Stanley G. Weinbaum jõudis elada küll vaid 33-aastaseks, aga ta suutis sellest hoolimata jätta ulmekirjandusse tähelepanuväärselt võimsa jälje. Tegu on ilmselge kultusautoriga, kes on mõjutanud paljusid hilisemaid kirjanikke.

Kogumik „Planetaarsed lood“ koondab kümme teksti – üheksa erinevas mahus juttu-jutustust ja ühe lühiromaani ning neid lugusid peetakse üldiselt Stanley G. Weinbaumi loomingu kõige tuumakamaks osaks.

Eesti lugejale on Stanley G. Weinbaumi looming praktiliselt tundmatu. Wõrguajakirjas Reaktor on ilmunud planetaarsed lood Marsi odüsseia (juuni 2012) ja Hull kuu (november 2015) ning Ulmeguru ulmesarja esimese köitena avaldatud antoloogias Läbi valu ja vaeva ilmus geograafilise ulme alamžanri kuuluv kliimakatastroofi jutt Muutuvad mered (Shifting Seas; 1937).

„Punane Peri“ (The Red Peri) ilmus esmakordselt ajakirja „Astounding Stories“ 1935. aasta novembrinumbris ning alljärgnevalt siis katkend lühiromaanist, mis tervikuna on leitav Stanley G. Weinbaumi kogumikust „Planetaarsed lood“.

***

Kriipimise ja krigina saatel Limbo peatus. Väljas illuminaatorite ümber voogas segu pinnasest ja suitsust, liivatormi pahvakutena kiiresti tõustes ning langedes laeva ümbritsevas vaakumilähedases keskkonnas.

Keene seiskas raketimootori. „Tule,“ ütles ta Solomonile, haarates konksu otsas rippuva kosmoseülikonna. „Ajaraiskamisest pole kasu. Peame ümbrusele pilgu peale heitma.“ Ta ronis vaevaliselt raske kostüümi sisse, tunnetades ärritusega selle tavapärasest suuremat kaalu. Musta planeedi Pluuto gravitatsioon lisas ta maisele 180 naelale 36 naela.

„Kas sa relva ei võtagi kaasa?“ küsis Nestor.

„Relva? Milleks? See planeet on sama surnud kui selle isiku aju, kes meie düüsi testis. Kuidas saab olla elu õhu puudumise ja kümnekraadise absoluuttemperatuuri juures?“ Ta tõmbas lahti õhulüüsi siseukse. „Hästi,“ lausus ta teraval metalsel häälel läbi kiivri näovarju, „siin on meie Smithsoniani Ekspeditsioon Kosmilise Radiatsiooni Intensiivsuse Kindlaksmääramiseks Planeetidevahelises Ruumis. Me määrasime selle päris korralikult kindlaks, nüüd jääb ainsaks probleemiks statistiliste andmetega kojujõudmine.“ Ta paiskas välimise ukse lahti ja astus Pluuto mustale pinnale.

Niipalju kui Keene teadis, oli ta neljas mustale planeedile jala maha pannud inimene, ja Nestor oli viies. Atsuki oli muidugi esimene, kui tema joonistusi ja fotosid usaldada võis, kartmatu Hervey teine ja Caspari kolmas.

Sellel Päikesesüsteemi üksildasel piirialal oli keskpäev vaevu eredam kui täiskuuvalge öö Maal ja see veider must pind, mis annab Pluutole tema madala albeedo, paistis kohapeal veelgi tumedam.

Teispool orgu, kus Limboseisis, võis Keene eristada vägevate mägede piirjooni, ent lähemal kerkisid ähvardavalt lugematud salapärased kaljurünkad ning künkad, mida polnud kulutanud tuul ega vesi. Otse temast paremal lebas helkiv lumelaadne valge laik, ent Keene teadis, et see pole lumi, vaid külmunud õhk. Sellisesse „hange“ ei julgeks keegi astuda, sest külm tungiks läbi ka isoleeritud skafandrist, kuna külmunud õhk oli parem soojusjuht kui kaljune maapind.

Nende pea kohal sätendasid Galaktika tähed, sama muutumatud, nagu oleks Keene seisnud armsal rohelisel planeedil kaks miljardit miili Päikese poole, sest mis olid kaks miljardit miili võrreldes tähtede lõputu kaugusega? Aga maastik oli kõle, must, hüljatud ja külm. See oli Pluuto, planeet, mis asus otse Päikesesüsteemi piiril.

Nad kõndisid raskel sammul mäeharja poole, kus miski helkis tuttavalt. Nad arvasid, et see peab olema puutumatu metallimaak. Veidral kombel kuulsid nad oma samme, sest skafandrite materjal juhtis heli, ent muus osas valitses nende ümber vaid tohutult kurjakuulutav vaikus. Nad ei rääkinud, sest nende ülikonnad, mis olid mõeldud vaid erakorraliste parandustööde tegemiseks kosmoses, polnud varustatud raadiosaatjatega, seega kaaslasega suhtlemiseks oli lihtsam ta käsivart puudutada, kuna läbi sellise materiaalse silla kandus heli kergesti edasi.

Mäeharjal Keene peatus, heites pilgu eredate, tähevalguses küütlevate fragmentide soonele oma jalge ees. Ta asetas käe Nestori õlale. „Püriit,“ urahtas ta. „Peame kaugemalt otsima.“ Too pöördus paremale, liikudes vaevaliselt, olles Pluuto suurema gravitatsiooni tõttu peaaegu 60 naela võrra raskem kui Maal.

„Kindlasti,“ arutles Keene vanemat meest jälgides, „ei suuda vana Solomon Nestor sellistes tingimustes osaleda pikemaajalisel otsinguretkel.“ Ta kortsutas mõtlikult kulmu. Caspari teatel pidi siin leiduma suures koguses raskemetalle, nii et otsing ei tohiks siiski kuigi pikalt aega võtta. Äkki Keene peatus, sest mööda kaljust pinda libises temast mööda kivi. Signaal.

Nestor žestikuleeris hämaruses. Keene pöördus ja kiirustas tagasi, ronides mööda ebatasast maastikku sellise tempoga, et ta hingetõmbed muutusid kiiremaks ning kiivri näovari hakkas hingeaurust hägustuma. „Mis see on?“ küsis ta. „Metall?“

„Metall? Oh ei!“ Nestori hääl oli võidukas. „Mida sa ütlesid selle kohta, et Pluutol pole orgaanilist elu, mis? Hästi, aga kuidas on lood anorgaanilise eluga? Vaata siia!“

Keene vaatas. Kitsast praost või lõhest kaljuharjal voolas midagi välja. Hetkeks mõtles Keene, et ta näeb väikest oja, ent oja – vedel vesi – oli Pluutol võimatu. Ta kissitas teravalt silmi. Kristallid! Kristallide massid, hämaruses hallikas-valged, roomasid aeglases rivis lõhest välja.

„Olgu ma neetud!“ vandus ta. „Caspari ei öelnud kristallide kohta midagi.“

„Ära unusta,“ sõnas Nestor, „et Pluuto pindala on 36% võrra suurem kui kogu Maa oma. Sellest pole läbi uuritud üht kümnetuhandikkugi ja ilmselt ei uuritagi kunagi, sest kosmoselaevu on siia nii raske maandada. Kui Atsuki ...“

„Ma tean. Ma tean,“ sekkus Keene kannatamatult, „aga need kristallid ei ole volfram ega plaatina, liigume edasi.“ Ometi vahtis ta endiselt roomavat, kergelt kiirgavat massi. Vaikuses kuulis ta lõpmatult kergeid kahinaid, praginaid ja sahinaid, mis kiirgusid maapinna kaudu ta jalgadesse ning sealt ta kiivrisse. „Mis need liikuma paneb?“ uuris ta. „Kas need on elus?“

„Elus? Ma ei tea. Kristallid on elule nii lähedal, kui anorgaaniline aine olla saab. Nad toituvad ja kasvavad.“

„Aga nad ei ela?“

Vana Solomon Nestor oli nüüd omas elemendis. „Olgu,“ seletas ta professorlikul toonil, „mis on elu kriteerium? Liikumine? Ei ole! Tuul, vesi ja tuli liiguvad, aga mitmed eluvormid mitte. Kasvamine? Ei, tuli kasvab ja samuti kristallid. Paljunemine? Jällegi mitte, sest taaskord tuli ja kristallid paljundavad ennast, kui neil on käepärast korralikud toiduvarud. Mis siis eristab surnud ainet elusast?“

„Seda ma sult küsisingi!“ nähvas Keene.

„Seda ma sulle ütlengi. On vaid üks, võib-olla ka kaks kriteeriumi. Esiteks, elusad asjad ärrituvad välisfaktorite peale. Ja teiseks, mis on tähtsamgi, nad kohanduvad.“

„Misasja?“

„Kuula,“ jätkas Nestor. „Tuli liigub, kasvab, toitub ja paljuneb, on ju nii? Aga see ei jookse vee eest ära. See ei näita üles ärritust, mida näitab elu mürgi läheduses, ehkki vesi on tulele mürk. Iga elus asi, mis kohtab mürki, püüab seda eemale tõugata: arendab välja antikehad või jääb palavikku või püüab mürgist ainet välja paisata. Mõnikord see muidugi ka sureb mürgi tõttu, aga enne seda ta vähemalt püüab ellu jääda. Tuli ei püüa.

Mis puutub kohanemisse, siis kas tuli teeb kunagi vabatahtliku katse oma toiduni jõuda? Kas ta jookseb vabatahtlikult oma vaenlaste eest ära? Ka madalaim eluvorm teeb seda, isegi haletsusväärne amööb annab positiivseid signaale kohanemise kohta oma keskkonnaga.“

Keene vahtis lähemalt uimast kristalset oja, mis riivas nüüd juba musta tasandikku ta jalge ees. Ta kummardus selle kohale ja äkitselt turgatas talle pähe fakt, mille oli seni tähelepanuta jätnud.

„Vaata siia,“ ütles ta, puudutades vana Solomoni käsivart. „Need asjad on organismid. Need pole lahtised kristallid, vaid kristallide massid.“

See oli tõsi. Praksuvad ja sahisevad kristallid liikusid säravates känkrates, mille suurus ulatus pöidlaküüne omast väikese koera suuruseni. Liikumine toimus ilmselt madalamate kristallide kiirema nihkumise abil umbes nagu maol, kes roomab soomuselisel kõhul soomuste nihkumise abil, ent märksa kangemalt ning aeglasemalt. Äkki lõi Keene oma metallsaapaga üht känkrat. See killustus vabaneva staatilise elektri sinakas sähvatuses ja tükid jätkasid passiivselt oma teekonda. „Kindlasti ei näita nad üles ärritust,“ märkis ta.

„Aga vaata!“ hüüatas Nestor. „Nad näitavad üles kohanemisvõimet. Siin üks toitub!“

Ta tõmbas Keene’i paar jalga kaljuharjast allapoole. Seal oli väike sinakas varu millestki, mis nägi välja nagu külmunud savi, võib-olla produkt Pluuto lõputult kaugest minevikust, mil planeedi enda kuumus oli hoidnud alal vedelat vett ja gaasilist õhku, mis suutsid siinseid kaljusid pulbriks hõõruda. Kristalne mass peatus laigu servas ja kasvas nende silme all, hallikas-valged kristallid kerkimas nagu härmatis, mis levib üle talvise aknaklaasi.

„See on alumiiniumisööja!“ hõiskas Nestor. „See kristall on maarjas, see sööb savi!“

Keene oli märksa vähem erutatud kui vana Nestor, võib-olla seetõttu, et ta oli kõvasti praktilisema mõtlemisega.

„Olgu,“ lausus ta otsustavalt, „me ei tohi siin rohkem aega raisata. Me vajame vastupidavat metalli ja me vajame seda hädasti. Sa proovi otsida siitpoolt kaljuharja ja ma lähen vaatan teiselt poolt.“

Äkitselt ta peatus, jäädes õudusega vahtima oma saabast, millega ta oli löönud liikuvat kristallikamakat. Saapa pinnal kiiskas väikeste sätendavate punktikeste mass!

Skafandri rebend tähendaks kindlat surma, sest hapnikugeneraator ei suudaks iialgi hoida alal survet, mis tasakaalustaks tõsisema lekke. Keene kummardas ja hakkas meeleheitlikult alumiiniumisööjaid kätega saapalt ära kraapima ning alles seejärel mõistis, et nakkus levib nõnda ka kinnastele.

Samal ajal kui Nestor lobises näokaitse taga midagi kuuldamatut, hõõrus Keene oma kindaid sõmerjas, püriitses pinnases, mis kõikjal neid ümbritses.

See paistis aitavat: kare aine pühkis kasvavad kristallid minema. Keene haaras palavikulise hooga sõmerjat pinnas ning nühkis kristalliga kokku puutunud saabast lootes, et poleks veel tekkinud mitte ühtki auku, väikseimatki pragu! Ta küüris raevukalt ja lõpuks oli saapa metallpind küll kriibitud ning mõlkis, ent kasvudest vaba.

Keene seisatas ebakindlalt ja toetas käe midagi žestikuleeriva Nestori külje vastu.

„Hoia neist eemale!“ ahmis ta õhku. „Nad söövad ...“

Keene ei saanudki lauset lõpetada, sest midagi kõva suruti ta ülikonna selja vastu ja metalne hääl käratas: „Püsige paigal, teie mõlemad!“

 

Tõlkinud Kristjan-Jaak Rätsep

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.1261)