tihhonov

„Õhtujutud“ on Marek Tihhonovi kuues raamat. Olgu, kui kristalselt aus olla, siis kolm esimest ilmusid Marek Simpsoni nime all. Kaks aimekirjanduslikku pea sajaleheküljelist vihikut: „UFO: müüt või reaalsus?“ (1998) ja „13 imekuju“ (1999). Viimatimainitu kaasautoriks on Martin Kivimets. Kahasse on kirjutatud ka Simpsoni esimene ulmeraamat – romaan „Existerion“ (1999). Sedapuhku on kaasautoriks Veiko Belials. Huviline võib aga Marek Simpsoni varasemast loomingust ja tema seostest Marek Tihhonoviga täpsemalt lugeda Reaktori intervjuust. Marek Tihhonovi nime all on samuti ilmunud kolm raamatut: luulekogu „Lullad on sees“ (2012), ulmelühiromaan „Maailmalõpu päevik“ (2020) ja jutukogu „Õhtujutud“ (2021).

Kui aus olla, siis õhtujuttude ilmumisaasta on kerge küsimärgiga, sest raamatus ilmumisaastat pole, rahvusbibliograafia annab aastaks 2021, kuid esimesed teated raamatust jäävad siiski käesoleva aasta jaanuari lõppu. Ilmumisaasta küsimus on siiski pigem selline kroonilise bibliograafi murekoht, sest autorile-lugejale piisab raamatu ilmumisest.

„Õhtujutud“ sisaldab 15 juttu, mille pikkus on reeglina kaks-kolm lehekülge. Oletan, et paljusid ulmelugejaid taoline tõsiasi juba alarmeerib. Jälle mingid laastud! Tüüpilise ulmefänni õuduseks tuleb ka ausalt märkida, et jutud pole põhjus-tagajärg laadis kirjeldavad tekstid, vaid on hoopis pajatused. Autor ignoreerib mõnuga kõigi kirjutamisõpetuste raudreeglit „näita ja ära pajata“.

Tunnistan, et minu peas on kirjanik Simpson/Tihhonov alati paras nihilist olnud. Kui ma peaks autorit ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks selleks „nihilism“ või kui pehmemalt öelda, siis „hoolimatus“. Pean silmas just suhtumist publiku ootustesse, autori valitud kirjanduslikku võttestikku jne. Teemad, lood ja hoiakud on autoril enam kui hoolivad ja kindlasti mitte nihilistlikud. Võiks öelda, et mõningane sisu ja vormi vastuolu? Samas, eks see ole pigem lihtsama lugeja probleem, kui puude taga metsa ei nähta. Kui aga vedada nn inimarmastuse teemat laiemale skaalale, siis igaüks võiks endamisi küsida, kas ta peab Kurt Vonneguti loomingut inimvihkajalikuks või mitte? Kui jah, siis on seda ka Simpson/Tihhonov...

Kuna mu kirjatükk ilmub ulmeajakirjas, siis oleks tagumine aeg kirjutada raamatu kuulumisest ulmekirjandusse. Ilmselge, et žanriulme need jutud pole, fantastilised aga küll. Fantasmagooriad, ilmselt oleks sürrealism, või vähemasti rahvalik „sürr“ samuti sobilik määratlus. Tänapäeval võrreldaks Mehis Heinsaarega, aga seda ma teha ei tahaks, sest Heinsaare looming on suhteliselt „ajuvaba“, kui nii sobib öelda. Marek Tihhonovi „Õhtujutud“ aga näitavad, et autoris on säilinud kübeke ulmekirjanikku – olgu toimuv kuitahes fantastiline, on kogu selles jaburuses siiski loogika ja mõte. Mul tulid lugedes meelde Jüri Tuuliku Abruka-jutud ja/või Andres Ehini ajaviite peerud. Kindlasti ei taha ma nüüd väita, et autor jäljendab jne. Tahtmata kahelda autori lugemuses, ei julge ma küll päris kindel olla, et ta on neid kõiki lugenud. Pealegi, „Õhtujutud“ on küünilisemad ja rämedamad kui eelmainitud autorite loodu. Osaliselt on see ehk ajastu märk, aga samas vist ka Marek Tihhonovi ilukirjanduslikku loomingut iseloomustav erisus.

Noh, et kui loed Ehinilt, kuidas tudengil peer lahti läks või kui loed Tuulikult, kuidas keegi kellavärgiga kõrva saab, siis on see kõik selline pisut eemalviibiv. Loed aga Tihhonovilt, kuidas vanamutid lendu tõusevad ja sulle pähe situvad ning pole mingit vingerdamist. Jah, naturalism see veel ehk pole, aga päris pikk samm sinnapoole küll. Ja ega vanamutid pole ainukesed, seersant Jüri imevõimed samuti või Jürgen oma igavikuga jne. Ikka viskab rämedust ja füüsiliselt võikaid kirjeldusi sisse. On see hea või halb? Arvan, et autor isegi ei mõelnud sellele, ta lihtsalt kirjutas teemale sobivalt, aga neitsilik-klanitud ulme lugejal võib mõningane tõrge tekkida küll.

Kui ma midagi üldse ette heita tahan, siis räägiks avajutust. Ilmselt on see kuidagi isiklik, aga ma pigem välistan päevapoliitika ja ilukirjanduse sidumise. Jah, ma saan aru, et väga palju ilukirjandust ja isegi ulmekirjandust on loodud kommenteerimaks päevapoliitikat. Välismaiste tekstide puhul me lihtsalt sageli ei näe neid seoseid. Juhtub ka nii, et autor kirjutab, aga kirjutab nõnda, et päevapoliitiliste seoste kadumisel töötab tekst edasi, aga juba teistmoodi. Mul puudub ajaline distants ja seega ei oska ma arvata, kuidas mõjub avajutt siis, kui seal mainitud erakond areenilt kaob või nendega seonduv lihtsalt ebaaktuaalseks muutub? Praegu, reaalajas lugedes mõjus see kõik siiski ärapaneva paskvillina. Võimalik, et autor tahtiski ära ja paika panna? Samas, jutt ise oli vaimukas, väga vaimukas!

Marek Tihhonov on küll öelnud, et ta ei tunne enam mingit seost Marek Simpsoni ja tema looduga. Arusaadav. Ja siiski omavad „Õhtujutud“ teatavat ühisosa Marek Simpsoni hilisloominguga. Pean silmas just neid südantlõhestavaid jutte elu pahupoolest, mida Simpson avaldas vahetult enne seda, kui ta n-ö loomingulisele pausile läks. Kui panna Simpsoni/Tihhonovi looming kuhugi sirgjoonele, siis Simpsoni lõpuaegade lugudes on õhtujuttude algmeid küll. Või ma lihtsalt tahan mingit järgnevust näha? Kes teab, kes teab..?

Ütleks lõpetuseks, et taolised lühikesed jutukesed on keerulised lugeda. Ei, mitte sisult, pigem ikka see jutukogude üldine häda, kus iga teksti järel tuleb kerge paus pidada, sest romaanina neelata ei saa. Isiklikult lahendasin asja nõnda, et tõstsin jutukogu arvuti kõrvale ning kui mul arvuti mõtles, hangus või taaskäivitus, siis lugesin ühe jutu. Aega läks, aga taolise lugemisega ei muutunud jutud peas ühtlaseks pudruks.

Kas mulle see kõik meeldis? Enamjaolt küll. Ma ei julgeks öelda, et „Õhtujutud“ mu eriline lemmikraamat oleks, aga läbi ma selle lugesin, meelde jäi samuti ning ega ma ei välista, et ma mõne aasta pärast raamatu uuesti kätte võtan.

tihhonov

Marek Tihhonov
Õhtujutud
Rae Raamat
2021
84 lk
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0561)