tõnis

Mu väikse toa raamaturiiuli kõrval oli hõbedane uks. Selle ees vedelesid mõned kastid, millest turritasid välja juhtmeotsad, suurte kilekottide sangad, paar kastitäit minu “Surnute raamatut”, sel hetkel vaadates nägin isegi mingit klaviatuuri, mille olemasolust ma õieti teadlikki polnud – ühesõnaga, varia. Tean, et seda ust pole seal kunagi olnud, sest muidu oleksin uksenupu ära kasutanud millegi riputamiseks. See on alati olnud asjade ladustamise toanurk, uks on verivärske moodustis.

Lükkasin asjad ukse eest, avasin selle (mõelda vaid, polnudki lukus) ja nägin pimedat sinakashallika helgiga koridori. Seinte alumistes otstes olid beežikad virvendised – ent ometi moel, mis ei mõju ses valguses kummituslikult ega võõritavalt. Midagi väga tuttavlikku on selles kõiges…

Rääkides „tuttavlikest” asjadest – mul jäi viimati arutlemata Meelis Krafti jutt „L-Gluon”. Olin novelli ju läbi lugenud, aga ma kohe ei muljetanud ja pärast jäigi kuidagi vahele (tavaliselt lasengi muljel veidigi laagerduda, vahel haun kirjutatavat peas edasi, aga sedapuhku läks asi hapusti).

„L-Gluon” on lugu hingesugulastest. Lugu algab hoiatava mõttega, et just hetkel, kui teadus saanuks midagi inimkonna heaks teha, läks inimkonna seis eriliselt kehvaks – mis häälestab lugejat katastroofilise teadusäparduse lainele. Näitab seisukorda, milleni viivad novelli kestel aset leidvad sündmused peategelase ja ehk ka terve maailma (mis näib üsna kõhe – mul näiteks heiastus seda lugedes „Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma”). Kuidas ollakse selleni jõudnud? Peategelane pidi 3 kuud varem käima L-Gluon Agencys, et uurida sotsiaalmeedias levima hakanud uut nime, mille suunas oli juba tulnud mitu kaebust. Lühikese vestluse järel saab peategelane teada, et hingesugulased on olemas ja et neid on võimalik teaduslikult välja selgitada – ja võimalik on inimestes hingesuguluse algosake L-Gluon avada, tuvastada nende hingesuguluse tüübi ja leida igaühele ainuõige paariline. Kahjuks ilmneb, et firma pole ühtki hingesugulast kokku viinud, sest maailm või faatum või mis tahes saab sellega ise hakkama, see juhtub inimeste vahel peaaegu et iseeneslikult, mistõttu firma läheb pankrotti. Ent siis hakkab ilmuma Maale kõiksugu veidraid teadvuslikke olendeid, kes osutuvad L-Gluoni avanud inimeste hingesugulasteks. Ja lõpus pisikese puändina seegi, et Kosmoseseirevägede juht ei soovi teadustada, milline hingesugulane maale läheneb (ent kui peategelase hingesugulane on juba 40 000 ruutmeetrise pinnalaotusega, siis mis sealt ikka niiväga enam tulla saaks?).

Kuidagi jäi tunne, et tegemist oli kirjutamistoas tehtud või kirjutamistoaks vorbitud looga. Sel on täpselt seda tüüpi haarav ja eelhäälestav algus, kiire kulgemine ning haaravad puändid, mille üle võiks pärast arutleda ja mida võiks edasi mõelda. Ma vahepeal käisin päris tihti Mandi korraldatud Tartus toimuval ulmekirjutamise töötoas, aga „L-Gluonit” lugedes tuli küll meelde, kuidas seda tüüpi tekste oli lõbus kuulata ja arutada. Selle sotsiaalse kontekstita mõjus tekst kahjuks veidi hõredalt ning ilmutas kiirustamise märke. Näiteks asjaolu, et maalitakse õudne stseen teadusega mängimise tagajärgedest – ning osutub, et peategelane on hingesugulase kaisus (mis võiks nagu olla tore sündmus?). Ideed on küllaltki huvitavad, aga mul on tunne, et tempot võinuks korraks maha võtta ja korra veel läbi kirjutada. Lähen aga tagasi oma veidra koridori juurde, mis raamaturiiuli juurest avanes ja mida enne seal polnud olnud.

Kontrollimise mõttes heitsin pilgu toale, mis mul muidu selle seina taga on – mitte seda vastilmunud salapärast koridori, vaid sama seina taga olevat elutuba diivani ja teleri ja klaveriga. Astusin ukse juurest eemale, läksin väikse toa uksest välja, ümber nurga ja... Võeh, õnneks polnud elutoas midagi muutunud. Muidu peaks siit läbi tulema too uus koridor, aga ei, siinpool pole midagi. Kui tagasi väikse toa juurde lähen, näen jälle ust, mis läheb sügavale seina sisse, ilma et tuleks teiselt poolt välja. Mõõtmete paradoks.

Ma korraks arvasin, et uue ukse ilmumisega on elutuba täitsa pahupidi pööratud või… mina ei tea. Et midagi on juhtunud. Kui mina näiteks köögis või väikses toas viibin (vahel kutsume seda “kontoriks”, aga sel sõnal pole veel päris õiget mekki man), vaatab naine mõnikord oma sarja ja mõtlesin, et nüüd on ukse ja pimeda koridori tõttu telekas näiteks rivist väljas, siis on pärast jamamist, et kuidas ja miks ja “mis ma nüüd siis õhtul teen”. Või oleks midagi näiteks juhtunud klaveriga teleka kõrval.

Läksin tagasi hõbedase ukse juurde ja vaatasin sisse. Sealt avanev kahvatult valgustatud koridor läks seina sisse nii viisteist-kakskümmend meetrit, enne kui lõppes järgmise uksega. Jõudsin mööda erksalt valgustatud koridori selle juurde. Pealtnäha kõigiti futuristlikult hõbehall, aga miski selle ukse juures mõjus mu südamekesele nagu kääksuv aiavärav vanaema maakohas. Kas ehk ukselink…

Enne kui kolisime Annelinna korterisse, tegime remonti. Remondi käigus tuli üks uks juurde (vannituba ja WC said ära lahutatud, kumbki sai oma ukse). Muuseas käisin Lutsu ramsist välja tulles läbi ka antikvariaadist, et leida midagi, mis aitaks teha uue ukse päris meielikuks. Ja nägin seal teiste seas ukselinki, mis nägi välja põnevalt kunstiline. Võib-olla nõksa liiga black metal (mis pole kuigivõrd minu rida), aga miski tekitas selle juures äratundmisrõõmu. Küllap oleks see tõesti liigselt eristunud ülejäänud korteri fluidumist, aga eraldi vaadates pakkus see suurt rõõmu.

Siin see ukselink aga oligi. Nagu oodates mind. Haarasin sellest kinni ja avasin ukse.

Muideks, novembrikuu kahest jutust räägin alustuseks Helju Rebase loost “Helendav kass” (Jekimovi jutu jätan hilisemaks käsitlemiseks, sest Jekimov on juba väikestviisi ulmekuulsus, tema lugemise ja käsitlemise jätsin endale kirsiks novembrikuu tordil).

“Helendav kass” räägib eelkõige nimetu peategelase ja tema naise Miranda vahelisest suhtest – kirjeldab, kuidas peategelane ostis naise ja aeg-ajalt saadab firmale kaebusi, et miks ta sõna ei kuula ja nii edasi. Siinkohal võib täpsustuseks öelda, et Miranda on robot ja tehas polnud lubanud mitte robotprostituuti või -teenijannat, vaid -naist – ja autor pühendab üsna palju aega ja tähelepanu sellele, et naised võivad olla ühed tülikad olendid. Lõpuks jõutakse tõdemuseni, et selle kiuste võivad nad ikkagi olla päris armastusväärsed. Miranda üllatava autonoomsuse põhilisim näide ongi helendava kassi soetamine ja kohitsemata jätmine – millest tulevad ka teksti meeldejäävamad hetked, muuhulgas puänt.

Robotnaise teemat oli veider lugeda – ühelt poolt oli nagu tore, et autor jõudis ikkagi tõdemuseni, et naised võivad olla toredad ka juhul, kui nad ei käitu täpselt nii, nagu tahaks (s.t on isemõtlevad olendid). Mõte, et robotitootja valmistab günoide, kellel on ka originaalitruud “vead” (jällegi – see, et nad on isemõtlevad olendid), on ulmes ikka käsitlemist leidnud ja sel pole enam kuigivõrd… šokiväärtust. Autor nägi seda isegi, sestap helendav kass. Ja iseenesest oli robotnaise teema peaaegu sümpaatselt tehtud. Ikkagi lugu ootamatu armastuse tärkamisest.

Oma magistritöös tehisolenditest pühendasin kah mõned leheküljed naisandroididele – et milleks ja nii. Naiste otsesõnaline objektistamine ja värki, teate küll. Ja toda kirjutades tundsin mingil määral, et salamisi lisandub kõikjale, et nii tehti “varasemas ulmekirjanduses” ja et nüüd ollakse nende troopide suhtes teadlikud, et ollakse eneseteadlikud ja kui neid taastoodetaksegi, siis kas irooniliselt või kriitiliselt või nii. Hea, et ma seda siiski kuskile välja ei kirjutanud, nüüd peaksin sööma oma sõnu.

Helendava kassi teema on teine põhiteema ja see on teostatud kohmakamalt (võib-olla isegi mitte nii väga kõik muu selle juures, aga päris lõpus olev puänt küll – et enne kui astronaudid arugi said, oli äkki terve maa hakanud helendama! Pöörad korraks pilgu ja äkki, tohoo...). Midagi visuaalselt haaravat või meeldejäävat selles ikkagi on, pealegi oleks selleta kogu jutt vaid “oh, mu naine on küll robot, aga ta on tegelt täitsa südamelähedane”, nii et pigistagem silm kinni…

Kahvatult, aga kõikjaleulatuvalt valgustatud koridori lõpus olnud ust avades nägin tohutusuurt eredalt valgustatud tuba, mis oli keskelt uhke, aga kaugemalt äärmiselt armetu. See tuba oli otsekui närbuv taim, mida oli üle pika aja jälle kastetud. Ruumi tagumised otsad olid hooletusse jäetud – kooruva ja praguneva krohviga, hallitusplekkidega ja muuga -, ent keskel oli kõik otsekui tabatud poole ümbersünni pealt. Mis tuba see oli?

Kui ukse avasin, vaatas mulle otsa tema. Või peaks ütlema Tema, suurtähega. Tema (keda vist korra veel võin nimetada ülemveliks, aga nagu eelmisel kuul selgus, rohkem küll mitte) vaatas mu poole pilguga täis isaarmastust. Ta teeb suu lahti ja ütleb midagi, kuid see monoloog, mida ta peab, muutub minus endas peituvaks monoloogiks. Ta tõmbab minust esile sisemonoloogi.

Kriitika peaks just nagu olema sekundaarne tekst. Ütlen nii, aga järele mõeldes ei tulegi pähe, kus kasutatakse sellist terminoloogiat või kust ma võtan selle mõiste. Nagu oleks kuskil kirjandus- või semiootikaloengutes olnud teemaks.

Ta astub toa tagumise otsa juurde ja tõmbab seinalt luitunud tüki, pöörab pilgu taas minu poole ja mu sisemonoloog jätkub.

Jään siiski selle mõiste juurde. Looming, pesueht looming – see on primaarne tekst. Ja kriitika, nii nagu algloomingu paroodiad või epigoonlus või muu, on sekundaarne tekst. (Mu kahtlusi sellise mõistekasutuse juures leevendab asjaolu, et on selline mõiste nagu sekundaarsed allikad… aga ütleme siis, et looming – see on primaarne allikas.  Luulelisema tuju juures võiks ehk öelda, et kellegi alglooming, see on jumaliku loovuse nektari primaarne allikas – aga metafoor laguneb koost, sest mida tähendab sel juhul sekundaarne allikas, kas esmase allika allharu? Hmm… Või samas, kui järele mõelda, ehk on “sekundaarne allikas” see, mis tuleb siia ilma siis, kui keegi on “primaarsest allikast” joonud ja peab end kergendama…).

Ta naerab korraks hääletult – kas ta naerab minu mõtte peale või naerab ta nii, nagu oleks ise uhke selle mõtte üle? Kelle mõtted need on? Kas Tema on eraldi üldse keegi või ongi ta vaid meie endi mõtete peegeldus? Eelnev jutt aga jätkub:

Ent “sekundaarne” tekst võib olla enam kui täisväärtuslik. Inimene võib elada väärtusliku loomeelu, luues “sekundaarset”, sest ta on võimeline seeläbi peegeldama mitte enda olemust, vaid mingit suuremat tõde maailma kohta või kirjanduse või mille iganese. Eks ka enda olemust, kas või kogemata, igatahes paratamatult, aga hea, väärtuslik, iseseisva tähendusega kriitika annab arutletava teose kaudu killukese tervest maailmast. Indra võrk, eks ole. Kogu Aquino Thomase looming on Piiblikommentaar.

Taban ennast korraks mõttelt, mis on üldse Tema suhe Aquino Thomasega? Või Piibliga? Ent see ääremärkus jääb kuidagi soiku – see pole tema poolt antud sisemonoloog. Ta pole veel lõpetanud, tema kaudu jätkub minu sisemonoloog:

Minu möödaminnes kirjutised näiteks Reaktorisse on ikkagi tertsiaarne. Või mõni suuremanumbriline tuletis. See on kiiruga kirjutatud hetkemuljend, mis võib ehk paiguti pretendeerida mingile asjalikkusele, aga selle väärtus on hajus, jooksev, sõrmede vahelt pudenev. Lõpuks pole õieti vahet, kas ma seda teen. Mistõttu olen hakanud tasapisi nupukeste kõrvalt kirjutama midagi ilukirjanduslikumat. Ja isegi kui seegi on “kiiruga kirjutatud hetkemuljend”, on sel automaatselt suurem väärtus, sest see on primaarne tekst. Ammutatud alglättest. Ja ärme sel küsimusel peatu, et kellele see väärtuslik on. Muidu lähen vastuollu oma loomupärase positivismiga ja ütlen: “Universumile.”

Tundsin, kuidas mõtteliin sai läbi. Ta naeratas mulle ja… otsekui vastamaks mu sisemonoloogile, viipas korraks sellele ruumile. Toa äärtes valitsevale laosele. Ja toa keskel leiduvale taastuvale korrale. Oma viipamisega proovis Ta öelda, millele see tegevus kasulik on. Sest igaühel on need toad eneses olemas. Ja kui see tuba on juba olemas, tuleb selle eest hoolt kanda. Kõik see peitus tema viipes. Mis on kõik ju väga tore, aga mul oli vaid üks küsimus.

“Kust tuleb elekter selle toa valgustamiseks?”

Miikael Jekimovi “Sõnad öötaeva all” on lugu pimedast öisest linnast, salapärase vanamehe viimastest sõnadest ning neiust, kelle teha on need sõnad õigesse kohta saada. Ühel kõledal õhtul näeb Erin ühe korteri trepikoja ukse ees meest, kes kutsub tüdruku endale lähemale. Vanamehe särgiesine on üleni verine. Selmet lasta endale kutsuda kiirabi, ütleb vanamees talle kaks lühikest lauset ja palub need edasi öelda õigetele inimestele õiges kohas. Vanamees sureb. Erinil on nüüd kaks sõnumit ilma selgete adressaatideta – ja peagi lisanduvad sellele kaks salapärast tegelast (esmapilgul politseinikud, aga üsna kohe on näha, et ilmselt mitte), kes on otsustanud Erinil pilku peal hoida.

Ma tajun sellest loost midagi väga neilgaimanlikku ja kohe päris mitmel tasandil. Sealjuures ei tormakski ma  kriitiliselt võrdlema – ja kuna Neil Gaiman (kes sai novembris 60-aastaseks) on üks mu lemmikuid autoreid, on seegi omaette saavutus.

Kõige üldisemalt gaimanlik element on maailm, selles valitsev meeleolu ja tegelaskujud. Õhustik on pea õudusjutulikult novembriilmeline (viimased langevad lehed, kõle tuul, skeptilised möödakõndijad varjavad end üles tõstetud mantlikraedega – ma ei tea, kas Jekimov konkreetselt neid näiteid kasutas, aga küll needki sinna sobituks). Sellele pakub kontrasti mingi lootusrikas meeleolu – ei teki küll mõtet, et kõledus niipea lõppeks, kevad ei ole tulemas, aga tegelasi ega lugejat ei varitse ka masendus, tardumine ega hääbumine. Tegelaskujud pakuvad veidi rohkem äratundmisrõõmu – salapärane teadmisi täis vanamees on otsekui keegi “Ameerika jumalatest”, veidrad mendid on nagu “Kalmisturaamatu” pahalased Jackid (või nagu keegi “Eikusagilt”).

Enim tekitab gaimanlikku vaibi loo fookus sõnadel kui maagial. Ma algul kirjutasin “jaht millelegi, mis pole käegakatsutav,” ent mul ei tulnud pähe muid häid näiteid tema loomingust peale selle, et “Tähetolmus” jahitakse tähte – mis gaimanlikkus see niiväga siis on, kui selle tõestamiseks pole mul näiteid võtta… või kui on siiski õige mõte, siis tuleb leida täpsem sõnastus üdi tabamiseks. Või saanuks loobuda näidetest ja kinnitada, et näete, pesueht gaimanism – tulgu siis keegi vastu vaidlema! Aga jah, küllap mõlemad mingil määral sobiksid, aga jään praegu sõnade maagilisuse juurde.

Gaimanil on ikka ja jälle juttu lugude väestavast mõjust ning sõnadest, mis lendu lastes muudavad maailma. Jekimovi jutus on põhifookus samuti sõnadel, mis antakse Erinile otsekui võtit millegi juurde. Esialgu hoomamatu ülesanne saab juhuse tahtel konkreetse väljundi ja… peategelase quest on sooritatud, exp’i jälle 1000 punkti juures. Ent mitte niisama, ühest punktist teise käidud formaadina, vaid nagu “Planescape: Tormenti” ülesanded, mis ei nõua peategelaselt suurt rammu ega vägevat loitsu, vaid leidlikku olukorra tajumist ja sõnu, mis tabaksid naelapead. Ja lõpus ilmneb, et Erinit jälitavad pahalased pole deemonid ega üleloomulikud võmmid, vaid elustunud laused…

Ühesõnaga, ma ise tajusin üsna tugevaid mõjutusi ja see tegi mulle rõõmu. Oleks veel, et tegemist olnuks tegelaste laenamisega või üksikute lausete kopeerimisega või muu säärasega, aga ei, oli hoopis millegi olemuslikuma tajutavus. Seetõttu ei võta gaimanlikkus siinselt tekstilt midagi ära – see pakub äratundmisrõõmu, mõjumata kollaažina.

See on näide moodsast fantasy’st, mis panustab teatavate hetkede poeetilisele mõjuvusele, selmet rõhuda põhjalikule teaduslikule taustale või ajalooteadmistele. Samas pole tekst läbivalt poeetiline või stiliseeritud – nagu tajun Triinu Merese või Manfred Kalmsteni kirjutisi. Jekimovi stiil on ladusamini loetav, möödaminnes haaratav, omandades poeetilisuse tuumsetes stseenides. Mulle küll meeldis ja loodan, et autor ei pettu, et kirjutasin tema jutust 6 lõiku, millest enamikus keskendun mingile teisele autorile. Ehk vabandab välja see, et võrreldav autor pole niisama “mingi teine autor”, vaid üks mu lemmikuid. Kas Jekimovi tekst on seega mu lemmik Reaktori tekst? Seda nüüd ka mitte – näiteks tunnen, et autori eelmine Reaktoris ilmunu meeldis mulle rohkemgi. Aga tunne on siiski selline, et kui ta veel niimoodi jätkab, siis palju puudu ei jää, et oleks üks lemmikuid eesti ulmikuid.

Lähen oma jutuga tagasi läbi raamaturiiuli kõrval olnud ukse, mööda sumedalt valgustatud koridori ning eredalt valgustatud suure toani. Mees, keda ma ei tohi nimetada ülemveliks, polnud oodanud küsimust selle kohta, kust tuleb elekter kõigi nende tulede valgustamiseks. Ta kergitas kulmu ja ma tundsin endas uue monoloogi algust.

Vahel tegeleme oma kõige elutähtsama kõrval elu väikeste tähtsate asjadega ning laseme nende tõmbejõul end keeristormina niimoodi kaasa haarata, et unustame elu enese. Miks laseme endil keskenduda sellele, mis aitab meil üksnes hingitseda, ja jätame unarusse selle, mis toob meid elu enese juurde?

… ja samasugust hipimöga tuli veel ja veel.

Ma panin sellele käe ette, sügasin silmi ja ütlesin: “Ära tule mulle kärbseid pähe ajama… Su keerutamine tähendab, et mina olen seda elektri raiskamist rahastanud. Kaua sa siin elanud oled? Kas see tuba on kõik see aeg olnud niimoodi eredalt valgustatud?”

Ta raputas pead ja minu teadvusse kerkisid mu enda vanad mõtted – Aeg on igimuutuv ja kordumatu, ent jääb alati samaks. Mitte millegi peale kuluv tund ei ole erinev su elu kõige kasulikumalt veedetud tunnist – mõlemad kestavad üksnes 60 minutit.

Lõin tugevalt tallaga vastu maad, et mu mõttejooksu ei kaaperdataks, ja küsisin: “Kas sa ei leia mu ajukäärdude triviaalsuste vahelt üles selgeid jah-ei vastuseid? Milleks on vaja seda tuba? Ah, ära hakka vastama, sinult ma midagi mõistlikku ei saaks.”

Mõistlikkus on ülehinnatud.

“Jajah, muidugi.” Nojah, nüüd on igatahes teada, miks meie kolmetoalisel korteril on suuremad kommunaalid kui mu naise õe perel, kes elavad omaette majas. Ma arvasin, et vana maja, remont alles tegemata, soojakaod ja küttekulud ja siia juurde siis ebaefektiivne juhtmevärk, aga ma seepeale ei tulnud, et üheks teguriks on mingi jorss oma kohmakalt metafoorse loometoaga. “Olgu, kui ma lõpetan nende nupukeste kirjutamise, kas sa kaotad selle toa?”

Iga inimese tarvidus eneseväljenduse järele ei haihtu meie otsusest mitte elada seda elu, me saame vaid…

“Olgu, olgu, kas saad vähemalt tuled kustu panna? Ja jätta kustu? Kus on lüliti? Kui keegi tahab tulla, miks ei võiks lihtsalt nuppu klõpsutada ja kõik?”

Sisemine tuli põleb mõnikord eredalt. Millest see sõltub, on õieti tabamatu – meeleolu, võimalused, tähtede seis…

“Jaa, just, ja mõnikord ei põle eredalt, vaid on kustu, ei kuluta elektrit ega midagi. Tuba võib jääda, aga lihtsalt… tuli on väljas, kui keegi ei käi. Kas sobib?”

Mu pea oli tühi, seega ta ei vastanud. Toa tagumine osa läks kustu. Lähemad tuled läksid ka kustu. Tasapisi jõudis pimedus minuni. Ja pimedaks läks ka koridor mu selja taga. Igavene põrsas, võinuks oodata sellegi ära, kuni ma tagasi jõuan. Hakkasin käsipidi tagasi komberdama.

Kuu lõpus ootasin, mis Eesti Energia mulle saadab. Põhimõtteliselt muhvigi. Aga ikkagi suurem arve kui naise õe perel (sel, kes majas elavad). Nad istuvad ka vähem ekraanide taga ja neil on puuküte, nii et seda võiski oodata, midagi muud olnuks ehk liig eeldada. Siiski on hea, kui üks elektrivaras jätab oma tegevuse. Kergendus.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0890)