Tegu on Rajaniemi esimese eestindusega, mida tänu seni tõlkimata romaanide (“Kvantvaras” ja selle kaks järge) heale mainele ootasin pikisilmi, ega pidanud kuidagi pettuma.
“Suvemaa” on ulmepõnevik meile muidu tuttavas maailmas, kus aga kahe ilmasõja vahelises pingeõhustikus on avastatud ligipääs teispoolsusele, mille tõttu on surm ja kaotus minetanud oma varasema tähenduse. Sellega seoses rulluvad lahti nii uut sorti tehnoloogia kui uut sorti moraaliküsimused, ei jää ohustamata ka meile tuttav ajalugu. Et aga inimloomus on jätkuvalt “vana hea”, siis asetab uus tehnoloogia lihtsalt senised probleemid uude valgusse ega tähenda hoopiski mitte maailmarahu saabumist.
Autori teadustaust tõuseb paljude “pehmemate” ulmekirjanike seas nähtavasti esile, sest selle rõhutamine on korduvalt silma jäänud. Kohe suure huviga tahtsin siis näha, kas see on abiks või takistuseks - küll ja küll kurdetakse mõnegi puhul liigse professionaalsuse teostesse tungimist ja teksti kuivendamist. Rajaniemi tegutseb teoreetilise füüsikuna stringiteooria ning kvantgravitatsiooniteooria vallas ja on loonud HelixNano idufirma uute vähiravimite arendamiseks tehismõistuse ja sünteetilise bioloogia abil. “Suvemaad” lugedes näib, et see on andnud talle ulmekirjanduse loomisel tugeva eelise ja seda veel mitmel eri viisil. Kõigepealt, pikaajaline sissevaateline kogemus teadusliku arusaamise kaugelt eesliinilt võimaldab arutleda ka seni veel teadusesse mitte puutuvate kontseptsioonide üle nakatava veenvusega. Samal ajal peavad paljud teised autorid pendeldama läbimõtlemata lennukuse ja kahtleva mõistuspärasuse vahel, et saada laidetud kord fantaasiavaesuse, kord jaburuse eest. Juba pelgalt tehnilise elukogemuse tõttu küünib Hannu Rajaniemi maailmaloomes mitmetasandilisuseni, ilma et mõte hajuks liigsetesse kirjeldustesse või heietustesse. Hea keelekasutus ongi teine kiiduväärt omadus, mida esile tõsta, kuigi autor ei kirjuta emakeeles, vaid oma töökeeles. Hulgaliselt neologisme on maiuspaladena raamitud ajastuhõnguliselt peenekoelise, samas asjaliku ja otsekohese lauseehituse poolt. Kooliks on ilmselt teadusliku kirjutamise kogemus, kus täpsus nõuab terminite uuendamist, ent samas sünonüümisõnastiku väärkohtlemine ei jää karistuseta. Ka uusi detaile toob autor esile olulisuse järjekorras, jättes palju veel justkui tallele, aga mitte kauemaks kui täpselt tarvilik. Seepärast ei mõju punnitatult ei tema lahenduskäigud ega loodud maailma võõrapärasus, kõik tuleb umbes siis, kui lugeja seda parajasti vajab.
Keel töötab käsikäes loo ja maailma stiiliga, mis ei ole just päris auru- ega kellavärgipunk, aga mõjub teadus- ning peenkäsitöö esteetikat sidudes piisavalt pronksi- ning kristalliläikeselt, et rõõmustada ka hammasrattahuvilisi. Teema tõttu käitab sidevahendeid, mehhaanilisi nukke ja sõjatehnikat rohkem ektoplasma ja eeter kui aur ja üleskeeratavad mehhanismid, aga tehnilise käsitlusviisi tõttu ei lähene üldmulje maagialoole ega žanr fantaasiakirjandusele. Maailmas, kus üleloomulik on saanud loomulikuks, õpitakse seda kiiresti igal moel kasutusele võtma ja leiutatakse uued teadusharud, mis seda mõtestama hakkavad. Uudsuse võlu ei lähe aga seepärast kohe kaduma, ning et alles on ka ajastule veel iseloomulik dekooriihalus, saamegi sellise huvitava koosluse messingtraadipundardest ja neoonvalgusest, nagu “Suvemaa” kenasti edasi annab.
Maailmapüstitus on arendatud kontseptuaalse mõtteharjutusena, aga õnneks seda ei lajatata looväliselt otse näkku. See ilmub teiste kandvate osade kaudu vajadust mööda, loomulikult. Tegelaste siseelu (mis on siin rohkemat kui hingeelu), nende valu ja pürgimused moodustavad sõrestiku, millele lugu ehitada. Uudsed filosoofilised ja moraaliküsimused ning ka maailma ülesehitus joonistub selgelt välja alles peategelaste lugude pikkamisi laiali hargnemise taustal. Selline struktuur toetab ka pinge jaotumist. Lisanduvaid nüansse on ka lugejal tarvis parajas tempos märgata ja meelde jätta, kuna põnevikule omaselt tuleb tegelastel hiljem kitsikusest pääsemiseks algandmed ümber mõtestada, neist uut sorti tervik kokku panna.
Kuigi olemuselt, põhiküsimuse tõttu, ulmeromaan, on “Suvemaa” ühtlasi ka spioonipõnevik, sest mis olekski parem keskkond näitamaks nii kontseptsioonide kui inimpsühholoogia nüansseeritud plastilisust, kui topeltmäng? Spioonižanris vahest mitte kuigi silmatorkav tükk, aga värskelt mõjub see siin tänu ulmelisele kontekstile, mis võimaldab vanu häid probleeme näha pisut uuemates värvides. Inimloomus on sama, aga tagajärjed tuleb uuesti läbi sõrmitseda. Spioonimäng käib alati rohkem aadete kui pahede nimel, milles suurimaid ohvreid tuuakse hetke teadmiste koguvalguses, või täpsemalt nende nappuses. Panused pole väikesed, kuigi esmapilgul võiks ju ehk tunduda, et eemaldades võrrandist surma, käib mäng edaspidi üksnes “tikkude peale”. Nii näib küll tegelaskondki oma uut reaalsust alguses tajuvat. Loomulikult selgub, et pilt ei ole nõnda lihtne!
Reaalsus, milles on kiiruga asutud võidu-koloniseerima ja tehnoloogiliselt kasutusele võtma “järjekordset” uut maailma ja mille (lugejatele ajaloost tuttavad) ohtlikud jõupositsioonid on pääsenud taas lavale, ei saa jääda muutumata ähvardavaks sasipuntraks, isegi kui pealtnäha kedagi ei saa enam tappa ega surmaga ähvardada. Tegijate taustalt kerkib ju alati suuremaid tegijaid, pühendunud inimesed leiavad alati uusi pihte, millega pigistada. Heas mõttes meenub Niveni ütlemine auto ja liiklusummiku leiutamise kohta - Rajaniemil ühiskondlikku mõtlemist on ja ka liikuda üksiku ja üldise vahel suudab, joonistades pealtnäha kenast leiutisest painajaliku sasipuntra. Tehnoloogiline entusiasm ja poliitiline tulihingelisus võtavad jälle mõõtu küünilisuse ja blaseerumisega, mille kohal vormub küsimus: kas me sellist idülli tahtsimegi? Rajaniemi ei piirdu pelga dipolaarse vastandusega, tema süvaküsimuste “õige” ja “väär” on multidimensionaalsed kategooriad, mille lähivaatluseks tasuks lugedes võib-olla eraldi aegagi võtta. Kui mõlemaid põhilisi pooluseid võib küllalt hästi mõista ning see eetiline lõhestatus osutub tegelastele piisavalt kurnavaks, et isegi mõiste “surmväsimus” omandab uus-aktuaalseid tähendusi, siis lugejat see võrdlemisi lühike teos siiski väsitada ei tohiks. Pigem on hea meel võimalusest elu põhiküsimusi aeg-ajalt üle küsida, toppimata neid üha neissesamadesse igavatesse kaasustesse, mis ilma ulmeta jäetud kirjandusest paraku vastu vaatavad. Nii on ehk moraaliteema üks väike korrastav taaskäivitus harjumuspärases arusaamastikus. Justkui märkamatult ja ilma targutamata imbuvad käsitlemisse ka teised suured kategooriad nagu kaotus ja lein, igatsus ja armastus, andestus ja unustus, piin ja karistus, individualism ja kollektivism, lakkamine ja leppimine, ka kõrgema tsivilisatsiooni jälgedes ringisoperdamisest johtuv psühholoogiline diskomfort leiab põgusat käsitlust. Juhul, kui sellest juba ei piisa, et romaani teljeks olev ulmeline põhiküsimus tegeleb inimkultuuri ühe põhiunistusega surma äravõitmisest väga huvitaval, tehniliselt taiplikul ja esemeküllasel viisil, läbi spioonidraama pingelise filtri ning stiili ja keele toel, millega ka tõlkija on kenasti ümber käinud.
Sooviksin hea meelega rohkem Hannu Rajaniemit eesti keelde ja tahaks küll loota, et see pääsuke ei jää viimaseks.
