Kirjastuse Skarabeus tänavune raamat oli mulle enam kui ootamatu. Eks soome keele mitteoskajana on iga tõlge soome ulmest mulle ootamatu, aga seniilmunud soome ulme oli mulle enamjaolt kasvõi nimede tasemel teada. Maarit Leijon on aga täiesti tundmatu nimi, mis pole ka ime, sest maakeelne kogumik on autori esimene ulmeraamat üldse. Autorist, teostest ja maakeelse köite sünniloost kirjutab aga koostaja-tõlkija Arvi Nikkarev raamatu saatesõnas ja mul pole mingit vajadust tema juttu siia kopeerima hakata. Lugege parem ise, sest raamat väärib lugemist, niisamuti ka järelsõna.
Kogumik „Musträstas“ koondab oma kaante vahele neli lühiromaani ja ühe jutu. Tegu on moodsa, aga samas omajagu dekadentliku ja suisa vanamoodsa kirjandusega. Moodne on küllaltki intensiivne kirjutamislaad, mis igat pisiasja välja ei lobise. Moodsaks võiks pidada ka autori hoiakuid ja kirjeldusi, kus tugevad-kannatavad naised, ebatraditsioonilised seksuaalsuhted ja mõningane feminism, vägivallast ja rämedatest kirjeldustest rääkimata. Samas, ontlik-isase ulme austajad võivad üsna julgelt lugeda, sest autor naisküsimust eriti ei pedaali ning isegi kõige konservatiivsemas ulmes ei ületa naiskangelane enam ammu uudiskünnist. Kui aga tulla tagasi vanamoodsuse juurde, siis seda lippu kannavad just korralikult läbimõeldud ja -kirjutatud suured lood, mis tekitavad mõnusa kontrasti autori hoiakute ja kirjutamislaadiga. Vähemasti minu jaoks tekitavad.
Kui dekadentsist rääkida, siis pigem on see teemaks raamatu kahe esimese teksti puhul, kus ridade vahelt piilub (tume)rockitüdrukulik maailmapilt oma himude ja vaevustega. Ei, ma ei hakka tegema oletusi Maarit Leijoni isiku ja eluloo asjus, sest hea kirjanik peab suutma veenvalt kirjutada ka asjadest, mida ise kogenud pole. Ja Maarit Leijon on hea kirjanik! Ka ei oska ma öelda, kas dekadents oli noorel autoril n-ö üleminekuetapp või on tekitab taolise idee lihtsalt maakeelse tekstivaliku koostamispõhimõte? On kuidas on, aga debüütlühiromaan „Südametu“ on ikka päris rammus dekadents ja sellele järgnev jutt „Öö“ on samuti paras kontrakultuurne elueitus. Ja kui autori isikust, siis tumedamat rockmuusikat ta kindlasti tunneb, sest Type O Negative on teada igaühele, kes gooti ja/või metalliga pisutki kursis, aga teada bändi Carnivore ja siduda see vihjamisi eelmainituga! Selleks peab olema kogemust ja teadmisi, või tegi autor lihtsalt korralikku eeltööd.
Seda, et autor oma lugude jaoks korralikku eeltööd teeb, seda saab lugeja kiirelt aru. No ei saa üks autor olla korraga kursis egüptoloogia, Kiievi-Vene ajalooga, keskaegse Prantsusmaa elu-oluga, välissuhete ja kriminalistikaga jne. Ma ei ole pädev hindama, kui täpne on autori arusaam hilisema keskaja Prantsusmaast, tundub küll veenev, aga mida mina ka tean. Kuid Venemaa elu-olu, venelaste mõttelaad jne – see on küll täpne, suisa realistlik ja vaba läänelikest illusioonidest. Jah, pärast 24. veebruari on igaüks Vene ekspert ja purunenud illusioonid vedelevad ka kusagil Kiievi satelliitlinnade tänavatel. Kuid need kaks Venemaa-teemalist teksti on kirjutatud ju märksa varem – pean silmas siis lühiromaane „Must vürst“ (2015) ja „Viimane sangar“ (2020).
Kui aga püüda Maarit Leijoni tekste kuidagi ühise nimetaja alla kokku viia, siis on see enam kui keeruline. Jah, on ulme, on žanriulme, enamjaolt ka SF, aga kosmost pole ja ühtki robotit samuti. On seks, vampiirid ja muumia (Südametu), on sassis elud, surmalähedane kogemus ja vahemaailm (Öö), on mütoloogilis-alternatiivajalooline tuleviku Venemaa (Must vürst), on paravõimetega probleemilahendaja ja rahvusvaheline mõrv (Viimane sangar) ja on keskaegne Prantsusmaa koos rüütel Sinihabemega (Musträstas). Mainitud märksõnad ei lobise aga midagi välja, sest lisaks huvitavatele ideedele on autor ka oskuslik loojutustaja, kelle tekste tuleb lugeda päris hoolikalt, sest vihjeid on ja oma viga, kui ei märka. Mõned liinid on küll läbinähtavad või suisa ootuspärased, aga võid kindel olla, et kusagilt lööb teksti ikka sisse midagi taolist, mida oodata ei osanud.
Kui veel tahta kogumiku tekste iseloomustada, siis vähemal või rohkemal määral on kõik lood SF, aga pea alati on midagi muud veel: kas kübeke õudust, müstikat, fantaasikirjanduslikku vaimu, üleloomulikke olendeid-võimeid, mütoloogiat jne. Samas, ükskõik kui kaugele lugu teaduslikust maailmapildist ka ei kulgeks, on toimuva fantastilisus autoril alati range kontrolli all. Midagi ei toimu seetõttu, et autor lihtsalt tahtis – on tegelased, on keskkond ning on neid suunav ja kooshoidev loogika. Just seetõttu nimetan ma kõiki raamatu lugusid SF-ks, kuigi näiteks „Öö“ võiks vabalt olla ka õuduskirjandus ja „Musträstas“ suisa fantasy. Ausaltöelda ei imesta ma mitte sugugi Maarit Leijoni tekstidele Soomes osaks saavat auhindade ja auhinnaliste kohtade hulka. Kvaliteetne kraam!
On ilmselge, et mulle kogumik „Musträstas“ meeldib. Jah, juba sisututvustus ajas mu kihevile, aga ma kartsin, et ootan võib-olla midagi muud ja rikun valede ootustega enda elamuse. Raamat loetud ja ega ma ei oskagi öelda, kas ootused said täidetud, aga see pole oluline, sest ma sain elamuse, vägeva elamuse ning keda enam huvitab, mida ma ootasin. Tunnistan, et lugesin raamatut enam kui kokkuhoidlikult. Üks tekst päeva-kahe kohta. Noh, et jätkuks kauemaks... jah, sellist ulmet ma vaid loeks ja loeks.
