Detsembrikuises ja selle võika aasta viimases Reaktoris on nii lugemist kui on ka juba tublisti loetud – arvustusi on ka seekord kenasti, oleks ometi lugejatel jaksu ja energiat seda toredat joont hoida.

Algupäraseid jutte on kolm ning raamatukatkendite hulk on samuti üsna muljetavaldav, nii et päevaks-paariks ehk piisab ulmeliseks meelelahutuseks ning polegi see kodus istumine nii tüütu enam ...? Näiteks on lugemiseks katkend teosest, mida veel raamatupoe lettidelt polegi võimalik leida: "Planetaarsed lood" ja sealt jutt "Punane Peri". Aga saab maitse suhu ka Beljanini "Lendavast laevast" ning Zelazny "Igikeltsast ja tulest".

Intervjuu on Meelis Kraftiga. Meelis andis üsna hiljuti välja oma jutukogu "Saared" ning tegi seda täitsa ise oma jõu ja nõuga. Tegelikult pole see viimane muidugi päris korrektne, sest nii nõu kui ka jõu osas anti talle tublisti abi paljude inimeste poolt. On ka hea meel öelda, et üksikprojektiks see ei jää ning Kraftil, kellega soovijad võivad pärast koroonaviiruse möödumist uuesti Tartu ulmekirjutamise töötubades näost-näkku kohtuda, on päris mitu projekti juba soolas ja soojas. Aga kust tuli mõte ise raamat välja anda? Ja miks just saared?

Jutuautoreid on kolm nagu ma ennegi ütlesin: Tormi Ariva jutt "Tühi paun" on seekord ilmselt mu isiklik lemmik, aga ärgu teised lasku ennast üldse häirida sellest ega solvugu, mul on Tormi stiili suhtes lihtsalt teatud isiklik nõrkus. Risto Juvaneni "Perefotod" ja Helina Ravasoo "Järv" ootavad omi austajaid, kusjuures "Järv" põhjustas mulle teatud ebamugavustunnet lugedes. Mulle nimelt üldse ei meeldi, kui miski vee all ... Aga see selleks, ei hakka siin sisu ette ära rääkima ega lugemisrõõmu rikkuma, ütleme lihtsalt nii, et järvede linnas Viljandis sündinu ja siin elava inimesena on mul nende mudaste aukudega oma suhe. Juvaneni "Perefotod" aga pani mõtted liikuma ja sobiks minu arvatel autoril pikemaks tekstiks kirjutada. Mul oleks hea meel, kui tulevikus ilmuks palju romaane, mille eessõnas seisaks, et "Idee sai alguse Reaktorisse kirjutatud jutust, kus ..."

Miks mitte?

Nagu alati, siis omal kohal on ka meie Ulmkonnakroonika, mille täiendamiseks ootame alati iga kuu jooksul ideid ja mõtteid, see võiks omamoodi uudiste- ja kuulutustetulp olla. Mis mõttes võiks, see juba ongi, aga iga tulpa annab suuremaks ja kenamaks ehitada. Peaasi, et see ei laula estraadilaule ega selle küljes poleks vilkuvaid tulukesi ... See on muidugi jällegi minu kui viljandlase isiklik trauma, mida ma siin välja elan pahaaimamatute ulmikute peal. Jah, ja ulmkonnakroonika staariks on seekord Elar Haljas, kelle halja töö vilja (heh-heh) oleme saanud mitu numbrit nautida ning just sellesse numbrisse on tema panus olnud eriti tõhus. Haljas peaks, muide samuti olema Viljandimaa mees, nii et ehk pärast katkuaega saab ka siinmail ulmekirjutamise töötoa käima tõmmata.

Eelmise Reaktori juttude arvustamisega jätkab ka Tõnis Hallaste, kes on arvustamisest teinud erilise kunstivormi ning oma panuse annab ka Weinberg.

Ja mis arvustamisesse puutub, siis jah, eelmisel kuul on kõvasti loetud ja loetule hagu antud. Arvustusi jagub, eraldi ei hakkagi neid siin välja tooma. Siiski, hea meel, et arvustatud sai ka Krafti "Saared", kohe selline tunne, et intervjuu läks asja ette. Kalveri õnnesoovid läksid Rick Bakerile ning ka artiklite-ülevaadete osas päris nullpunkt kirja ei lähe, Elar Haljas andis ülevaate sellest kuidas kuulata raamatuid.

Kaanepildi autor on Meelis Krošetskin.

Ilusat vana aasta lõppu ja kohtumiseni juba uuel aastal!

Tervitades

Triin & toimetus