Selles postituste sarjas vaatleme ulmelisi kõrvalvoolu-koomikseid - nii veebis- kui trükisilmuvaid. Tutvustatava materjali valik on sügavalt erapoolik ja kujuneb printsiibil “lugesime, nautisime, jagame”. 2020 aasta lõpetame veebikoomiksiga “Sweet Home”.

Kevadel, kui karantiinimaitselist kraami sai korraga igalt poolt ja ülekülluses, jätsin koomiksi lugemise paari peatüki järel katki. Kuid nüüd, vahetult enne pühi, soovitas Netflix muude Korea ulmekate seas uut sarja, kus pere kaotanud nohik kolib üksinda viletsavõitu kortermajja, mille elanikke hakkavad kimbutama mitmesugused koll-olendid … tundus nagu tuttav! Kui siis taipasin, et see ongi sama lugu, võtsin koomiksi uue hooga ette ja vaatasin sarja ka kohe kõrvale. Nii koomiks kui sari on üsna sünged ja surmamõtteid täis; lisaks üksindus, eraldatus, toas kinni istumine, suhtevägivald - ühesõnaga, neil, kes selliste teemadega kokku puutuda ei soovi, on võimalus lugemine siinkohal samuti katki jätta. Ja kui juba hoiatamiseks läks - sisu väljalobisemise osas ei kavatse ma end samuti tagasi hoida.

“Sweet Home”, loojateks Carnby Kim ja Youngchan Hwang, hakkas ilmuma 2017 sügisel ja jõudis lõpule sel suvel. Koomiks on webtoon-formaadis - ehk siis iga peatükk esitatakse pika püstise pildiribana, mida on mugav järjest kerides lugeda, eriti nutiekraanilt.

Loo keskmes on hilisteismeline erak-nohik Hyun, kelle pere sai hukka ja kes kolib üksinda elama viletsavõitu kortermajja mille… nojah, see meil juba oli.

Tegevus toimub peaaegu täielikult sealsamas kortermajas, kõrvaltegelasteks teised majaelanikud ja mõned sissetungijad; ohtu tekitavad mitmesugused kollid-mutandid ja lisapinevust tekitab taamal tasapisi kokkuvarisev maailmakord. Telesarjas lisandub majarahva ellujäämisraskustele veel sõjaväelise vandenõu tegevusliin.

(Muide, lugemisprotsess oli ka väikestviisi seiklus. Ingliskeelseid koomiksipeatükke on netis tasuta üleval viisteist. Kui endale Webtoonsi äpp tõmmata ja kasutajakonto teha, saab nutiseadmesse iga päev ühe tasuta peatüki juurde, aga kellel siis seda kannatust jagub! Kui need viisteist osa läbi said, lugesin edasi prantsuskeelset tõlget. Prantsuse keelt ma küll ülearu hästi ei mõista, aga “mourir”, “monstre” ja “protéine” nokin välja. Seitsmekümnenda kanti said jällegi prantsusekeelsed osad otsa, nii et lasin hispaaniakeelselt edasi. Hispaania keelt ma ka ülearu hästi ei mõista, aga “nunca”, “monstruo” ja “malditos criminales” nokin välja. Saja kümnenda peatüki paiku sai omakorda otsa hispaaniakeelne tõlge, nii et viimased kolmkümmend osa sirvisin ülevaate saamiseks hiinakeelse versiooni pilte. Lingid eri keeltes versioonide juurde asuvad SIIN.

Niisiis. Erak-nohik Hyun kolib üksinda kõrvalisse kortermajja; kõik ta lähedased on surnud, sõpru tal ei ole ja elatist napib. Hyun on välja arvutanud, et söögiraha jagub kindla kuupäevani - ja täpselt niikaua kavatseb ta elus püsida, ei päevagi kauem. Seni veedab ta aega mängutestimisega ja loodab, et ehk jõuab enne surma veel lemmiksarja viimase episoodi ära näha. Esialgu kehitab ta ainult õlgu, kui teised mängijad kahtlaselt kauaks arvutist eemale jäävad ja netimärksõnade edetabelis kogub punkte fraas “early symptoms of monsterization”. Ka majas toimuvatele veidrustele ei jagu tal tähelepanu - vähemalt niikauaks, kuni need veidrad juhtumised korterisse jõuga sisse kipuvad.

Kui koomiksis on poiss tumedate mõtetega esialgu üksi ja maja elab tema ümber nähtamatult oma elu, siis sarjas võetakse märksa rutem tutvustamisele ülejäänud rahvas: kibestunud valvur (ettevaatust, tal on terav trimmer!), basskitarriga tüdruk ja vaga kooliõpetaja, pahur mafiooso (kes vähemalt koomiksis ei olegi tegelikult mafiooso), alaealine plika (kes käib katusel salaja suitsu tegemas) ja tema osav-tark-tubli vanem vend (kes muu hulgas oskab tulekustutit käsitseda!), tühja lapsevankriga ringikärutav proua, vastik väikepoodnik ja tema terrori all kannatav abikaasa, kaks vastset orvukest ja ratastoolis leiutaja-onu… Hiljem, kui juba madinaks läheb, liituvad keskse seltskonnaga veel vana sõjamees ja tema meedik-abiline. Sari lisab veel mõned tegelased, keda koomiksis ei näe: päästetöötaja ja sõdurpoiss, “mafiooso” pantvang, koerakesega tädi (koomiksis on sama nimega tegelane täiesti teistsugune); lisaks on tegevuses rohkem näha majarahvast-kõrvaltegelasi, kes koomiksis vähem tähelepanu saavad.

Olulise tegelasena võib vaadelda ka kortermaja ennast ja siin erinevad koomiksi ja sarja versioonid nähtavalt. Koomiksi “uus maja” on küll vaesevõitu, aga puhas ja anonüümse moega. Sarja “roheline maja” seevastu laguneb ja kasvab väätidesse, katustel sirgub antennimets ja lehvib värviline pesu, kõikjal leidub peidupaiku ja koli, mis reedavad pikemat ajalugu ja iseloomu.

(TVTropes pakub päris head ülevaadet koomiksi ja sarja tegelaste kattuvuse ja erinevuste kohta.)

 

Ning siis hakkavad telefonid tummaks jääma ja liftid ei tööta; venivasse internetti ilmuvad teated karantiini kohta ja linn põleb. Majarahvas, kelle kõige suuremaks mureks oli veel hetk tagasi tüütu turvavõre lukust lahtisaamine, avastab välisukse eest kõige pesuehtsama kolli. Näeme, kuidas sobib kollitõrjeks tulekustuti (sobib hästi, kuni ta töötab) ja mis juhtub siis, kui tõrje otsa saab.

Pärast esimest intsidenti luusib maja sees ja maja ümber väga mitmekesiseid kolle ja internetti lisandub kolliteemalisi spekulatsioone ning soovitusi. Kollide käitumise ja kuju põhjal on jõutud järeldusele, et need ei ole mingisugused lihtlabased zombid ja et kollistumist ei põhjusta mingi argine saaste või nakkus. Kollid muudavad kuju, võtavad ebamaiseid vorme, arenevad; kollide väline kuju aga peegeldab alginimeste kinnisideid ja südamesoove. (Kõrvalepõikena soovitan huvilistele ülevaadet sarja-kollide kohta ja videot kollide animeerimisest.)

Pikk-keel kolli tõrjumise stseeni kohta tehtud koomiksi ja sarja kõrvutusvideo illustreerib hästi, mis ulatuses näideldud lugu originaali järgib ja kus ilmnevad teistsugused valikud. Kohati kattuvad koomiksi ja sarja sündmused üks-ühele, kohati on samad sündmused kronoloogiliselt ümber paigutatud, kohati aga on kogu tegelaskuju (või tegelaste kamp) teistmoodi lahendatud ja sisse toodud uusi süžeeliine.

Nii koomiksis kui sarjas toimub päästeoperatsioon orvukeste päästmiseks, mille käigus teevad etteaste poolpea-koll ja musklikoll (protéine!), patrullitakse trepikodades ja arendatakse kollivastast relvastust.

Mõlemal puhul üritavad fuajees pesitsev seltskond ja ülemiste korruste asukad turvaliselt teineteiseni jõuda. Selle käigus avastatakse, et iga koll ei soovigi inimestele halba, samuti, et kollide vastu võitlemisel on väga heaks abinõuks teine koll. Sellepärast peab Hyun, kes juba tükimat aega reedab selgeid varase kollistaadiumi märke, ikka ja jälle eesliinile hüppama. Teine tõhus abinõu on tuli - kui uimaseks löödud koll põlema pista, siis ta enam ei tõuse.

Ülakorruse salgake satub treppidest alla ronides paljukombitsalise kolli otsa ja peab võitlusse asuma. (Sarjas ilmub koll esimest korda välja keldris ja temaga võitlust eraldi ei näidatagi.) Keset madinat satub Hyun mõttes vastamisi ka oma sisemise kollialgega.

Koomiksi ja sarja ajajooned jooksevad uuesti kokku fuajees, kus majarahvas vaidleb selle üle, mida võtta ette kollistuvate kaaslastega, kes endast veel otsest ohtu ei kujuta. Järjest rohkem joonistub välja tegelasi, kes on parajad värdjad ilma, et peaksid kolliks moonduma.

Kuna toidu- vee- ja ravimivarud kahanevad, peetakse plaane majast välja maastikuretkele minna ja saadetakse üks elanik majast välja luurele.

Ettevalmistuste käigus pannakse liftid tagasi tööle ... Ja liftist väljub halb üllatus kollistunud valvuri näol. Terava servaga trimmer on tal samuti kaasas. Koomiks kostitab meid nüüd veel väikese tagasivaate-buketiga, kuidas paljud elanikud on valvuriga kunagi nõmedalt käitunud.

Kui koomiksis on valvurist väga raske jagu saada (vastasseis võtab põhimõtteliselt kesktaseme bossivõitluse mõõdud), siis sarjas tehakse talle kiirelt - kuigi dramaatilise ohverduse hinnaga - ots peale. Teine sõlmsündmus, mis nii koomiskis kui sarjas aset leiab, on õuevõitlus musklikolliga. Mõlemal puhul saab proteiinipoiss ellujääjatele jaole, kui need püüavad varude otsingule sõita. Sarjas toimub see kokkupõrge varem ja laheneb nii:

Koomiksis saabub samuti väljastpoolt motoriseeritud abi, aga… Tegelased ise saavad ka peagi aru, et see pole niisama buss, see on vanglabuss. Bussist tuleb lisaks oma maja tädile maha viis pätti ja jutu käigus selgub, et “mafiooso” on hoopis endine võmm.

Et maja ümbrusse hakkab kogunema uusi kolle, kiirustab rahvas tuppa ja pätid võetakse ka ühes. Need püüavad kohe kanda kinnitada, esialgu siiski hea jutuga. Seda erinevalt sarjast, kus pättide saabumine on omaette sündmus - sõidetakse soomukiga barrikaadist läbi ja kukutakseennetavalt majarahvast mõrvama. (Distsiplineerivate tapmistega sooviksid pätid siiski ka koomiksis pihta hakata.)

Koomiksipättide ja sarjapättide esitus võtab minu arvates hästi kokku üldisema lahknevuse lugude tonaalsuses: koomiks keskendub rohkem suletuse ja eralduse üleelamisele, sarjas aga lokkab täistuuridel post-apo koos verejanuliste jõukude ja sõjalise salauurimisega.

Koomiksis on nii pätte kui ellujääjaid (ning ka relvi) tunduvalt vähem - seega on vähem tagaajamist ja tapmist, aga igal liigutusel on sellevõrra suurem kaal. Mõlema loo koll-pätipoiss pöörab oma bossi vastu, kuid vastuhaku tähendus on mõlemal juhul erinev.

Mõlemas versioonis jõutakse pättide-kollide-majarahva segadikus välja küsimuseni, et kummad on siis hullemad vastased, kollid või teised inimesed? Õigupoolest sõnastab pättide kollipoiss küsimuse nii: muidugi leidub kolle, kes inimestele ilmaasjata häda ei tee - aga kas sama saab väita inimeste kohta?

Igal juhul läheneb vältimatult lõpumadin ja ellujääjad valmistuvad maja maha jätma. Madina käigus jõuab Hyun lõpuks täismoondeni ja temast saab päris tõhus võitluskoll.

Päris lõppu ma ümber ei jutusta (seda enam, et paljud koomiksi sisunüansid läksid lugemise eripära tõttu esialgu kaotsi), aga ütleme nii, et pärast viimast mürglit ja evakuatsiooni jõuab koomiks selge lõpuni, sari aga norib ilmselgelt teist hooaega.

Kokkuvõtvalt ütleksin, et koomiks ja sari hakkavad samast tüvest peale ja lahknevad lõpuks omaette lugudeks: koomiks on rohkem kollide ja moondumise lugu, sarjas aga kogub järjest enam tähtsust vandenõu-temaatika. (Sarjas nähtud poolautonoomne koll-ollus näib kaudselt viitavat ka “The Thing” laadis tõlgendusvõimalustele.) Seejuures on sari ise samuti koomiksilik - stiliseeritud, tempokas ja värvikas, Korea sarjades muidu nii tavalisi tagasivaatestseene ei ole siin peaaegu üldse; lausa vastupidi - koomiksis on küllaga “oluline info sellest, mis toimus pool päeva tagasi” kõrvalepõikeid, mida sarjas näidatakse hoopis kronoloogiliselt.

Kui koomiksis on rohkem rahulikku eneses arutlemist (nii depressiivset kui lihtsalt mõtlikku), siis sarjas leidub jällegi rohkem välispidist draamakiskumist (mis mõne koha peal hakkas juba mu isiklikku häda-ex-machina taluvuspiiri kompama).

Helgemate elamuste otsijatele ei soovita kumbagi ja naljalembestele samuti mitte. Verd ikka lirtsub ja silmamune lendab ja aegajalt võtavad ekraanil kujutatud inimlikud nükked muigama ka, aga “Kodukese” kumbki kehastus ei ole kerge uljas seiklus ega lustlik-süüdimatu rupskiralli. Pigem selline hiiliv horror, kus vahetu oht on küll silmaga näha, aga võidelda tuleb seal, kus sa selleks valmis ei ole ja põgeneda pole õigupoolest kuhugi.

Need meeleolud võtab tõhusalt kokku sarja lõputiitrite muusikavideo:

Pildid: Webtoons ja Netflix lehtede kuvatõmmised