2020. aasta ei ole just positiivselt meelde jäänud ning kahjuks oli see ka anime maastikul üks väga kidur aasta. Lippu hoidsid üleval järjed, eelkõige halastamatu psühholoogiline õudus Re: Zero ja virtuaalmaailmas toimuv Sword Art Online ning nüüd aasta lõpus on tulnud ka üks üsna paljulubav urban maagiatükk: Jujutsu Kaisen, aga kuna sellest on veel pool ees, on arvustuseks liiga vara. Mitteulmelistest soovitaks julgelt üsna minimalistlikku ja mõnusat “Käed eemale Eizokuenist!”. Kahjuks sellega ka 2020. aasta soovitused lõppevad - nii žanri- kui uitulmelisi teoseid on nagu putru, aga esimesest osast edasi ei ole need vaadata kõlvanud ning ei ole ma oma arvamusega üksi - MyAnimeListi skoorid on käesoleval aastal ikka väga mannetud. Eks kindlasti on miskit, mis ka minu radari alt läbi lipsas, samuti on välja tulnud paar head filmi, aga kinokunstiga on paratamatu häda, et neid näidatakse ekraanile ainult teisel pool maailma, me siin saame ainult oodata, millal plaadiversioon kättesaadavaks saab.

Mis toode on siis Dorohedoro? Kõige esimese asjana on see kindlalt kas bizarro või Weird Fiction, žanrimääratlustes olen ma alati nõrk olnud. Aga seal on ohtralt läbisegi maagiat, kehaõudust, jaburust, rupskeid, sadomaso maske, kaklusi ja seda kõike värvikate tegelaste läbi. Selle maailm jaguneb kaheks: üsna mõistlik maagide maailm ning Auk, kus elavad tavalised inimesed. Augu kohta on öeldud, et see on vägagi “Brazil”, kahjuks ei ole allakirjutanu aga seda filmi vaadata jõudnud. Kahe kogukonna omavaheline läbikäimine on vilets, nimelt käivad maagid Augus inimeste peal erinevaid võikaid eksperimente tegemas, muutes neid selle käigus igasugusteks ebarditeks. Inimesed üritavad vastu hakata, aga erilisi tulemusi sellel ei ole.

Meie peategelaseks on Kaiman - sisalikupeaga härra, kes on samuti maagi ohver. Sisalikupea saamisega kaotas ta aga kõik varasemad mälestused, ning nüüd üritab ta leida maagi, kes ta ära nõidus. Kuidas ta seda teeb? Iga kord, kui ta on mõne maagi oimetuks peksnud, pistab ta õnnetu ohvri peadpidi suhu, et siis tema kurgust saaks üks mees pea välja pista ja hinnata, kas tegu on õige maagiga. Õiget maagi ootaks ees füüsiline motivatsioonivestlus (tegelikult tekib vahepeal hoopis tunne, et Kaiman on nagu autosid taga ajav koer, kellel pole otseselt plaani, mida oma saagiga teha), aga kuna maagid on kõik niikuinii parajad värdjad, siis valed tegelased lüüakse profülaktilises mõttes igaks juhuks maha. Ühe maagiplikaga läheb see suhu toppimine, õigemini tema suust väljakangutamine natuke valesti, mistõttu jääb ta näolapp Kaimani lõugade vahele. Aga maffia on pere ning pereliikme näost ilmajäämine on maffiabossile isiklik rünnak. Nii ongi konflikt loodud, mille peal esimene hooaeg sõidab - Kaiman tahaks kogu maagimaffia endale lõugade vahele toppida, nood aga tahaks teda maha lüüa.

Mis teeb Dorohedoro maailma bizarroks? Kindlasti selle maagia. Maagid on inimestest füüsiliselt veidi erinevad - nende sees on juhad, mille kaudu liigub “must suits”, mis on võluvõimete aluseks. Selles maailmas ei ole aga eetriaega raisatud mingite mõttetute ringihõljumise loitsude või lusikate väänamise peale. Üks maagidest suudab näiteks oma ohvreid sedasi tükeldada, et tükid elavad edasi. Teine suudab end ja teisi sekunditega ränkadest haavadest ravida, tehes seeläbi end põhimõtteliselt surematuks. Maffiaboss suudab kõike ja kõiki seenteks muuta. Ja selle oskusega ka näiteks põrgus ellu jääda? Põrgus? Jah, sarjas on ka maagidest palju vägevamad kuradid, kes võivad inimesi nii elusalt kui surnult põrgusse loopida. Igasuguseid värdjaid ja tolguseid on nagu putru, ühel hetkel liitub peategelaste laiema ringiga ka inimese suurune prussakas, kes oskab ainult üht sõna karjuda: “šokeeriv!”, aga selle eest on ta pesapallis andekas… Lisaks kannavad kõik maagid ka maske, näiteks südamekujulisi. Ei, mitte valentinipäeva stiilis, vaid anatoomiliselt korrektset.

Kui tahad teise maagiga partner olla, siis peab teie vahel olema kuradi poolt kinnitatud leping. Lepinguks on umbes A4 suurune lihaviilakas sinu rindkerest, mis tuleb kahepoolselt allkirjastada ja siis teise osapoole rindkeresse pista. 

Veel tegelastest. Kas sulle meeldivad lühikeste seelikutega haprad koolitüdrukud? Siis on see vale anime sinu jaoks. Sarja kolmest peamisest naistegelasest kaks on üsna korraliku lihasmassiga ja kolmas on… pulk. Nagu enne öeldud, siis jobusid, tolguseid ja veidrikke on hulgim, ei oska öelda, kas mõni tegelane päris normaalne üldse oligi. Siiski on osatud hoida hea maitse piiri, ning tegu ei ole ainulaadsete lumehelbekeste paraadiga, kus üritatakse vaimupuuetega üksteist üle lüüa.

Miks on Dorohedoro vaatamine siis hea? Ma ütleks, et kogu komplekt kokku - sõge maailm, omapärased tegelased, palju üle võlli janti, mis aga ei ületa mingit nähtamatut piiri, kust see lootusetult labaseks kõvatamiseks läheks. Stseenid on tegelikult läbimõeldud ja väikeste detailidega pikitud, kasvõi et Kaimanil jääb magamisel padi kuklaogade külge kinni. See on räpane grimdark ning on raske öelda, kas sarja jooksul lüüakse rohkem inimesi maha kui Kaiman suudab pelmeene ära süüa. Ja pelmeene sööb ta palju. Siiski on selle vaatamine tänu tegelastele ja nende suhetele kuidagi südantsoojendav ja kerge, see ei vaju ängisohu. 8/10

Lõpetuseks anime teine lõputiitrite versioon. Seenemaagia kohtub 90ndate 3D põmmutamismängudega.

https://www.youtube.com/watch?v=KY3MyHAFc68 

 

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0549)