Katkend jutust „Hokusai: 24 vaadet Fuji mäele“

Mäletan, et mainisin kirjas sõbrale Carl Yoke’ile midagi mu kodu taga asuvate mägede ja selle kohta, kuidas ma alles hiljuti märkasin, et nende nägemine igal aastaajal, iga päev – tegelikult iga kord, kui ma nende poole vaatasin – isesugustena, on suuresti seotud järgneva looga, ning see, et mulle sattus kätte album Hokusai graafiliste lehtedega, mida loos mainitakse, oli vaid kirjutamise kaudsem põhjus. Ilma nende mägedeta poleks olnud meditatsiooni, poleks olnud lugu, poleks olnud Hugot (mille võttis vastu Shawna McCarthy, kes tõi selle New Mexicosse ja andis Parrisele mulle kohale toimetamiseks – aitäh, Shawna, aitäh, Parris). Ma ei jõua siin loetleda kõiki neid häid vaime, kes samuti oma panuse andsid. Kõik jõuab tagasi mägede juurde. Ning ilma Fuji tuleta, mis täiendab mu esimese jutu pakast, oleksin pidanud otsima sellele raamatule hoopis teise pealkirja. Aitäh, termodünaamika.

1. Fuji vaade Owari riisipõldudelt

Kit elab, kuigi ta on maetud üsna siia lähedale, ja mina olen surnud, kuigi ma jälgin, kuidas loojanguvalgus pilveribasid eemal mäe kohal roosaks värvib; esiplaanil olev puu on sobivaks kontrastiks. Vanast tünnimeistrist on saanud tolm ja ma söandan arvata, et ka tema tünnist. Kit ütles, et armastab mind, ja mina ütlesin, et armastan teda. Me mõlemad rääkisime tõtt. Aga armastus võib tähendada paljusid asju. See võib olla ründerelvaks või haiguse väljenduseks.

Mu nimi on Mari. Ma ei tea, kas mu elu sobib kõigisse neisse vormidesse, mida ma selle palverännaku jooksul kohtan. Või minu surm. Mitte et korralikkus mulle istuks. Nii et alustada võib suvalisest kohast. Ükskõik, kumba pidi mööda seda kadunud tünnivitsa meenutavat ringi minna, lõpuks peaks välja jõudma ikka samasse kohta. Ma olen tulnud tapma. Ma kannan varjatud surma, et kasutada seda salaelu vastu. Mõlemad on väljakannatamatud. Ma olen neid kaalunud. Kui see minusse ei puutuks, siis ma ei tea, kumma ma valiksin. Kuid ma olen siin, mina, Mari, ja ma lähen mööda maagilisi jälgi. Iga hetk on terviklik, kuid iga hetk vajab oma minevikku. Ma ei mõista põhjuslikkust, ainult järgnevust. Ja ma olen ammu väsinud reaalsust ümber pööravatest mängudest. Asjad peaksid minema selgemaks mu teekonna iga järgmise kihiga ja, just nagu hõrk valgusmäng mu võlumäel, peavad nad ka muutuma. Igal hetkel pean ma natuke surema ja natuke elama.

Ma alustan siit, sest me elasime siin lähedal. Seal olen ma juba käinud. Muidugi on see muutunud. Ma mäletan tema kätt mu käsivarrel, tema vahel harva naeratavat nägu, tema raamatuvirnu, tema arvuti külma, lamedat silma, jälle ta käsi, mis nüüd on meditatsiooniks seatud ja ta naeratus on teistsugune. Kauge ja lähedane. Tema käed mu kehal. Tema programmide võimsus, mis pidi koode lahti murdma ja neid looma. Ta käed. Surmavad. Kes oleks arvanud, et ta loobub neist kiiretest löögirelvadest, tundlikest instrumentidest, kehade väänajatest? Või minust? Teed… Käed…

Ma olen tagasi tulnud. See on kõik. Ma ei tea, kas sellest piisab.

Vana tünnimeister oma tööde rõngas… Pooltäis, pooltühi, poolaktiivne, poolpassiivne… Kas peaksin võtma seda kuulsat graafilist lehte kui yin-yangi? Kas peaksin arvama, et see sümboliseerib Kitti ja mind? Kas peaksin nägema seda kui suurt Nulli? Või kui lõpmatust? Või on see kõik liiga ilmne? Tähelepanek, millest pole mõtet rääkida? Ma ei ole alati delikaatne. Las siis jääb. Fuji on seal sees. Ning kas polnud see Fuji, mille tippu pidi ronima, et oma elust Jumalale või jumalatele aru anda?

Mul pole kavatsust mäkke ronida ja enda eest aru anda, ei Jumalale ega millelegi muule. Ainult ebakindlad ja kahtlejad vajavad õigustust. Mina teen seda, mida ma pean tegema. Kui jumalustel on mingeid küsimusi, siis tulgu Fujilt alla ja küsigu minu käes. Vastasel juhul meie vahel mingit läbikäimist ei tule. Seda, mis ülendab, tuleks ainult kaugelt imetleda.
Tõepoolest. Kui üldse keegi, siis just mina peaksin seda teadma. Mina, kes ma olen ülendavat maitsnud. Ja ma tean, et surm on ainus jumal, kes tuleb, kui sa kutsud.

Traditsiooniliselt on henro – palverändur – riietunud üleni valgesse. Mina mitte. Valge ei sobi mulle ja nii kaua, kui ma suudan seda salajas hoida, on mu palverännak eraviisiline, salajane asi. Täna kannan ma punast pluusi, khakivärvi kerget jakki ja pükse ning tugevaid nahast matkasaapaid; ma olen juuksed kokku sidunud ja mu asjad on seljakotis. Ent mul on kepp, osalt toe leidmiseks, sest vahel on mul seda vaja, ja osalt ka relvana, juhuks kui olud peaksid seda nõudma. Olen selle vilunud kasutaja mõlemal otstarbel. Öeldakse ka, et kepp sümboliseerib selle kandja usku oma palverännakusse. Usk on minust kaugel. Ma lepiksin lootusega.

Jaki taskus on väike raamat kahekümne nelja reproduktsiooniga Hokusai neljakümne kuuest Fuji mäe vaatest. See on ammune kingitus. Traditsioonide kohaselt ei peaks palverändurid liikuma üksi, seda nii turvalisuse kui seltskonna pärast. Sel juhul on Hokusai vaim mu kaaslaseks, sest kui ta üldse kusagil viibib, siis kindlasti just neis paikades, mida kavatsen külastada. Kedagi teist ma endale praegu kaaslaseks ei taha ja mis oleks jaapani draama ilma vaimuta?

Olles vaadanud seda paika, mõelnud oma mõtteid ja tundnud oma tundeid, olen ma alustanud. Olen natuke elanud, olen natuke surnud. Ma ei läbi kogu oma teekonda jalgsi. Suure osa sellest aga küll. On teatud asjad, mida ma pean sellel tervituste ja hüvastijättude teekonnal vältima. Lihtsus on minu varjumantel ja ehk on kõndimine mulle kasulik.

Ma pean oma tervise eest hoolt kandma.

Roger Zelazny

Katkend jutust „Hokusai: 24 vaadet Fuji mäele“

Ilmunud jutukogus „Igikelts ja tuli“.

Tõlkinud Juhan Habicht

Copyright © 1989 by The Amber Corporation