„Siin ta ongi,“ ütles Yorick. Päkapikud peatusid keset tolmust kõrvaltänavat natuke räämas kivimaja ees. Maja küljes oli silt, mille tumedaks tõmbunud puitpinnalt võis lugeda „Tuigerdav teder“. Päevinäinud ust hoidis lahti määrdunud kolmejalgne taburet.

„Parim pruul terves Ida-Nukavias?“ küsis Hamgan umbusklikult.

„Küll näed,“ vastas talle kaaslane ning astus üle läve. Ukse tagant algas järsk trepp, mis viis nähtavasti maja keldrisse. Käed otsimas tuge kitsa käigu laest ja seintest, järgnes Hamgan ettevaatlikult Yorickule. Maja sügavusest hakkas paistma sooja valguskuma, kuid seda ei saatnud ei elav jutuvada ega muusika. Kui päkapikud alla jõudsid, said nad aru, miks see nii oli. Kõrtsi eestuba oli peaaegu tühi, vaid nurgas istus üks kõhetu härjapõlvlane, kes aeg-ajalt omaette soigus ning mingit kõrvaltvaataja pilgule üpris keerulisena paistvat täringumängu mängis. Kogu ruumi sisustus klappis üllatavalt hästi Hamgani esmamuljega sellest hoonest: kipakana tunduvad lauad ja toolid olid silmnähtavalt valmistatud väga erinevatel aegadel ja väga erinevate tislerioskuste ning -käekirjaga meistrite poolt; lagi oli äärmiselt tahmane ja olukorda just ei parandanud võimalikult hõredalt seintele paigutatud viletsate küünalde hubisevad leegid. Seejuures vajas kogu interjöör hädasti küürimist.

Päkapikud tellisid leti taga seisva morni ilmega kõrtsmiku käest esimesed kaks kannu õlut ja valisid endale laua, mis paiknes soiguvast härjapõlvlasest võimalikult kaugel.

„Pole viga,“ sõnas Hamgan habet vahust puhtaks pühkides. „Üldse pole viga. Sa ütlesid, et inimesed peavad seda kohta?“

„Kummalisel kombel jah.“ Ka Yorick võttis lonksu. „Ma ei ole veel välistanud võimalust, et nad on ühe päkapikust pruulija vangi võtnud ning sunnivad teda enda heaks tööle.“

Mõlemad mugistasid viivukeseks naerda.

* * *

„Iseenesest ju tore lugu, aga ma ei saa aru, kuidas see kõik asjasse puutub. Palun rääkige täpselt nii pikalt kui vaja ja nii lühidalt kui võimalik ning ärge takerduge ebaolulistesse detailidesse.“

Hamgan saatis rääkija poole jaheda pilgu. „Minu jutus pole midagi ülearust. Kõik, mis ma teile räägin, on oluline, et mõista neid hilisemaid sündmusi, mille pärast me siin oleme. Ma hakkasin just loo tuumani jõudma, kui te mind katkestasite ja ma eelistaksin, et seda enam ei juhtu.“

„Palun jätkake,“ vastati talle.

* * *

„Kuhu sa kadusid peale neid sekeldusi Faruni kurus? Mis see teeb – kuus aastat?“

Yorick keeras mõtlikult sõrmust oma jämedas nimetissõrmes. „Üsna varsti peale Faruni palkas mind üks pottseppmeister, et ma tema savinõude laadungit teeröövlite eest kaitseksin. Siis olin ma mõnda aega ühe jõelaeva peal, hiljem teenisin sepikojas… Ahjaa, ma olen nüüd Flel tagaotsitav.“

„Selles külas,“ küsis Hamgan.

„Ei, kogu saarel.“ Päkapikk võttis uue sõõmu. „Aga see on pikk ja mõneti piinlik lugu, mille ma parema meelega unustaksin. Küll aga võin ma rääkida ühest eriskummalisest seigast, mis minuga õige hiljuti siinsamas lähedal aset leidis.“

„Lase aga tulla,“ ütles Hamgan ning viipas kõrtsmikule, et too uuesti nende kannud täidaks.

„Kaks nädalat tagasi,“ alustas Yorick, „kui ma parasjagu siia linna teel olin, õnnestus mul kõva tormi kätte jääda. Ma liikusin siis koos ühe väikese vooriga: juustukaupmehed ja kangrud, lahked inimesed. Päev, millest ma räägin, algas üsna paljutõotavalt: oli soe ja tuuletu ilm, taevas rippusid vaid üksikud pilved ning teekond edenes jõudsalt. Kusagil lõuna paiku hakkasid pilved tihenema ja õige varsti sadasid esimesed piisad. Mõne aja pärast leidsime end juba kesk vihmavalingut ning olime sunnitud metsa veerest varju otsima. Oluline oli kangaid kuivana hoida, et koorem liiga raskeks ei läheks. Kui me suurte puude alla jõudsime, sai vihmast rahe, ka õhk jahenes märgatavalt.

Paar meest voorist kogusid hagu ja proovisid lõket süüdata, aga – kuidas seda nüüd väljendada – ilmaolud just ei soosinud toda üritust.“ Yorick suskas oma vasaku käe lihava pöidla jämeda otsa sõbrale nina alla. „Raheterad olid nii suured. Ühtäkki tõusis tuul ja rahet ning sellega vahelduvat vihma kallas nagu kummulivajunud joogisarvest. Õnnekombel talusid härjad, kes meie vankreid vedanud olid, heitlikku ilma puude all otse stoilise rahuga; mõnel on ikka paks nahk. Küll aga pööras ära ühe kangru koerake, kes – suure raheteraga lagipähe saanud – jooksis meeletuna voorist eemale. Ma läksin teda kinni püüdma ning olin hetkega läbimärg.“

Päkapikk tegi jutu sisse pausi ja tekkinud vaikuses oli kuulda kõrtsitoa kaugemas nurgas istuvat härjapõlvlast erutatult pomisemas: „16 laob põhja viiele, kolmveerand rombidest pöörduvad ümber, 11 meelde.“ Hääletooni põhjal oleks võinud arvata, et ta on asjade käiguga üpris rahul.

„Nii et te ei saanud tuld üles?“ küsis Hamgan.

„Ei. Maa oli niiske ja puhus kõle tuul. Head tohtu polnud ka ümbrusest võtta ning ega keegi seda läbi rahe otsima minna ei tahtnud. Ma ei hakka valetama, see oli üsna jube. Kui olime kangad vankrite alla tõstnud, siis me lihtsalt seisime ja lõdisesime. Ma ei tea kaua see vältas, ajataju kadus. Oli see siis mingi jumalate kapriis või oli tõesti mõni meist nad vihale ajanud, aga päris mitmed palvetasid. Tagantjärele tundub see naljakas, aga isegi mina saatsin ühe palve Mureki poole teele.“ Yorick moonutas häält ja lausus pühalikult: „Sina, kes sa tuled maa sügavusest ja kannad oma turjal tema kivide raskust, sina, kelle hingeõhust lõõmavad maa sisemuse põlised leegid, kelle hõõguvad peod võivad sulatada maaki, luba mulle ainumas säde oma võimsast palangust.“ Päkapikk võttis muigvel sui veel ühe lonksu. „Vahest oli sellest naljast kasu, mine tea, aga mõne aja möödudes märkas üks juustukaupmees kaugel metsavahel õrna valgust. Läksime, hambad ristis, läbi saju asja uurima ja sattusime peale – kuju pilti! – tervele trobikonnale druiididele, kes kaunis lõbusas tujus arutu suure dolmeni all ümber lõkke istusid. Tavaliselt näeb druiide vaid siis, kui nad ise tahavad, et neid nähakse, aga, nagu ma ütlesin, see seltskond juhtus olema ülendatud meeleolus ning oli igasuguse enesevarjamise sootuks unustanud. Tegelikult nad isegi kutsusid meid lõkke äärde, ma mäletan selgelt, kuidas üks kogukas valge habemega vanamees – tõele au andes pean küll mainima, et valged habemed olid neil kõigil – lausus rõõmsalt: „Kõik see mees ruttu kivi alla!“ Ilmselt ta ei adunud päriselt, et „kõik see mees“ hõlmas pea kahtekümmet läbimärga kaupmeest,“ ütles päkapikk mõtlikult. „Meie muidugi ei lasknud endile seda kaks korda öelda. Nad tähistasid seal mingit pööripäeva, lindude pesitsusaja lõppu või kurat teab mida, aga neil oli lõbus ja nad vestsid lugusid.“

Korraga tõstis Yorick pilgu ning silmitses küünalde kasinas valguses kõrtsi eesruumi. „Kuhu tema kadus?“

Hamgan pööras ümber ja nägi, et härjapõlvlase tool oli tühi. Ühtlasi polnud nurgalaual märkigi tema mängust, mis ometi oli sisaldanud rohkesti erinevaid hämara otstarbega nuppe, kaarte ja toose. „Sa ei näinud, kuidas ta lahkus?“

„Ei,“ vastas Yorick kulmu kortsutades. „Aga küllap see tuli lihtsalt sellest, et ma ei pööranud talle eriti tähelepanu. Millest ma just rääkisingi?“

„Sa ütlesid, et druiidid jutustasid lugusid.“

„Ah jaa, üks nendest, väike ja kondine, seletas, kuidas ta hiljaaegu oli siiasamasse linna saabunud, et enesele uus katel muretseda. Linnavahid olid teda hoiatanud tänavatel liikvel oleva taskuvaraste jõugu eest, kes kodanikke viimaste kuude ja nädalate jooksul hirmu all hoidnud olid.“

* * *

Ponbas kohendas sauaga tuld. „Ma mõtlesin, et, hüva, seda informatsiooni saan ma enda kasuks tööle panna. Katel ei olnud nimelt ainuke asi, mida ma linnast leida lootsin. Ei, hoopiski mitte... Kas te olete midagi kuulnud tõlvikjuurest?“ Druiid lasi pilgul üle lõkke ääres istujate käia. Oli ilmne, et küsimus oli suunatud kaupmeestele.

„Ta olevat vist päris mürgine,“ sõnas üks kangrutest hetkelise vaikuse järel kõhklevalt.

„See on tõsi,“ ütles Ponbas. „Aga see pole tema ainus voorus. Ega isegi põhjus, miks ta siinmail ebaseaduslik on. Tõlvikjuur kasvab looduslikult vaid Punasel Mandril.“ Vanamees tegi jutu sisse rõhuka pausi, lastes viimasena väljaöeldud fraasil kuulajatele võimalikult suurt mõju avaldada.

„Ime, et seal üldse midagi kasvab,“ pomises üks juustukaupmees õlgu väristades.

Ponbas koputas oma saua tuhast puhtaks. „Sa arvad, et Punasel Mandril on igal pool tulemäed ning kivine ja viljatu kivine kõnnumaa? Ärge uskuge kõike, mida teile räägitakse. Seal on ka loodus, aga veidi teistsugune kui meil. Igatahes, nagu te arvata võite, on seda juurikat tollest paigast neetult raske kätte saada ja keegi, kes sellega siin kaubitseb, äratab koheselt kahtlust. Mis ei tähenda, et seda ei tehtaks, otse vastupidi, aga see kõik toimub salamisi ja väga tõenäoliselt…“ Druiid näis otsivat õiget sõna. „Ühiskonna vähem ausate liikmete kaasabil,“ lõpetas ta lause. „Kummatigi oli minul parajasti tarvis valmistada ohtra une eliksiiri ning tõlvikjuur on selle oluline komponent. Üldiselt olen ma aga seadusekuulekas inimene ja…“

Kaks druiidi ei suutnud end talitseda ja purskasid naerma, sealjuures nii mõnigi teine muigas. Ponbas saatis neile üle lõkke hävitava pilgu ning jätkas: „Ja mina ei teadnud, kus või millisel kujul must turg linnas tegutseb. Aga kui ma kuulsin linnavahtidelt, et ringi liigub tavalisest enam vargaid, siis ma teadsin, et kui mina ei lähe allilma juurde, tuleb allilm minu juurde. Nõnda seadsin ma sammud turuplatsi poole ja rahva hulgas liikudes teesklesin tuhmiarulist vanaätti. Ma sidusin, näete, selle koti siin vöö peale, tollel hetkel oli ta muidugi värskeid puuvõõrikuid täis ja kutsuvalt priske. Siis ma kõndisin mööda laiu, sillutatud tänavaid ning aeg-ajalt kompisin sauaga jalgeesist nagu oleksin pime.“ Ponbas saatis oma juttu elava demonstratsiooniga, vibutades kinnisilmi palavikuliselt sauaga, mille ots tule kohendamisest endiselt pisut hõõgus, kuni see ühelt dolmeni tugisambalt sädemeid pildudes eemale põrkas. „Mõnda aega minu katsed luhtusid, võõrikukotile ei paistnud leiduvat soovijaid. Linnarahvas hoidis minust pigem eemale, ainult mõned lapsed narrisid. Ja ma ei saanud neile sauaga anda ka, see oleks tundunud kahtlane. Paraku.“ Druiid silmitses nukravõitu ilmel lõkketuld. „Ma olin juba turul, hoidsin silmad katla tarvis lahti,“ jätkas ta, „ning siis, äkki, ühe aamissepa leti ees, tundsin ma vöökohal kerget survet. Ainsa hetkega kahmasin varga randmest kinni ja pöörasin näoga tema poole. Ta proovis end minu haardest lahti rabeleda, aga see ei läinud korda. Taskukunstnik oli üsna nooruke ja silmnähtavalt kohkunud. Ma tõmbasin ta enda ligi ja ütlesin, et kui ta põgeneda üritab, siis kutsun linnavahid ja hoolitsen selle eest, et ta võimalikult karmi karistuse saaks. See paistis mõjuvat. Siis vedasin poisi kättpidi võimalikult tähelepandamatult ühte kõrvaltänavasse.“

* * *

„Palun, härra…“ Noormees seisis seljaga vastu majaseina ja tema käed olid anuvalt rinna ette tõstetud, peopesadega habemiku poole. „Ma võin maksta.“

„Nuga,“ nõudis druiid.

Noormees vaatas teda mõistmatul ilmel.

„Ma nägin küll, et sul on. Sa üritasid mu kukrupaela läbi lõigata.“

Ohkega võttis varas kusagilt hõlma alt väikese pistoda ja loovutas selle Ponbasile. „Kui võimalik, siis ma tahaksin selle pärast tagasi saada. Perekonnareliikvia, või nii…“

Druiid saatis talle kalgi pilgu. Tema haare ei lõdvenenud. „Mis su nimi on?“ küsis ta tasa ja ähvardavalt.

Noormehe silmad vilasid. „Ma võin teile maksta, mu isal on raha.“

„Misjaoks sul siis seda tarvis oli?“ Ponbas osutas puuvõõrikupaunale. Enne kui teine vastata jõudis, käratas ta: „Aitab jamast! Ma tean, mis siin linnas toimub. Ma tean, mida sa üritad varjata. Ja ma tean ka, et täna hommikul saabus lõpuks virgats kuninga käsuga premeerida linnavahte iga tabatud varga eest nelja hõbemündiga. Mis sa selle peale kostad?“

Noormees vaikis, tema nägu oli kahvatu. Paistis, et temagi on sellisest käsust kuulnud.

„Ütle oma nimi.“ Ponbas rõhutas iga sõna eraldi.

„Jegumir.“

„Jah, vaata, sellest jääb mulle väheks,“ ütles druiid.

Varas lõi silmad maha. „Jegumir dol Muttarvilbon. Ma ütlesin, et mu isal on raha.“

Ponbas lasi alles nüüd noormehe käest lahti. „Jegumir dol Muttarvilbon,“ pomises ta endamisi, justkui oleks tal raske oma kõrvu uskuda ja samas prooviks öeldut mällu talletada. „Igatahes said sa asjast valesti aru. Ma ei taha sinu raha.“ Druiid patsutas paljutähendavalt pungil kotikesele oma vöö küljes. „Mul on vaja teada, kus kaubeldakse asjadega, mida seal ei ole.“ Ta osutas turuplatsi poole.

Taskuvaras hõõrus oma rannet, tema silmist paistis segadus. „Mina ei… mina ei saa teid aidata. Ma pole kunagi sellisest kohast kuulnud.“

„Uskumatu! Ja mina pean selle ühe tossikese peale sattuma, kes pole asjasse pühendatud.“ Druiid põrnitses vihaselt oma väikese sepitsuse ohvrit. „Nii, Jegumir, kes on kõige tähtsam isik, keda sa enda jõugust tunned ja keda sa oskaksid ka praegu üles leida?“

„Enda jõugust?“ Kohmetunud noormees proovis mõjuda trotslikult, ja tõesti, oli näha, et midagi tema sees pulbitses, ehkki südikus kiiret võitu kindlasti ei saavutanud. „Kes ma teie arvates olen? Jah, aeg-ajalt ei saa ma teisiti, kui pean varastama... Ja siis võtan ma kena uksekoputi, natuke peenraha või turuletilt mõne puuvilja. Ma ei ole… ma ei ole kurjategija.“

Ponbas ohkas tüdinult. Nad vaatasid viivu sõnatult teineteisele otsa. Tänav oli ikka veel inimtühi. Siis välgatas midagi vanamehe silmis. „Sa lubasid mulle maksta. Enne.“

„Nojah,“ sõnas varas veidi vastumeelselt. „Aga mul ei ole raha kaasas, seda peab kodust tooma. Te võite ju kaasa tulla. Sinna pole pikk tee.“

Druiid oli plaaniga päri ja nad asusid teele, noormees pisut eespool, vanamees valvsalt sammukese tagapool. Mõlemad kõndisid mõnda aega vaikuses, mida läbistas ainult eemalt kostev linnakära ja hääl, mida tegi sauaots, kui see vastu sillutist puutus.

„Kas su isa siis teab sinu… kombest?“ küsis druiid, kui nad parajasti väikest kaevuga väljakut ületasid.

„Ei, tegelikult mitte. Ja sellepärast pean ma eriti ettevaatlik olema.“

Veel mõned sammud, kakskümmend-kolmkümmend. Ühel rõdul klopiti vaipu, kusagil müüri taga kräunus kass, taamalt kuuldus rämedat sõimu kellegi Votleki arvel. Võimatu oli aru saada, mida Votlek valesti oli teinud, aga nüüd polnudki sel nähtavasti enam tähtsust: üsna üks-üheselt anti mõista, et ületatud oli viimane piir.

„See algas tühiste asjadega maja pealt,“ avas noormees suu. Ta rääkis vaikse häälega ja vaatas maha, vältides möödakäijate pilke. „Nende puudumist peaaegu ei pandud tähelegi. Siis võtsin ma isa klotseri… Ta oli tohutult vihane, mind aga ei kahtlustatud mitte korrakski. Kaks teenijat lasti lahti. Lõpuks, mitu kuud hiljem, avastas ema sõrmuse minu asjade hulgast, aga ta ei pannud seda suure kella külge. Ema korraldas asjad nii, et ühel hetkel leidis isa ise selle oma kummuti alt. Isa asju ma sestsaadik enam ei puutunud. Ma lubasin emale, et püüan end vaos hoida. Alati see ei õnnestu…“ Ta peatus ja vaatas Ponbasile otsa. „Ma ei tea, miks ma seda teile räägin.“

Vanamees vangutas pead, ent ei ütelnud midagi. Nad kõndisid edasi.

„Kas ma saaksin oma pistoda tagasi?“ küsis noormees mõne aja pärast. „See pole varastatud. Isa andis selle mulle.“

Sõnatult pistis Ponbas käe oma vammuse hõlma alla ja tõi nähtavale väikese halja tera, mille, käepide ees, tema endisele omanikule ulatas. Too noogutas tänulikult.

Varsti jõudsid nad ühe kahekordse kivimaja ette, mille pisut kulunud fassaad tekitas oma rangete joonte ja sümmeetriaga mulje suursugususest, jäädes ometi kuidagi mittemidagiütlevaks. Aknaid oli majal vähe.

„Siin,“ sõnas varas lakooniliselt. „Aga me peame minema tagahoovi. Kui keegi küsib, siis te olete…“

„Uus aednik?“ pakkus druiid.

„Ma tahtsin ütelda rändharjusk, aga kuidas ise heaks arvate. Nüüd ruttu!“ Nad möödusid eesuksest ja pöörasid maja taha viivale rajale, mille sügavad vankrirataste roopad olid kergelt rohtunud. Seekord vedas noormees vanemat kättpidi edasi. „Ema peaks kodus olema, loodetavasti ei lähe kaua,“ ütles ta, kui mõlemad olid maja luitunud tagaukse juurde jõudnud. „Teie oodake siin.“ Varas kohendas druiidi vammusehõlmu. „Katsuge välja näha nagu oleksite te siin mõne tähtsa asja pärast ja vähem nagu linnas ära eksinud talutaat.“

Ponbas ei jõudnud vastatagi, enne kui end Jegumiriks nimetav noormees juba ukse taha kadus. Vanamees mõmises midagi endamisi rahulolematult. Ta vaatas ringi. Hoov oli üsna tühi. Peale aia ääres reas kasvavate poolmetsistunud muhkliku vormiga põõsaste oli seal veel hobusetall, mis võttis enda alla tubli viiendiku kogu hoovi pindalast. Tall nägi räämas välja: selle niiskunud laudist mööda ronisid visad luuderohuväädid, katus kiskus veidralt kiiva ning irvakile jäänud uks liikus laisalt tuule käes edasi-tagasi.

* * *

„Sellel hetkel jõudis mulle kohale, et midagi on valesti,“ jätkas Ponbas ja jälgis oma kuulajaid, kelle pinevil nägudelt peegeldus dolmenialuse lõkke kuma. Sadas endiselt, aga mitte enam nii tihedalt. „Maja, mille juurde too vargapoiss mind juhatanud oli, ei näinud tagantpoolt üldse nii viisakas välja kui eest ning see ainult süvendas aiakese tekitatud hüljatuse tunnet. Ma püüdsin väsinud luukidega akendest sisse vaadata, aga nood olid nii tolmused ja sees nii hämar, et sellest ma targemaks ei saanud. Ja äkitselt tundsin ma oma käe all…“ Druiid takerdus. „Või õieti ei tundnud ma oma käe all vana ustavat võõrikupauna. Vaatasin vööle – ja mis ma nägin! Seal ripnesid üksnes koti nahkse paela otsad, puhtalt läbilõigatud. Siis oli mu närv tõepoolest must. Ja, uskuge mind,“ pöördus Ponbas kaupmeeste poole, „te ei tahaks mind vihasena kohata. Kahe hüppega olin ukse juures, tõmbasin selle lahti ning sööstsin sisse. Kedagi näha ei olnud, kuulsin vaid maja teisest otsast kostvat sammumüdinat ja ees- või ehk mõne kõrvalukse paugatust. Kiirustasin veel läbi hämarate koridoride ning lagedate tubade, ent sisimas teadsin, et talle järele ma ei jõua. Vähemalt oli mul rõõmu teadmisest, et Jegumir – või mis iganes tema päris nimi oli – ei osanud ilmselt aimatagi, mida kott, mille kättesaamiseks ta nõnda palju vaeva oli näinud, tegelikult sisaldas.“

„Aga mis edasi sai?“ katkestas üks juustukaupmeestest loo lõppemise järel tekkinud vaikuse. „Kott on ju jälle teie käes.“

„Ah see?“ Ponbas võttis võidunud paunakese vöölt ja silitas kiindumusega. „Peale toda… vahejuhtumit läksin ma tagasi turuplatsi poole ja sellest iseäralikust majast paar tänavat edasi leidsin ma oma truu võõrikukoti tänavakividelt. Ainult et võõrikukott oli tema kohta tol hetkel palju öelda, sest kõik minu korjatud taimekesed olid sealsamas keset teed laiali pillutud. Ja ometi piisas sellest vaatepildist, et  mu hea tuju tagasi saada. Aga tõlvikjuurest olin ma loomulikult ilma ja õiget katelt ei õnnestunud mul samuti leida.“

* * *

„Vahepeal oli ilm selginema hakanud ja mõne aja pärast kannatas juba dolmeni varjust välja ronida. Tänasime druiide, üks kaupmeestest, see, kelle koera ma ennist taga olin ajanud, pakkus neile koguni ühte oma vettinud kangastest, aga sellest keeldusid habemikud viisakalt, öeldes, et…“ Yorick vakatas, pilk sihitud üle sõbra õla. „Ta on tagasi.“

Yoricku vaikselt lausutud sõnad panid Hamgani uuesti ümber keerama, misjuures tema tool oma kipakusest märku andes ebakindlalt kõikus. Tõesti, ehkki kahe küünla taht oli viimase poole tunni jooksul jõudnud lõpuni põleda, oli kõrtsitoas küllaldaselt valgust, et näha soiguvat härjapõlvlast, kes istus nurgalauas ja veeretas oma ootamatult paljude tahkudega täringuid nagu poleks midagi juhtunud. Nüüd rääkis ta midagi sirgetest ja kõveratest, mis pidid vooru lõpus kuidagi kokku saama ning uue „põhja laduma“.

„Kunas…? Kuidas?“ kogeles Hamgan.

Tema kaaslane ei vastanud, vangutas vaid pead ja lõpetas järjekordse kannutäie. „Ma katsun tal nüüd hoolikamalt silma peal hoida. Lihtsalt enda meelerahu pärast.“

Hamgan noogutas. „Midagi enneolematut siin ju sündida ei saa. Veider muidugi, et me mõlemad midagi tähele ei pannud, kahel korral.“

„Einoh, seda küll,“ ütles Yorick. „Pärast võib kõrtsmiku käest üle küsida, tema oskab kindlasti loosse selgust tuua. Aga mul jäi jutt pooleli. Õieti ega seal enam suurt midagi rääkida polegi: laadisime kaubad uuesti peale ja sõit jätkus. Tee oli küll märg, aga õnneks kandis, kangad jaotasime kõigi vankrite vahel ära, kuigi selle järele polnudki vist erilist tarvidust, enamik neist olid nimelt kuivaks jäänud. Ja siis jõudsimegi siia.“ Päkapikk lõi oma raske kämblaga vastu lauda, otsekui tahtnuks ta öelda, et juustukaupmehed ja kangrud olid oma härjavankrid kuidagimoodi mööda järsku ning kitsast treppi joonelt sinnasamasse kõrtsi eestuppa juhtinud. „See oli umbes kahe nädala eest. Mina sain oma tasu kätte ning olen sellest ajast saati luuslanki löönud.“ Yorick naeratas. „Kuni meie teed ristusid.“

„Mul on kuradima hea meel, et see juhtus,“ lausus Hamgan ja küünitas üle kergelt vildaka laua, et sõbrale mehiselt õlale patsutada.

* * *

„Kas te olete lõpetanud?“ küsis kohtunik, vanaldane hallis rüüs poolhaldjas. Tema häälest ei kostnud isegi pahameelt, üksnes väsimust. Kirjutaja, sulg sõrmede vahelt juba mõnda aega tagasi välja libisenud, seisis oma puldi taga ning vahtis klaasistunud pilgul pärastlõunapäikesest valgustatud ruumi kaugemat nurka.

„Ma usun küll,“ sõnas Hamgan. Ta jättis targu mainimata, et tegelikult oli Yorick kogu lugu kuulnud paar päeva enne päkapikkude taaskohtumist ühelt ropu suuga hobuseparisnikult, kellega mingis teises trahteris kokku oli juhtunud. Hamgan jutustas seda küll väikeste muudatustega, et sündmused mõjuksid loomulikumana. „Nüüd peaksite teadma piisavalt, et langetada õiglane otsus. Kui midagi jäi ebaselgeks, võin ma muidugi täpsustada.“

„Palun… ärge nähke vaeva,“ ütles kohtunik ja müksas kirjutajat, kes köhatas ja oma sule üles korjas. „Kas ma saan õigesti aru, et te tahate väita, nagu oleks see poisike siin…“ – ta osutas põrandal istuvale umbes 11-aastasele kõhnale närudes lapsele – „sama inimene, kes teie sõbra… tuttava kukru pihta pani?“

„Ei, aga ta on temaga mestis, nad on samast jõugust,“ teatas päkapikk võidukalt.

„Nii. Ja millest selline järeldus?“

Hamgan kortsutas kulmu. „Ma ju ütlesin, et ta rääkis mulle täpselt sama juttu nagu too, kes druiidi lohku tõmbas: rikkad vanemad, perekonnaau ja nii edasi. Küllap oleks ta mind ka selle sama maja juurde viinud, aga mina juba teadsin, mis mängu ta mängib, ja tõin ta siia.“

Poolhaldjas ohkas ja vaatas Hamganile otsa. „Kas te üldse nägite, milline see inimlaps välja näeb, millised on tema riided? Kuidas võiks ükskõik milline tervemõistuslik olend hetkekski uskuma jääda, et tegemist on jõuka perekonna võsuga?“

„Mida te endale lubate!?“ Iga Hamgani sõna pulbitses nördimusest.

Kohtunik toetas lõua vaheliti põimitud sõrmedele ja naeratas väsinult. „Ma lihtsalt ei saa aru, miks te kulutasite nii palju jõudu ja aega, et tõestada meile midagi, mis võib asjasse puutuda, aga ei pruugi.“

„See nolk varastas minu raha!“

„Ei!“ tegi põrandal istuv poiss üle pika aja suu lahti.

„Õigus,“ ütles kohtunik lepitaval toonil Hamganile. „Laseme ka süüalusel enda kaitseks paar sõna öelda. Teie saite juba pikad kõned maha pidada, aga temal pole veel võimalust olnud.“

Päkapikk nohises pahaselt, aga ei hakanud vaidlema. Kõikide pilgud pöördusid räbalates poisikese poole. Too ei tõusnud püsti, vaid pani käed rinnale risti ning ütles: „Mina ei ole midagi varastanud. Rääkigu see väike paks mees, mida tahab.“

„Kuidas sa julged, sina…!“ Vähe ei puudunud sellest, et Hamgan oleks lapsele kättpidi kallale läinud.

„Talitsege ennast!“ See oli kohtunik. „Kas te nägite, kuidas ta varastas? Seal… seal…“ Ta vaatas abiotsivalt kirjutaja poole. „Kapsaleti juures,“ meenutati talle. „Jah, kapsaleti juures. Kas te nägite kindlasti pealt?“

„Noh… otseselt mitte,“ ütles päkapikk. „Ma panin raha letile ja vaatasin korraks kõrvale, järgmisel silmapilgul oli see kadunud. Ega seal ümbruses palju inimesi olnud. Ja see räpane tegelinski torkas kohe kahtlasena silma.“ Viimane lause oli öeldud erilise tunderõhuga. „Kui ta oma perekonnast jutustama kukkus, oli asi selge,“ lisas Hamgan. Poiss pööritas silmi.

„Kui suure summa te kaotasite?“ küsis poolhaldjas edasi.

„Eks see olnud ühe kapsapea hind. Üheksa vaskmünti, ei rohkem ega vähem.“

Sulg, mille otsa oli kirjutaja tindi sisse kastnud, et olulist arvu üles märkida, jäi õhku rippuma. Korraks valitses ruumis vaikus, mille taustal võis eristada tänavalt kostvaid hääli: vankrimürinat, hõikeid ja kellegi helisevat naeru.

Siis avas kohtunik suu. „Te tulite täna siia, et nõuda – kohtu kaudu – 10-aastaselt poisikeselt välja tühised üheksa vaskmünti.“ See ei olnud küsimus, ometi arvas päkapikk heaks vastata. „Asi on põhimõttes. Mina tahan, et kuriteoga kaasneks õiglane karistus, seepärast ei küsi ma midagi rohkemat kui seda, mis kuulub õigusega mulle. Ma ei taha, et süüdlane läheks vangi, ma ei taha kahekordset summat, ma tahan oma üheksat vaskmünti. Ja ega vabandus poleks ka liiast.“

Vana poolhaldjas põrnitses Hamganit mõne viivu, misjärel lausus: „Palun jätke meid natukeseks ajaks süüalusega üksi.“

Päkapikk silus hämmeldunult habet, kehitas siis aga õlgu ning läks kambrist välja. Ta ei pidanud kaua ootama: juba paari minuti pärast tuli kirjutaja teda tagasi kutsuma. Kui Hamgan jälle kohtuniku ees seisis, ütles see: „Mulle tundub, et poisil on meile midagi teatada.“

Närudes laps tõusis selle peale püsti ning ütles: „Mina ikkagi olin see, kes teie kapsaraha ära varastas.“ Rääkides hoidis ta pilku maas, aga tema sõnad olid selgelt mõeldud Hamganile, kes kohe valjult kuulutas: „Ma teadsin seda! Mis sa rahaga tegid, väike väänkael?“

„See on siin.“ Silmi tõstmata ulatas poiss üllatunud päkapikule peotäie pisikesi õrnalt läiklevaid münte, mis veel pisut aega tagasi puhkasid poolhaldjast kohtuniku kukrusügavustes. „Ja… ma palun andestust.“ Teist samapalju münte oligi ta saanud avansiks just selle lause eest.

Päkapikk, kes polnud oodanud olukorra nõnda kiiret lahenemist, kogus ennast hetke ning täitis siis armulikult soovi, mida oli väljendanud see, keda ta enne nii nolgiks, räpaseks tegelinskiks kui ka väikeseks väänkaelaks nimetanud oli. Üleüldse oli ta kohtu tööga väga rahul.

Kui süüdlane ja süüdistaja olid lahkunud, ütles kohtunik, tõstnud silmad äsjase juhtumi ebaproportsionaalselt lühikeselt protokollilt: „Tuleb tunnistada, et kui see polnud mingi päkapiku luul ja kui taskuvarastel on tõesti selline kokkulepitud tagavaraplaan, siis on see päris leidlik. Üks tühi maja, üks lugu, mida kõik uskuda tahavad ja asi töötab nagu kellavärk. Ja ma kujutan ette, et ilma igasuguse paberimäärimiseta. Mingis mõttes ma imetlen neid.“ Järskus asendus leebe heatahtlikkus tema näol mureliku mõistmatusega. „Ent piisab ühest taolisest põhimõttekindlast tegelasest ning kogu süsteem laguneb koost. Aasta-aastalt sigineb selliseid juurde. Nad tulevad ja peavad oma monolooge õiglusest ja jumalad teavad millest veel, igast asjast teevad nad sündmuse.“

„See on tüütu,“ nõustus kirjutaja.

„Vanasti kui keegi tabas varga teolt, siis peksti ta ilma pikema jututa läbi ja jäeti kusagile teepervele või sõnnikuhunnikusse. Sellest lihtsalt ei tehtud suurt numbrit.“ Pilk poolhaldja silmis oli äraolev ja samas kuidagi melanhoolne. „Kuhu me niimoodi jõuame?“

Kirjutaja ei osanud vastata.

* * *

Mida paganat ma just lugesin, mõtles Eree ja pani ruudulise pehmete kaantega kiirköitja käest.

Ta vaatas päevinäinud narmasvaipa kabineti põrandal, ta vaatas kõrgeid raamaturiiuleid, ta vaatas massiivset kirjutuslauda, mille alumine sahtel oli endiselt lahti. Ei, ei, ei, nii ei lähe, see ei haaku millegagi. Mõtted tiirutasid naise peas ringi nagu turbiinimürinast lendu ehmatatud tuvid. Millises valguses laseb see paista tema parimatel teostel? Mõelda vaid, kui sellest õnnetust asjakesest hakatakse otsima võtit kogu tema loomingu lahtimõtestamiseks? Oli ta üldse selle kirjutamise ajal veel täie mõistuse juures? Eree võttis kiirköitja uuesti kätte ning kontrollis üle viimase lehe lõppu hoolika käega üles tähendatud kuupäeva. Polnud kahtlust, töö kirjutise kallal oli lõppenud vaevalt paar kuud tagasi. Mingit autori kommentaari teksti juures leida ei olnud, aga uurija pani tahes-tahtmata tähele, et seal esines tavatult vähe mahakriipsutamist ja parandusi, ometi pidi tegemist olema esimese mustandiga.

Eree oli jälle esimene inimene, kes peale kurba ja paljude jaoks ootamatut sündmust kirjaniku isiklikke pabereid läbi vaatas. Just nüüdsama oli kirjaniku lesk talle allkorrusel teelauas murtud häälel tunnistanud, et pole suutnud veel üle kabinetiläve astuda. Valu olevat liiga värske. Uurija teadis, et temal lasub suur vastutus, praegu tundis ta seda teravamalt kui kunagi varem. Naine hingas sügavalt sisse ja välja, silmitses läbi väikese akna aedlinna unist tänavat ning murdis siis ruudulise kiirköitja otsustava liigutusega pooleks, et see siis kuue sisemisse taskusse torgata. Eree lükkas kirjutuslaua sahtli kinni ning lisas oma aruandesse viimase rea. „Paraku ei jäänud ühtegi tema tervikteost käsikirja.“