9789916401781

Meelis Kraft (tuntud ka kui Meelis Ivanov) on seni peamiselt lühiproosat viljelev ulmekirjanik. Aastate jooksul on tema virtuaalsulest avalikkuse ette jõudnud tosinajagu lühijutte ja jutustusi, osad neist trükituna antoloogiates nagu “Tuumahiid” ja “Täheaeg”. Käesolev kogumik “Saared” on Krafti esimene sooloteos, mis koondab läbiva teemana saartega seotud jutte. Kokku on neid seitse ja žanriliselt on esindatud nii teaduslik fantastika kui ka seikluslik või etnosugemetega õudus.

Alustaks sellel korral arvustamist kogumiku välimusest. Mul on äärmiselt kahju, et me ei saa Stalkerite valimisel kaanekujundusi hinnata. Viimasel ajal kätte saatunud Eesti ulmeteostest on “Saared” välimus üks õnnestunumaid. Lilian Vuks-Ivanovi kaanepildi värvigamma, kompositsioon ja maalähedane karge ilu annavad edasi suurepäraselt kogumiku õhustikku. Lihtsate vahenditega on saavutatud hea tulemus, mis on mõnusalt sametine käes hoida ja ka eemalt riiulilt kena vaadata. Sellise positiivse häälestusega, mis mind valdas, kui autorilt trükisooja kogumiku pihku sain, oli hea lugema asuda.

Nagu eelnevalt mainitud ja kogumiku pealkirigi reedab, on läbivaks teemaks saared või neil toimuv tegevus. Mõnes loos nagu “Katkise torni linn” või “Viimne vastulöök” oli saar kui selline pigem väheoluline või vaevu aimatav taustadetail, aga loomulikult on autoril püha õigus enda äranägemise järgi seoseid luua või teostes näha. Minu arvates on Krafti kogumiku tugevamad lood “Cali Mobilia” ja “Ühtegi üleliigset inimest”. Need on painajalikult meeldejäävad jutud ja jätavad tunde, et nendega on kõige rohkem vaeva nähtud. Huvitaval kombel oli kogumiku avalugu (“Cali Mobilia”) isegi õõvastavam kui viimane selgelt õudussugemetega jutt (“Hüvasti, sõbrad”) noorte seltskonnast, kes lähevad Võrumaale järvesaarele ööbima.

Avalugu räägib endisest Pilguse psühhiaatriahaigla töötajast Saaremaal, kes satub kokku müstilise dr Raudjaga. Esialgsest põgusast kohtumisest areneb välja ühe kunagise patsiendi painajalik uurimine. Mängu tulevad teised dimensioonid ja veidrad tegelased, kes mingil põhjusel nende vahel liiguvad. Lugu on esitatud parajate doosidena toimiku vormis ja minajutustusena, mis samas ei muuda teksti kuivaks ega väsitavaks. Nihkes reaalsus antud jutus on just see meeldiv komm, mis lugejat mõnuga lutsutama paneb.

“Ühtegi üleliigset inimest” on kogumiku kõige pikem lugu ja minu arvates parim, mida Kraftilt üldse lugenud olen. Meenusid koheselt Asimovi “Teraskoobastes” kirjeldatud kuplilinnad, ainult et veelgi düstoopsemas versioonis. Inimesed on kammitsetud ülikitsasse keskkonda, kus tuleb järgida äärmiselt ahistavaid ja rangeid reegleid. Privaatsuse kaitsmine on isegi Asimovi romaaniga võrreldes jaburalt äärmuslikuks keeratud. Kraft on saanud selles jutus põhjalikumalt maailma lahti seletada ning lugeja naha sinna kohale vedada. Seetõttu jäi mu meelest näiteks “Katkise torni linn”, mis oli küll suurepärase ideega, veidi visandlikuks. Igal juhul on “Ühtegi üleliigset inimest” häirivalt hea!

Mõni sõna veel ülejäänud juttude kohta. “Tagasipöördumine kummitavatele radadele” on piraadijuttude stiilis seikluslik õudusjutt, millega Kraft osales 2019. aasta ulmejutuvõistlusel. Hästi teostatud jutt, mis illustreerib Krafti oskust suunata lugeja justkui tuttavlikule rajale ja keerata mingil hetkel lugu hoopis teise suunda. “Pasir Hijau saare saladus” käsitleb praegu moodsaid teemasid ehk räägib üleilmse pandeemia põhjustanud surmavast viirusest, mis seiskab arusaadavatel põhjustel globaalse rände ja kaubanduse. Peategelasest meditsiinitöötaja saadetakse Kagu-Aasiasse missioonile kohalikke vaktsineerima. Töövisiit võtab aga väga omapärase pöörde, kui saabub info kaartidel kirjeldamata Pasir Hijau nimelise saare kohta. Tubli arst ei saa jätta sinna minemata, sest ka sealsed elanikud tuleb vaktsineerida. Loomulikult on saar täis ootamatusi ja miski ei jää pärast seda endiseks.

Meelis Krafti “Saared” tundus kuidagi õhuke olevat. Kõigest seitse lugu, millest mõned lühijutu mahus. Võib-olla üks-kaks jutustust või lühiromaani juurde ja oleks saanud kokku tummise esikkogu. Kraftil on oskust luua huvitavat narratiivi ja usutavaid tegelasi. Mõne loo lõpud tahaksid veidi mudimist, aga üldiselt on tegu korraliku sooritusega ning lugemist kindlasti kahetsema ei pea. Sellepärast panengi autorile südamele, et rohkem mahtu/lugusid, kuna lugemine läheb lipates ning laused on soravad. Huvitav, kui temaatiliste kogumike koostamine jätkub, siis mis on järgmiseks siduvaks teemaks?

9789916401781

Meelis Kraft

“Saared”

Sooroheline, 2020

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0811)