Mis oleks veelgi mõnusam, kui lugeda mitte just kõige talvisemal detsembrikuul suvistest seiklustest Lõuna-Eestis, eriti kui sellest kirjutab Indrek Hargla ja tegu kauaoodatud Süvahavva triloogia kolmanda osaga "Süvahavva: Viimane suvi". Õnneks olin eelmised osad suht hiljuti läbi lugenud ja loo peamised tegevusliinid olid veel päris hästi meeles. Lükkasin tükk aega esimeste osade lugemist edasi just peamiselt tänu TV-seriaalile, mis ei jätnud just kõige paremat esmamuljet. Samas raamatut lugedes veidi isegi kahetsesin oma teguviisi, kuna suveseiklused Põlvamaa metsade vahel olid väga ontlikud etnoulme teosed. Nii haarasingi raamatu suhteliselt kõrgete ootustega ning olgu juba ette ära öeldud, et pettuma ei pidanud.

Teose tugevuseks tuleb kindlasti välja tuua autori oskus mõlemad eelnevad raamatud justkui viimase raamatu sissejuhatuseks pöörata ja olemasolevale sisule uus mõõde anda. Juba teada-tuntud tegelastele lisati taustalugusid ja detaile, mis näitasid nende käitumist eelnevates raamatutes hoopis uues valguses ning pani lugeja kogu eelnevalt teada olevat infot ümber hindama. Kuigi mulle tavaliselt ei meeldi, kui jutustus hüpleb erinevate ajalõimede vahel, siis antud juhul on minevikust pärit katked väga oskuslikult ja paraja tempoga tegevusliinidesse põimitud, lisades infokilde ning avades jutu tagamaid. Samuti oli neid vahepõikeid, mis ulatusid muinasajast tänapäeva, tunduvalt rohkem kui eelmistes osades ning see valmistas suurt rõõmu, kuna Indrek Hargla oskab suurepäraselt pajatada ajalooliseid jutustusi.

Üheks väga suureks plussiks oli juba teises osas alguse saanud Vatikani liini veelgi tugevam sidumine arbujate põlvenemisega. Jutule lisasid head hõngu Pan Grpowskilikud jutukatked saatana ahvatlustest ning üldisest hea ja kurja vastasseisust. Samas see tegevusliin jutu sisule väga palju juurde ei andnud ja oli pigem selline filosofeeriv veidi koomiline vahepala. Teisalt surmataguse koja taustalugu ja toimimisprotsesside tutuvustust oleks võinud veelgi rohkem olla: hoolimata sellest, et päris palju asju ära seletati, jäi nii mõndagi veel lugejate eest varajatuks.

Kriminaalromaanile omaselt tegi lugu palju põikeid, sööste, valehaake ning proovis lugejal pinget üleval hoida päris kaua. Kuid kogenud lugejana olid tumedate jõudude esindajad veidi liiga äraarvatavad ning olenemata autori katsest väike plottwist ka loo lõppu jätta, oli ka see tänu ohtratele eelnevatele vihjetele läbinähtav. Ilmselt ongi krimiromaani kirjutades väga raske balansseerida, kui palju infot lugejale anda, et tollel säiliks sportlik hasart, aga teisalt suudaks autor lugejat raamatu lõpuni valejälgedel hoida.

Veidi häiris ka juba teises raamatus järgitud joon, et mõned eelnevast osast pärit tegelased viiakse justkui kulisside taha jalust ära. See meenutas ikkagi veidi liiga palju TV-seriaali stsenaariumit, kus hooaegade vahetumisel osad näitlejad lahkuvad ning ühtlasi proovitakse fookust hoida väiksemal grupi tuumikul. Kui nüüd veidi veel iriseda, siis tekkis küsimus, et kuidas Süvahavval kogu möll ainult suviti käib? Kas ülejäänud aastaaegadel maal elu ei olegi või on see siis selline tuhm ja hall argipäev, millest lugeja teada ei taha?

Väikese kriitikanoole laseks ka tegelaste suunas, kes kohati, või mõni ka pidevalt, liiga naiivsed olid. Autor seletab seda kogenematusega ja usaldatavusega, aga no ei mahu minu pähe, kuidas saavad seda olla nii Margus vana miilitsauurijana või ka läbi tule ja vee tulnud raskekahurvägi Helga? Felixist ja Peebust võib seda küll oodata, kohati ka Arnikast, kuigi noor hakkaja tüdruk peaks ometi iseenda eelmiste suvede kogemustest olema nii palju õppinud, et teiste tegutsemismotiive veidi kriitilisemalt hinnata. Ehk siinkohal oli natukene liiga palju tunda autori sekkumist, et lugu endale soovitud suunda juhtida ja panna tegelasi kohati veidi ebaloogilisemalt käituma.

Igal juhul mina jäin selle tempoka intriigidest tiine õudus-põneviku lugemisega rahule: pakuti head meelelahutust mitmeteks tundideks. Nii mõnedki eelmistest triloogia osadest ülesse jäänud küsimused said romaani käigus vastuse ning nagu kirsiks tordil lõpetati raamat eht hollywoodilikult cliffhanger'iga, et kui aeg on küps, siis oleks jälle hea mõni suveromaan Süvahavva kandist kirja panna.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.9850)