgetel öödel. Xipehuzid kogunevad kolmestesse salkadesse, mis sulanduvad vähehaaval üheks, omavahel segunenud pikaks ellipsiks. Niisuguseks jäävad nad kogu ööks kuni järgmise päikesetõusuni. Kui nad lahku lähevad, ilmuvad hiigelsuured hägused ja aurused kogud.

Need kogud muutuvad aegamööda tahkemaks ja väiksemaks ning kümne päeva jooksul saavad neist merevaigukarva koonused, esialgu veel palju suuremad kui täiskasvanud xipehuzid. Arengu tipule jõuavad nad kahe kuu ja paari päevaga, siis nende kahanemine lõpeb. Selleks ajaks on nad oma liigikaaslaste sarnased, värv ja kuju vaheldub vastavalt kellaajale, ilmale ja tujule. Paar päeva pärast sellise arengu lõppu suurenevad xipehuzide tegevusala piirid. Loomulikult kihutasin ma alati pisut enne seda vääramatut hetke oma tubli Kouathi seljas minema, et laagripaik kaugemale üle viia.

Pole võimalik välja selgitada, kas xipehuzidel on meeled. Igatahes on neil võimed, mis võivad meelte aset täita.

Nad märkavad juba suurte vahemaade tagant loomade ja eriti inimeste kohalolu, mis viitab sellele, et nende taju on vähemalt sama terav kui meie silmad. Ma pole kunagi näinud, et nad oleksid ajanud segamini taime ja looma, isegi kui ma ise oleksin võinud lihtsasti eksida puuvõrade varjude või otsitava värvi ja kuju tõttu. Kuna nad kogunevad kahekümnekesi kokku, et hävitada suurt looma, samas kui väikese linnu tuhastamine jäetakse ühele xipehuzile, võib oletada, et nad tajuvad proportsioone ja isegi väga hästi, sest olenevalt saaklooma suurusest võib jahile minna kümme, kaksteist või viisteist olendit. Veel parem tõestus nende meiega sarnastele meeltele ja intelligentsusele on viis, kuidas nad meie hõimudega võideldes käituvad: naisi ja lapsi ründavad nad vähe või üldse mitte, sõdalasi aga jälitavad halastamatult.

Ja nüüd kõige tähtsam küsimus: kas neil on keel? Sellele võin vastata kõhklematult: jah, neil on keel.

See koosneb märkidest, mida ma isegi natuke tundma õppisin.

Oletame näiteks, et üks xipehuz tahab teisega rääkida. Selleks piisab tal vaid suunata oma tähe valguskiired kaaslase poole, kes märkab seda alati kohe. Kui kutsutu oli parajasti liikvel, siis ta peatub ja ootab. Kõneleja joonistab teise kehapinnale – ükskõik millisele küljele – kiiresti hulga lihtsaid valguskujutisi, kasutades osavalt oma alaosast tulevaid kiiri. Need sümbolid jäävad hetkeks nähtavaks ja seejärel kustuvad.

Kõnetatu vastab pärast lühikest pausi.

***

Vaatamata muundumisele (mille reeglid olid iga olendi puhul erinevad, küll ainult pisut, aga siiski tähelepaneliku vaatleja jaoks märgatavalt) õppisin nende läheduses veedetud aja jooksul üsna lähedalt tundma mitut xipehuzi ja märkasin erinevate üksikisikute iseärasusi – kas võib öelda «iseloomu»? Nägin lakoonilisi, kes ei moodustanud peaaegu kunagi ühtki valgussümbolit, sõnaosavaid, kes kirjutasid terveid tiraade, nägin häid kuulajaid ja lobamokki, kes kõnelesid läbisegi ja segasid üksteisele vahele. Mõnedele neist meeldis teistest eemalduda ja elada üksipäini, teised aga otsisid seltskonda. Raevukamad ajasid pidevalt taga metsaelukaid ja linde, halastavamad aga jätsid loomad rahule. Kas see kõik ei jäta mitte muljet suurest mitmekesisusest? Nii tekib hea ettekujutus oskuste, intelligentsuse ja jõu erinevustest, mis sarnanevad väga inimkonnale.

Nad tegelevad ka haridusega. Palju kordi nägin mõnd vana xipehuzi, kes istus paljude noorte keskel ja kiirgas neile märke, mida õppijad kohe järele kordasid, kusjuures vanem käskis neil uuesti alustada, kui nad teda valesti jäljendasid.

Need õppetunnid olid minu jaoks eriti imelised. Miski muu xipehuzidesse puutuv ei pälvinud nii sageli mu tähelepanu ega hoidnud mind nii paljudel unetutel öödel uinumast. Mulle tundus, et just nende olendite elukoidikus peitus võti, millega kergitada saladuseloori; et sealt kusagilt tuleb mõni lihtne ja primitiivne idee, mis heidab pisut valgust sellele hämarale mõistatusele. Ometi polnud ju miski mind takistanud, aastate jooksul olin näinud palju selliseid õppetunde ja üritanud neid loendamatutel kordadel tõlgendada. Kui sageli tundus mulle, et xipehuzide loomuse tuum, see tajumatu välgatus, puhas abstraktsioon on mul peaaegu käeulatuses! Aga paraku ei suutnudki mu vaene lihane aju seda iial tabada.

Varem mainisin, et alguses pidasin xipehuze surematuteks. Sellele uskumusele tegid lõpu vägivaldsed surmad, mis järgnesid xipehuzide omavahelistele kokkupõrgetele. Loomulikult asusin seejärel otsima mingeid haavatavaid kohti ja keskendusin mingi hävitava relva leidmisele, sest xipehuzide arvukus kasvas nii kiiresti, et pärast Kzouri metsa lõuna-, põhja- ja lääneosa hõivamist valgusid nad juba ka idapoolsetele tasandikele. Kõigest mõne aastaringiga oleksid nad inimese tema algselt asualalt välja tõrjunud.

Niisiis relvastasin end linguga ja kui üks xipehuzidest minu viskeulatuses metsast väljus, sihtisin, hoolega ja saatsin tema suunas kivi. Sellel polnud mingit mõju, ehkki ma proovisin neid tabada igasse nähtavasse punkti, isegi valgust heitvasse kohta. Nad näisid minu katsetele täiesti ükskõiksed ja ei üritanud kunagi kivitabamusi vältida. Pärast kuu aja pikkuseid katseid pidin tunnistama, et lingust polnud nende vastu kasu ja ma loobusin sellest relvast.

Võtsin kätte vibu. Juba esimeste noolte peale tärkas xipehuzides suur hirm, nad tõmbusid eemale, kiirustasid laskeulatusest välja ja vältisid mind nii hästi kui said. Kaheksa päeva üritasin asjata neid tabada. Kaheksandal päeval möödus minu lähedalt kena gaselli jälitav xipehuzide salk, kes olid ilmselt jahikirest haaratud. Tegin kiiresti paar lasku, mis aga ei põhjustanud pealtnäha mingeid vigastusi. Jahisalk jooksis laiali, mina aga jälitasin ja kostitasin neid nooltega. Niipea, kui olin lasknud oma viimase noole, pöördusid nad kõik ringi ja ründasid mind kiiresti erinevatest suundadest. Ülla Kouathi kiirete jalgadeta oleksin kindlasti hukka saanud.

See seiklus täitis mind ebakindluse, aga samas ka lootusega. Istusin terve nädala sügavalt mõttesse vajununa laagris, sest mind painas tõsine ja keerukas probleem, mis peletas igasuguse une ja põhjustas ühtaegu nii kannatusi kui naudingut. Miks xipehuzid mu nooli kartsid? Samas, miks ükski mu arvukatest tabamustest jahisalgale vähimatki viga ei teinud? Minu teadmised mu vaenlaste intelligentsusest ei lubanud pidada põhjuseks alusetut õudu. Vastupidi, kõik viitas sellele, et teatud tingmustel lastud nool võis olla nende vastu tõhusaks relvaks. Aga millised pidid olema need tingimused? Mis oli xipehuzide nõrk koht? Jõudsin kiiresti mõttele, et tabada tuli nende tähte. Hetkeks olin selles täielikult ja kirglikult veendunud. Siis haaras mind kahtlus.

Kas polnud ma sedasama punkti linguga mitu korda tabanud? Miks peaks nool olema kivist tõhusam?

Parasjagu oli öö ja maa kohal rippus lõputu tume sügavik oma imeliselt säravate lampidega. Mina aina mõtlesin, pea käte vahel, süda mustem kui öö.

Kusagil möirgas lõvi, tasandikul klähvisid šaakalid ja jälle süttis minus lootus. Hakkasin mõtlema, et noolepea oli xipehuzide väikeste tähedega võrreldes küllalt suur. Võib-olla tuli tungida sügavamale, rebestada neid terava tipuga – see võis seletada nende hirmu noolte ees.

Veega pöörles aeglaselt ümber pooluse, koidik lähenes ja kurnatus viis mu peast mõneks tunniks kõik teised mõtted.

Järgmistel päevadel jälitasin xipehuze lakkamata vibuga, nii sügavale nende territooriumile kui vähegi julgesin. Aga nad kõik vältisid mu rünnakuid ja hoidusid mu laskeulatusest välja. Varitsusele polnud mõtet mõeldagi, nende taju oleks mind märganud iga peidukoha tagant.

Viienda päeva õhtupoolikul leidis aset vahejuhtum, mis tõestas, et xipehuzid on sama ekslikud ja õppimisvõimelised kui inimesedki. Videvikul lähenes üks xipehuz mulle sihikindlalt ja kasvaval kiirusel, mis nende rünnakuid iseloomustas. Üllatunult ja põksuva südamega tõmbasin vibu vinna. Laskuvas õhtuhämaruses türkiissinise samba sarnane olend jätkas oma rünnakut ja jõudis juba peaaegu laskeulatusse. Aga just siis, kui ma lasuks valmistusin, märkasin oma üllatuseks, et ta pöördus ja varjas minu eest oma tähe, sealjuures endiselt lähenedes. Vaevu jõudsin ma Kouathi galopeerima ajada, et selle leidliku vastase eest põgeneda.

See lihtne manööver, millele ükski xipehuz nähtavasti varem ei tulnud, näitas veel kord vaenlase leidlikkust ja individuaalseid erinevusi, aga andis mulle ka kaks uut mõtet: esiteks, minu mõte xipehuzide tähtede haavatavusest oli märki tabanud, teiseks, ja see oli vähem julgustav, kui kõik vaenlased selle taktika üle võtnuksid, olnuks mu ülesanne äärmielt keeruline, võib-olla võimatu. Sellest hoolimata tõstis tõeni jõudmine minu enesekindlust ja ma julgesin nüüd loota, et minu kavalus aitab olukorda meie kasuks pöörata.

Tõlkinud Martin Kirotar