tõnis

Teine võimalus

Maarja Kruusmets

Rosalia on noor abielunaine, kes lahkus kodunt suure tüliga ja läks jooskma. 3-4-aastane laps on endast väljas ja mehest ei paista abi olevat. Joostes leiab ühe hea metsaluha, kus nutta oma elu ja teostamata jäänud unistusi, ent sealt tagasi tulles märkab, et kõik on muutunud. Tema riietus, tema ümber kõrguvad majad… Pärast selgub, et ta on sattunud mingisse teise reaalsusse, kus ta oli teisiti teinud oma elu suurima valiku (kas võtta vastu elumuutev töö või keelduda sellest raseduse tõttu).

Väga klassikaline maarjakruusmetslik lugu, fookus suhteelul ja kõigel argisel, teadusulmeline on vaid täiendus sellesse argisesse. Üsna tüüpiline “Kui ma oleks keskendunud karjäärile, selmet luua peret?”-lugu, ainult et lünkadega esitatud (ei ole näiteks harjumuspärast pettumist ses karjäärielus ja järeldamine, et abikaasa-laps teevad kõik tasa, on vaid kohene kojutormamine ilma mingigi analüüsi- või võrdlusmomendita, mehe ja lapse eelistamine eneseteostusele). Ilmselt tuleb selle eest tänulik olla - nende lünkade täitmine oleks seda lugu ainult pikemaks teinud ilma lugu paremaks tegemata. See ei oleks andnud midagi värsket või uuenduslikku sellesse asjasse.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-teine-voimalus


Arvamuste paljusus

Mairi Laurik

Eelajaloolised eestlased madistavad mingite punapeadega (hiljem selgub, et iirlased), peavad mõõgavõitlust, kuni ühel hetkel satuvad nad veidrasse kohta, mis selgub olevat üleaegne raamatukogutaoline moodustis. Seal öeldakse, et teid me ootasimegi, siin üks kauaoodatud pakk teie külanõiale Lemmitile. Nad saavad selle kaasa ja lahkuvad. Koht kaob.

Selle ideega saanuks enamat ära teha. Süžee on üldplaanis ju üsna gaimanlik, kas pole tal Sandmanis taolisi episoode? Kui polegi, siis võiks olla. Selle loo stereotüüpsed madistajad tundusid pigem olevat maniakkidetänavalikkuse paroodia. Siinne raamatukogu ei pakkunud kuigivõrd elamust ei lugejale ega tegelastele - ent milline maailma alustalasid paigastlööv elamus võiks siit leiduda! Sisuliselt inimesed, kes pole elu sees keeleotsaga puutunud suhkruterakestki, saavad enda ette kahemeetrise pulmatordi. Ja siis öeldakse, et nende endi tuttav Lemmit on üks pulmakülalistest. (Ja üks lahendusi - kõige kiuste see ära süüa ja kuigi edasine eksistents tähendab lakkamatut oksendamist, ei loovutaks seda elamust millegi eest…) Siin aga - ei midagi.

Tundub, et mõeldud lihtsalt üheks Reaktorile ärakirjutatavaks asjaks. Käsi ei kerki seda kuigi põhjalikult arutlema, sest tegemist üsna tavalise ideega, mida polnud ka kuidagi eriti vürtsitatud. Mingi hetk hakkab liigne kvantiteet kvaliteeti pärssima, kui eesmärgiks ei saa mitte millegi huvitava kirjutamine, vaid millegi ärakirjutamine. Autor on parem, kui see tekst laseks arvata.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-arvamuste-paljusus


Täielikult looduslik

Tim Hornet

Uus sissekanne major Tomi ja Skräppy seiklustesse veidras postapo-maailmas, kus geenimutatsioonid on igapäevased ja nimetatud peategelased otsivad “rohelisi niite”. Jutu esimeses pooles lähevad nad pealtnäha utoopilisse Poldikülla, kus tehnoloogia ei toimi, teises pooles näitab veidrat uut sorti eksistentsi, mis oma toimimises sõltub põrkumisest.

Esimese poole potentsiaal on hea, ma ei ole kindel, kas teine pool seda teostab. Esimene pool mängib teemaga, et postapos ongi elamisväärsed asulad salamisi äärmiselt jubedad, teisalt oli siin biotehnoloogia ootamatutest mõjudest, mis teemana sisaldavad potentsiaali, aga minule ei mõjunud usutavalt.

Loo elemendid loksuvad küll paika, kontseptsioon on küll kena, aga mingit elevust ei tekkinud loo suhtes. Enamjaolt minu kriitika seisneb major Tomis ja Skräppys, mis rikuvad loo meeleolu. Millist tooni saaks autor taotleda, kui ühe nimi on veidi labane viide David Bowie’le ja teine on selline keeli kombineeriv sõnavärd (ä ja y ühes sõnas peab ju olema sihilik naljatlemine)? Üks on kanajalgadega mees, teine risuhunnik.

Kuidas klapitada sellega neid jubedusi, mis toimuvad sillerdava pealispinnaga libautoopiliste eluviiside varjus või kogu seda sünget ähvardavust, mis peitub inimestele veidi arusaamatu biotehnoloogia nurjumises?

Millega jätan mulje, nagu ma lihtsalt kritiseeriks nimesid ja kõik muu oleks paigas. Esimene pool oli huvitavam temaatiliselt, aga sellega ei hakatud kuigivõrd midagi peale, vähemalt minu meelest mitte piisavalt. Teise poole teadusulmelised seiklused olid pealtnäha pullid (põrgatamine üle veidra välja), aga millegipärast polnud ülemäära kaasahaaravad. Mis siis oli lahti, mida saaks enamat nõuda, mis suunas peaks autor liikuma - vahest oli see tekst liiga arvutimängulik…? Elamus jääb millegipärast väga poolikuks, kuigi laias laastus on kontseptsioonid sümpaatsed. Vahest rohkem vaeva näha täie elamuse edastamise nimel. Mida iganes see ka ei tähendaks.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-taielikult-looduslik

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1622)