Dr Martinson oli jälle 20 minutit hiljaks jäänud. See oli tema puhul nii tavaline, et enamik tudengeid ei tulnud enam kunagi õigeks ajaks loengusse kohale. Anja tegi loengusaali läheduses, kohvimasina ees aega parajaks, püüdes otsustada, kas osta üks tõeliselt jube vesine cappucino või elada edasi ilma selle kehva kohvi sarnase tooteta. Kogu selle mõttetegevuse juures ei olnud ta sugugi pööranud tähelepanu Kate’le, kes vadistas ülientusiastlikult nende nädalavahetuse plaanidest.

Anjal oli muidugi hea meel, et Kate otsustas veeta nädalavahetuse maailma kõige igavamas külakeses koos temaga, aga ta ei mõistnud tüdruku entusiasmi. Anja

häbenes tillukest tolmust majakest, mis paistis määrdunud isegi siis kui oli täiuslikult pestud ja korras, ning külakeses, kus ta elas, ei olnud tegelikult mitte midagi teha. Oli kaks poodi, Anja töötas neist kahest huvitavamas, pudipadi poes, mis müüs ülehinnatud Hiinast tellitud nänni ja ehteid. Teine oli väike ja vähese valikuga toidupood. Oli üks sularahaautomaat, juuksur, laste mänguväljak ja kunagine kultuurimaja. Ühesõnaga oli see selline küla, kuhu tuled ainult siis, kui sinu vanaema juhtub seal elama. Ometi rääkis Kate nädalavahetuse plaanidest nõnda, nagu oleks tegu reisiga Pariisi või Barcelonasse.

„Ja järve äärde peame kindlasti minema!”

Ah, jah. Järv. Järv oli ehk tõesti veel üks külakese „vaatamisväärsusi”. Nimelt oli järvel palju aastaid tagasi juhtunud mingi õnnetus ning sellest saati oli järve ümber ehitatud traataed. Anja ei teadnud, mis tegelikult juhtunud oli, aga jutud pajatasid sellest, et järves elas koletis, kes lapsi ja noori neide oma vetealusesse kuningriiki tõmbas. Kõige kummalisem oli asja juures mitte too lapsik muinasjutt, vaid see, et vähemalt pooled külaelanikest paistsid seda legendi uskuvat. Anja oli üsna kindel, et keegi kohalikest poleks traataiatagi eales julgenud järve äärde minna. Vanad külamehed ja naised rääkisid talle aina tõsimeeli sellest, kuidas täiskuu ajal järvevesi vahel roosakalt või roheliselt hiilgas, eks ikka et noori neide oma lummusesse kutsuda. Anja oli külas elanud ülikooli algusest saati, juba umbes kaks aastat, ent helendavat järvevett polnud ta veel kunagi näinud ning ta oli kindel, et ei näe seda kunagi. Viimased kuu aega oli järvevesi olnud hoopis jääga kaetud.

„Järve äärde ei saa minna,” ütles Anja. „Seal ümber on traataed.”

„No, aga sa oled öelnud, et see pole eriti kõrge,” meenutas Kate.

„Ei ole tõesti,” nõustus Anja.

„No siis võime ju üle ronida,” pakkus Kate, „või kardad sa järvekoletist?”

Anja ei kartnud järvekoletist, aga ta ei uskunud ka, et järves üldse midagi erilist võiks olla. Veel vähem nägi ta põhjust üle aia ronimiseks, et siis järve ääres lumel istuda. „See on lihtsalt järv.”

„See on kuulus järv. Legendide ja müütidega seotud oluline uurimisallikas sotsiaalteaduste tudengile, keda huvitab mütoloogia.” Kate’i huvitas väga mütoloogia. Ta plaanis oma lõputöö ka mütoloogiast kirjutada, vist millestki näkkidega seonduvast.

„Loe siis lihtsalt artikleid,” arvas Anja.

„Ei, ma tahan seda oma silmaga näha!” jäi Kate endale kindlaks. Anja jaoks hakkas kogu teema end vaikselt ammendama, aga Kate’l oli ilmselgelt veel müütide ja järve teemalisi mõtteid mida jagada.

Õnneks tuli loengusaali juurde Serena ja kõik jäid hetkeks vait. Serenas oli midagi sellist, et tema tulles vaikis kogu ruum. Ta oli eemalolev ja vaikne ja Anja arust kõige kaunim ja stiilsem olevus, keda ta kunagi näinud oli. Ta riietus peaaegu alati pükskostüümidesse või heljuvatesse pastelsetesse kleitidesse ning täna oli tal seljas valge komplekt, mis oli kui selga valatud. Jalas kandis ta kõrgeid punase tallaga kingi, mis tundusid täiesti ebapraktilised, aga olid siiski nii rabavalt kaunid, et Anja tundis teravat kadedust. Serena heitis pilgu õppejõudu ootavatele tudengitele ja kadus tualetti. Anjale tundus hetkeks, et Serena vaatas just teda, et nende pilgud kohtusid ja ta nägi Serena silmis midagi kurba ja kahetsuselaadset, aga kindlasti oli see üksnes tema kujutlus. Serenal polnud põhjust talle mõelda, nad polnud kunagi rohkem kui paar sõna vahetanud.

Kate avas suu, et jälle nende nädalavahetusest rääkima hakata ja Anja otsustas Serena kannul vetsu põgeneda. Serena seisis peegli ees ning oli just lõpetanud erksate siniste kontaktläätsede silma panemise. Anja veetis hetke proovides Serena silmade loomulikku tooni meenutada. Olid need pruunid? Hallid? Ta ei mäletanud. Kuna Anja ei tahtnud veel Kate’i juurde naasta, hakkas ta ajaviiteks huuli värvima. Serena tegi sedasama. Viimase huuleläige oli tagasihoidlik, aga samas ikkagi kuidagi eriliselt sätendav. Hetk hiljem ta naeratas ja Anja mõistis, et on kogu aja tüdrukut peeglist vaadanud. Ta läks näost punaseks, heitis pilgu oma huulepulgale ja tegeles selle kotti tagasi panemisega.

„Ma kandsin ka kunagi läätsi,” ütles Anja ja korraga oli tal tunne nagu ta oleks midagi täiesti lubamatut teinud. Serena tundus kauge ja kättesaamatu ja millegipärast oli Anjal tunne, nagu poleks tal õigust temaga rääkida, kuigi see oli lapsik mõte.

„Jah? Mina kannan neid iga päev,” vastas Serena lihtsalt.

„Mis värvi su silmad siis muidu on? Ma vist polegi neid kunagi näinud.”

„Keegi siin ei ole,” nõustus Serena ja siis oli Anjal tunne, nagu nad räägiksid millestki muust kui läätsedest. Ta tõstis pilgu peeglile ja selle peegelduses paistis Serena kurb.

„Miks siis?”

Serena pöördus Anja poole ja puudutas sõrmega sinist kontaktläätse silmas. Anja vaatas talle otsa, ise end arusaamatult ärevana tundes, justkui ilmeks talle nüüd mingi kõigile seni teadmatu suur ilmasaladus. Serena liigutas läätse ja Anjale tundus hetkeks, nagu paljastuks selle tagant pastelsetes vikerkaarevärvides iiris, aga hetk oli liiga lühike, et olla kindel, et see polnud vaid meelepete. Serena naeratas kavalalt, pilgutas silmi ning astus siis uksest välja, justkui mitte midagi imelikku poleks juhtunud, jättes segaduses Anja kraanikausi ette seisma.

Kui Kate lõpuks Anjale külla jõudis, hakkas Anjale tunduma, et külastus pole muud kui võimalus lakkamatult oma lõputööst rääkida ja ehk ka midagi kirja saada. Justkui oleks Kate siin järve, mitte Anja pärast. Mida täpselt Kate kohapeal järve kohta teada saada lootis, Anja ei teadnud, aga ta tundis nagu oleks teda ninapidi veetud. Kate oli kõik oma lõputöö peatükid põrandale laiali laotanud ning tegi neisse aeg-ajalt märkmeid. Vahetevahel luges ta mõne lõigu oma tööst ka valjusti ette, aga solvunud Anja enam ei kuulanudki Kate’i juttu. Ta mõtles hoopis Serenast: „Kas inimese silmad võivad olla vikerkaarevärvilised?” küsis ta lõpuks.

„Mida?”

„Kui me Serenaga teisipäeval vetsus olime. Ta silmad olid justkui mitmevärvilised, lillad, rohekad, roosakad...”

„Ilmselgelt olid need kontaktläätsed.”

„Ei, ta võttis kontaktläätsed ära.”

Kate ei kuulanud, ta kargas korraga põrandalt püsti ja praktiliselt tormas ukse juurde, ise mantlit selga ajades.

„Mida sa teed? Kuhu sa lähed?” uuris Anja.

„Järve äärde. Ma lihtsalt pean seda nägema. Ma olen sellest kaks kuud ühtepuhku lugenud. Ma pean vähemalt korra seal ära käima.” Anja ei uskunud, et külajärvest oleks üldse nii palju materjali olemas, et seda kaks kuud lugeda.

„Sul on sellega mingi kinnisidee,” arvas Anja. „mida sa loodad sealt leida? Järvekoletise?”

„Ei muidugi mitte. Kas tuled?”

„Ei. Olen seda traataeda varemgi näinud,” vastas Anja kuivalt. Ta uskus, et Kate piirdub üksnes aia vaatamisega, aga õige pea nägi ta aknast Kate’i üle traataia ronimas. Anja ohkas, ta võis ju solvunud olla, aga tahtis siiski kindel olla, et Kate pole piisavalt loll, et õrnale järvejääle jalutama minna. Ta tõmbas esimese ettejuhtuva soojema riideeseme õlgadele ning kiirustas välja.

„Mis lollust sa teed?” karjus ta aia äärde jõudes vihaselt, aga ronis siiski sellest üle. Tundus, et Kate siiski plaanis järvejääle minna ja Anja kiirustas teda peatama, aga koperdas millegi otsa ja kukkus. Õnneks püüdis see hetkeks Kate’i tähelepanu ja ta pöördus Anja poole.

„Miks sa sellised kontsad jalga panid?” Anja märkas nüüd, et ta oli kukkunud paari kõrgete kontsadega punase tallaga kingade otsa.

„Need pole minu omad,” pomises ta, segaduses.

„No ju on siis keegi ka enne meid siin käinud,” ütles Kate rõõmsalt, justkui julgust juurde saades ja pööras pilgu tagasi järvele.

„Need on samad kingad, mida Serena teisipäeval loengus kandis!” hüüatas Anja. „ma mäletan neid selgelt!”

„Küllap lihtsalt samasugused,” arvas Kate ükskõikselt, aga Anjale tundus nüüd korraga kogu asi veider ja hirmutav. Kellelgi külas polnud ometi selliseid naeruväärselt kalleid kingi. Siinkandis peeti Crocse stiilsuse tipuks.

„Lähme ära, Kate,” ütles Anja, aga Kate oli juba järvejääle jõudnud ja Anja järgnes talle, „tule ära, me kukume sisse!”

Kate turtsatas: „Mis juhtus? Lõid kartma või?”

„Jääkülma vette uppumist või? Jah, lõin küll!” vihastas Anja.

„Eks mine siis!”

Sel hetkel tundus järvevees midagi suurt nende alt läbi ujuvat. Kate’i silmad lõid särama: „Ehk näeme nüüd päris järvekoletist!”

Anja ei saanud aru, kas ta teeb nalja või mitte. Ta vaatas järvejääd, tumedat varju, mis nende all liikus ja peenikest mõra jääs, mis iga hetkega pikemaks venis. Anja haaras Kate’i käest, aga rohkemat ta nende päästmiseks teha ei jõudnud. Käis vali praksatus ja jää tüdrukute all purunes. Mõlemad karjatasid ja vajusid sügavasse jääkülma vette.

Maailm Anja ümber paistis muutuvat. Pärast paari hetke röökimist, karjumist ja vehkimist, värve ning segadust, oli kõik äkki hirmutavalt pime, vaikne ja külm. Pimeduses välgatas äkitselt miski. Keegi ujus vee all Anja poole. Oli see Kate? Või järvekoletis? Ei, järvekoletis siiski mitte. See oli inimene, aga Kate see ei olnud. Ometi paistis ta tuttav. Võõras ujus täitsa Anja juurde, nii et nende näod vastamisi olid ning ta polnudki enam võõras. Ometi pimedas järvevees nägi Anja selgelt Serena heledat ebamaist nägu, tema erksaid silmi, mille iirised olid justkui mõne haldja omad ning särasid kõikides vikerkaarevärvides. See imekaunis olevus naeratas rahulikult, pani käed Anja piha ümber ning tõstis ta pinnale.

Anja ärkas tillukesel verandal omaenese ukse ees. Ta riided olid kergelt märjad, aga mitte nii läbi ligunenud nagu oleks ta just järve kukkunud. Puidust põrandalauad seevastu olid täiesti märjad. Segaduses tüdruk vaatas paar hetke vaikides enda ümber ringi, kargas siis püsti ning tormas tuppa. Keset elutoa põrandat istus Kate, ümbritsetuna oma uurimistöö paberitest. Ta paistis täiesti kuiv ja rahulik.

Anja vaatas talle mõistmatult otsa. „Kuidas sa järvest välja said?!“

Kate’i ilme väljendas sama suurt segadust. „Välja? Mis järvest?“

„Sellest järvest!“ karjus Anja ning näitas näpuga läbi akna järve poole, „ma oleks peaaegu ära uppunud, aga sina istud siin rahulikult ja loed oma pabereid?!“

„Uppunud?“ Kate tundus siiras segaduses, ta vaatas järve poole. „Kas sa käisid järve ääres?“

„Mis mõttes kas käisin?! Muidugi käisin! Me mõlemad käisime!“ röökis Anja, kes Kate’i julmast naljast sugugi aru ei saanud.

„Mina küll ei käinud. Mis ma sealt järve äärest leida võin? Ma uurin lihtsalt järvega seonduvaid legende. Ega mul pole seepärast tarvis vette hüpata,” turtsatas Kate.

Anja vaatas segaduses veel tükk aega Kate’i, aga ei öelnud esiti midagi. „Alles sa nii tahtsid sinna minna...“ märkis ta viimaks vaikselt.

Kate mõtles selle peale. „Tahtsin jah. Olin vist lugudest liiga haaratud. Aga ma mõtlesin selle peale ja sain aru, et tegelikult pole järv ise ju üldse oluline. Järv on lihtsalt järv. Ma ju ei proovi tõestada järvekoletise olemasolu.” Kate’i hääl oli vaikne ja tasakaalukas. Miski ta olekus ei viidanud, nagu oleks ta just uppumissurmast pääsenud. Anja vaatas teda veel mõnda aega vaikides ja tormas siis välja järve äärde. Tarast üle ronida ta enam ei julgenud, kuid ometi oli ilma selletagi näha, et järvejää oli täiesti terve. Kas ta oli tõesti kogu eelnevat sündmustikku unes näinud? Ette kujutanud? Aga miks olid ta riided siis endiselt niisked? Miks oli ta ärganud märjal verandal ja mitte näiteks toas, kus oleks unenäostsenaarium oluliselt tõenäolisem tundunud?

Anja jooksis tagasi tuppa, lõi kapiukse pauguga lahti ja valis sealt kuivad dressid ja kivist nutva ingli pildiga t-särgi. Kate luges ikka veel oma märkmeid. Anja istus nüüd märgatavalt suurema huviga sõbratari kõrvale ja hakkas samuti pabereid läbi vaatama.

„Kas legendides räägitakse alati järvekoletistest?“

„Tavaliselt küll, aga vahest ka järvenäkist,“ vastas Kate, hajevil. Anja püüdis leida paberite hulgast jutte näkist, aga kõik kätte sattuvad lehed olid hoopis millestki muust. Lõpuks oli Kate juba õige ärritunud, et Anja kõik ta paberid sassi ajab. Ta pani oma töö kokku ning märkas siis Anja kapiuksel rippuvat musta korsetiga kleiti. Ta tõusis, et seda lähemalt vaadata. Lähemal vaatlusel selgus, et kogu üks pool Anja kapist oli erinevaid tumedaid, gooti stiilis riideid täis ning Kate uuris, miks Anja neid kunagi ei kanna. Kogu ülejäänud külastuse jooksul oli Anja nüüd tähelepanu keskpunktis. Ta polnud kindel, kas see talle meeldis. Eriti hirmutas teda see, kui äkki oli kogu muutus toimunud. Tüdruk, kes ei suutnud enne hetkegi oma uurimustööst vaikida ja kes Anja eluolu vastu harva huvi tundis, uuris nüüd korraga tema mineviku kohta, tema kunagisest elust linnas, sõpradest, kellega ta järjest vähem suhtles ja riietest, mida ta enam ei kandnud.

Anja nägi Serenat uuesti alles järgmisel nädalal, kui kõik tudengid taas hilinevat õppejõudu ootasid. Üleni valgesse riietatuna tundus ta veelgi enam ebamaise hea haldjana. Kui Serena oligi näkk, ja tol hetkel tundus see väga võimalik, siis polnud ta kindlasti selline hukatust toov koletis nagu merineitsid klassikalistes juttudes olid. Serena vaatas Anjale otsa ja naeratas võluvalt, kadudes siis naiste vetsu. Anja praktiliselt tormas talle järele. Kuid kohale jõudnud, polnud tal midagi öelda. Polnud ju midagi, mis tõestaks, et Serena oleks näkk või et ta ei näinud üksnes kummalist und. Nii et Anja vaikis sel ajal, kui Serena oma meiki korrastas. Tal läks sellega lõpmatult kaua ja tundus, et temagi ootas, et Anja midagi ütleks.

„Sa näed täna hea välja. Mulle meeldib,“ ütles Serena lõpuks. Anja oli Kate’i õhutusel pannud selga mõned oma veidi silmapaistvamad riided, mis harilikult ta kapis tolmu kogusid, sest väikses külakeses polnud kunagi põhjust neid kanda.

„Sina ka, aga sa näed alati hea välja. Kõik vaatavad sind, kui sa sisse astud.“

„Nad vaatavad mind, sest olen neist erinev, mitte kuna olen ilus.“

Anja vaatas nüüd lõpuks Serenale otsa: „Oled või?“

Serena tema poole ei vaadanud. Tema pilk oli naelutatud kraanikausile.

„Mida sa Kate’le tegid?“ küsis Anja, ootamatult julgelt.

„Mida ma pidin temaga tegema.“

Anja ei teadnud, kas see oli küsimus või vastus, sest see kõlas just nii, nagu oleks võinud olla mõlemat.

„Kas sa ei leia, et ta on oma uurimusest pisut liiga haaratud?“ küsis Serena ning see kõlas nagu tavaline küsimus, aga Anja kuulis selles ometi salajast tagamõtet.

„Viimasel ajal enam mitte,“ vastas ta.

„Ehk ongi nii parem,“ ütles Serena väga tõsiselt ja lahkus.

Kui loengud läbi olid ja Anja tagasi koju jõudis, tormas ta otsejoones järve juurde ja ronis tarast üle. Seal rohu sees lebas valge kleit ja valged kingad, mida Serena just samal päeval kandnud oli. Anja arvas mingist müüdist või muinasjutust mäletavat, et kui näki riided või naha endale võtad, saad tema üle võimust. Nii et ta võttis Serena riided, jooksis tuppa ja peitis need kappi.


Järgmisesse loengusse tuli Serena aga lihtsalt teiste riietega ja Anja tundis oma teo üle piinlikkust. Ometi läks ta sel samal õhtul uuesti järve äärde. Ilm oli hakanud juba soojemaks minema, aga jää tundus veel paksem kui oli varem olnudki. Anja ronis järvejääle, seisis ja ootas. Lõpuks tuli kõrvaltalu naine välja ja karjus Anjale, et järve peal ei tohi olla.

Tol ööl nägi Anja Serenat unes. Imekaunis näkk ujus Anja ümber ja naeratas malbelt. Anjale tundus, et Serena kutsub teda endaga kaasa järve sügavustesse. Ärgates tundis Anja taas vastupandamatut soovi järve juurde minna. Väljas oli veel pime, ent ometi ei suutnud ta sooja teki all uuesti magama jääda. Nii seisiski ta peagi öises külmas pimeduses järvejääl.

Anja seisis vaikuses liikumatult oma kümme minutit ning üritas siis, pooleldi igavusest, pooleldi mingist närivast uudishimust, järvejääd jalaga katki lüüa. Hoolimata viimaste päevade küllalt soojadest ilmadest tundus jää paks ja purunematu. Jää oleks nagu seda paksemaks läinud, mida rohkem Anja seda purustada tahtis.

Viimaks tekkis jäässe siiski mõra ning Anja peatus hetkeks, mõistes, et kui ta nüüd veel jätkab, kukub ta järvevette. Kuid selle mõistliku mõtte asendas kiiresti kummaline lumm. „Kui ma sisse kukun, ehk tuleb Serena mind veel kord päästma?” mõtles Anja ja lõi jää otsustava jalalöögiga puruks.

Paanika ja hirmu asemel saabus pime vaikus. Midagi muud peale pimeduse Anja ärgates igal juhul ei mäletanud. Ta lamas omaenese sohval, kuid et kogu juhtunu polnud siiski järjekordne veider unenägu olnud, sellest andis aimu see, et Serena istus otse diivani kõrval oleva laua taga toolil. „Ma mõtlesin, et sa oled oma sõbratarist targem,” teatas ta etteheitvalt ja tema hääles oli midagi hirmutavat. See oli Anja arvates kindlasti ähvardus.

„Mida sa Kate’ga tegid?” küsis Anja uuesti. Ta tõusis istuma ning vaatas oma külalist nõudliku pilguga.

„Mitte midagi eriti hullu,” vastas Serena ükskõikselt. „Ta ei jätnud mulle just erilist valikut. Või oleks teile rohkem meeldinud, kui oleksin teil mõlemal oma saladuse hoidmiseks uppuda lasknud?”

Anjat läbistas värin. Kuigi ta uskus, et Serena ei oleks neil mingil juhul uppuda lasknud, oli tema külm ja järsk toon hirmutav.

„Ja miks sa minuga seda sama ei teinud?”

Serena pilk eksles raamatutel, piltidel Anja seinal, ta vaatas kõikjale mujale kui tüdruku näkku. „Ma lootsin, et selleks pole põhjust. See maagia... kunagi ei tea, mis võib valesti minna. Ma arvasin, et ehk suudad sina sel minna lasta. Sa polnud legendidest nii haaratud...”

Anjal oli selle vestluse lõpplahenduse suhtes halb eelaimdus. „Kas sa teed seda siis nüüd?” küsis ta ning tal oli tunne, nagu lööks keegi teda kohe.

„Ei,” ütles Serena rahulikult. Siin Anja kodus tundus ta hoopis teistsugune kui tavaliselt. Nüüd tundus korraga nii ilmselge, et ta oli maagiline ebainimlik olend, aga samas võis ka see kõik siin ikka veel uni olla.

„Aga kui sa sel minna ei lase ja mind veel otsima tuled, siis teen ma seda,” hoiatas Serena.

„Serena, me käime samas ülikoolis. Mul polegi vaja sind otsima tulla.”

Serena naeratas. Tal oli just täpselt nii võluv naeratus nagu Anja unenäos: „Kui sa mind järve otsima tuled,” täpsustas ta. Ta tõusis ja oli ilmselgelt valmis lahkuma, aga Anja tõusis samuti.

„Miks?” Serena ei paistnud küsimust mõistvat, nii et Anja täpsustas: „Miks ma ei või sind otsima tulla?”

„Ma võiksin sulle kõik selgeks teha, ainult et see siis su meeltest pühkida. Nii et parem on, kui ma üldse ei räägi,” ütles Serena ja suundus ukse poole.

„Aga ma tõesti ei räägiks ju mitte kellelegi. Me võiksime lihtsalt sõbrad olla.”

Serena vaatas Anjat külma ja pahase pilguga: „Lihtsalt sõbrad oleksime ju võinud ka enne olla. Sa tahad lihtsalt imesid ja maagiat näha. Imekaunist tüdrukut vee all sädeleva sabaga.”

“Võiksimegi, aga sa oled ju alati nii eemalehoidev. Inimesed ei saagi sõpru leida, kui nad kunagi kellegagi ei räägi ja kõigist eemale hoiavad.”

Tundus, et see lause tegi Serenale haiget ja Anjagi märkas seda, sest ta lisas ruttu: „Aga minu eest poleks sul seda suurt saladust enam tarvis varjata.” Mitte et ta usuks nüüd kindlalt, et Serena on näkk, aga kui ta oleks, poleks Anja nii rumal, et proovida seda teistele inimestele selgeks teha.

Serena heitis Anjale veel ühe pilgu, ta uskumatud silmad sädelesid vikerkaarevärvides. Võib olla Anja siiski uskus. Serena astus sõnagi lausumata uksest välja.

Õues sadas peent uduvihma, oli külm. Kuid külmast ja oma paljastest jalgadest hoolimata järgnes Anja Serenale. Kumbki ei tõstnud tempot ega jäänud ka seisma ning paistis, nagu kõnniks kaks tüdrukut lihtsalt koos järve äärde. Serena avas ümbritsevas taras värava, mida seal tavaliselt kindlasti polnud ja kõndis sellest läbi. Anja järgnes talle, täis enesekindlust. Ta ei uskunud, et Serena oma ähvarduse teoks teeb. Ta tundus selleks liiga heatahtlik.

Serena vaatas lahti riietudes ohates selja taha: „Inimesed on nii rumalad ja jäärapäised. Nad ei kuula üldse. Tule siis. Ma näitan sulle maagilist tüdrukut imelise sädeleva sabaga,” ütles ta, võttis Anjal käest kinni ja tiris ta enda järel järvevette. Vesi läks ruttu sügavaks, Anjal õnnestus vaid hetkeks mõelda, et kuhu küll kõik jää kadus, kui juba olid nad külmas pimedas vees. Pimeduse keskel, selles jäises vedelikus ujus Anja ees kõige kaunim olevus, keda ta näinud oli. Ümbritsevast pimedusest hoolimata oli teda ometi selgesti näha, justkui ta helendaks. Heledad pastelsed juuksed raamisid kaunist nägu ning suuri võrratuid silmi. Ta nägi välja just nii kaunis nagu merineitsid laste muinasjuturaamatutes. Ootamatult surus Serena oma huuled vastu Anja omi ning tüdruk mõtles, kuidas ta nii kaua vee all hinge kinni hoidnud oli. Ta polnud isegi üritanud.

Anja ärkas oma elutoa sohval. Väljas sadas paduvihma ning piisad peksid aknaklaasi nii jõuliselt, justkui tahaks seda puruks lüüa. Miski kaunis unenägu väreles veel Anja mõtete piiril, aga täpsed detailid ei tulnud talle enam meelde. Siis aga meenus talle korraga, et filosoofialoengu essee tähtaeg on kahe päeva pärast ja ta polnud sellega isegi veel algust teinud ning kogu unenägu ununes täiesti.

Kaks päeva hiljem istus ta Kate’i ja kirjatööga ülikooli loengusaali ees pingil ning kuulas Kate’i juttu sellest, kuidas ta kavatseb uurimisteemat vahetada. Koridoris jäi korraga vaiksemaks, kuid põhjuseks oli imekauni Serena, mitte õppejõu saabumine. Anjale tundus hetkeks, et Serena vaatas teda, et nende pilgud kohtusid ja ta nägi Serena silmis midagi kurba ja kahetsuselaadset, aga kindlasti oli see üksnes tema kujutlus. Serenal polnud põhjust talle mõelda, nad polnud kunagi rohkem kui paar sõna vahetanud.

 

 

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0657)