mairiEttekanne Algupärase Lastekirjanduse Päeval, Tartus 13. aprillil 2022 

Ma räägin täna ajarännuraamatutest eesti lastekirjanduses, kuid selleks, et sellest kõigest selgemalt rääkida, peaksin ma ajas tagasi rändama… Mida ma paraku ei oska. Nii olemegi jõudnud esimese paradoksini. Ajarännuga ongi selline kummaline lugu, et vahet pole millises suunas rännata, ootab ees hunnik paradokse. Kui rännata ajas tagasi, võib juhtuda, et muudetakse midagi, mille tulemusena see rändaja ise ei sünnigi. Kui rännata aga tulevikku, tekib küsimus, kas sellega võetakse inimeselt ära tema tulevikuotsuste valikuvabadus. Seega: segane, veider, kummastav ja ikka veel arusaamatu, kuid lummav sellegipoolest.

Liikudes ulmefändomites, kus arutletakse suurtele suunatud ajarännuraamatute üle, siis pole olemas ainsatki raamatut, mille juures ei saaks välja tuua mõnd detaili, mille peale autor mõelnud ei ole. Ka siin ja täna pikemalt jutuks tulevates raamatutes algab kõik pisut segaselt ja lõpeb võimalusega ülemõtlemisest peavalu saada. Kui te kohtute ajarännuraamatuga, mis näib lihtne ja arusaadav, siis ilmselt ei ole tegemist just ülemäära täpse “ajarännu” raamatuga.

Tänase ettekande pealkiri sai küll ambitsioonikas nagu me räägiksime sajast või enamast raamatust, kuid reaalsuses on tegemist üsna marginaalse kogusega - leidsin neli erinevat autorit, kolm neist on sarjana ilmuvad ja neljas üksikteos. Ja ometi ei saa öelda, et siin millestki eriti rääkida pole. On ikka küll! Ajarännu taust ja tehniline pool on neis kõigis väga erinev.

Andrea D. Howe on kategoriseerinud lühiproosas kasutatavaid ajarännuvahendeid ning on need jaganud laias laastus kolmeks: masinad, ajarändu käivitavad objektid ja esemed ning kolmandaks siis inimkeha ise. Igasuguste suurte ja laiade liigitamistega on üldjuhul see häda, et juba liigitust ennast lugedes turgatab pähe päris mitu lugu, milles kasutatav rännumudel selle liigituse alla ei mahu, kuid mingi orientiiri see siiski annab. Masin üldjuhul kui inimese (või mõne muu mõtleva olevuse) leiutatud ja ehitatud, baseerudes loosisesele teaduslikule tasandile. Objektid kannavad endas enamasti muinasulmelist elementi ehk see reaalsuse murdmise võime on mingit moodi maagia abil saavutatud. Tegelikult on juba siin nende kahe vahel hämarala, sest minu teadusliku mõtlemisega kasvatatud aju ütleb, et ka loitsud on inimese poolt leiutatud ja maagiline suund teadmistest peaks ju loogiliselt võttes samuti arenema, aga siin ja praegu pole see hetkel oluline.

Miks neid üldse vaja on? On neis ka ehk midagi õpetlikku?

Kui selle pilguga ajarännulugudele otsa vaadata, võiks küsida, et mida siis nende kaudu õpetada saaks? Minu esimene kiire vastus oleks loogika, füüsika alusterminid aeg-ruumi tasandil, kuid ilmselt alustaks suurem osa vastajaid hoopis märksõnaga: ajalugu. Ajaloo õpetamiseks ka ajarännulugusid kasutatakse ning laia maailma laste- ja noortekirjanduses on suisa omaette alamžanr “ajalooline ajaränd”, mille peamised märksõnad on:

• peategelane elab tänapäevas ja on tüüpiliselt millegi tõttu õnnetu

• ta leiab mingi esivanemate eseme, mis maagiliselt noore tollesse ajastusse kannab. Ajarännu tehnilisele poolele neis raamatuis erilist tähelepanu ei pöörata, kogu ulmeline element ongi kahe lausega kokku võetav.

• neil lugudel on olemas oma trendikad sihtkohad: Vana-Kreeka, II maailmasõda, koonduslaagrid, Ameerika iseseisvussõda,..

• Et siis lugeja haaratakse alguses emotsionaalselt peategelase hädadesse ning tõstetakse siis peategelasega koos minevikku. Lugeja saab samastuda peategelase paanikaga neti, televisiooni või vesikloseti puudumise üle.

Jaak sarapuu Uru seiklused, milles on ilmunud kuus lugu (esimene raamat “Taevalindlased ja kirveslased”) ja Anna Maria Tammesaare Oskari lood, milles on tänaseks ilmunud kolm raamatut (esimeseks “Vapper koiott Oskar”) on laias laastus just sellised ajaloolise ajarännu lood, kuigi maagilist eset pole neist kummaski. Ajarännulises plaanis on mõlemal juhul tegemist siiski üsna nõrga maailmaloomega.

Oskariga asjad lihtsalt juhtuvad. Ilmselt on siin tegemist inimkehapõhise rändamisega, mis mingitel teatud hetkedel tööle hakkab. Üheks lülitiks paistab olevat adrenaliin, sest teises raamatus on poisid suusatamas ja suure laskumisega laskuvad teise aega ja kohta ning kolmandas püüavad klassiekskursiooni ajal ootamatu paduvihma eest pakku pääseda. Kuid see on siin minupoolne fantaasia ning ma ei julge kinnitada, et autor ise selle detailselt läbi mõelnud on.

Uru raamatutes on ajas rändamiseks kasutusel ilmselgelt masin. Ei, lugejale seda masinat ei tutvustata ning tegelased seda ka ise kokku ehitanud ei ole, seega ajarännulise maailmaloome poolt vaadatuna on tegemist natuke igava looga. Tulevad tulnukad ja pakuvad, et võivad täita ühe soovi. Sellega ongi kõik. Midagi muud me neist tulnukatest ega nende tehnoloogiast teada ei saa. Lugude fookus on suunatud ajaloo õpetamisele ning autor igaks juhuks ei pane siia ühtegi matemaatiliselt koormavat mõtet sisse.

Hästi pedagoogiliselt läheneb ka Ilmar Tomusk Algaja ajaränduri sarjas. Esimene raamat on siis “Algaja ajaränduri seiklused” ning sarja on ilmunud viis lugu. Tomuski teisteski raamatutes on õppekavaga sobituv õpetlikkus hästi tugevalt sees ja ilmselgelt on seda märganud ka õpetajad - Tomuski raamatuid loetakse mitmetes erinevates vanuseastetes. Samas, ma pean tunnistama, et minu jaoks mõjub Ilmar Tomusk loo jutustajana pisut kuivalt. Võimalik, et selles on süüdi see, et põhikooliprogramm on mul juba omandatud ning selle arvelt tahaks kuidagi rohkem lugu ja seiklust. Mulle isiklikult meeldiks ka varieeruvam rütmika kõvasti rohkem, kuid ajarännu olemusele ja probleemidele pööratakse selles sarjas juba kõvasti rohkem tähelepanu.

Iseäranis tore ajaloo õpetamise raamat oli sarja teine osa, mis algas sellega, et noored otsustasid, et püüavad esimest maailmasõda mittealustada, kuid koju tagasi jõudes avastasid, et kõik on ja pole ka. Ehk siis suurema ajaloolise sündmuse muutmine tekitas paralleelreaalsuse, kus laulvat revolutsiooni polnud olnud, fosforiidikaevandused loodi ning elu oli täna märksa viletsam kui see, mida peategelased mäletasid ja noored lugejad endi ümber näevad.

Omamoodi loogiline liikumine. Selles reaalsuses, milles noored sündisid, olid esimene ja teine maailmasõda toimunud. Suure sõja muutmisega muutsid nad ajalugu paljude inimeste jaoks, seega tulem oli alternatiiv, aga ka tolles uues olid nad ajarändurid, kes olid 20. sajandi algusesse rännanud, seega oli neil koht ka nüüd kaasaegses koolis. Ja juba ainuüksi see on klassikalistele ajarännulugude probleemistikule kordades lähemal kui ükskõikmis, mis eelmises kahes kirjutatud sarjas oli.

Maailmaloomeliselt on Ilmar Tomuski kirjeldatud ajaränd inimesepõhine. On teatud hulk inimesi, kes sünnivad siis, kui nad sünnivad, kuid saavad ajas ringi liikuda nii nagu ise tahavad. Asjade kaasa võtmisel on piirang, et võta palju kanda jaksad. Vabandust, siiski rohkem, lihtsalt peategelastest noored veel ei tea, kuidas lennukeid mõne tuhande aasta jagu nihutada. Eriti ei selgitata, miks keegi sellise võime omandab, kuid vihje käib läbi, et need on erilised inimesed, kes üldjuhul millalgi millegi erilisega silma paistavad.

Tomusk on mõelnud ka selle peale, kuidas ajarändurite endi elu kulgeb. Ajarändurid on 8. klassi lapsed, kes lähevad kuhugi, elavad seal - kohanevad, õpivad ära keele, tutvuvad naabritega, ja mingi aeg hiljem, mõnikord suisa mitu aastat hiljem, teevad selle liigutuse, mille jaoks nad sinna aega läksid. Kui ajarändur mõnda aega saabub, on ta nii vana nagu on. Elades seal kasvab ja vananeb, kuid kui ta nüüd oma aega tagasi tuleb, on ta selles vanuses, millisena rännakule lahkus. See on huvitav skeem, mis võimaldab elada mitme elu pikkuse elu. Mis minu jaoks aga kripeldama jäi, oli vaimne vanus. Nad tulevad tagasi, kõik nende mälestused on neil alles ja õppetunnid õpitud, kuid nüüd istuvad nad taas oma klassikaaslastega kõrvuti ja on emotsionaalselt ja vaimselt sama vanad kui teised? Endiselt need nüüd popid kaheksandikud.

Teistpidi, muidugi, annab selline “laiendatud elu” elamine hoopis teise tähenduse ka enne mainitud “tähtsatele tegudele” või kõrgemalt arenenud empaatiale. Inimene, kel on oma eakaaslastega võrreldes mõõtmatult palju rohkem aega arenemiseks, võikski ju oma arengus neist eakaaslastest ette jõuda. Sõna eakaaslane on siin siis üsna tinglik termin, mille tähenduse üle võib igaüks ise mõtiskleda.

Ja viimane raamat, millest ma räägin, on Reeli Reinausi “Rahel, Anders ja ajaaugud”.

Reinaus meile ajalugu ei õpeta. Vähemalt mitte selle klassikalises tähenduses. Tegelased ei liigu ajaloo tulipunktidesse, ei muuda maailma, kuid õpivad ja arenevad siiski. Kaugemast taustast on muidugi kõik Reeli Reinausi raamatud läbi põimitud kodumaise mütoloogiaga ning neid juuri kasutatakse siingi. Kohapärimusest kasvab aga välja noortekas, mille peategelased kasvavad läbi selle, et on sunnitud just nimelt ajarännu paradoksidega silmitsi seisma.

Rahel on tütarlaps, kes on maailma lõpuni solvunud oma lahutavate vanemate peale ning põgeneb nende emotsioonide eest maale vanaema juurde. Kui ajaränd võimalikuks osutub, on Raheli kinnisidee minna tollesse päeva, mil isa oma uue naise leidis, et selle juhtumist siis takistada. Aga samal päeval juhtus ka autoõnnetus Andersiga. Võibolla peaks Rahel hoopis teda aitama? Kui raamatu alguses on Raheli pea täis mõtteid perekondlikust puntrast, siis aja jooksul lisandub sinna uus pundar, mis natuke justkui tõrjub esimest, kuid samas saab neid koos lahti harutama hakata.

Maailmaloomeliselt aga ei saa Reinausi raamatut otseselt ei ajamasina, ajarännueseme ega ajas rändamise võimet omava inimlooma alla kategoriseerida. Reeli Reinaus võtab aluseks ruumi. Külas, kus peategelase vanaema elab, on koobastik, mille juurde minemine on lastele rangelt ära keelatud. Aga just see koobastik on justkui ajarännurada. Sa astud koopasse ning see, millisel ajahetkel sa sealt väljud, sõltub rajast, mida sa käikudes liikudes kasutad.

Minu meelest hästi põnev lahendus, mis võimaldab harmooniliselt sisse tuua legende ja lugusid, mis folkloristide poolt päriselt kokku kogutud on. Algselt teise aega sattudes oled sa sina ise oma mälestustega, kuid mida kauem inimene vales ajas on, seda enam hakkab mälestus tuhmuma ning ajus luuakse uus identiteet, mis sobitub selle aja ja ruumiga. Mida kaugemale sa vales ajas koobastest liigud, seda kiiremini mälestused tuhmuvad. See on ka üks põhjustest, miks koopad keelatud on. Sinna on lapsi kadunud, kuid sealt on tagasi tuldud “hulluna” ja mälestusteta, mis omakorda aitavad lugude kasvamisele kaasa.

Ma suutsin eesti lastekirjandusest leida neli lugu või sarja, mille tegelased käivad ajas reisimas, kuid nii Oskari kui ka Uru lood ei ole päriselt ajarännulood. Ma liigitaksin need pigem simulatsioonide alla, sest tegelased, kes minevikku viiakse, ei mõjuta aega. Nad lähevad ja seiklevad, kuid tagasi tulles on kõik just nii nagu on. Sarnast kogemusõpet pakuvad virtuaalõppe ja simulatsioonilood. Ajarännuga seotud paradoksid jäävad täies mahus puudutamata ning lugeja mõte nendele radadele suunamata.

Tomusk ja Reinaus lähenevad hoopis põhjalikumalt ajas rändamisele selle klassikalises võtmes, millega iga ulmelugeja mingil hetkel kokku puutunud on. Ajarännukontekstis pole üldse oluline, millal kokkupuude toimus, võib juhtuda, et alles tulevikus. Ja siiski ei kasuta kumbki neist autoritest oma ajarännulugudes klassikalist ajamasinat ega maagilist nööpi (või loitsitud tekki nagu siinkõneleja korra teinud on). Kasutusel on hoopis võimetega inimesed või siis ajatud geograafilised labürindid.

Tomusk kasutab ajarännu üldprintsiipe, kuid joonistab seda nii laia kaarega, et mingid nüansid ja piirkonnad hakkavad kõrvus undama juba esimesel lugemisel. Kuid see ei tee sarja keskmisele koolieale mõeldud sarjade hulgas üldse halvemaks. Esmased mõtted, terminid ja kohandumise saab noor lugeja sealt kenasti kätte ning huvi säilides või kasvades on järgmise ajarännuraamatu lugemine koheselt palju hoomatavam.

Reinaus tegeleb palju peenemate joonte tõmbamisega. Ta ei karda paradokside sisse jätmist ning päris lõpulehekülgedelgi saab noor lugeja mõtiskleda, et millisel hetkel see sõlm nüüd ikkagi algas. Kui mina ise saan abi tuleviku minalt, siis kas see pannakse paika abi saamise või andmise hetkel? Milliseid suletud tegevusringe tekib, kuidas põhjus, seos ja tagajärg ei ole alati just selles järjekorras nagu esmapilgul paistab ning selle seosega on üldse keerulised lood. Üks unustatud veepudel hakkab raamatus etendama liblika tiivalöögi rolli.

Ma loodan, et ka minu tänane esinemine etendab tiivalööki, mis võiks julgustada nii meie kirjanikke kui emakeele õpetajaid ajarännulugusid hoogsamalt looma ja kasutama, neid lastele lugemiseks julgemalt soovitama. Maailmast arusaamise ja loogika arendamise seisukohalt on ajarännulood tänuväärsed abimehed.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0459)