Pean vist alustama selgitustega ...?

Siinvaadeldav Caspar Vega lühiromaan „Roosa Ritsikas“ jooksis mul täielikult radari alt läbi. Jah, ma märkasin, et taoline ilmus, aga kuigi kaanepilt jäi meelde, tegin ma selle põhjal ka otsuse, et see pole mingist otsast minu kirjandus.

Ja sellega oleks ehk kõik lõppenud, aga siis kirjutas hea Tiina Sulg sellest Lugemise väljakutse grupis. Kirjutas ja Tiina hinnang oli: „See puu oleks küll võinud metsa jääda.“ Postituse all tekkis pisike vestlus, kus selgus, et veel kaks mu tuttavat on seda raamatut lugenud ning ka nende lõpphinnangud polnud kuigi positiivsed. Üks ei tahtnud arvustada raamatut, mille kohta on raske piisavalt palju häid sõnu leida – sest iga arvustus on ju ka soovitus. Ja teine nimetas seda lihtsalt filmi „The Wicker Man“ hästi abituks mahakirjutuseks. Kuna Lugemise väljakutse grupp pole avalik, siis ma kommentaaride autoreid igaks juhuks nimeliselt ei maini, kuigi ma arvan, et ega nad omi avaldusi ei eitaks.

Ja sellega oleks ehk kõik tõesti lõppenud, aga siis võttis minuga ühendust kirjastaja ja küsis, kas ta võib mulle selle raamatu saata. Et ta luges seda arutelu... Küsisin, kas raamatu saamine mind millekski ka kohustab. Öeldi, et ei. Samas, eks me saime juba mõlemad aru, et läbi ma selle loen ja kusagil ma ikka noka lahti teen...


 

Mida ma teadsin enne lugema asumist?

Ülalpool ma juba kirjutasin kolme naisterahva negatiivsetest hinnangutest. Jah, ma suudan end distantseerida teiste lugejate-kriitikute arvamustest, aga kusagil taustal tiksuvad need oma elu edasi ning lugedes toimub tegelikult siiski mingisigune võrdlemine. Stiilis: sellega olen ma nõus, aga sellega kohe üldse mitte!

Lugemise väljakutsest sain ma ka teada, et autor kirjutas ja avaldas teose kõigepealt inglise keeles. Minu jaoks väga halva kirjanduse tunnus, mis reeglina tähendab seda, et autor pole võimeline end emakeeles väljendama ja/või arvab naiivselt, et inglise keeles avaldamine toob tema teosele suurema lugejaskonna ja laiema leviku. Ei too! Reeglina ei saa autor isegi seda tähelepanu, mida saab Eestis ka üsna abitu ja tundmatu autor. (Kui ma seda ühes vestluses rääkisin, siis küsiti mu käest, kuidas ma seon enda jaoks selle seisukoha ja Mart Sanderi ingliskeelse loomingu. Vastasin, et Mart Sander alustas siiski emakeeles ja eks tase...)

Raamatu tagakaanelt sain ma teada, et 1991. aastal sündinud Caspar Vega on eestlasest filminäitleja ja lavastaja, keda on enim inspireerinud Bret Easton Ellis, Kurt Vonnegut, Elmore Leonard ja Chuck Palahniuk. Tunnistan oma teadmatust, aga ma polnud kunagi Caspar Vega nime kuulnud.

 

Mida ma sain teada lugemise käigus?

Tegu on lühikese lühiromaaniga. Kuigi raamat on pealt sada lehekülge, on teksti reaalne maht umbes 50 lehekülge – taskuformaat ja hõre kiri annavad kenasti mahtu. Lühidalt: puht füüsiliselt pole ritsika-köite lugemine eriti aeganõudev protsess.

Teos koosneb kolmest osast, mille pealkirjadeks on read Lydia Koidula luuletusest „Eesti muld ja eesti süda“.

Esimene osa kirjeldab ühe koolipoisi elu saarel asuvas suletud kommuunis. Poiss nagu poiss ikka. Poisi, isa silmapiiril pole, aga ema on tore ja armastav. Poisi suur kirg on üle nädala ilmuv koomiks „Roosa Ritsikas“, mille andunud fänn poiss on. Esimene osa on just see jupp raamatust, mis annab alust võrdluseks filmiga „The Wicker Man“ ja ilmselt seal midagi isegi on, aga ma väga ei süveneks mainitud võrdlusesse.

Teine osa kirjeldab meile eradetektiiv Franki tegemisi-toimetamisi. Tegu on sellise kõva mehega, kes oskab heast elust ja naistest lugu pidada ning möödaminnes saab ka oma tööga hästi hakkama.

Kolmas osa püüab siis kaks esimest ära siduda ja teose lõpetada.

 

Mida ma lugemisjärgselt arvan?

Esimene küsimus oleks, et kellele? Lühiromaani esimene osa on suurepärane lastekirjandus, kus põnevust ja salapära. Olgu, lõpp vist lasteraamatusse ei sobiks. Üleminek teisele osale on väga järsk – esimese osa mõistatuslikule ja õuduslikule finaalile järgneb tülpinud kõvamehelik postkoituslik riläks. Eks kogu teine osa ole selline pisut pinnapealne kõvamehe kirjandus, kus raamatu tagakaanel loetud eeskujud saavad oma õigustuse. Kui esimeses osas oli eluline ebausutavus pigem mingi õrn hoovus pinna all, siis teises osas on see suisa esiplaanil. Frank justkui end tööga eriti ei kurna, aga elab päris mõnusat ja hästikindlustatud elu. Suisa kohe tahaks tuntud vene teatriteoreetiku kombel hüüda: „Ei usu!“

Kolmas osa tõmbab otsad justkui kokku. Justkui seepärast, et kui eelmisi osasid võis veel kuidagi tõsiselt võtta, siis kolmas on juba suisa padupulp. Kõva mehe poose võttev eradetektiiv läheb puhta Ramboks kätte ära...

Ja kui ma raamatukese tagakaaneni jõudsin, siis oli mu esimene mõte, et autor klaarib arveid oma eksnaisega ning elab raamatus välja isast ängi poja kaotuse asjus... et sellises äraspidises vormis lohutab ta end, sest kohus andis poisi eksnaisele kasvatamiseks. Et vaat saan poja enda kätte ja küll ma siis kasvatan! Ei, ma ei arva, et see on ainuvõimalik tõlgendus, või üleüldse pädev tõlgendus, aga selline mõte tuli ja aus oleks see ka kirja panna.

 

Mida ma lugemisjärgselt veel teada sain?

Uurisin neid ridu kirjutades ka pisut autori kohta ja ega ma eriti palju teada ei saanud. Leidsin üsna neitsiliku kodulehe ja sain teada, et autor armastab enesereklaami, mis ajuti pisut naeruväärselt mõjub. Sain teada, et autor defineerib end kui pulbiprintsi.

Sain teada, et maakeelse algversioon „The Pink Beetle“ ilmus juba 2016. aastal ja oli Caspar Vega teine ilmunud teos ning kokku on ta ingliskeelsete isekirjastuslike e-raamatutena avaldanud kümme teost, peamiselt lühiromaanid, aga on ka esseedekogu ja kuuldemäng. Veel sain teada, et „The Pink Beetle“ on neliku „The Young Men in Pain Quartet“ kolmas osa. Tegu on pigem kahest romaanist, kahest lühiromaanist ja lisajutust koosneva temaatilise sarjaga, kus puuduvad ühised tegelased.

Lühiromaani „The Pink Beetle“ ingliskeelsest blogiarvustusest sain ka teada, et inglise keeles ei olnud osade pealkirjad Koidula luuletusest, mis ju päris loogiline. Ka sain teada, et Frank oli inglise keeles hoopis Fritz.

Ingliskeelse raamatu reklaamlause „Dennis Wheatley meets True Detective and The Wicker Man“ näitab, et autor omi eeskujusid ei häbene.

 

Mida ma sellest kõigest siis kokkuvõtteks arvan?

Kui panna kokku loetu ja taustainfo, siis on ilmne, et lühiromaani päris tõsiselt võtta ei saa. Tegu on pigem moodsa sopakaga või siis postpulpkirjandusega. See „post“ on oluline märkus, sest tegu pole stiilse jäljenduse või austusavaldusega, pigem ikka selline eemalviibiv ja võõrandunud. Ja siit algavad ka minu kui lugeja kommunikatsiooniprobleemid tekstiga. Võib-olla ingliskeelses versioonis jooksid asjad paremini kokku, aga maakeeles tekkisid teatavad ebakõlad.
Tegevus toimub Eestis. Aastakümneid saarel tegutsenud religioosne sekt? Sekt alustas juba nõukogude võimu aastatel ja suutis end varjata ja tegutseda? Saarel!? Olukorras, kus pea kõik Eesti saared olid piiritsoon! Ja siis see poisi koomiksikihu. Meenutaks, et Eestis pole kunagi ilmunud regulaarseid superkangelaste koomiksisarju... et üle nädala kui kellavärk ja niimoodi vähemalt aasta... Teise osa veidrustest ma juba kirjutasin. Kolmanda osa rämbotsemisest ma parem vaikin.

Jah, ma saan aru, et pulp ja trash, kus ei peagi reaalsusega sidet pidama ja muretsema selle üle, mida teeb kõva mees siis, kui ta kõva mees pole ning millest see kõva mees üldse elatub. Ma pigem ei hakka kirjutama, et see kõva mees on kah pisut naljakas. Et ühtpidi selline tõsine tõumees, kes prostituudi korralikuks naiseks magatab, teisalt aga selline pisut hipsterlik ilalõug, kui mulle mu kole prantsuse keel andeks anda.

 

Kus on ulme?

Raamatu tagakaanel on teost nimetatud düstoopiliseks lühiromaaniks, aga teos on ulmena siiski enam kui piiripealne juhtum. Ainus ulmeline moment on saarel tegutsev ususekt ja sellega seonduv ning kui kristalselt aus olla, siis saab toimuv lõpuks ka täiesti maised ja realistlikud seletused.

 

Kas tasub lugeda?

Kuigi poosid on karmid, jääb tekst väetiks. Lugemine just konti ei murra, aga suurt elamust samuti ei saa. Tunnistan, et ma poleks teksti suhtes nii karm, kui kirjatüki alguses viidatud kolm naisterahvast ning siin on vist põhjus just lugejate erinevates sugudes.

Lühidalt: meeslugeja, kes peab lugu sopakatest ja/või kõva mehe kirjandusest, aga kes pole paadunud ulmefänn – selline võib lugeda. Naisterahvad ja teised loevad omal vastutusel.

 

 

Caspar Vega

Roosa Ritsikas

Hea Lugu

2020

104 lk

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.1273)