Oscarite jagamisse võib suhtuda mitmeti, aga vähemalt selles osas ei ole vaielda midagi, et juhuslikult neid ei võideta. Või no vähemalt seitse korda Oscarit juhuslikult ei võideta. Kaheksandal detsembril oma 70. juubelit tähistanud maagiameister Rick Baker aga just sellise argumendi saab lauale lüüa kui peaks leiduma keegi, kes mehe andes kahtleb. Võis siis lugu sellest, kuidas Benjamin Buttoni tegijad olid püsti hädas tõetruu vananemisefekti saavutamisega. Läksid siis Ricki juurde ja palusid, et see teeks reaalselt valmis erinevas vanuses pead. Pead said tehtud ja digitaliseeritud ja film teenis visuaalefektide eest Oscari.

Noore poisina oma toas maskide meisterdamisega alustanud Rick ise vist ei kahelnud oma andes kunagi. Vedamine olevat 90 protsenti ettevalmistumist ja 10 protsenti juhust. Juhus saabus „Exorcisti“ võtteplatsil, kus keegi võttemeeskonnast avaldas arvamust, et Megani mask on selgelt maskina tuvastatav ja efektide eest vastutanud Dick Smith kutsus napilt täisealise Ricki endale appi maske paremaks timmima. Rick ise ütleb selle kogemuse kohta, et sealt tuli käsitööoskus.

Varajastest filmidest rääkides tasub ära mainida John Landise lavastatud „Schlock“, mis treileri põhjal hinnates on igati oma nime väärt. Kõigil sobiva maitsemeelega lugejatel soovitan uurida. Hetkel oluline on see, et filmis käib John ringi ahvmehe kostüümis, mille Rick on talle valmistanud. Ei ole see viimane kord meestel koostööd teha ja ei ole see Rickil viimane kord ahvikostüümi kallal nokitseda.

Varajastest filmidest rääkides tasub ära mainida John Landise lavastatud „Schlock“.

Järgmine võimalus tuli juba mõned aastad hiljem, kui Dino de Laurentiis palkas Carlo Lambardi, kes ehitas napid kaksteist meetrit kõrge ja viis tonni kaaluva King Kongi ja Ricki, kes meisterdaks kostüümi, mille ta saaks ise selga tõmmata ja Kongi kehastada. Lambardi monstrumit olevat lõppversioonis näha paarikümne sekundi jagu. Ülejäänu on Ricki teema. Film ise ei ole küll väga õnnestunud ja koostöö Rambaldiga ka väga ei sujunud, küll aga peab Rick King Kongi oluliseks kogemuseks selle poolest, et tulevikus oma kostüüme ja proteese ja maske meisterdades mõtles ta ikka ka näitleja peale, kes seda valmismeisterdatut kandma peab hakkama.

Tõeliseks staariks tõusis (ja oma esimese Oscari teenis) Rick John Landise filmiga „American Werewolf in London“ (1981). Väga hea film, mis eestkätt on ilmselt tuntud oma valuliku libahundiks muundumise stseeni läbi. Seda muundumist vaadates olen ma kirja pannud mõtte, et kas antud film muutuks paremaks, kui ei oleks aru saada, et Rick siin kummi ja kleebitud karvade ja proteesidega hullab? Ja olen kindlalt seisukohal, et ei muutuks. Mees muutub libahundiks, ükskõik kui tõetruu see muutumine ka ei oleks, ma ei jääks ju päriselt uskuma, et tõepoolest on võttemeeskond sattunud täiesti juhuslikult filmima ühte korterisse, kus üks mees päriselt libahundiks muutub. Filmi vaadates mina ei suuda ära unustada, et ma vaatan filmi, hoolimata sellest, kui loomutruult seal keegi libahundiks muutub. Pigem ma hindangi seda kvaliteeti, mida Rick on praktilisi efekte kasutades saavutada suutnud. Ta on välja mõelnud ja teostanud efekti, mis siiani paneb ebamugavusest nihelema ja eristub.

„American Werewolf in London“ (1981). Väga hea film, mis eestkätt on ilmselt tuntud oma valuliku libahundiks muundumise stseeni läbi.

Ricki kontol on muuseas ka filmid „Wolf“ (1994), kus Jack Nicholson jääb ka hundivormis kahel jalal käima ja „The Wolfman“ (2010) kus Benicio del Toro muundub. Muundumine toimub hämaras, seda näidatakse vilksamisi ja CGI kasutamine on selgelt nähtav. Mis võib vaatajas esile kutsuda reaktsiooni, et kui tegijad ise ei ole 100% pühendunud, siis miks peaksin minagi? Ameerika libahundi muundumist vaadates ma pean valima uskumise. Umbes nagu päkapikud käivad niikaua kui neisse uskuda, nii toimib ka filmimaagia siis kui sellesse uskuda. Jätab laisa filmitegemise mulje kui vahendid on kõik olemas, aga minnakse kergema (odavama) vastupanu teed.

Kergema vastupanu teed minemises ei saa aga süüdistada klassikalise pühadefilmi „Coming to America“ peategelast, Eddie Murphyt, kes tuleb Ameerikasse endale naist otsima. John Landis jällegi lavastas ja Rick Baker tegeles sellega, et Eddie ja kaasstaar Arsenio Hall saaksid kahepeale kehastada poolt tosinat erinevat karakterit. Enamik neist küll selgelt äratuntavad, aga Oscari nominatsiooni teenis Rick ilmselt suuresti välja selle eest, et tegi Murphyst  juuksurisalongis tolgendava juudi vanamehe. Tulemusest innustunult otsustas Murphy, et selline grimmiga mängimine on majanduslikult päris kaval nipp ja meeste koostöödena saab siin ära mainida filmid "Nutty Professor" (1996) ja selle järje aastast 2000 ning ka "Norbit" (2007).

Valdavalt on neis Eddie filmides silikooniga väga heldelt ümber käidud. Mõneti tähelepanuväärsem ja raskemini saavutatav on aga efekt, mida ei panegi tähele. Mis on sedavõrd loomulik. Klassikalisi Universali kollifilme hindava mehena oli Rick end ise Tim Burtonile välja pakkunud, kui kuulis, et Tim Ed Woodist filmi hakkab tegema ja seal Bela Lugosi olulise kõrvaltegelasena üles astub. See, et Martin Landau näeb välja nagu legedaarne õudusfilmide staar, on Ricki teene ja võibolla, et mu telekas on liiga väike, aga ma küll ei saanud aru kus lõppeb Landau nägu ja algab Ricki kätetöö.

Tuleme aga nüüd tagasi algusesse. Mainisin "Schlock"-i ja rääkisin King Kongist. Lisame siia filmi "Greystoke: The Legend of Tarzan Lord of the Apes" (1984), mille kohta Rick on öelnud, et nii kõvasti tööd ei ole tal ühegi teise filmiga olnud. Samuti sobib siia „Gorillas in the Mist“ (1988), mille üle Rick on rõõmus sel põhjusel, et võis ja meisterdaski gorillamaskid erakordselt elutruud. Veel ka "Mighty Joe Young" (1998), "Planet of the Apes" (2001) ja mis see "Grinch"'ki muud on kui üks roheline ahvmees.

Kõigi nende nimetatud ja nimetama filmide (mida on oluliselt rohkemgi) kõrval on Rick aga kõige uhkem oma töö üle filmis „Harry and the Hendersons“ (1987). John Lithgow sõidab autoga lumeinimesele otsa, upitab selle siis masina katusele ja veab endale koju. Lumeinimene toibub, külvab esmalt majas ja siis ka linnas kuhjaga segadust ja jõuab lõpuks koju tagasi. Lihtne perefilm. Miks siis just see Rickile nii südamelähedane on?

Olen varasemalt mõned korrad katsetanud oma isiklikest lastest koostatud sihtrühmale dubleerimata filmide näitamist. Reaalsus on see, et põhiaur läheb sünkroontõlke tegemisele ja kuna see ei ole mu tugevaim külg, siis on lastel ikkagi tegevuse jälgimine raskevõitu ja tähelepanu kipub hajuma. Algselt paistis, et „Harry ja Hendersonid“ ei ole erand. Hetkel, kui filmivaatamise kõrval joonistusvahendid välja otsiti, kaalusin juba eksperimendi lõpetamist. Filmi edenedes jäid aga pliiatsid laokile ja ma ei lugenud seda enda maagiliselt paremaks muutunud tõlkekvaliteedi teeneks. Lapsi haaras ekraanil nähtav. Ekraanil askeldav lumeinimene. Kes ilmselgelt oli mingi mees lumeinimese kostüümis. Mina sain sellest aru ja lapsed said sellest aru. Aga kuna see Ricki meisterdatud kostüüm lubas Harryl päriselt näidelda, mitte lihtsalt ringi tammudes segadust külvata ja Kevin Peter Hall kostüümi sees selle võimaluse ka ära kasutas oli tulemuseks lihast ja luust tegelane, kellele kaasa elada. Lumeinimesele pai tegemist mängisime veel mitu päeva takkapihta.

2015. aastal otsustas Rick, et talle aitab, see suund kuhu efektimajandus suundub ei ole tema jaoks ja on paras aeg filmimaailmast tagasi tõmmata. Sellega seoses pani mees laotäie aastate jooksul kogunenud kostüüme ja maske ja nukke ja vorme oksjonile. Kõik 417 eksemplari leidsid uue omaniku, nii et see võimalus on läinud. Küll on aga oksjoni kataloog netist vabalt leitav, nii et kõigil huvilistel on selle muljetavaldava koguga võimalik tutvuda.